16. juuni 2018

Nähtused



Käisin sirelite õitsemise ajal jällegi Jämaja kalmistul. Ohhoo, kirikutee oli uue mustkatte saanud, aga olgu tee must või siiruviiruline - kui seal ikka kaks autot teineteisest mööda ei mahu, siis pole värvil ega kattel tähtsust. Ükskord see päev tuleb, ma ütlen...

Suurtest sirelimüüridest seal Eesti kõige mereäärsemal kalmistul ei ole ma ikka veel seda õiget pilti kätte saanud. Mäletate - eelmisel aastal tuli just selleks hetkeks udu, üleeelmisel oli liiga terav vastuvalgus ja kes seda üleüleeelmise aasta põhjust enam mäletab. Sel aastal pidi kõik klappima - selge ilm, kaks aparaati pildistamiseks ja õhtupäike mere poolt. Ainult üks pisiasi oli puudu - sireliõied! Nii kesist õitsemist ei olnud seal varem näinudki. Külavahel olid küll põõsad õite raskuse all lausa kaardus.  Mere ääres oli aga sulaselge põud. Või mis mere ääres -  polnud seda merdki õieti! Paljas merepõhi vaatas aia tagant vastu. Jalutasin siis seal merepõhja peal veidi, omamoodi nähtus seegi.



Kalmistul kohtasin tuttavaid, 90-aastast vitaalset ema ja tema tütart, kes rääkisid kurva, aga armsa loo. Nimelt laastas sõda nende koduküla nii, et külasse jäi mingi ime läbi alles vaid üks üksik naine. Tema oli ka see, kes peale hullemaid lahinguid mattis üksinda maha kõik langenud ja oli nagu selle mereäärse küla hing ja sümbol. Hiljem, kui sinnakanti jälle inimesed tagasi tulema hakkasid, oli üksiku naise suurimaks mureks see, et tema haual ei hakkagi kunagi keegi käima, sest temal ei olnud ühtegi järeltulijat. Kalmistul kohatud naine oli siis üksikule naisele tõotanud, et mina hakkan su haual käima! Ja nii ta ongi terve elu teinud. Nüüd on püha kohustuse üle võtnud juba tema tütar ja sellestki õhtust jäi väikest hauaküngast kaunistama suur kollane peiulill. No hea küll, tageetes:)

Meri on meil muidugi juba pikemat aega lännu ehk siis veed on nii maas, et kaladki kuhugi mujale ära kolinud. Välja arvatud mudilased, need kurikuulsad ümarmudilad. Neid võiks kaldaveest peoga välja võtta, aga kes neid libedikke ja luiseid tahab. Mudilased justkui teaks, et neid miski ega keski ei ohusta. Tulevad ja vaatavad uudishimulikult sulle vee seest tükk aega otsa ja ujuvad siis rahulikult minema. Tuulehauge ei ole me sel aastal (veel?) saanud. 

Loodus on huvitav, elab säästlikult. Merikapsas muudab kuivuses ja kuumuses oma värvi ja koduõue pihlakas otsustas sel aastal üldse mitte õitseda. Aga need,  kellele vahel vett visatud sai, rõõmustavad lopsakusega. 





Aga muidu elame me samamoodi nagu raha eestki. Sõna otseses mõttes. Nimelt ammugi ei ole näinud oma majapidamises ühte nii rahulolevat koondatut. Ükskord aastaid tagasi olin ise ka selline õnnelik pääsenu, aga see kõik on kirja panemiseks liiga pikk ja tüütu lugu.

Niisiis läksime keset tavalist tööpäeva õhtut paadiga järvele. Sellest järvest tunneme me igat soppi ja mitte ainult - koguni suuremaid kive põhjas ning sügavamaid, madalamaid, liivasemaid ja mudasmaid kohti. Mitmeid aastaid tagasi käisime oma kalasõprade pundiga seal järves palju kordi jalgsi sees, kusjuures vahel oli vesi pea rinnuni. Kummipükstega muidugi. Enam küll nii ei julgeks.


