3. oktoober 2019

Nonii!

Kunagi teismelistena mõtlesime pinginaabriga, et oot-oot, arvutaks õige välja, kui vanad me siis õieti oleme, kui aastatuhande vahetus tuleb. No see millennium. Saime siis vanuseks 41. Vaatasime paar pikka hetke teineteisele otsa ja puhkesime valjusti naerma. Naersime lausa kõhud kõveras ja muudkui korrutasime üksteisele, et see ei ole ju võimalik - 41! Isegi meie emad ei olnud siis veel 41... 


40-aastaselt olingi täiesti vana inimene valmis. Kõige rohkem just oma mõtlemiselt, et nüüd tuleb hakata kähku väärikalt vananema. Ja et see ongi sellises kõrges eas normaalne, kui inimene ei jaksa enam praami treppidest üles minna ja eelistab bussi vanainimesena istuma jääda. 



Vahemärkusena - eks ole see ka vist vanemaks saamise kindel märk, kui igasuguseid ammuseid asju meelde tulema hakkab. Aga võib olla on see ka päikest, vihmasabinaid, küpseid lõhnu, kirjusid värve ja mahlaseid vilju täis sügis, mis nostalgitsema paneb... 



Ups, jäi õigel ajal maha panemata, aga mummidele meeldis.

Väga mürgine ilu.

Niisiis - õnneks ei olnud mulle määratud väga pikalt vanaduse-mõtteid haududa. Natuke juhust, natuke saatust, natuke riski, natuke uudishimu ja natuke pealehakkamist (seda siiski natuke rohkem, kui natuke) ja 41-selt elasin äkki põnevat elu õppides, töötades, õppetunde ja kogemusi kogudes ning ka ihu ja hinge eest hoolt kandes. Äkki võtsin praamitreppe juba jooksusammul ja jõulukuuse all ehmatasin oma pereliikmeid millegi spagaaditaolisega.

Kuid mis oli nende muutuste alguse juures kõige raskem? Uksest välja minemine - jällegi rohkem kahe kõrva vahel olevast.  Olin muutunud niisuguseks kodumunaks, et juba nädal aega enne kooli minekut hakkas mul koduigatsus pihta. Jah, oma kodus olles tundsin kipitavat koduigatsust, sest pidin varsti nädal-paar kodust eemal olema. Sellest tundest ravisid aga peagi terveks uued ja vahvad kursusekaaslased ning igale sessile minek oli nagu riigipüha:) Aga üks kehv asi oli ka - aeg hakkas sealtpeale justkui kiiremini minema.

Kuulus Kuressaare tänavapiknik.


Kibuvitsa pahk

Ja siin ma siis nüüd olen. Toimetada on tore, laiselda ka. Just eile mõõtsin praamitreppe, no ütleme, nii keskmisel kiirusel, aga vägagi meelsasti. Spagaati ei ole ammu proovinud, aga tubasemaks hooajaks on plaan ühe võimlemisgrupiga liituda.  Tuleb elada rohkem tänases päevas, teha linnas linna asju ja maal maa asju ning mitte mõelda liiga palju lolle mõtteid. 





Septembris "juhtus" ka nädalake puhkust olema. Ühel päeval käisime allikaid otsimas. Google soovitas linnulennul otse minna. No rühkisime siis nagu kaks lennuvõimetut emu läbi kõrgete järsakutega samblase metsa. Vahepeal sattusime poolenisti sohu ja leidsime üles ka allikatest välja voolavad liivase põhjaga ojad. Allikate juures olid loomade jäljed ja kogu ümbrus oli võimsalt ürgne. Teises kandis oli aga kuulus silmaallikas täiesti kuivaks jäänud, mis oli kohalike meelest päris uskumatu lugu.



Seeni metsas ei olnud, aga mereäär päästis vähemalt lõunasöögi. Sõime siis liivase Liivi lahe kaldalt korjatud liivtatikaid, mis maitsestatud liivmerisinepiga. Pärast jõime liivakarva tassidest nõmmliivateed ning raadiost tuli samal ajal tõenäoliselt Liivimaa Pastoraal.

Kesse võrdõigusvolinik meil parajasti ongi?



Sel aastal sain ma siiski natuke rohkem vanemaks, kui tavaliselt. Valus ei olnud ja tore oli olla. Hommikul istutasime puu.  Kohta valisin suurima hoolega ja see sai täpselt õige. Meil ei ole ju enam uutele taimedele kohti, kui ei taha just õuemuru üleni tutikesi täis istutada. 






