14. august 2014

Ood lestale

Välistermomeetri näidult kukkus kõigepealt 3 ja nüüd ka 2 eest ära.  Lõpuks anti ka vihma - saabki jälle mahti kribada ja pilte sortida. Viimaseid on ikka päris palju kogunenud, nii floorat kui faunat. Aga tänane lugu on pühendet ainult lugupeetud hr lestale.

Algab see igal suvel ikka ühtemoodi. Kas saab, kust saab, millal saab ja kas on ikka juba kenad paksud. Täna peatus meie taretarekese juures väike kastiga auto ja kalamees teatas, et kas nüüd või mitte iial. Sest jälle on kala vähe ja võib olla enam ei tulegi. Nii oli kevadel ka särjega ja suvehakul tuulekalaga. Silgust jäime hoopis ilma. Igatahešš - nüüd! 

Mõtlesin, et mis ma, maainimene, neid va kummikindaid ikka kätte panema hakkan, aga oleks ikka pidanud panema küll. 15 kg kala raspeldasid käed päris ära. No elame üle. Lestad olid augustikuiselt paksud ja kunagi varem ei olnud ma näinud lestadel nii ilusaid erkoranže täpikesi tumedama poole peal. Järelikult on siin ka merepõhi selline kaunikene. 




















Aaaga midagi magusat? Leidub maal ka magusat, kui naabrimees on tubli mesilindude karjataja. 




Eks nende hooaja kaladega ole ju nii, et kui see esimene ports on hangitud ja suured isud ära isutatud, siis enam rohkem ei tahagi. Justkui rituaal oleks täidetud ja rahu jälle maa peal. Kuni järgmise hooajamaiuseni. Nimelt leidsime siit ühe suurepärase seenemetsa. Tõotab kuusekaid, kukekaid niikuinii. 



3 kommentaari:

  1. Katrin, aegajalt tahaksin ma Tavo olla, nii palju häid asju korraga :) !!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei oska kohe mitte midagi kosta:) Aga midagi sellist ju ei ole, millega iga inimene ise hakkama ei saaks. Kättevõtmise asi..

      Kustuta
  2. No sihukest lesta ei tõmba ma siitkandist küll kusagilt välja, selles olen kindel, muuga saaks veel ehk kuidagi hakkama!

    VastaKustuta