30. jaanuar 2021

Südatalve värvid

Sõitsin maale. Päike säras, tee oli paljaks sulanud ja autoraadio rõkkas lustakalt. ToeTagi Pankrot kõlas äkki kuidagi värskelt ja veelgi naljakamalt, kui vanasti. Mitte et loo teemaga midagi pistmist oleks, ptüi, ptüi, ptüi...


Juba poole tee peal mõtlesin, et väravaaugu ees on kindlasti lumevall.  Väravat meil muidugi ei ole,  aga mida targemat sa selle avatud sissesõiduala kohta ikka ütled, kui väravaauk. Teadsin, et kurvilisele maanteele lumevaalude vahele ei ole võimalik parkida. Seega plaan nr A oli vallist hooga läbi panna. Ja paningi. Killadi-kolladi üle kivide ja kändude. Sõna otseses mõttes. Ühe esirattaga üle puujuurikate ja teisega üle kivi. Uskumatu, kuidas ühtlane valge lumevaip ära petab! Suvel on need juurikad ja kivid ilusasti puu all, madalad vahtraoksad kohal laiumas. 


Toas oli +6 kraadi. Meil on toas nüüd üks imeline kvartsliiva küttekeha. Juudihabeme oksake igatahes seinavaasis enam ära ei külmu ja kui tuled alla panna, siis läheb maja hästi kiiresti soojaks. Ja veel on imelik see, et radikaga +6 on soojem, kui ilma radikata +6. Sisse astudes on kohe selline pehme õhk. Poole tunni pärast oli köögis juba +14 ja paari tunni pärast +27 kraadi. Sai sooja ja kuiva õhku ka riietekappi lastud ning voodisse elektritekk huugama pandud. 


Maale minekuks oligi peamiselt kolm põhjust - lindudele süüa panna, kuusk välja viia ja maja korra soojaks kütta. Kaks viimast ei olnudki niivõrd olulised, aga linnud söövad siin kilode viisi toitu ja kui kord oled neid üleval pidama hakanud, siis ei tohi seda pooleli jätta. Siin ei ole pisikeste rasvapallidega midagi peale hakata, paneme ikka kilose vorsti iga nädal. 

Moepärast lükkasin veidi radasid ka lahti, sest oli ju suur sula ja lumevaip kahanes nagunii tundidega. Rohi oli lume all roheline ja üks külmast sale vihmauss ajas lumetüki peal oma ussiasju. Isegi mingid sääselised lendasid ringi! 

Kui poest lindudele toitu ostmas käisin, ei saanud ma kuidagi mööda astuda hüatsintidest. See lõhn! Ja ära ma nad tõin! Istusin soojaks köetud toas akna all - ühel pool kollased ja roosad hüatsindid, teisel pool sumekuldse päikese valguses helkivate klaasehetega kuuseke. Täitsa filosoofilised mõtted tulid peale kohe. Et kuidas uus tuleb oma vääramatul, värskel ja ilutseval jõul, aga vana on ka kaunis ja nostalgiline. Kuid ühekorraga nad olla ei saa... Pliidi all praksus tuli, kohv lõhnas tummiselt ja lihtsalt nii mõnus oli olla. 


Eelmine kord käisime maal siis, kui külma oli -9 kraadi, tuiskas ja ümber maja tuli saapaservani lumes sumbata. Panime noortele murelitele külmakatted ümber ja mõne päeva pärast tuligi -17 kraadi. Meri oli silmapiirini raskelt lainetavat jääsuppi täis. Vahetult enne lumesadusid ja külma nähti Sõrves aga kuldnokki ja lõokesi. 



Maal on meil kuusk vahel isegi veebruari lõpuni toas olnud, näiteks siis, kui meil suurusehullustus peale tuli ja me ligi kolmemeetrise laeni kuuse tõime. Meie väike kuusejalg seda püsti ei hoidnud ja panime puu latvapidi lae külge kinni. 

2020 a. neli kuuske

2021

Õhtuhämaruses tegin veel ühe tiiru väljas. Jätsin lagedale väljale saabastega auke lumme, ikka krauhh ja krauhh. Tihedama metsa all ei olnudki lund ja maa oli pehme. Ei ole mõtet ennast kevadejuttudega petta ja kas on vajaagi? Paar kuud lumevõimalust on veel ees ja päris ehtsat talve on vaja nii loodusele kui meie räsitud hingekestele. Ümber maja oli üks kitseke käinud, seina ääres ja puutüvede ümber on ju rohelisi rohuliblesid. 


