Me oleme teelised

Seekord tuleb mu kirjatöö kaheosaline. Ei saa ju olla jõulupühi ilma ettevalmistusteta. Nii et kõigepealt siis toimetamistest enne pühi ja pärastpoole pühadest endist. Jäin aga kohe omadega kimpu, sest kust ma peaksin siis alustama? Kas eelmiste jõulude eelsest ajast, mil leidsime metsatee äärse kraavi pervelt imeilusa jõulukuuse? Või kahe aasta tagusest pihlakakorjest, millest valmis jõululauale vein? Või lausa kodude soetamisest, kus nüüd mõnus perega pühi veeta? Äkki siis juba sündimistest põlvkondade kaupa, kuni maailma  ja universumi loomiseni välja? A`la, et kust me tuleme ja kuhu läheme. Sel kuul on olnud palju toimetamist ja veel rohkem (segaseid) mõtteid... 

Loetud kilomeetrid enne meie maakodu on vii tee ristumiskoht. Kolm teed neist viivad meid ühelt või teiselt poolt taluni, üks tee viib naberküla taha mere äärde ja üks tee viib mõistagi tagasi. Nagu elu. 

Enne pühi

Tegelikult olid plaanid suured. Sestap sai puhkuski juba aasta alguses niiviisi sätitud. Aga elul oo omad säädused. Neist asjust, mida plaanisin, jäid mõned asjad loomulikult tegemata, sest teha tuli neid asju, mida oli hädavajalik teha. 

Juba ammu olin ema juurest toonud vanad albumid, et neist pildid ära digitaliseerida. Nii need albumid siin suvest saati seisid. Nagu ikka, oli see vaid kättevõtmise asi ja nüüdseks on albumid omas kodus tagasi. Oi, need on toredad pildid, ajad, inimesed, mälestused. 

Ema, isa, mina ja väikevend. 1968.

See on nii kummaline, et mul on materjalide mälu. Mäletan kõikide rõivaste, kardinate, linikute värve ja tekstuure. Sestap näen neid vanu mustvalgeid pilte ikka väga värviliste ja rõõmsatena.

Aga tuleme nüüd tänapäeva tagasi, muidu kirjutan ja kleebin siin vanadest aegadest terve interneti umbe. Ühe iseendale antud lubaduse või auvõla saan ma selle aastanumbri sees veel ära klaarida. Nimelt tänan Eesti Blogiauhindade sponsorit Crocsi , tänu kellele kannab üks suur ja üks väike inimene igavesti vahvaid ja kvaliteetseid  jalavarje.

See oli ju ka juba varakevadel, kui ma kõrvitsaseemned mulda panin. On ikka maailmaime küll, et mõnest grammist seemnetest võib paari kuuga kasvada mõnikümmend kilogrammi vilju. Nüüd oli aeg salatit teha. Selle salati üle olen päris uhke, selles ei ole äädikat ja pool suhkrukogusest on stevia (mille iseäralikku maitset ei ole õnneks tunda). Peoga viskasin juurde ka pihlakamarju. Jõuluse maitse andis mandariin.

Piparkoogi taina tegin ka ise, aga ütleme nii, et seda retsepti ma enam ei kordaks. Kokast poeg naeris, et teil ju ehteestlaslikud piparkoogid muretsetud - muretainast. Eks nad sünnivad ju süüa ka, aga küpsetamisrõõm oli meil koos väikese abilisega suurem.  Kook oli meil jõululaual musta leiva põhjaga ja kohupiimavahuse kattega, aga maasikad-muulukad selles olid pärit meite oma mere äärest ja mustikadki saaremaised.

Ühes põnevas kohas õnnestus veel käia tänu jõuludele. See oli nagu väike päkapiku majake, kus valmisid imelised asjad. Seal valmivad need tegelikult aasta läbi. Asjad südamest südamesse valmivad väikeses sõbralikus ettevõttes Tuunson & Daughters .

Ma olen igal aastal proovinud teha niisuguseid kapsaid, nagu kunagi valmistas mu hea ämm. Õigel ajal jäid nipid küsimata, nüüd pean ise hakkama saama. Siiani ei ole ma kapsaste salakoodi veel lahti muukinud, kuigi ega minu omadki kehvad pole. Jõululaua seened ja metsanotsu liha oli ka mõistagi siit Sõrve metsadest pärit.