Nüüd olime varustet mitme pudeli puugi- ja sääsetõrjevahenditega, söögi- ja joogipoolisega ja no muidugi ka kalapüügiriistadega. Järve peal oli justkui teine maailm - ei ühtegi sääske, ei külm ega palav, eemal näitasid luiged ilusaimaid tiivasirutusi ja kuskil kaugel mörisesid hirved. Kalad ujusid vee all nii, et pinnale tekkisid lained. Mõistetavatel põhjustel ei olnud lõpuks ometi ka ühtegi õhtust töökõnet segamas. Pildimasinad jäid suures õhinas küll koju, aga panen siia vanu pilte selle järve seiklustest. Kala saime ka, see tähendab mina ei saanud ühtegi, aga puhastada sain pärast küll.

Aga miks meil kiskus järve peal suu korduvalt kõrvuni, kui jõudsime järvesaarekese juurde või suure kivi lähedale või kui oli vaja ankur põhja lasta? Hahaha, siit see lugu tuleb.

Oli aasta... ükskord.. kunagi. Meil oli väike kummipaat, vaikse järve peal õõtsumiseks just hästi sobilik. See on müstika, kuidas me sinna alati koos rohke padajänniga ära mahtusime, vahel isegi kolmekesi. Aga mahtusime, paat ju kummist. Sõitsime mööda järve vaikselt ringi ja otsisime kalakohti. Ei rabanud keegi meie lante ja päevake muudkui veeres. Tahtsime jalgu sirutada, aga kaldad olid mudased ja auto juurde liiga pikk tee tagasi minna. Järves on aga üks suur lame kivi ja sinnapoole oma paadinina pöörasimegi. Et peame piknikku ja loobime sirge selja- või pigem sirgete põlvedega lanti ka.

Paat ei tahtnud aga sugugi edasi liikuda, ei aerutades, ega mootoriga. Igasuguseid mõtteid sai mõeldud, et mis põhjusel me küll edasi ei lähe, aga kuidagi jonkadi-jonkat ta ju liikus ka. Poole tee peal äkki vaatame, et oot-oot, mis köis see meie paadi järel vees on? Ankur! Selle olime hoopis unustanud. Kui ankru välja tõmbasime, oli selle küljes sõna otseses mõttes pool maakera. Lollus karistab.


Randusime, või peaks hoopis ütlema, et kivindusime? Kindel kivi jalge all, võtsime veidi suupoolist ja kalapüük võis jätkuda. Muidugi oskan ainult mina lante niimoodi loopida, et need roogudesse lootusetult kinni jäävad. Võttis kapten siis laeva ja läks rüütellikult lanti päästma.


Äkki vaatan, et paat hakkab ümber oma telje ringe tegema ja paadimees teeb veidraid liigutusi. Korraks nagu ehmatas, aga nähes et olukord saab peagi kontrolli alla ja et paadimees ise vappub naerust, ajas mindki see piruettidega etendus naerma. Tagasi kivil, selgus, et ei juhtunudki muud, kui et tasakaal oli korraks kadunud, käsi vajutas tüüri põhja ning tants ja ukerdamine võis alata.


Lõpuks jätsime oma kivise saare maha ja läksime uusi kohti avastama. Ei pidanudki palju loopima, kui mehe spinning kaardu tõmbus. Esialgu ei osanud midagi arvata, aga ühel hetkel hakkas kala õige suuri pööriseid viskama ja oli selge, et otsas on igavene suur purikas. Sidur särises ja kerimisest ei tulnud midagi välja, sest kala tegi, mida tahtis. Ja mida ta siis tahtis? No meile sõitu teha muidugi! Ja oligi nii - kala pani ees ja vedas meid mööda järve paadiga järgi. Einoh, tore sõit oli, aga tema eesmärk oli ikkagi roogudesse jõuda. Sinna me kõik koos ilusasti ka jõudsime. Sealt edsi läks kiiresti - saime selle meetrise ja 6,5 kilose eluka kätte. Kuna ta paati väga ei mahtunud, viisime ta väikese saarekese peale ja mõtlesime seal ise ka kätevärinal elu üle järele.


