Seekord tuleb mu kirjatöö kaheosaline. Ei saa ju olla jõulupühi ilma ettevalmistusteta. Nii et kõigepealt siis toimetamistest enne pühi ja pärastpoole pühadest endist. Jäin aga kohe omadega kimpu, sest kust ma peaksin siis alustama? Kas eelmiste jõulude eelsest ajast, mil leidsime metsatee äärse kraavi pervelt imeilusa jõulukuuse? Või kahe aasta tagusest pihlakakorjest, millest valmis jõululauale vein? Või lausa kodude soetamisest, kus nüüd mõnus perega pühi veeta? Äkki siis juba sündimistest põlvkondade kaupa, kuni maailma ja universumi loomiseni välja? A`la, et kust me tuleme ja kuhu läheme. Sel kuul on olnud palju toimetamist ja veel rohkem (segaseid) mõtteid...
Loetud kilomeetrid enne meie maakodu on vii tee ristumiskoht. Kolm teed neist viivad meid ühelt või teiselt poolt taluni, üks tee viib naberküla taha mere äärde ja üks tee viib mõistagi tagasi. Nagu elu.
Enne pühi
Tegelikult olid plaanid suured. Sestap sai puhkuski juba aasta alguses niiviisi sätitud. Aga elul oo omad säädused. Neist asjust, mida plaanisin, jäid mõned asjad loomulikult tegemata, sest teha tuli neid asju, mida oli hädavajalik teha.
Juba ammu olin ema juurest toonud vanad albumid, et neist pildid ära digitaliseerida. Nii need albumid siin suvest saati seisid. Nagu ikka, oli see vaid kättevõtmise asi ja nüüdseks on albumid omas kodus tagasi. Oi, need on toredad pildid, ajad, inimesed, mälestused.
Ema, isa, mina ja väikevend. 1968. |
See on nii kummaline, et mul on materjalide mälu. Mäletan kõikide rõivaste, kardinate, linikute värve ja tekstuure. Sestap näen neid vanu mustvalgeid pilte ikka väga värviliste ja rõõmsatena.
Aga tuleme nüüd tänapäeva tagasi, muidu kirjutan ja kleebin siin vanadest aegadest terve interneti umbe. Ühe iseendale antud lubaduse või auvõla saan ma selle aastanumbri sees veel ära klaarida. Nimelt tänan Eesti Blogiauhindade sponsorit Crocsi , tänu kellele kannab üks suur ja üks väike inimene igavesti vahvaid ja kvaliteetseid jalavarje.
See oli ju ka juba varakevadel, kui ma kõrvitsaseemned mulda panin. On ikka maailmaime küll, et mõnest grammist seemnetest võib paari kuuga kasvada mõnikümmend kilogrammi vilju. Nüüd oli aeg salatit teha. Selle salati üle olen päris uhke, selles ei ole äädikat ja pool suhkrukogusest on stevia (mille iseäralikku maitset ei ole õnneks tunda). Peoga viskasin juurde ka pihlakamarju. Jõuluse maitse andis mandariin.
Piparkoogi taina tegin ka ise, aga ütleme nii, et seda retsepti ma enam ei kordaks. Kokast poeg naeris, et teil ju ehteestlaslikud piparkoogid muretsetud - muretainast. Eks nad sünnivad ju süüa ka, aga küpsetamisrõõm oli meil koos väikese abilisega suurem. Kook oli meil jõululaual musta leiva põhjaga ja kohupiimavahuse kattega, aga maasikad-muulukad selles olid pärit meite oma mere äärest ja mustikadki saaremaised.
Ühes põnevas kohas õnnestus veel käia tänu jõuludele. See oli nagu väike päkapiku majake, kus valmisid imelised asjad. Seal valmivad need tegelikult aasta läbi. Asjad südamest südamesse valmivad väikeses sõbralikus ettevõttes Tuunson & Daughters .
Ma olen igal aastal proovinud teha niisuguseid kapsaid, nagu kunagi valmistas mu hea ämm. Õigel ajal jäid nipid küsimata, nüüd pean ise hakkama saama. Siiani ei ole ma kapsaste salakoodi veel lahti muukinud, kuigi ega minu omadki kehvad pole. Jõululaua seened ja metsanotsu liha oli ka mõistagi siit Sõrve metsadest pärit.