Muide. Kõik need ilupildid eeskujulikust jõuluettevalmistusest on kerge pettus. Ära iial usu seda, mida näed. Ma ei ole tegelikult üldse mingi hull perenaine, pigem püüan ikka kergema vaevaga läbi saada. Kuid sel aastal olin nädalaid justkui autopiloodi peal. Umbes nii, nagu filmides mõni tegelane vahel enda rahustuseks mägede viisi muffineid küpsetama kukub. Siinkirjutaja on vist ka ainuke inimene eestimaal, kes on õnnelik, et lund taevast alla ei sadanud. Lumerookimine ei oleks tõesti enam 24 tunni sisse mahtunud. Mis ma siin ikka läbi lillede.. pereliige vanemast generatsioonist oli ja on väga raskelt haige ja päevad kulgesid suuresti haiglaelu rütmis. Ja ehkki kogu selles virr-varris oli vahel tunne, et kõik viis teed on justkui püsti ees, on mul ikkagi väga hea meel, et ma kõike seda teha sain ja jõudsin.

Ega ma siis üksinda ei rapsinud. Igaühel meist olid omad tegemised ja ülesanded. Tulime kriisidest välja ja võisime hakata pühi pidama. Jõululaupäeval olime linnakodus oma perega ja esimesel pühal kallite vanemate juures oma suure perega koos.

Jõulud maal

Esimese püha õhtul jõudsime maale ja kuna vahepeal oli pisikesele toale põrand alla saanud, kolisime sinna kõpsti! sisse. Magamistuba ja üks mööbliese - lihtne! 

See kuusk, mis juba eelmisel aastal sai valmis vaadatud, osutus küllaltki suureks. Vana talumaja kohta on meil väga kõrged laed, aga kuusest jäi ikka oma 15 cm üle. Suur tuba ja suur kuusk meenutasid mulle millegi pärast pühadeaegset külakoolimaja. Ja ainult rumal inimene hakkab vanas majas kõveraid naelu lae seest välja tõmbama. Varem või hiljem selgub nende otstarve. Ühe küljes ripub meil suviti kärbselint ja teise külge sai nüüd ideaalselt kinnitada kuuse tipu. Sest tavaline kuusejalg seda puud välja ei kandnud.

Mis mul muud ikka lisada, pildid räägivad iseenda eest.

Tänu Tõnule ja Merikesele on meil ka maal asja postkasti juurde. Taaskord aitäh!:)

Ma teile kirjutan... :)

Väike äpardus oli see, et saiad-leivad jäid linna maha. Aga linnajõulude koogiteost oli karbitäis leivatükke üle jäänud, mis nüüd kanadele viimiseks kaasas olid. Vabandust, tublid  kanakesed, kes te meie mitut peret terve aasta läbi toitnud olite! Luban, et saate kõik järgmised leivakoorukesed endale, aga seekord läks meil neid endil vaja. Nagu ka sarvesaiapoolikut, millel meie väikese E. hambajäljed küljes. Ja kes on öelnud, et juust peab just leiva peal olema, võib ka vastupidi, kui leib on juustuviilust oluliselt väiksem. Hommikusöök oli päästetud.

Teel koju

Kliistripühad

 

 

Seda va suurt puhastust oli ikka juba mitmed setmed korrad edasi lükatud. Noh, et remondiots nagunii pooleli ja poleks nagu enne mõtet suuremat tolmutõrjet ette võtta, kui tööga ühel pool. Aga kui parafraseerida üht tuntud laulusalmi, siis tuba on väike, aga suur on töö. Isegi mitte niivõrd suur, kuivõrd aeganõudev. Aeg on aga meie kõige kallim vara, näed, kalendris jälle juba viimane leht ees.

Jah, jõul koputab uksele ja eriti akendele, mis kleepimist ootasid. Seda tööd me tegime maal kassloomaga kahekesi koos. Kõik, mis pudenes või liikus, tuli tema meelest kinni püüda. Ja kui midagi parasjagu ei liikunud, siis tuli lihtsalt kas jalus olla või kuskilt ootamatult välja hüpata.

Meil siin mängib enamasti Vikerraadio (sest ülejäänud jaamad on lätikeelsed)  ja sealt tuleb nädalavahetustel Ivo Linna poolt juhitud Miniturniir. Sealgi oli küsimus, et miks kutsuti eijäändmeeldemitukümnendit aastat tagasi koolilaste sügisest koolivaheaega kliistripühadeks? Sest et lapsed pidid paberiribasid välja lõikama, neid siis kliisterdama ja nendega aknaid kleepima. Ilmselt tuli eelnevalt aknapragusid toppida ka - musta vati, riideribade või lambavillaga. Nüüd on meil siis paljukiidetud teip.

Suurde prügikotti rändasid linna pesumasinasse viimiseks kardinad, linikud, rätikuid ja muu riidekraam. Vaibavirn kerkis kloppimiseks ja tuulutamiseks. Jah, riidekapi peal oli sodiladu ja suurel laual kultuurikiht (ajalehed, ajakirjad), mille alt ilmusid välja sügisel lillevaasist pudenenud lilleõied. Päris kahju oli neid ära visata. Nagu ka piimapudelist kipslille oksa, millel oma väike lugu. No ei saa kõike alles jätta. 