Isiklik akupank - kolm jämedat kuuske.

Vapper salvei.

Kupaistel puvilus.

Kuu aja pärast täitub meil uusmaakatena 7 aastat! Mis uut siin enam, aga vanamaakateks ka ei tahaks ennast kutsuda. Lihtsalt maakad. Aga linnas möödub samuti suur hulk kuldaväärt aega. Poolmaakad. 

Nagu te viimase viie minuti jooksul juba märganud olete, ei olegi mul suurt millestki kirjutada. Tegelikult isegi meeldib selline vaikeluline periood. Talveuni. Ehk ärkab siis kunagi koos looduse ja Sörve puukidega ellu ka see va loovuse-putukas.






🐾

🐾

🐾










21. detsember 2020

100 täis!

Tegelikult peaks ma täna hoopis vakka olema, sest see siin on tõepoolest juba sajas postitus. Selles ajaraamatus. Eks neid sõnavõtte ole mujal ka. Aga päris tore on niisuguse numbriga ühe aasta ots kokku tõmmata. See aasta oli nagu oli. Püüaks elada rohkem hetkes ja vaadata ettepoole. Aga katsu sa!

Täna kukkusin omadega ikka täielikult  ajalukku. Nimelt oli plaanis the same procedure as every year ehk siis jõulukaartide kirjutamine. Selleks võtsin kerge liigutusega oma iidse ja paksu nahkköites raamatkalendri aastast 1991, mille kauni graafikaga seepiatoonis illustratsioonid räägivad Riia linna ajaloost. 30 aasta jooksul on saanud köitest see va kõikse tähtsam raamat, kus sees sündide ja surmade daatumid, rahvameditsiini tarkused, toiduretseptid, maha istutatud puude-põõsaste nimed, laste ja lastelaste naljakad ütlemised ning sõprade-sugulaste aadressid. Kusjuures tühje lehti on seal veel üle poole ja rohkem veel.

Selgus, et kõik muu peale aadresside oli raamatus ilusasti alles. Kohe meenus ka, et ahjaajaa, eelmisel aastal said ju aadressid põhjalikult inventeeritud, ümber kirjutatud ja markeritega süstematiseeritudki. Aga KUHU ma selle teadustöö siis pannud olin?! Vanade ja soditud andmetega lehed olin raamatust välja lõiganud, aga puhtandit ei kuskil. Algasid otsingud. Ja ütlen ka kohe ära, et need kestsid viis tundi ehk suht terve valge aja päevast. Oh, neid leide, mis nüüd omakorda korrastatud said ja mäetäit pabereid, mis kaminasse lendas! Peab ütlema, et ülihea tunne oli kõike seda teha - nostalgiat, taasavastusi, nukrust, nalja ja lahtilaskmist. 


Aadressidest oli mul lõpuks täiesti ükskõik, eks need ole ju tegelikult peas või muul moel ka leitavad. Ja pealegi oli meheke kaartide-ümbrike kirjutamise juba kangelaslikult enda peale võtnud. No hirmus hea meel oli, et nii mõnigi hoiukarp, kaust, riiul ja sahtel korda sai. Vahepeal tegime süüa ja vaatasime suuskamist ja kõige lõpuks võtsin oma Riia linna piltidega tarkuseraamatu, et see ka ära panna. Lasin lehti sõrmede vahelt läbi ja . . . seal olid ka aadressid. Ma ütlen - see aevastamist ja avastamist täis päevake oli mulle kuskilt kõrgemalt poolt korraldatud! Paliuöne römusdan.




Eilseks olin kutsutud maale meie teenuskeskusesse, kus toimus Jämaja kihelkonna fotokonkursi lõputseremoonia, aga ma ei saanud minna. Üks mu pildike tõi ka võidu koju ja teine jagas 3.-4. kohta (aitäh peaaegu-naabrineiule, kes mu auhinna vastu võttis). Nüüd vaatan ürituse videot ja tore ikka küll, kui nii väikeses kohas nii uhke üritus korraldatakse. Kolm pilti seal videos vasakul seinal juhtusid kõik minu omad olema, sest piltidest tehti näitus ja trükiti kalender kah veel. 📷


Järgmine pilt on üks neist sadadest, mis minu konkursi-valikust välja jäi. Pildil on kõige tavalisemad lautrid meie lähedal, käime seal kalal ja niisama kondamas. Aga nüüd juhtus hull lugu - muinsuskaitsjad avastasid need lautrid! Ja nad kavatsevad need ka kaitse alla võtta. Pagan, oleks me keegi seal Sõrves taibanud ise need lautrid avastada - siis, kui me aastakümneid kõik seal otsas ronisime! Nüüd teised tulid ja avastasid ära.

