1. juuni 2019

Tere, üle pika aja!

Ma olen siin ajaraamatus käinud küll ja isegi kirjutanud, aga jutud jäid iga kord pooleli ja aegusid ära. Pealegi ei ole ju  ühes kevades midagi uut, olgu ta nii ilus kui tahes ja mina olen kunagi välja lubanud, et ei korruta aina ühte ja sama. No kui see vähegi võimalik on. Aga miskit ju kahe kuu jooksul inimese elus ometigi toimub.


Sel varakevadel oli uskumatu see, et mul ei olnud üldse kevadväsimust. Sest et ma ei saanud seda endale kooli pärast lubada. Lõputööga ei läinud päris nii, nagu mul plaanis oli - nimelt kavatsesin olla väga kaval ja tõlke kohe filmile peale salvestada ja selle siis rahuliku näoga eksamil ette mängida. Aga ühel hetkel teatati, et salvestada ju võid, aga eksamil tuleb sünkrooni lugeda. Appiiii! Terve koolituse oli õnnestunud sünkroonlugemisest kuidagi kõrvale hiilida, sest teised olid selles minu meelest lihtsalt nii palju paremad. No igatahes oli minu oinapäev täiega saabunud.


Aga kaua sa ikka värised, hakkasin lihtsalt harjutama. Lõpuks sai sünkroontõlkest justkui teraapia, sest nii kui pabin tuli, lugesin mõned lõigud, veendusin, et klapib küll ja pabin kadus. Lõpuks ei olnud selleks ka enam mahti, sest pidin varem Tallinna sõitma, kuna minu ideepojuke oli meie asutuse häkatonil finaali jõudnud ja mind oodati sinna pitchima. Jaajah, umbes nii, et saare memm on Telliskivi keskuses, vardakott käevangus ja heegeldab pitsi.... Või oot, oli see kuidagi teistmoodi? Igatahes, kui see popp ja noortepärane kamp sealt kuumast klubist, hõlmad laiali, lõpuks märtsikuu öhesse laiali vajus, ei olnud enam üldse soe ja karge meretuuleke tegi kohe oma töö. Rinnus ja kurgus kipitas, nina oli nii kinni, et hea, et mu kirjeldustõlkes ei olnud vaja kasutada sõna "kanamuna". Palju õnne!


Ei muud - rohud rindu ja Ülemiste järv kaotas neil päevil minule liitreid ja liitreid vett, millega üritasin pisilasi välja uhtuda. Minu mure ei olnud enam eksam, vaid see, et ma läbi peamikrofoni teisi lihtsalt kurdiks ei köhiks. Eriti ebaõiglane mu heade uute tuttavate suhtes, kes ju ei näe ka...

Aga kõik saab alati ühel hetkel mööda ja korda. Eksam läks väga hästi ja küsiti isegi, et kas ma olen varemgi niimoodi tekste lugenud? Haha, sellega on omakorda lugu, mille ma julgen võib olla kunagi jutustada, aga oh ei, see kõik oli minu jaoks suurim eneseületus. Lõpupidu oli BFM-is kringli ja tantsuga, aga mina olin sel hetkel juba bussis, et keskööl koju ja hommikul tööle jõuda.


Ja võiski hakata kevadet nautima. See tuli ikka päris mitu korda ja eks viskas hilinenud kevadväsimustki sisse. Sel kevadel oleme saanud rohkem merega tegemist teha ja erinevaid kalu mekkida, peamiselt küll rannakaluri võrkudest pärinevaid.

Lumeroos

Võrgule

Lautrid. Pärimus.

Ühel varahommikul läksimegi kalale. Kõigepealt matkasime mööda kallast, sahistasime läbi roogude ja sulistasime mööda merepõhja; kõik selleks, et veenduda - siin ei ole kala! Aga mis siis, päike soojendas juba kive ja merel oli tema võrratu 1001. nägu. Mina ronisin, ukerdasin, hüplesin ja vänderdasin mööda kive ja kaasa sumpas kahlamispükstega puusast saati vees.