Tulpomaania. Ema antud varandus.


6 a vana karamelline Kuldreneti-pirnivein.
Aidaa, vana aasta ja ture telemast uus!

Ma pole küll suurem asi pidutseja, aga sel korral oli kindel tahtmine oma kallid inimesed korraks kokku kutsuda. Peo idee muutus mu peas mitu korda ja esimeses eufoorias oli väärikast vananemisest asi väga kaugel. Tellisin endale netist ketsid. Tüllseeliku lootsin saada kostüümilaenutusest ja musta-valgetriibulised, ülevalt punase südamega sukad jäid iseenesest poes pihku. 

grandma falling GIF by Cheezburger

Kostüümilaenutuses sain teada, et seelik ega ükski muu riideese ei olegi kostüüm, küll aga on seda maskid ja parukad. Maski ja parukat ma ei laenutanud, sest mõtlesin, et külalised võiksid ikkagi aru saada, kelle sünnipäevale nad tulnud on. Triibulised sukad osutusid väga suure südamega ülepõlve põlvikuteks. No minu jalas muidugi. Ja lõpuks lõin ikkagi põnnama ka. Jäin siiski (pealtnäha) väärikaks ja kostüümidraamat etendama ei hakanud. 


Nonii!












29. august 2019

Sai endale lubatud...

...et käin täna mere ääres ära. See lause ei tähenda mitte midagi. Või õigemini - see lause on ühest filmist ja istus mul mitu päeva peas kinni. Aga sellest veidi hiljem. Praegu püüan siia väikese puhkusearuande maha jätta.


Käisime oma pisikese linnupojakesega ooperipäevadel.  Lasteooper ei olnud sugugi mingi ninnu-nännu, ikka täitsa päris aariaid lauldi. Ainult et Papageno lasi tasakaaluliikuriga lava mööda ringi, primadonna keerutas käes spinnerit ja õhus hõljusid hologramm-kalaparved. Oli 30-kraadine leitsak ja mina imestan siiamaani, kuidas see ooperimaja koos 2000-pealise publikuga küll lendu ei tõusnud!? Nimelt lehvitasid kõik lehvikute ja kavalehtedega pidevalt tuult ja kogu saal oli nagu liblikakasvandus.



Saa sa neist lastest siis aru. Küsid, kas meeldis? Jaa! Kas tuleme järgmisel aastal jälle? Jaa! Samas õnnest just üles-alla ei hüpanud. Aga järgmistel päevadel, kui kuskilt vähegi klassikalise muusika moodi muusikat tuli, küsis linnupoja kohe, et kas see on ka ooper?

Ooperimaja pakitakse taas kokku

Veel käisime ujumas, pargis, mänguväljakul ja vanavanaema juures; uues Thule elamuskeskuses, kinos Lõvikuningat vaatamas ja mana tööjuures lilli kastmas. Mängisime Musta Notsut ja trips-traps-trulli, joonistasime ja lugesime. Tegime lastebasseinis trikke, mängisime terrassil mänguasjadega ja korjasime  kurke.






Käisime maal ja mererannas, küpsetasime pannkooke, maalisime kive ja plõksutasime lumimarju. Vaatasime multikaid, mängisime kassiga, lugesime ja rääkisime jutte, käisime mänguväljakutel. Ja need küsimused! Aga miks te mind kogu aeg linnupojakeseks kutsute? Taadu, aga kuidas su jalatallad saavad ümmargused olla? Aga miks lumimarjad plõksuvad?



Taaduga käidi kalal ja laps püüdis 7 ahvenat, kes kõik merre tagasi kosuma lasti. Ja ometi oli meil ühel päeval toiduks mõnus kodune kalasupp. Ei, see ei olnud kirvest tehtud. Värskemast värskemat kala saab loomulikult see, kellel on osav vend. Minul on.👍



Aga olgugi lapsel mana, taadu, onu ja kiisu 24/7 kõrval, küpsetatagu maitsvamaid pannkooke maasikamoosiga ja ostetagu parimid jätse; tehku taadu lastebasseinis kõige naljakamaid vigurhüppeid, ujutagu last Titerannas oma seljas ringi ja korjaku mere äärest maalimiseks nii palju kive taskutesse, et püksid peaaegu alla kukuvad, siis ühel õhtul veereb ikka üle pehme põsekese üksik suur, oma emme ja issi igatsemise pisar. Ehh, armas lapsepõlv..