 


Kindlasti olen sellest varem juba kirjutanud, aga kordan ennast siiski. Kui kunagi ammu turismireisiga Pariisis käisin, siis anti meile Eiffeli torni juures veidi vaba aega jalutamiseks. Kõige rohkem ei imetlenud ma mitte torni vaid imestasin lühikestes spordipükstes ja maikasärkides tervisejooksjate üle. Et kuidas nad julgevad siin maailma eriliseimas paigas karjakaupa niimoodi poolalasti higistades ringi lontida. Raudse eesriide tagant pääsenuna olime vist mõned asjad enda jaoks nii pühaks mõelnud. 



Tulnud aga koju, jäin ükspäev siit praktiliselt üle tee asuvat Kuressaare lossi vaatama ja sain äkki valgustatud - see üle 600-aastane linnus on ju kordades rohkem väärika ajalooga; 130-aastane Eiffeli torn on selle kõrval lausa uusehitis. Meie aga käime oma lossist iga päev kala näoga mööda ja ei ajagi tervisejooksjaid ning kasse-koeri selle ümbert kaikaga laiali.




Muide ülesanne Kuressaare lossis käijatele ja selle ümber jalutajatele - proovige teha seal seeria pilte nii, et iga jummala pildi peal ei figureeriks meie lossipargi maskottkass Kaktust! Kaktus on muidugi ilus ja ülivahva tegelane, läheneb diskreetselt, ütleb kassikeeles vaikselt tere ja puudutab su jalgu. Ajab justkui omi asju, aga saadab sind ilusasti lossihoovist välja ja vaatab tunnelis üle õla tagasi, et ega sa ometi ju ei karda. Või oli see hoopis Kakaktus, kes minuga ükspäev jalutas, neid on seal kaks ühesugust - Kaktus ja Kakaktus (kuna perenaisel kadus kass ära ja siis ta leidis selle üles, aga hiljem tuli välja, et see ei olnud sama kass ja lõpuks tuli esimene kass ka tagasi).

 


Mõtlesime siin omavahel, et vat ei kurvasta nende teistmoodi pühade pärast vaid hoopis rõõmustame kõige rõõmustamist vääriva üle. Seda on palju. Ega siis jõulud kui niisugused ära ei jää, aastavahetus samuti mitte. Meie oma perega vene ruletti mängima ei hakka ja püsime igaüks enda juures. Ei ole ju enam 70-ndad, et kaugekõne pead nädal aega ette tellima ja helistamiseks läbi tuisu ja hangede postkontorisse rühkima. Me ei saa paljukesi kokku, aga kõigil on võimalik tekitada endale lõhnu ja maitseid, süüdata tulesid ja küünlaid, nautida õueõhku ja toasoojust ning uskuda, loota, ja armastada. 

Eile pakkisin näiteks Sörve loodust kotikestesse ja karpidesse. On ikka väge sellel meie majatagusel piparmündil - toas on veel tänagi mündi lõhna, mis tungib nii kilekotist kui ka pappkarbist läbi! Äkki oligi seda eriolukorda vaja selleks, et me kõike kõige väärtuslikumat siin elus nii iseenesestmõistetavalt ei võtaks? 



Muide meie majaloom Robbyl on nüüd uus nimi - hr Kass. Sest et me hakkasime teda väga palju austama. Imede ime, aga tal oli vaja elada üle kümne aasta vanaks, et söandada lõpuks autosõidul terve tee rahulikult süles magada. Varem ei püsinud ta süles üle 30 sekundi ja ka siis oli ta kangete jalgadega püsti. Kammida laseb hr Kass ennast nüüd ka, vahel samuti süles. Mõned mõtted mõtleb ta meist kaks sammu ette. Näiteks eile vahetasime köögis prügikotti, aga tema läks ja peitis ennast juba esikuvarna taha ja nii kui kotiga mindi ja ust paotati, lipsas ta välja ja kohe kribinal teisele korrusele. Sinna on tal mõistagi keelatud minna. 