Tasapisi kraamisin, vahepeal tegin süüa ja peale seda isegi jätkasime oma toimingutega, kuigi õues oli juba pime. Hehee, koristamise käigus leidsin "kuskilt" kaks kadakaveini, millest olid kogemata saanud vahuveinid. Mõtlesime, et proovime pika tööpäeva lõpetuseks ühe siis ära. Oli nagu siider. Kuna punnid olid punnis, siis ju sealt vahelt muist alkoholi juba välja ka oli hinganud. Igatahes midagi kurja see märjuke meiega ei teinud ja lohutasime ennast ikka ja jälle, et kui vanal ajal anti kadakaleotist lehmadele ja lammastele, siis ju ta meile ka kasulik on. Nii et täitsa pikk päev kukkus välja ja tunne oli hea, et mitte öelda siuke kadakane ja kihisev. See kõik oli laupäeval.

Aga maale tulin ma üle pika aja bussiga juba reede õhtul ja olgu transpordihaldjad kiidetud - uus buss oli meie liinile pandud! Kuigi turvavöösid (veel) ei olnud, ei kägisenud, ragisenud, põrunud ega ägisenud see sõiduriist enam nii hirmsasti, kui eelmine. Ja täitsa kiiresti jõudis kohale. Nii kiiresti, et vastu võtmas ei olnudki mind kedagi peale kassi, kes soojas toas keset voodit põõnas ja mind nagu UFOt vaatas. No leidsime kõik üksteist peagi üles ja järgmised pildid on tehtud juba teadagi kust - ikka saunamaja ukselt.

Niisugune huvitav öö oli tõesti - kirgas noorkuu rippus madalal puuvõrade vahel, tähekillud vilkusid sametmustal taevavaibal ja lumi lihtsalt tuiskas eiteakust. Hommik näitas aga mõnusasti päikest ja saabuva laupäevase päeva olen ma siin juba loo alguses ära kirjeldanud. 

Öösel vastu pühapäeva oli kena krõbe külm. See talv on kõik oma seitse nägu juba novembrikuu jooksul ära näidanud. Samaks õhtuks oli lumi lännu ja kraadid plussis. Enne maalt ärasõitu tegin väikese tiiru nagu ikka. Kuuskede alt käin ma tervist ammutamas. Lugesin kuskilt, et kuusk võtab haigused ja pahad tunded ära, aga pärast peab ennast teatud lehtpuude juures uuesti head energiat täis laadima. Usuküsimus.

Mida näed järgmisel pildil ? Tänav, pink ja puu? Vastuse leiad ülejärgmiselt pildilt.

See on kaev

Päike praegu päeva jooksul ennast üle puude latvade vedada ei suudagi. Siin, maal, paistab see eriti selgelt silma. Sõna otseses mõttes. Eriti autoga sõites. Meie ajaarvamise järgi kolmandat korda sai majauks endale jõulupärja ja vähem kui kolme kuu pärast algab meil siin neljas kevad. Aga stopp! stopp! võtame ikka tasa ja targu, mitte ajast ette rutates.



Pärsia prints ja külakõuts

 

Imekombel suutsin koristamisest ja sellest, et talv jälle tuleb, seekord veel mingi loo kokku kirjutada. Aga ilma naljata - meil siin ei juhtu ju mitte muffigi. Õnneks. Mõnus vaikelu. Puhuks, kui mul enam mitte ainsamatki pilti ega pisematki ideed siin majapidamises toimuvast edastada ei ole, on mul üks hädaabipostitus välja mõeldud. Selle pealkiri on Miks Sõrve? Ja mõned pildid on ka olemas. Seda ei tea aga mitte keegi, ma ise ka kõige vähem, millal see lugu ilmub. Aga ilmumata ta ei jää. DIXI!

See, mida sa m õ t l e d...

...seda tõmbad sa ligi. 
Mul ei olegi selle targa tõdemusega täna mingit kindlat lugu jutustada. Lihtsalt sel kuul on nii, n i i , n i i palju toimunud ja ühe osa porikuust moodustasid igasugused üritused, koolitused ja konverentsid. Eks uued ja vanad tõed jäid jälle kummitama. Nii ju on - kui mõtled head, siis saad ka head. Ja vastupidi. Sageli näen inimesi, kes on ise ennast headele asjadele lukku keeranud. 

Imed ei tule väljastpoolt, vaid hakkavad iseendast pihta. 

Aga alustame algusest. Kohe kuuhakul olid kõvad miinuskraadid. Veepotsikutel oli paks jääkaas peal. Aga paar päeva enne seda niitsin veel muru. Ja riisusin lehti. See oli kuu esimesel laupäeval. Pühapäeval tõusis tugev tuul ja õu oli jälle kenasti lehekirju, aga nii see siin käib, ei midagi hullu.