Aga noh, mis mina teha saan, et maakera mu lante armastab ja ei taha neid kuidagi enda küljest lahti lasta. Vaatasin juba viltuse pilguga ringi, et missuguselt kivilt kivile liikudes ma selle landi ehk põhjast kuidagi lahti meelitan, kui äkki nägin, et minu kangelane kahlab vees landi poole nagu Kihnu Jõnn, vahused lained kahel pool. Juba oli ta tamiili kätte saanud, kui äkki vääratas, vehkis korraks kätega läbi õhu ja plartsatas vette. Järgmisena nägin, kuidas tema kahlamispükste saapatallad vee peale tõusid. Uhh, sajandiksekundi jooksul jõudsin mõelda, et äkki lõi pea kivi vastu ära ja kuidas ma nüüd ruttu temani jõuan? Lainetest tõusis verine käsi... aga juba peanupp paistis ja mehel olid jalad all. Ära tõi!

6, 7 või 8 aastat tagasi oli kaasa landikohvrisse visanud mõned plaastrid ja näed - juba läkski vaja. Siinkohal jagan ühe vana merekaru soovitust - mehel olgu meres alati kolmas jalg kaasas. See on siis toigas, mille ühes otsas on raskus ja teises otsas ujuk.

Suitsusäinas

Lest, va lahja loom

Kevadel tegin ka midagi sellist, mida viimasel ajal õige harva teen - käisin Mustjalas, villisin veini ja õmblesin. Viimane oli pigem võitlus iga riidetüki ja niidijupi pärast, sest kass arvas, et kogu see sahmimine ja põristamine toimub ainult tema lõbustamiseks.


Pastöriseerimine




Koduveini konkursil ei ole ma enam kaks aastat osalenud, kuigi see villitud vein oli tehtud 100% puhtast õunamahlast ja ilma keemiata ehk siis käärimise peatasin pastöriseerimisega ja selitusaineid ei lisanud. Vein on selline keskmine, ei  midagi erilist ja liiga noor veel. Kui ikka ülihea või -eriline ei ole, siis pole mõtet konkursile ballasti viia.

Esimene õues söömine oli meil munadepühade ajal. Loomulikult oli kass siidivatiteki-kunn ja ühe hea vanaema tehtud martsipanikringel lihtsalt sulas suus, viis keele alla ja kadus kui Musta mere põhja.

 

Pildil vihje, kes käis külas?


Midagi enneolematut tegime ka, me siirdasime oma eesõue keskelt sipelgapesa ära. Loomulikult uurisin ma enne netist mis ja kuidas. Selgus, et looduskaitse all olevad kuklaste pesad teisaldab soovi korral keskkonnateenistus nii, nagu seda õigesti teha tuleb. Meil olid tavalised pisikesed mustad sipelgad, keda kuskil artiklis koguni hävitada soovitati, aga meie püüdsime selle mätta ikkagi ühes tükis ära viia. Pesa tahtis laiali vajuda, aga kuidagi vineeri, rihmade ja käru abil see mütakas viidud sai. Hulk maaalust osa ka ettevaatlikult välja tõstetud ja uude kohta viidud. Ja vaatan mina mõni nädal hiljem telekast loodussaadet ja seal teisaldatakse parajasti kuklase pesa. Lihtsalt kühveldati labidaga kõik prügikotti läbisegi!?



Veel sai rajatud üks roosipeenar, kass paljaks pügatud, Eurovisiooni vaadatud, murumänge mängitud (kui muruniitmise aktsioone kuidagigi pehmendada), Pärnus ja Tallinnas käidud, rabarberikooki ja -kisselli tehtud, nurmenukke korjatud, mitu korda metsas luusitud, Jämaja kalmistul pööraselt õitsevaid sireleid vaadatud ning isegi ühel matusel käidud. Näete siis, kui palju jõuab, kui ajaraamatust paus on võetud ;)

Mõnus käopäka mütakas meite metsas

Nii ilus, et kuulutaks või riigi välja. Ahjaa, täpselt siit ju kuulutatigi. Pärnu.

Oli kord...

Eurovisiooni ja sooja leiba, mõtelge!