💗

Enne puhkusele jäämist käisin Hiiumaal. Ma olen saarlasena sunnitud tunnistama, et hiidlastel on pagana kiftid suveniirid, paljud neist sellised omamoodi kiiskuga. Üks taies õnnestus mul endalgi Klaasipangas valmis meisterdada - imetabane punasest klaasist mitte just kõige ümmargusem pärl, millel erkrohelised lopergused täpid küljes.



Aga milline vaev oli seda teha! Ühes käes tuli pidevalt keerutada varrast, mille peale tuli teises käes oleva klaaspulga küljest 800-kraadise leegi sees klaasi sulatada. Klaaspulka tuli samal ajal vastupidises suunas keerutada. Käed väsisid, selg läks märjaks, prillid uduseks. Prille oli ees kaks paari - enda prillide peal veel kaitseprillid. Ma oma imeteost siin presenteerima ei hakka, aga austus käsitööliste vastu kasvas kõvasti.

Resto Kuur 👌

Lenin kitsega Heltermaa sadamas

Poolel teel Hiiumaalt koju sain kolleegilt kaasa põnevat värsket suupoolist. Kui ma neid tumesiniseid pallikesi keedetuna lapselapsele pakkusin, teatas ta külma rahuga, et need on ju kartulid! Kui küsisin, et kust ta seda teab, tuli otsekohe vastus - lõhnast! Ja maitsesid ka tõesti sama hästi, kui lõhnasid.


Tiina kartulid + Sörve munad = tuhlimoos

Kuna me sel suvel maal suuremaid töid ette ei võtnud, siis saime mõned korrad külalisi vastu võtta. Tõesti oli tore kallite sugulaste-mugulastega üle pika aja koos olla. Linnas olid merepäevad, aga maal paradiisi tagune rahu. Tegime ikka täispaketi - meri, kalapüük, suitsukala, grill, saun, tähisöö. Kõige hoolitsevam pereliige oli Robby, kes tõi öösel külaliste voodite ette kaks hiirt. Ei ole ta sel aastal ei enne ega pärast seda ühtegi hiirt kinni püüdnud. Pugeja!




Hommikulauas õhkas armas külaline, et maal on ikka niiii mõnus - astud uksest õue, päike paistab, jood kohvi, nosid suitsukala, kõik on ümberringi nii ilus ja värske! Et siin ainult elaks ja olekski.


Tegelikult oli nii, et selleks idülliks tuli natuke ettevalmistusi teha. Peremees läks juba enne kukke ja koitu linnast maale, et poekraami varuda, kalamehelt kala tuua, need puhastada ja soola panna, paar tundi muru niita, saunapuud hakkama panna, ka tubadest pliiditulega rõskus välja kütta, veepumbad-kemps korda teha, grillid-suitusahjud üle vaadata. Siis sauna kütta, kala suitsutada, grillida ja samal ajal kogu aeg suhelda, neljal koldel silma peal hoida ja n+1 asja veel. Pole siis ime, et peale 12 tundi rahmeldamist ja saunaskäiku pidi vaprake peaaegu väsimusest ümber kukkuma. Aga ei ta kukkund ja ka väsimus läks heas lõbusas seltskonnas peagi üle.


Näitasin hommikulauas mõnulevale sugulasele eemalolevat võsa ja kõrget rohttaimede müüri ning ütlesin, et kui maal kogu aeg ainult õues kohvi juua ja kala nosida, siis toimuks meie praegune kohvijoomine ka samasuguses rapikus.


Ehk siis teiste sõnadega - ilusates aedades tavaliselt lamamistoolides kokteile limpsivaid puhkajaid ei näe, küll aga kindlasti keskmisest rohkem uppis tagumikke. Meil on midagi vahepealset - on tegemata töid ja rapikuid, aga hea ilma ja vedamise korral juhtub olema ka pügatud muru, mõni lilletutt ja mõnulemishetk.

Mo pöllumaa


Keerad aga külge ja korjad marju:)

Ja nüüd siis lõpuks tänase loo alguse juurde. Jah, ma tegin oma esimese päris töö kirjeldustõlgina. Kirjeldustõlke sai film Skandinaavia vaikus. Film ise on puhas kuld!

Öeldakse ikka, et kui oleks ette teadnud, kui raske see töö on, siis ei oleks seda teinud. Aga mina ütlen, et kui ka oleks teadnud, oleks ikka selle töö võtnud. Sest et see oli lihtsalt n i i v õ r d  h u v i t a v!