Veel veidi minna

Öhtune öu ja...

...hommikune öu.

Samal õhtul algas lumesadu, aga sellest veidi hiljem.

Nüüd, tagantjärele pilte vaadates selgub, et kirevamad värvidemängud, seiklused, rõõmud, toimetamised, sündmused ja kohtumised toimusid pigem linnas või õigemini linnades. Pilte on palju, aga need ei ole väga maakoduga seotud, sestap ma neid siia ükshaaval ritta ei pane. Aga et mitte unustada seda toredat kirjut sügiskuud, jätan siia siiski ühe väikese kollaaži.

Võin muidugi nii palju kommenteerida, et pildil on näiteks üks väga kuulus ja eriline sink, mille tõid Hispaaniast kaasa meie puhkajad. Kõrvale võtsime endakasvatatud  tomateid ja basiilikut, head õli ja ürtidega speltasaia. Maitseelamus oli koos endatehtud paariaastase naturaalse siidriga lihtsalt mmmmmmm!

Pildil on ka punapõsksed õunad, mis vahepeal paar nädalat rahulikult lume all olid ning millest nüüd koos oma aia roosade pihlakatega moosi tegin ja tsipse kuivatasin. Viimased roosid, viimased tomatid, viimased magusad viinamarjad; superkuu ja must kass kahekümnes erinevas asendis ahjutule paistel. Silmaterakese külaskäik. Kas ma tõesti olin mingitel hetkedel kõigi nende mõnusate asjade peale mõelnud? Külap vist..

No hea küll, lohutan ikka pessimiste ka - lehti sai riisutud ja lund sai roogitud. Õunu sai korjatud selja kangestumiseni ja pärast kooritud käte suremiseni. Aeda kasitud. Bussiistmetel sai kügeletud kokku paari tööpäeva jagu tunde. Autot sai jääst ja lumest puhtaks kraabitud ja lumevallidega ääristatud tänavatel manööverdatud. Ka medistiin oli selle kuu murelikuks teemaks. Tööl sai käidud ja kõik need koolitused-konverentsid ära väisatud. Need olid muidugi ütlemata head, vaid paljuks läks neid ühe kuu kohta. Ning maale ei jõudnud nii palju, kui oleks tahtnud. Neil päevil oli siin maal aga olnud kõige paksem lumi ja kõige kõvem külm - lausa 17 kraadi miinust ja seda 8. novembril!

Mehe tehtud pilt nr 1

Mehe tehtud pilt nr 2

Mehe tehtud pilt nr 3. Hirmus ilus.

Nüüd ma mõtlengi, et mismoodi seda Sõrve lumega ja lumeta talve õieti arvestataksegi? Internetis on selle kohta lausa graafik. Lumeta talved on siin valdavad. Kui näiteks sel aastal enam rohkem lund ei tuleks, kas see läheks siis lumeta või lumega talvena kirja? Sest et talv pole ju veel alanud, aga lumi juba läinud.

Mina jõudsin maale alles siis, kui see kõik siin hoolega juba sulas. See oli üks imekiire käik, tulime ainult sauna. Aga välja kujunes isadepäevaeelne lõbus õhtu soome naabri juures koos teiste naabritega. Kuulasime jahijutte, sõjaaja jutte, naljajutte, omakandi jutte ja mõni vahva laulgi sai naeruga pooleks üles võetud. Mekutasime sütel grillitud sooja lõhekala, sõime kringlit ja jõime teed. Ja mitte ainult.

Saime jahimehelt teada, et sellel, kes meie taliõunapuu alla suuri sõrajälgi jätab ja muidugi ka õunte koristamise eest hoolt kannab, olevat õige suured sarved. Värvikirevust maal enam ei olnud, aga see-eest vaikust ja rahu nõrkemiseni.

Ükspäev käisime korraks ühes taluperes. Kiisu silmist ja kehakeelest on näha, et siinsamas kuskil on tõepoolest neli jahikoera ringi jooksmas.

Saime ka teada, et meie küla mees sealt kaugemast küla servast sai isadepäeval Saaremaa aasta isaks. Tema proua oli emadepäeval saanud aasta emaks. Väärikas, 10 last üles kasvatanud pere ja igati teenitud tiitlid. Päevakangelasest oli kohalikus lehes pikk artikkel ja lugu algas umbes selliste sõnadega, et sõites sinna kaugele sõrvemaale arutasime omavahel, et kes ja kuidas need inimesed siin inimtühjas paigas küll elavad. Novot niimoodi elavadki. Peaasjalikult õnnelikult. Rahulikult toimetades. Headest asjadest mõeldes.