Meil on veel üks majaline - surematu tomat! See, kelle ma istutasin nalja pärast umbes eelmise aasta septembris. Aeg ajalt ma kirjutasin siin ka temast - kuidas ta eelmise aasta jõulukuuse taga aknalaual kevadet ootas ja talvel tasakesi pikemaks venis. Kuidas päike talle vungi sisse lõi ja aprilli alguses, täpselt meie väikese J. sündimise päeval, ilusa kollase õie avas. Kuidas külmal ja äreval kevadel maal kodukontoris olles ta mu töölauda kaunistas. Kuidas lõpuks marjad peale kasvatas ja õige vara neid valminuna juba maitsta saime. Suvel mõtlesin, et aitab naljast, koligu õue ja olgu normaalne. Seal õitses ta veel natuke ja mõni üksik väike tomat tuli ka. 


Kasvuhoones olid sügise alguseks kõik tomatid juba ammu ära kuivanud, aga see isend muudkui rohetas seal palkseina ääres. Vett ma talle vahel ikka panin, aga juba läksid ilmad külmaks ja tuppa ma teda küll enam tassida ei kavatsenud. Ja siis, kui juba õige mitu ööd miinuskraadid olid olnud ja isegi paar sahmakat rahet sadanud, hakkas mul temast kahju. Ta lehed olid külmast kitsaks kokku tõmbunud, aga ta elas. Ja nüüd on ta siis taas linnas tuttava aknalaua peal ja ootab juba järgmist jõulukuuske endale seltsiks. Korraldas endale ühe pisikese kuuligi külge. 


Üks terve puhkepäev läks ka suure, umbes 8-kilose marja purki panemisele. Pealtnäha oli see hele ja hale, aga seest mahlane ja kollane. Aga see oligi ukka vilutatud kõrvits mul. Nii ütles üks tuttav mees, kes enda omi kastab ainult istutamisel. Kui ta kuulis, et minu omad jõid ülepäeva igaüks ämbritäie, siis ütleski ta, et ise sa nad ukka vilutasid


Aga keda ma petan? Hetketi torkab ikka küll ja on isegi süütunne, et pere kokku ei saa. Ma tean, et on ainult üks võimalus kümnest või sajast, et kellelgi meist viirus ennast tagataskus peidab ja kui ka peidaks, siis on raskelt haigestumise tõenäosus samuti pigem väike. Aga . . . Kevadel olin ise Saaremaa koroonasõja tunnistajaks ja siiamaani ei lähe nädalat, kui ei kuuleks inimestelt lugusid selle aja üleelamistest. Olgu see väike isiklik loobumine siis pühendus neile, kes ilusate pühade ajal ükskõik mis tõbedega võitlema peavad. 


Olgem siis loovad ja leidlikud. Katame ikka laua, põletame küünlaid ja helistame telefonid tuliseks. Loome ise või naudime teiste loomingut. Kel rohkem kuraasi, võib ju oma isikliku teatritükigi maha mängida, "Õhtusöök ühele" on ju kõigil peas. 



Egas midagi, sajaga veel paremasse tulevikku!







💗


14. november 2020

Kuu täis kulda

Elame Kuressaares lossipargi läheduses. Pargis on meil valdavaks puuliigiks vaher. Igal aastal kiikan huviga pargipuude poole, et kuidas siis seekord ka sügis end ehib? Enamasti juhtub kõik väga kiiresti - tuleb esimene külm, korraks on vahtrad kirjud ja juba räsivad sügistuuled puud paljaks või muutuvad lehed kohe pruuniks. Sel sügisel värviilu muudkui kestis ja kestis. Küll puude otsas, küll puude all. 

Maamaja ümber on samuti peamiselt vahtrad. Ainult et kuna meil Sõrve otsas on kõik aastaajad paar nädalat hilisemad, siis kestis looduse sügisspektaakel veelgi pikemalt. Ühesõnaga või pigem ikka ühe lausega jätkus  rõõmsat, säravat ja kuldkollast lehepidu terveks kuuks.

