14. november 2020

Kuu täis kulda

Elame Kuressaares lossipargi läheduses. Pargis on meil valdavaks puuliigiks vaher. Igal aastal kiikan huviga pargipuude poole, et kuidas siis seekord ka sügis end ehib? Enamasti juhtub kõik väga kiiresti - tuleb esimene külm, korraks on vahtrad kirjud ja juba räsivad sügistuuled puud paljaks või muutuvad lehed kohe pruuniks. Sel sügisel värviilu muudkui kestis ja kestis. Küll puude otsas, küll puude all. 

Maamaja ümber on samuti peamiselt vahtrad. Ainult et kuna meil Sõrve otsas on kõik aastaajad paar nädalat hilisemad, siis kestis looduse sügisspektaakel veelgi pikemalt. Ühesõnaga või pigem ikka ühe lausega jätkus  rõõmsat, säravat ja kuldkollast lehepidu terveks kuuks.

Linna aed on meil kunagise merepõhja peal. Eelmised põlved on sinna mitmete aastakümnete jooksul juurde vedanud parimat mulda ja sõnnikukomposti. Nii et kui meie aias sõrm mulda pista, siis võivad juured alla tulla. Meie oleme ka täitsa tublid olnud - oleme lasknud sellel viljakal maakamaral mitukümmend aastat järjest ilusasti puhata ja ei ole seda ülearuse maaviljelusega ära kurnanud. Peenrad ja marjapõõsad, mis majaostuga kaasa tulid ja köögiakna alt kuni 100 m kaugusele ulatusid, on vaid kummastav mälestus.

Aga vanad head 50-60 aastased õunapuud ja ainsam pirnipuu ei väsi. Mõnel aastal justkui oleks nagu veidi vähem saaki, aga enamasti on ikka palju, väga palju või väga-väga palju. 

Lindudelt ootan küll kevadel oode ja hosiannasid, sest nemad said meilt sel aastal kõik kirsid, arooniad, punased sõstrad, mustad leedrid ja roosad pihlakad. Varesed püüdku ka aegsasti laulma õppida, sest nemad peksavad siiamaani puude all õuntele auke sisse. 


Kaks suurt harakat lähevad sellele talvele vastu tugevamate luude, korras südame ja muude organitega ning Alzheimerit neil ka karta ei ole, sest nemad said meil kuuri seina pealt pooled viinamarjad. 


Ei jõudnud jah kõiki vilju väärindada, küll oli vaja siin ja seal olla ja õuntega möllamine võttis ise juba 3-4 nädalavahetust. 

Meie koolilapsel oli esimene koolivaheaeg, saime sellestki veidi osa. Selgus, et laps käib väga tihti raamatukogus. Küsisin kohe suure huviga, et mis raamat praegu siis pooleli on ka? Ise lasin mõttes läbi pea, et Sipsik vist liiga titekas ja Pipi juba väiksena ette loetud.. mõni Harry Potteri raamat? Aga laps vastas täiesti rahulikult ja tõsise näoga, et tal on praegu pooleli raamat Eesti imetajad. 




Ühel nädalavahetusel toimus meil Saaremaa Kolme päeva jooks. Olime uurinud teateid ja kuulutusi, et maanteid ei suleta, nii jooksjad kui sõidukid peavad olema mõistlikud ja mahtuma üheskoos toimetama. Meie olime nii mõistlikud, et valisime maakoju jõudmiseks pika ringi, et kohe kindlasti ei peaks kellegagi koos sõiduteel toimetama. Ühel hetkel olime aga sõna otseses mõttes koos tuhande jooksjaga stardijoonel! Kuna pauku ei olnud tehtud, siis ei saanud ka edasi. 

Ei olnud me kohanud oma teel ühtegi keelu- ega ümbersõidu märki, küll aga üsna pahaste nägudega jooksjaid, et mida see auto siin rahvamassi sees teeb?! Need, kes vihased ei olnud, ei teinud meist lihtsalt välja ja tegid keset maanteed soojendust või jalutasid ja jutustasid kambakesi niisama. Ei jäänud üle muud arvata, kui et kohalik elanikkond ja liiklejad teavitati küll ilusasti ära, aga jooksjatele jäeti kõik see rääkimata ja nemad arvasid, et neile sel päeval liikluseeskirjad ei kehti. Tagatipuks kamandasid turvamehed meid pooleks tunniks tee äärde seisma!? Robby pärast ei taha me kunagi kuskil viivitada, sest temale autos pigem ei meeldi ja kui sõit liiga pikaks venib, siis ta karistab meid väikese pissi või oksega. Aga õnneks oli temal seal sibavas inimmassis isegi huvitav.