Muide. Kõik need ilupildid eeskujulikust jõuluettevalmistusest on kerge pettus. Ära iial usu seda, mida näed. Ma ei ole tegelikult üldse mingi hull perenaine, pigem püüan ikka kergema vaevaga läbi saada. Kuid sel aastal olin nädalaid justkui autopiloodi peal. Umbes nii, nagu filmides mõni tegelane vahel enda rahustuseks mägede viisi muffineid küpsetama kukub. Siinkirjutaja on vist ka ainuke inimene eestimaal, kes on õnnelik, et lund taevast alla ei sadanud. Lumerookimine ei oleks tõesti enam 24 tunni sisse mahtunud. Mis ma siin ikka läbi lillede.. pereliige vanemast generatsioonist oli ja on väga raskelt haige ja päevad kulgesid suuresti haiglaelu rütmis. Ja ehkki kogu selles virr-varris oli vahel tunne, et kõik viis teed on justkui püsti ees, on mul ikkagi väga hea meel, et ma kõike seda teha sain ja jõudsin.
Ega ma siis üksinda ei rapsinud. Igaühel meist olid omad tegemised ja ülesanded. Tulime kriisidest välja ja võisime hakata pühi pidama. Jõululaupäeval olime linnakodus oma perega ja esimesel pühal kallite vanemate juures oma suure perega koos.
Muide. Kõik need ilupildid eeskujulikust jõuluettevalmistusest on kerge pettus. Ära iial usu seda, mida näed. Ma ei ole tegelikult üldse mingi hull perenaine, pigem püüan ikka kergema vaevaga läbi saada. Kuid sel aastal olin nädalaid justkui autopiloodi peal. Umbes nii, nagu filmides mõni tegelane vahel enda rahustuseks mägede viisi muffineid küpsetama kukub. Siinkirjutaja on vist ka ainuke inimene eestimaal, kes on õnnelik, et lund taevast alla ei sadanud. Lumerookimine ei oleks tõesti enam 24 tunni sisse mahtunud. Mis ma siin ikka läbi lillede.. pereliige vanemast generatsioonist oli ja on väga raskelt haige ja päevad kulgesid suuresti haiglaelu rütmis. Ja ehkki kogu selles virr-varris oli vahel tunne, et kõik viis teed on justkui püsti ees, on mul ikkagi väga hea meel, et ma kõike seda teha sain ja jõudsin.
Ega ma siis üksinda ei rapsinud. Igaühel meist olid omad tegemised ja ülesanded. Tulime kriisidest välja ja võisime hakata pühi pidama. Jõululaupäeval olime linnakodus oma perega ja esimesel pühal kallite vanemate juures oma suure perega koos.
Jõulud maal
Esimese püha õhtul jõudsime maale ja kuna vahepeal oli pisikesele toale põrand alla saanud, kolisime sinna kõpsti! sisse. Magamistuba ja üks mööbliese - lihtne!
See kuusk, mis juba eelmisel aastal sai valmis vaadatud, osutus küllaltki suureks. Vana talumaja kohta on meil väga kõrged laed, aga kuusest jäi ikka oma 15 cm üle. Suur tuba ja suur kuusk meenutasid mulle millegi pärast pühadeaegset külakoolimaja. Ja ainult rumal inimene hakkab vanas majas kõveraid naelu lae seest välja tõmbama. Varem või hiljem selgub nende otstarve. Ühe küljes ripub meil suviti kärbselint ja teise külge sai nüüd ideaalselt kinnitada kuuse tipu. Sest tavaline kuusejalg seda puud välja ei kandnud.
Mis mul muud ikka lisada, pildid räägivad iseenda eest.
Tänu Tõnule ja Merikesele on meil ka maal asja postkasti juurde. Taaskord aitäh!:) |
Ma teile kirjutan... :) |
Väike äpardus oli see, et saiad-leivad jäid linna maha. Aga linnajõulude koogiteost oli karbitäis leivatükke üle jäänud, mis nüüd kanadele viimiseks kaasas olid. Vabandust, tublid kanakesed, kes te meie mitut peret terve aasta läbi toitnud olite! Luban, et saate kõik järgmised leivakoorukesed endale, aga seekord läks meil neid endil vaja. Nagu ka sarvesaiapoolikut, millel meie väikese E. hambajäljed küljes. Ja kes on öelnud, et juust peab just leiva peal olema, võib ka vastupidi, kui leib on juustuviilust oluliselt väiksem. Hommikusöök oli päästetud.
Teel koju |