Patt oleks olnud midagi enamat sellelt retkelt soovida ja hakkasimegi kodu poole sättima. Sõitsime oma sadamasse  ja peagi paistis,  et sellel seikadega päeval on mulle veel midagi eredat pakkuda. Olin paadist nö teine väljuja ja  esimene hakkas minu ees kõrgemast kaldast üles ronima. Ja mida ma näen (parem muidugi, kui ei oleks näinud)! Kuidas seda nüüd viisakamalt öeldagi, aga midagi kahtlast paistis sealt, kust tavaliselt ei paista, sest midagi oli paadi ja kalaga võimeldes kellelgi lõhki kärisenud. Öujeee, ma lihtalt kõõksusin, aga teine ei saanud muidugi midagi aru, mis mul hakkas.


Kuidagi ma sealt paadist välja sain ja kaks viimast pilti siin jutu lõpus on tehtud lihtsalt rohu sees vääneldes. Vot sellised unustamatult hunnitud vaated suvise järve kaldal...





👀





21. mai 2018

Kes loeb, mis loeb

Kevad tuli lõpuks kahe päevaga või peab see ütlema, et saabus lausa suvi? Eks õitsejad õitsesid ikka kõik järjepanu omal ajal. Aga puulehed olid äkki nii suured, nagu ei olekski nad pungast arenenud, vaid oleks ennast justkui üle öö lahti voltinud.

Sel aastal ootasin kannatlikult öökülmasid, et siis pärast seda veidi lillekesi istutada ja kasvuhoonesse mõned taimed panna. See oli aga va kavalpea öökülm ise, kes ei tulnudki. Või hõiskan ma enne õhtut? 


Tänases postituses vuristan lühidalt ja kiiruga teemadest üle, sest lõpus tuleb üks... aga võtame järjekorras.

Ootasime kuid ja kuid oma puhkuseid, siis oli see aeg äkki käes ja praeguseks on juba möödas. Aga päris pikk tundus see paar nädalakest. Küllap seepärast, et lihtsalt nii palju tegemisi oli. Pidulikest sündmustest juba eelmisel korral kirjutasin, aga need on ausalt öelda muudkui jätkunud. Poolteist kuuga saame me seljatatud ühed pulmad, viis juubelit, mõned sünnipäevad ja ühe kooli lõpetamise, juhhei!


Emale


Kõige selle sagimise ajal, vahel, kõrval ja järel õnnestus meil maal alustada remondiga ja sellest suurem või õigemini raskem osa ka ära teha. Uued laed on valmis! Lisaks mõnda muudki. Minu isiklik eneseületus toimus sel nädalavahetusel kahe pika päeva näol lae all pintslit viibutades. Jonniga, aga kindlasti mitte vihaga. Hoopiski õrnade ja kauniste tunnetega sai see valge peits lakke, sest taustal toimus kuninglike pulmade ülekanne.

Looduse pulmarüü tagaõues

Ikka kuningliku lipu all

Esimene kiht peitsi


Ma siiski kahtlustan, et Sõrves on ööpäev tund või paar pikem, kui mujal. Sest millalgi sai ju ka mere ääres käidud, nurmenukke korjatud, muru niidetud, kastetud, saunatatud, grillitud..


Saadanad?



Nüüd siis lõpuks sellest. Ma andsin ennast juba kolmandat korda üles Eesti Blogiauhindade konkursile. Mäletate, esimesel aastal aitasite te mind võidule (kajastus on siin)? Sain veel ägedad kollased Crocsi kummikud, olen teile siiani tänulik:) Eelmisel aastal ma kõige mahukamas kategoorias ehk siis Eluliste blogide kategoorias marjamaale ei pääsenud. 