Kui me sealt sipelgapesast siis lõpuks pääsesime ja jooksjad meist umbes kilomeetri kaugusele maha jäid, jõudsime järgi ühele jooksjale. Aga nagu pildilt näete - ega tema ei jooksnudki, tema lendas maantee kohal. 

See siin kirjutades polegi nagu midagi ega see varastatud pooltund meie elust. Aga see olukord oli nii isemoodi. Küla vahel, kus elavat hinge juhtud nägema kolm korda aastas, sagib järsku 1000 inimest ja üks neist on üksinda karjakoplite vahel nagu kunagiste karjapoiste reinkarnatsioon. 

Ülemöödunud nädalavahetusel leidis endile päikselise ja hoolikalt valitud kasvukoha kingiks saadud murelite paarike Meelika ja Arthur. Üleülemöödunud nädalavahetusel langetasime aga puid, võtsime võsa ja niitsime metsaalust, et murelitele see päikseline lagendik üldse tekitada. Ja üleüleülemingil nädalavahetusel istutasin tulbisibulaid, mis oma olemuselt on üks hull õuet mööda roomamine ja käpakil aukude uuristamine. 100+ sibulat oli.


Saialillede teine aastaring

Ikka veel magusad

Viimane kimbuke maja ümbert

Möödunud nädalavahetusel pakkisime oma vahtrate, aga ka jalakate, pärna, pihlaka, kastani, sarapuude ja viljapuude värvilised pidukleidid kokku ning vedasime õue pealt minema. Suur osa lehti läks koos muruga ka niiduki alla. Nüüd on see kõik palju lihtsam, sest meie tallis on uus tööloom. Rakud sain ikkagi mingil imeväel pöidlaharkidesse ja katki ka, selles osas on kõik aastad vennad ja õed.



Aga oh aegu küll, nüüd ei või ju muruniitmisest ja lehtede riisumisest enam iitsatadagi. Otsekohe saad kuulda, kuidas putukad vajavad pesasid ja liigirikkus nõuab säilitamist. Olgu siis öeldud, et majaümbrus, mida me väheke kasime, on väike osa krundist. Umbes 20 korda samasuur ala kasvatab oma elurikkust kõige metsikumal moel ja kõik sügislehed jäävad sinna maha täpselt samamoodi, nagu nad enne meidki sadu aastaid jäänud on. 



Või oot-oot, kujutame õige ette. Istume maja ees pingil ja külla tulnud sõber õhkab: Küll teil on siin ikka mõnus elurikkus! Nunnud nõgesed on maja ümber juba päris rinnuni ja naadiõied õõtsuvad nii mõnusasti vastu aknaid. Kindlasti on teil siin palju vahvaid madusid ka? Ja puukidel hea varitseda, inimesed näksamiseks kohe siitsamast võtta. Vau, see karvane väänlev umbrohi, mille seemnenupud riiete külge jäävad - need ju nagu loodud saunast tulles sääri veriseks kraapima, nii lahe! Ja kui võimsad takjad seal vasakul on! Kas kaev jäi teil ka kuskile sinnakanti? Aga ärge te lehti küll riisuge, need on kõige ägedamad siis, kui nad juba mädanema hakkavad ja lörtsi peale sajab ning siis jalanõude alla koos poriga viie sendimeetrised platvormid tekitavad. 


07. november!

Aga nüüd on sellised ajad, et kedagi ei ole vaja enam maale elama meelitada. Maamajad, mis aastaid kinnisvaraportaalides müügis olid, on sealt kadunud ja maha müüdud. Noored tahavad maale, tahavad permapeenraid teha ja kanu kasvatada. Mõni lambaid ka. Pandeemia pani asjad paika. 