Ei ole parkett, on rabarberikook

Mitusada meetrit sirelimüüri

Enne niitmist

Blogikonkursile ei kavatsenud ma seekord ennast kohe kindlasti üles anda, aga andsin. Sest et reegleid oli muudetud ja mingi 3-4 kategooriat hinnatakse nii, et tuli saata oma parimad postitused. Kui neid valima hakkasin, siis mitte üks ei olnud hea, aga midagi sinna ikkagi saadetud sai. Üleüldine hindamine on ikka ka, nagu igal aastal, aga mu head, ärge tõtake hääletama, sest tänasest on nii...


Mul ei tulnud lihtsalt kordagi sellist õiget tunnet, et paluda rahval enda ajaraamatu poolt hääletada ja nii on ja las ta olla.  Tänasest oligi kuidagi vabanemise tunne, et kõrva taga tiksuva asja võib rahulikult  ära unustada. Teisi blogisid veidi sirvisin ja minu meelest oli seal seekord palju häid. Eriti meeldis mulle uustulnukate kategooria, kus tundsin ära selle alguse värskuse ja õhina, kus on veel nii palju öelda ja näidata.

Mu kevadine tipphetk oli aga ühel õhtul mere kaldal. See napp kuukene, kui ookeanikala tuulehaug meie meres kudeb, ajab kalastajad pöördesse või vähemalt elevile. Ainuke kahetsus oli see, et olin täiesti üksi, kuna keegi ei saanud seekord maale tulla. Tuul, vesi, päike, soojus, laine - kõik oli õige ja teise viskega oli kala käes. Kohe tuli ka teine. Terve õhtu oli lõbus. Kuna palju kalu läks ka otsast ära (loe: sain peaaegu kätte), siis läks isegi kalade lugemine sassi ja õnnelikult mere äärest tulles kiitlesin 7 kalaga. Aga tegelikult oli ikkagi 6 tuulekat ja neist sai praetult kena suupoolis ema sünnipäevalauale.



Aga täna on nii, et vihm räägib ladina keelt (see väljend on muidugi Betti Alverilt)  ja toas on mõnus olla. Mõte sai otsa ja jutt sai ka otsa. Olge munud!







💪






26. märts 2019

Haavatavus

Olen juba peast täiesti multimeedia valmis! Korraks mõtlesin, et ma ei tule siia ajaraamatusse enne torkima, kui pinged maas ja diplom taskus (vt eelmist postitust), aga kuidas sa jätad ühe kalendrikuu lihtsalt vahele. Tänased pildid on ka läbisegi maalt ja linnast, nii nagu see elukenegi praegu on.

Mul oli puhkus, mis idee poolest pidi toimuma maal ja olema loominguline. Lausa lõputöö teemaline. Ega ma siis mingi noor ei ole, et lõputöö viimasele hetkele jätan!:))


Pakkisin maale kaasa kõik eluks vajaliku - mitu arvutit, laadijad, kõrvaklapid, kõvakettad, akupangad, telefonid, mälupulgad ja kassi ning aidaa, linnakodu! Ma ei hakka täna pikka põnevust tekitama, räägin kohe lõpu ära. Seda lõputööd ei ole siiamaani. No mingi toorik on, aga suur töö on kõik veel ees ja aega jääb aina vähemaks ja vähemaks... Ühesõnaga - olen vist ikkagi noor!:)

Vahepeal lipsas jälle hulk päevi mööda ja praeguseks on olemas lõputööst juba 6. ehk lõplik versioon.  Aga lähen nüüd jutuga uuesti paar nädalat tagasi.

Naabrid

Maal olid üle pika aja naabrid kohal ja seda hetke olime me juba ammu oodanud. Tahtsime neid külla kutsuda. Jällegi lühidalt - esimesel õhtul  tegime sauna ja pidasime plaani, teisel õhtul pidasime pidu. Kolmandal päeval ei olnud sugugi peavalu või väsimus vaid hoopis heast seltskonnast ja õnnestunud kostitamisest saadud rõõmus energia kirjutamiseks-kirjeldamiseks täiesti olemas. 

Peost veel nii palju, et põhjuseks võtsime lihtsalt kevade, naistepäeva, sookurgede saabumise, lume minekutulekuminekutuleku ja meie maakodu 5-aastase aastapäeva. Kütsime toad mõnusalt soojaks, tassisime sisse suure lahtitõmmatava söögilaua, vaaritasin pajatäie lihtsat maatoitu (kergelt soolatud liha koos kapsa-kaali-porgandi-kartuliga ja koorekaste pluss seened, piprad, kurgid ja tomatid ning kahe riigi koogid ja muud joogid). Panin selle kõik kirja, sest pilte ma ju söövatest ja rõõsatavatest inimestest siia mõistagi ei pane.