Linna aed on meil kunagise merepõhja peal. Eelmised põlved on sinna mitmete aastakümnete jooksul juurde vedanud parimat mulda ja sõnnikukomposti. Nii et kui meie aias sõrm mulda pista, siis võivad juured alla tulla. Meie oleme ka täitsa tublid olnud - oleme lasknud sellel viljakal maakamaral mitukümmend aastat järjest ilusasti puhata ja ei ole seda ülearuse maaviljelusega ära kurnanud. Peenrad ja marjapõõsad, mis majaostuga kaasa tulid ja köögiakna alt kuni 100 m kaugusele ulatusid, on vaid kummastav mälestus.

Aga vanad head 50-60 aastased õunapuud ja ainsam pirnipuu ei väsi. Mõnel aastal justkui oleks nagu veidi vähem saaki, aga enamasti on ikka palju, väga palju või väga-väga palju. 

Lindudelt ootan küll kevadel oode ja hosiannasid, sest nemad said meilt sel aastal kõik kirsid, arooniad, punased sõstrad, mustad leedrid ja roosad pihlakad. Varesed püüdku ka aegsasti laulma õppida, sest nemad peksavad siiamaani puude all õuntele auke sisse. 


Kaks suurt harakat lähevad sellele talvele vastu tugevamate luude, korras südame ja muude organitega ning Alzheimerit neil ka karta ei ole, sest nemad said meil kuuri seina pealt pooled viinamarjad. 


Ei jõudnud jah kõiki vilju väärindada, küll oli vaja siin ja seal olla ja õuntega möllamine võttis ise juba 3-4 nädalavahetust. 

Meie koolilapsel oli esimene koolivaheaeg, saime sellestki veidi osa. Selgus, et laps käib väga tihti raamatukogus. Küsisin kohe suure huviga, et mis raamat praegu siis pooleli on ka? Ise lasin mõttes läbi pea, et Sipsik vist liiga titekas ja Pipi juba väiksena ette loetud.. mõni Harry Potteri raamat? Aga laps vastas täiesti rahulikult ja tõsise näoga, et tal on praegu pooleli raamat Eesti imetajad. 




Ühel nädalavahetusel toimus meil Saaremaa Kolme päeva jooks. Olime uurinud teateid ja kuulutusi, et maanteid ei suleta, nii jooksjad kui sõidukid peavad olema mõistlikud ja mahtuma üheskoos toimetama. Meie olime nii mõistlikud, et valisime maakoju jõudmiseks pika ringi, et kohe kindlasti ei peaks kellegagi koos sõiduteel toimetama. Ühel hetkel olime aga sõna otseses mõttes koos tuhande jooksjaga stardijoonel! Kuna pauku ei olnud tehtud, siis ei saanud ka edasi. 

Ei olnud me kohanud oma teel ühtegi keelu- ega ümbersõidu märki, küll aga üsna pahaste nägudega jooksjaid, et mida see auto siin rahvamassi sees teeb?! Need, kes vihased ei olnud, ei teinud meist lihtsalt välja ja tegid keset maanteed soojendust või jalutasid ja jutustasid kambakesi niisama. Ei jäänud üle muud arvata, kui et kohalik elanikkond ja liiklejad teavitati küll ilusasti ära, aga jooksjatele jäeti kõik see rääkimata ja nemad arvasid, et neile sel päeval liikluseeskirjad ei kehti. Tagatipuks kamandasid turvamehed meid pooleks tunniks tee äärde seisma!? Robby pärast ei taha me kunagi kuskil viivitada, sest temale autos pigem ei meeldi ja kui sõit liiga pikaks venib, siis ta karistab meid väikese pissi või oksega. Aga õnneks oli temal seal sibavas inimmassis isegi huvitav.

Kui me sealt sipelgapesast siis lõpuks pääsesime ja jooksjad meist umbes kilomeetri kaugusele maha jäid, jõudsime järgi ühele jooksjale. Aga nagu pildilt näete - ega tema ei jooksnudki, tema lendas maantee kohal. 

See siin kirjutades polegi nagu midagi ega see varastatud pooltund meie elust. Aga see olukord oli nii isemoodi. Küla vahel, kus elavat hinge juhtud nägema kolm korda aastas, sagib järsku 1000 inimest ja üks neist on üksinda karjakoplite vahel nagu kunagiste karjapoiste reinkarnatsioon. 