NATO sõjalaevad meite külas


Kõik need rasketel aegadel maal elamise plussid on hästi teada, kui arutleda toidu, toasooja, puhta õhu ja rahva hajutamise kontekstis. Aga olen mõelnud, et mis see ikkagi täpsemalt on, miks inimesed maale kolivad, rabades rähklevad ja mere ääres päikeseloojangutega hingekesi nuumavad. Küllap on selleks maksimaalne stabiilsus maksimaalselt ebastabiilses maailmas. 


Maal ja looduses on nii paljud asjad absoluutselt kindlad ja seal näed ning tunnetad seda kindlust kogu aeg väga lähedalt. See annabki hingerahu. Näiteks on 1000% kindel, et lehtpuudele ja -põõsastele talveks lehed peale ei jää. Ja et vähemalt elusatele puudele-põõsastele tulevad kevadel uued lehed. Raba ei muutu üleöö kaljumägedeks. Männik ei muutu palmisaluks. Maal on kindel, et kuuled iga päev looduse hääli või veel parem - looduse vaikust. On kindel, et merevesi on soolane ja järvevesi enam vähem mage.  Võid kasvõi maitsta. Kastepiisk on alati vee maitsega, nurmenukuõis nurmenukuõie maitsega ja mustikas ei saa kunagi maitsta nagu sealiha. Sipelgas ei näe välja nagu rasvatihane ja sookurg ei ütle nõrkushetkel njäu. 











12. september 2020

Mittemidagi ja midagi tegemas

Tvaliselt on mul maale minnes alati mingi plaan. Plaan on ikka selline paras ja mõistlik, et ei oleks mingit enese ribadeks rapsimist. Tore on, kui plaan täidetud saab, aga ei ole ka midagi hullu, kui see täitmata jääb. Iseäranis tore on muidugi see, kui plaan lausa ületatud saab. Aga seda ei olegi vist kunagi juhtunud, sest kõik plaaniväline aeg ei ole mitte plaani ületamiseks vaid molutamiseks, nagu Fred Jüssi ütleb.

Suve esimeses pooles oligi selline imelik olukord, et mitte midagi ei olnud vaja teha ja plaani ka ei olnud. Ilmad olid kuivad ja jahedad olnud - muru ja umbrohi ei kasvanud, kasta ja kütta ei olnud vaja, metsaande ka veel ei olnud ja kalahooaeg oli lõppenud. Ei jäänudki siis muud üle, kui igasuguseid õitsejaid vahtida, taevasse kiigata, putukaid uurida, kiisuga jutustada ja mittemidagiteha. Ja nii lausa mitu head nädalavahetust!



Terve suve jooksul olin selles kiiges
täpselt pool tundi.


Need, kes minu kirjutamise stiili juba tunnevad, mõtlevad kindlasti, et kust see pauk nüüd tuleb? A`la et räägib küll, et tegi eimidagi, aga siis ehitas kahe päevaga majale uue katuse või kaevas poolteist km kuivenduskraavi mereni välja. No ei tule seda pauku täna. Aga need, kes lille-, aia-, kurgi- ja tomatijutud ära kannatavad, saavad lõpupoole paar huumorikildu ka. 

Muidugi ei suuda inimene ju päevade viisi mittemidagi teha ja nii tegin mittemidagitegemise tegevusi. Näiteks proovisin makrofotosid teha. Olin juba eelmisel aastal oma telefonile AliExpressist objektiivid tellinud ja nüüd oli aega neid katsetada. Päris hästi töötasid, eriti kui arvestada, et terve komplekt ainult paar eurot maksis. Resümee oli selline, et kui tahta korralikke kuntsvotusid teha, siis tuleb veel rohkem aega võtta ja siis tundide viisi kõhuli, külili, kükakil, põlvili ja selili taime- ning putukariigis veeta.  Kunagi ehk tõesti..



Roos on roos on roos on roos

Pojengisaaga muidugi jätkub. SIIN kirjutasin, kuidas iga kolme aasta tagant taas tõdema pidin, et mu valge pojeng on järjekordselt roosaks osutunud. Ka eelmisel sügisel panin jälle uue valge pojengi maha, mis seekord ei olnud enam ostetud, vaid kindla valge põõsa küljest toodud. Paraku ei jäänud taimekene ellu.. 