Teine hommik..

Abikaas läks järgmisel päeval asjatoimetuste pärast linna ja minul oli poolteist ööpäeva püha vaikust dokfilmile tõlget kirjutada. Mitte, et ta meil lärmakas oleks, vastupidi - hoopis minu töö iseloom on selline, et lasen 10X järjest ühte ja sama hirmuäratavat filmimuusikat ja jorisen sinna oma lugulaulu peale. Aga enne, kui ta läks, ütlesin talle, et lähen korra metsa kolama. Siiasamasse oma väiksesse metsatukka, et kas äkki mõni hirveisand või sokupoiss on ehk midagi ära kaotanud. Ei olnud. Aga metsas oli ikkagi tore. Meil ju suht väheväärtuslik lodumets, aga sel aastal väga märg ei olnudki.



Leidsin paju! Meie kandis on vaatamata suurele niiskusele millegi pärast väga vähe pajusid. St et neid klassikalisi, suurte tibudega pajusid ei leidu, aga raagremmelgaid jmt mudru on vaat et iga teine põõsas. Aga see üks, mille leidsin, ei olnudki võib olla paju, sest tema otsas kasvas roos! No ei ole täna see põnevuse tekitamise päev - see oli siiski paju pahk, mingise sääselise tekitatud ja täiesti tavaline nähtus. Aga mina ei olnud sellest kuulnudki ja olin täpselt samamoodi elevil kui ükskord siis, kui Loode tammikus tammepuult ilusad väikesed õunad leidsin.

Pajuroos

Tulin koju, tegin kannutäie kohvi, sättisin oma tehnopargi üles ja... levi ei olnud. Aga minu internet tuleb telefonist ja minu suurepärane dokfilm oli internetis. Ilma filmi ja selle all jooksvate sekunditeta ei kirjelda keegi mitte muffigi. No ega midagi, soome proua tehtud hõrk mocca kook maitseski paremini, kui töö takka ei kihutanud.

Paari tunni pärast hakkasin juba närveldama, et äkki on telefonil midagi viga!? Aga töötelefonil ka levi ei olnud. Veel mõne hea tunni pärast hakkasin mõtlema, et oot-oot, minu viimane jutt mehele oli, et lähen metsa kolama ja pärast seda ükski telefon ei vasta? Ja ma isegi ei suutnud uskuda, et seda  va levi ei ole, sest 5 aastat ei ole kordagi sellist asja juhtunud. Ma ei räägi internetist, see ikka vahel ujub ühest toanurgast teise, aga kõige lihtlabasemalt helistadagi ei saanud!


Lõpuks võtsin siis auto, et lähen otsin selle levi õige üles. Mere ääres tulid ilusti sõnumid, et tere tulemast Lätti ja osta kindlasti endale reisikindlustus ka, kui sa juba siin oled. No tere-tere, eks ma helistan siis Lätist. Tagatipuks hakkas lund sadama! Oh ma nuputasin seal lumesajus, lasin oma telefonisse kõik rändlused ja ringlused ja roamingud sisse tulla, aga levi ta Läti võrkudest ikka kätte ei andnud. Mere äärde tuli üks kalamees, ka temal ei olnud pulki, aga temal ei olnud vajagi. Ronis pikkade saabastega merre ja... ajas mulle ka kalapüügi isu peale.

Tõin kodust oma kalastusriistad ja tuletorni all sain isegi korra kaasale helistada. Minu süda jäi rahule, et kodused ei pidanud enam mõtlema, et küllap see ainuke Saaremaa karu just meie metsas talveund magaski. Aga tõde oli see, et meheke ei saanud tegelikult mitte midagi sellest kõnest aru, sest see katkes ja näitas Läti võrku. Ehk et ta arvas, et minu telefon on mingil põhjusel ilmselt hülge kõhus teel Kuramaa poole. Ahjaa, kalapüügi tulemus oli -1. Viskasin ühe käsitöö landi otsast ära ja sellega oli püügiisu samuti läinud.