Ülemöödunud nädalavahetusel leidis endile päikselise ja hoolikalt valitud kasvukoha kingiks saadud murelite paarike Meelika ja Arthur. Üleülemöödunud nädalavahetusel langetasime aga puid, võtsime võsa ja niitsime metsaalust, et murelitele see päikseline lagendik üldse tekitada. Ja üleüleülemingil nädalavahetusel istutasin tulbisibulaid, mis oma olemuselt on üks hull õuet mööda roomamine ja käpakil aukude uuristamine. 100+ sibulat oli.


Saialillede teine aastaring

Ikka veel magusad

Viimane kimbuke maja ümbert

Möödunud nädalavahetusel pakkisime oma vahtrate, aga ka jalakate, pärna, pihlaka, kastani, sarapuude ja viljapuude värvilised pidukleidid kokku ning vedasime õue pealt minema. Suur osa lehti läks koos muruga ka niiduki alla. Nüüd on see kõik palju lihtsam, sest meie tallis on uus tööloom. Rakud sain ikkagi mingil imeväel pöidlaharkidesse ja katki ka, selles osas on kõik aastad vennad ja õed.



Aga oh aegu küll, nüüd ei või ju muruniitmisest ja lehtede riisumisest enam iitsatadagi. Otsekohe saad kuulda, kuidas putukad vajavad pesasid ja liigirikkus nõuab säilitamist. Olgu siis öeldud, et majaümbrus, mida me väheke kasime, on väike osa krundist. Umbes 20 korda samasuur ala kasvatab oma elurikkust kõige metsikumal moel ja kõik sügislehed jäävad sinna maha täpselt samamoodi, nagu nad enne meidki sadu aastaid jäänud on. 



Või oot-oot, kujutame õige ette. Istume maja ees pingil ja külla tulnud sõber õhkab: Küll teil on siin ikka mõnus elurikkus! Nunnud nõgesed on maja ümber juba päris rinnuni ja naadiõied õõtsuvad nii mõnusasti vastu aknaid. Kindlasti on teil siin palju vahvaid madusid ka? Ja puukidel hea varitseda, inimesed näksamiseks kohe siitsamast võtta. Vau, see karvane väänlev umbrohi, mille seemnenupud riiete külge jäävad - need ju nagu loodud saunast tulles sääri veriseks kraapima, nii lahe! Ja kui võimsad takjad seal vasakul on! Kas kaev jäi teil ka kuskile sinnakanti? Aga ärge te lehti küll riisuge, need on kõige ägedamad siis, kui nad juba mädanema hakkavad ja lörtsi peale sajab ning siis jalanõude alla koos poriga viie sendimeetrised platvormid tekitavad. 


07. november!

Aga nüüd on sellised ajad, et kedagi ei ole vaja enam maale elama meelitada. Maamajad, mis aastaid kinnisvaraportaalides müügis olid, on sealt kadunud ja maha müüdud. Noored tahavad maale, tahavad permapeenraid teha ja kanu kasvatada. Mõni lambaid ka. Pandeemia pani asjad paika. 

NATO sõjalaevad meite külas


Kõik need rasketel aegadel maal elamise plussid on hästi teada, kui arutleda toidu, toasooja, puhta õhu ja rahva hajutamise kontekstis. Aga olen mõelnud, et mis see ikkagi täpsemalt on, miks inimesed maale kolivad, rabades rähklevad ja mere ääres päikeseloojangutega hingekesi nuumavad. Küllap on selleks maksimaalne stabiilsus maksimaalselt ebastabiilses maailmas. 


Maal ja looduses on nii paljud asjad absoluutselt kindlad ja seal näed ning tunnetad seda kindlust kogu aeg väga lähedalt. See annabki hingerahu. Näiteks on 1000% kindel, et lehtpuudele ja -põõsastele talveks lehed peale ei jää. Ja et vähemalt elusatele puudele-põõsastele tulevad kevadel uued lehed. Raba ei muutu üleöö kaljumägedeks. Männik ei muutu palmisaluks. Maal on kindel, et kuuled iga päev looduse hääli või veel parem - looduse vaikust. On kindel, et merevesi on soolane ja järvevesi enam vähem mage.  Võid kasvõi maitsta. Kastepiisk on alati vee maitsega, nurmenukuõis nurmenukuõie maitsega ja mustikas ei saa kunagi maitsta nagu sealiha. Sipelgas ei näe välja nagu rasvatihane ja sookurg ei ütle nõrkushetkel njäu.