Õhtulehe veebiväljaanne võttis seekord intervjuu. Ja kuigi mu ajaraamat kajastab valdavalt vaba aja tegevusi ja on sellises helgemas-rõõmsamas toonis, võeti intervjuu tutvustuseks see ainuke tõsine ja karm lause, kus mainisin korraks oma tööd:) Aga mis siis ikka, selline see ajakirjanduse fenomen ongi. Avaldamist ootasin põnevusega, sest tahtsin kogeda, kui palju kärbitakse, kuidas toimetatakse, millised pildid valitakse, aga läks üles nii nagu saatsin, üks ülearune a-täht kaasa arvatud. Ei, väga viisakas ja soosiv ajakirjanik oli, aitäh Jaanika Vilipo.


Oma prints ikka loeb:)

Sel aastal olen ilmselt ühe kategooriavõidu juba saanud, nimelt vanim blogija + veel 10 aastat otsa, ohhjahh elukest küll. Noorim, kes silma jäi, on 12-aastane, aga igavesti asjalik ja hea kirjutaja. Mina hääletan küll tema poolt. Ma muide koduveini konkursil sel aastal ei osale, selle võrra kiusan teid oma seiklushimuliste osalemistega vähem.

Aga lõpetuseks siis palungi EBA2018 konkursil Uusmaakate ajaraamatu poolt hääletada (kui on vähegi meeldinud). Kohe algusest teine alateema: Aiandus- ja taludeblogid, blogi nimi muidugi www.uusmaakad.ee. Aitäh ette! 






👀




7. mai 2018

Allium longipetiolatumi aeg


Köige mönusam tunne on see, kui on pühapäeva õhtu ja sa ei peagi maalt linna tagasi sõitma. Sest et puhkus on. Maale tulles oli kaasas küll suur toidukott, aga peas ei ühtegi head kokkamise ideed. Suuremat vaaritamist ei tahtnud õhtul enam ette võtta, aga võileib oleks ka igav variant olnud. Kuigi  peotäie väärtuslikku karulauku olin juba leivakatteks valmis vormistatud.


Minu lemmikleib - Peakoka peedileib. Kahtlustan et suht aluseline ja seetõttu ei mölla kõhus.


Üks esimesi töid maal oli ka värsked kurgid soola panna. Mustsõstra lehti veel ei ole, aga võrsed ajasid ka asja ära. Tegin siis tiiru ümber maja ja mida ma äkki näen - austerserviku paku otsas kena väike peotäis värskeid seeni! Praegu, suhteliselt külmal ajal!?



Oligi õhtusöök olemas. Risotto sisse läks lisaks veel talvest jäänud hoidis päikesekuivatatud tomatite ja oliividega. Mmmm, hea algus.



Pea oli kuidagi paks ja lootsin selle klaariks saada mere ääres. Oli mõnus küll. Kala ei näkanud, aga mis sest. Tagasi tulles ei olnudki ma saagi mõttes paljas nagu püksinööp, sest just nimelt püksinööbi ma leidsingi. Taolisi oleme siit enda maa pealt ka leidnud. Sellised leiukesed panevad ikka sõjateemalise filmilindi käima, et kes ja mis ja millal ja kuidas.. Päikeseloojang oli siis nagu preemiaks veel. Kraavidest tõusis tontlik udu, aga pildile seda vaatepilti hästi ei saanud, sest nö kohale jõudes seda nagu ei olnudki.