Ma ei hakka neid raskusi nimetama. Kolleegid saavad isegi aru, aga filminautijate elamusi ei taha selliste asjadega häirida. Nagu ikka mingit tähtajalist lepingut täites, jäi ka minul üks päev puudu. Isegi kaks (need Hiiumaa päevad, ma ütlen!:)) Sest pidin ju selle tõlke i s e stuudios sisse ka lugema, kusjuures võõrkeeles! Minu keel on teadagi saaremaa keel ja eesti keelt rääkides pean üsna kõvasti pingutama. Pusisin ka inglise ja prantsusekeelsete sõnadega. Käisin isegi kinos filmi igaks juhuks vaatamas, aga jube igav oli, sest kogu film oli peas:)

Kui lõputiitrid tulid, jäi mu suu korraks lahti. Mu oma poja nimi jooksis sealt kaks korda läbi (ahjah, käisin jah seal natuke abis, aga see oli nii ammu)!


Kindlasti on minu kirjeldustõlkes vigu ja alati saaks paremini. Juba stuudiost tulles mõtlesin, et aga seda või teist kohta oleks võinud ju hoopis teisiti teha! Parandada sellist asja aga enam ei saa.

Olin ka varem stuudios käinud - Raadiomajas ühe plaadi salvestamist kiiganud, BFMis koolituse ajal  ja paar korda raadios intervjuud andnud. Aga 75-minutilist teksti sekund sekundi täpsusega varem lugenud ei olnud. Kas ma pabistasin? Imekombel mitte, aga muretsesin küll. Mitte enda, vaid kõigi teiste pärast - tööandja, oma konsultandi, filmitootjate, helitehniku, vaegnägijate, pere ja kogu Eesti rahva pärast. Ei tahtnud ju kedagi alt vedada, algaja nagu ma olen. Aga sain oma konsultandilt teada, et muretsemine on patt. See ka veel! Aga tõsi ta ju on, et muretsemisest ei ole ju mitte kellelgi mitte midagi kasu - see ei anna su ellu mitte midagi; pigem häirib, segab ja lõhub.

confused bugs bunny GIF by Looney Tunes

Nii et ma ei pabistanud.. Kodust välja minnes unustasin vihmavarju maha, aga tuppa tagasi ei läinud, sest tagasi minemine olevat halb enne. Kaasas oli mul paar talismani - muidugi mu armas Krimmi kuldsõrmus kirjaga Gospodi spasi i sohrani. Siis kahed kaitsvad kõrvarõngad, mis olid tikitud kotikeses, mille poeg Istanbulist kingiks tõi. Pihlakaoksake. Poolvääriskivist ripats, mis lapselapse valitud. Käevõrud ja poja poolt Prantsuse surfiparadiisist toodud käepael. Tilluke, isa nikerdatud puunukuke. Seljas oli hea õnne pluus. Ilm oli ilus - järelikult tuleb hea päev. Hingasin sügavalt, hoidsin selja sirge, imesin häälepaelu niisutavaid Isla tablette. Ei-ei, ma ei pabistanud ju üldse!!!:)

Stuudiost tulles (ja veel paar päeva takka) kuulsingi kõrvus seda tänase loo pealkirja ja veel mõnda fraasi või sõna filmist, aga õnnetunne oli nii suur, et kepsutasin ühe soojaga Balti jaama turu parimasse söögikohta, milleks on loomulikult


Minge ja nautige ka seda toitu! Tüürige toidutänaval lihasaali poole ja astuge kindlal sammul eskalaatori taha, sealt juba paistab. Või tellige koju - Wolt ja Bolt (viimane hetkel tasuta!). Söögikoht on balta turu parim, aga krõbekana on seal Tallinna parim. Ja üks rebane on seal minu nägu:)


Nüüd olen saanud mitu nädalavahetust maal mõnuleda. Mõnuks loen ka palju kärutäisi kitkutud umbrohtu, hunnikuid kokku rehitsetud õunu ja niiduki taga kõnnitud sadu meetreid. Kastmist. Okste vedamist. Pilvede vahtimist. Pöidlasuurusi kuumaasikaid. Flokside lõhna. Õueõhtusööke. Sauna. Tähti augustitaevas.


Viinamäe teo munad, nagu sült



Neid tuleb külmadeni


Oma puhkusega jäin ülimalt rahule. Isegi nii rahule, et paar päeva enne tööle minemist mõtlesin heldinult, et küll meil on seal tööl ikka kõik nii hirmus ilusad, targad ja head inimesed (loe: keegi igatses tööle tagasi)!