Ju see kell ikka mingi 11 õhtul oli, kui ma lõpuks alla andsin. Aga vot TV levi oli toaantenniga  sel päeval super! Mis sest, et kõik neli kanalit lätikeelsed olid (jah, meil on nüüd telekas, sest keegi lihtsalt andis selle meile, aga eesti keelt sealt ei tule). Loodusfilm lihasööjatest taimedest väljendas just täpselt minu meeleolu. Õnneks leidsin ühe jõulukuise ristsõnaraamatu ja sellega ma oma õhtu ära sisustasingi.

Masendus

Järgmise päeva hommik, ennelõuna, lõuna, pealelõuna - ikka sama jama! Ma olin jube nördinud!  Nii oodatud puhkus, loetud päevad ja planeeritud kirjatöö. Kõik! Asjad kokku ja linna poole! Ühel hetkel hakkasid telefonid metsade vahel piiksuma. Meheke oli oma hambaarsti aja ära öelnud ja tuikava hambaga poolel teel maale tagasi, sest tema närv ei pidanud ka enam vastu. Nii me seal metsa vahel siis kohtusimegi nagu Koit ja Hämarik. Oma tööd ei suutnud ma veel järgmisel päevalgi kirjutada.

Tegelikult olin ma ise endale selle ebaõnne (või õnne?) ju tellinud. Kuidas? Aga nii, et eelmisel õhtul sai laua ümber kõigest ja mitte millestki räägitud. Igaüks poetas mõne unistuse või hullu mõtte. Nooja mina hiilgasin siis oma suurepärase ideega, et tahaksin elada ilma numbriteta elu. Nii et ei pea vaatama kella ega kuupäevi ega lugema raha ja et ei teagi, mis aastaarv parajasti on. Soome proua ütles, et pensionäri elu enam vähem selline ongi (mitte meil muidugi!). Vähe uskmatult  mind vaadati küll, et mida ta siin ometi praalib. Kuid minul ikka nina püsti, et ei mina numbreid taha! Aga kuidas see mobiililevi ja digivärk ja bittide maailm siis ikkagi toimib ja millest koosneb? Kas mitte lõpututest valemitest; nullidest ja ühtedest rääkimata? Vot nii, siin Sõrves ei tohi küll sõnu loopida, siin on maailmade vahel palju õhemad piirid ja unistused võivad täituda. Aga neid peab oskama õigesti soovida.


Filmimüsteerium

Huvitav on see, et kirjeldustõlkijaks-visuaalsuse kujundajaks õppides olen saanud oma ellu  uue suure lisaväärtuse. Nimelt on pimedad inimesed mind nägema õpetanud!  Kirjeldustõlge ise on spetsiifiline ja küllaltki konkreetne oskus, aga kogu see muu maailm oli mulle varem teadmata. Ütlen ainult üht - ligipääsetavus ei ole ainult see, et ratastooliga majja sisse pääsemiseks oleks kaldtee ehitatud. Ligipääsetavus on ka see, et näiteks pime saaks vaadata filme, teatrietendusi, spordivõistlusi, kunstiteoseid ja kasvõi tantsupidusid. Suur teema ja pikk tee veel minna.

Tantsupidu

Silmad sõrmeotstes



Helindamine

Telesaate köögipoolel

Tegelikult ma käin tööl ka. Päris palju on seda tööd ka mandril olnud, nii et LuxExpressis ei pea enam piletitki näitama, tunnevad juba. Ka sel nädalal oskasin ma ennast ühele häkatonile sisse mässida ja täna tegin oma esimesed klaviatuuriklõpsud uues SUURES kabinetis. Loomulikult ei ole see suurus ja mugavus minu, vaid ikka heade klientide jaoks, üksinda piisaks mulle 2X3 platsikesest ka. Olgu, nii tagasihoidlik ma ka ei ole - päikese, mida nüüd aknast näen, võtan küll kõik häbenemata endale.

BFM. Ei välista, et satun sinna veel.

Siit edasi hakkab kindlasti rohkem jälle maakate jutte tulema. Nädalavahetusel sai juba koos pisipiigaga suveplaane peetud. Mõistagi, et saaks lapsena üle aia vaadata ning...








🌷