Ega puhkamisega on ju sama lugu, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Järgmisel päeval tuikas pea ja miski ei hakanud edenema. Sammusin niiduki järel ja jalad olid nagu tina täis. Tuttavad naaberkülast pidasid auto kinni ja ütlesid, et nemad lähevad karulauku korjama, kas tahame ka? Sai siis neilegi kurdetud, et väss ja kiu ja viu ja praegu ei jaksa ei karu ega laugu peale mõelda. Et lähme ise teine päev. Nendel oli kohe abinõu varnast st autost võtta. Saime tüki kasekäsna ehk musta pässikut ehk tšaagat ja lisaks õpetuse selle tarbimiseks. Et pidada OTSEKOHE iga häda vastu aitama, nii kui lonksu tõmmist jood. Sai veel tervest kehast ja vaimust räägitud kuni jutt õunaäädikani jõudis. Hehh, neil olevat kodus puhtjuhuslikult mitukümmend liitrit kodust õunaäädikat! Keerati autol kähku ots ringi ja toodi meile kodust suur purgitäis seda ka. Imedemaa ja imelised inimesed!



Aitäh, Hannela!


Aga õhtupoole oli siiski selgus majas, et olen ikkagi täiesti haigeks jäänud. Kõhus keeras, pea lõhkus, lihased valutasid, lõdisesin külmast ja tundsin, et lausa kõrgemat sorti palavik tõuseb. Hambad ja kõrvad ka tuikasid. Nii paha tunnet ei olnud vist oma seitse aastat tundnud, kui mitte rohkem. No mis siis ikka, asusin hoolikalt arstirohtu tarbima, millist iga haiguse puhul usun aitavat - nimelt vett, vett ja veelkord vett jooma. Et viib ehk mürgid välja. Öösel olin väga, väga haige. Gripp, borrelioos, pingelangus, pahad vaimud? Otsustasin, et tuleb haigusleht võtta, et vähemalt raisku läinud puhkusepäevad pärast tagasi saaks ja mõtlesin, et tea, kas nädalaga saan ikka terveks.

Varahommikul tuigerdasin korraks üles, valasin endale kannust tšaaga tõmmist, jõin selle ära ja läksin uuesti teki alla põdema. Magasin veel mitu tundi kuni hilishommikuni ja ärkasin... tervena! Ma ei uskunud õhtuni, et haigus tõesti möödas on. Arvasin, et küll ööseks palavik jälle platsis on, aga ei, aina paremaks läks. Kasekäsna jooki jõin ka ikka hoolega edasi. Tõde ei saa ma muidugi kunagi teada, et mis haigus see üldse oli? Ja millest see nii kiiresti taandus? Maaõhk, mere lõhn, puhas vesi, nõiajook ja must kass ongi see meie apteek siin poolsaarekese serva peal.


Täna hommikul olime otsustavust täis, et nüüd lähme toome need karulaugud ära. Olime seda kohta kord möödasõidul juba näinud, aga arvasime, et äkki on kellegi nö tagaõu. On ka meie metsatukast vahel mõni laiguline välja vupsanud ja pisut nagu ehmatab küll. Koht olevat aga hektareid suur ja lai, nii et keegi ei panevat pahaks.

Otsustavus

Nii kaugele, kui silm ulatub ja siis alles väljad algavad.

Kes siis sellisel kevavdel suudaks köögis toimetada, isegi kui valmimas samuti nõiaväeline kraam karulaugu pesto. Improviseerisin päikese poole väikese õueköögi. India pähklid ja kõva juust olid linnast kaasa toodud, blender ka. Appi, karulauku oli ikkagi liiga palju saanud, aga eks siis kuivatan ülejäägid ära. Meie kodune väike karulaugu plats jääb nüüdsest puutumata, kui just vahel maitseks mõnda värsket lehte vaja ei lähe.



Nüüd olen karulaugu eeterlikke õlisid silmini täis, tuli ju iga partiid maitsestada ja mekkida, maitsta ja timmida. Egas midagi, jätab ööseks magamistoa akna lahti, hoiavad metssead ka eemale. Ahjaa, meil ei ole ju enam metssigu. See ime juhtus jah sigadega kurva katkuhaiguse tagajärjel, aga küll nad peagi oma populatsiooni taastavad, üksikuid on juba nähtud.

Kiisul oli lõbus, tema üks või teine inimene paistis talle igast positsioonist ära ja kui päike kasuka liialt kuumaks küttis, marssis üle õue tuppa ennast jahutama.



Eile käisid meil külalised põhjakaldalt. Istusime väljas, mekkisime üht-teist, vaatasime linde, suur rebane lonkis mööda. Kui ei oleks lõpuks jahe hakanud, oleks vist hommikuni vanu aegu ja ilma ja inimesi läbi arutanud. Mõnus, kui inimestel on unistused ja need unistused pannakse täituma. Iseenesest ei juhtu suurt midagi. Iga asjaga on nii, isegi inimestevaheliste suhetega, et kui tahad midagi saada, siis pead selleks ka midagi tegema. Midagi head ja õiget muidugi.

Kui te nüüd suvel Sõrve satute (ja te satute, sest tuletorn avatakse peagi külastajatele ja sealt on tõeliselt võimas vaade), siis minnes või tulles minge seda kõige ülemist maanteed mööda. Tähendab, minge lihtsalt Ohessaare tuulikusse . Seal on suiti kohvik ka. See ei ole reklaam, see on palju rohkem ja palju hinnalisem - see on kogemus, elamus, romantika, elu.

Külad läinud, tuppa sooja

Sel kuul on meil peale kassi 8.-nda sünnipäeva paar huvitavat tähtpäeva veel. Täpselt 20 aastat tagasi saime endale esimese koduarvuti ja sest peale ei ole ilma internetita naljalt enam päevagi läinud. Arvutiga töötanud olin juba nii mõnedki aastad varem. Ei tea, kas internetile on mõni ausammas ka juba kuhugi püstitatud? Minu elu on see küll aina paremaks muutnud. Olen leidnud sealtkaudu oma kutsumuse ja uue hariduse, muudest tarkustest, mugavustest ja meelelahutusest rääkimata. Ka Facebookis peaks sel kuul täituma 10 aastat ja ootan juba huviga, kas FB robot sel puhul miskit tulevärki ka saadab.


Mäletan, et alguses oli isegi justkui natuke häbiasi endale sotsiaalmeedia konto teha. Küllap oli see Rate ja Orkuti aeg ja eks need olid ju peamiselt tutvumisportaalid. Mul oli vaja aga oma pidevalt ringi rändavate lastega suhelda. See oli siis minu vabandus, haha:)

Ma ei hakka üldse rääkima, kui palju ja kui kiiresti see digiasjandus juba selle lühikese ajaga muutunud on. Ma ise olin ka siin maal ühel õhtul nagu pimedusega löödud ja hakkasin äkki mobiilside kaudu telefonist suuri pilte  arvutisse laadima! Üldse ei tulnud enam meelde, et kaabliga saab ju ka! Linnas vuhiseb juba mitu aastat kogu kraam läbi õhu edasi-tagasi.

Ja paar päeva tagasi, kui pojaga Messengeris kirjutasime, ilmus ekraanile äkki - TERE MANA EMMA ON 5. Ja juba lendas läbi küberilma vastastikku südamei ja pilte. Nüüd ta siis teeb seda juba päris ise... Paar päeva varem aga toimetasime koos õues ja ksvuhoones, mängisime, küpsetasime pannkooke, jutustasime jutte ja leidsime salakohtadest üllatusi. YouTube on tittedele, Emma ei soovinud seekord üldse enam multikaid vaadata.

EMMA, VAATA, SIIN ON SINU 4-PÄEVA VANUNE REDIS:)

Möödunud nädalad olid tegelikult väga sündmusterohked - meie peres oli väike pulm, vennal oli suur juubel, siis oli veel üks suur juubel ja sama jada veel jätkubki. Oli esimest korda ka üks selline sünnipäev, mida enam pidada ei saa... Aga las need hellad siseringi sündmused jäävad pealegi oma hetkedesse ja teistesse aja raamatutesse.

Siis, kui issi võttis
 emme naiseks:)
🌷🌷🌷