Sel sügisel sai mulda taas uus valge pojeng, järjekorranumbriga 4. Eelmisel sügisel sain naabritelt ka tumepunase pojengi kopsaka juurepalli. Tema üllatas sellega, et me ei pidanudki kolm aastat ootama ja lõi juba esimesel kevadel viis ilusat õit lahti. 


Siis elasin ma kaasa orhideede õitsemisele. Seda küll enamasti sotsiaalmeedia vahendusel, aga üks isend otsustas ka meie metsaveere oma koduks valida. Lasin ta lootuses, et tegemist on mingi enneolematu ja haruldase liigiga, ära määrata. Oli teine küll looduskaitsealune, aga päris tavaline  - Balti sõrmkäpp. Mõtlesin, et ehk on ta vähemalt rekordpikkusega ja mõõtsin ära, aga ka rekordit ei sündinud, kõigest 83 cm. 

Hästi valvatud lill


Jaanide aegu nägime lõpuks esimest korda päriselt ka oma pisikest linnupoega-maasikamammu-tiburulli nr 2. Oh, seda suurt önne ja vihma ka üldse ei sadanud! 



Ajas käsivarre rullbiskviidiga segamini
ja küll imes!



Mittemidagitegemine asendus peagi sujuvalt tavalise eluga. No näiteks esimene kurk sai nopitud 5. juulil ja esimene tomat laekus 10. juulil. Suvikõrvitsa ja kõrvitsa esimesed viljahakatised pani keegi nahka. Aga praeguseks on juba uued olemas ja oma  kodukondseid suutsin üllatada täiesti söödavate suvikõrvitsa kotlettidega.  





Küll mul oli vahepeal suur isu oma suviseid toimetusi siia kirja panna, aga ma ei saanud, sest sain rajust paberite liigutamisest ja arvutinuppude vajutamisest töötrauma. Silmad ja selg ei pidanud vastu ja just see viimane oligi põhjus, miks ma ei saanud vahepeal kirjutada. Nimelt on mul kirjutamiseks üks kindel lemmikasend ja see sinder ei lasknud ennast mitte kuidagi sisse võtta - nuta või nuta. 





Asend

Leid köögitrepilt. Jah, ta elab seal all. Või nad, sest nahku oli mitu.

Püsti, põlvili ja pikali sain igasuguseid asju teha. Näiteks 2019 a veine villida. Ja uued leedriõie veinid käima panna. Tundub, et järgmisel aastal saan taaskord koduveini konkursil osaleda, sest üks õunaveinidest ja  viinamarjavein on päris arvestatavad kandidaadid. Mõlema veini viljad on kasvanud meie oma kodus. Viinamarju tassis naabrimees oma aiast veel lisaks. Ma ei olnudki oma 10-aastase veinitegemise ajaloo jooksul varem puhtast viinamarja toormahlast veini teinud.




Sel aastal meil viinamarjad vist valmis ei saa, kui just uuesti väga soojaks ei lähe ja meie must kuurisein kaasa ei aita. Muide meie vanast kuurist räägiti juuli alguses ka maailma väikseimal muusikafestivalil Juu Jääb. Seal esines üks lemmikbänd Cosmoskva. Nad alustasid selle bändiga lastena ja nüüd on neil endil kambapeale paras punt lapsi, kaks tükki neist meie oma linnupojad. Ühesõnaga ostke Cosmoskva uus vinüülplaat "IV". 


Tuleb välja, et meie kuurisein ei ole abiks vaid viinamarjade valmimisel vaid ka viljaka muusikaloomingu tekkimisel. Kuurijutt algab järgmisel lingil ajakoodi 3:40:00 juures. 



Sel suvel kohtasime oma lillepeenardes kärnkonni. Vähemalt kolme erinevat. Esimene oli paks, pruun lammikas. Millegi pärast pidid Saaremaa kärnkonnad suuremad olema, kui mujal. Teine oli rohekas ja lahja. Kolmas, kõige väiksem, jäi mul mõni päev tagasi niiduki alla. Ahastasin, mis ma ahastasin, kuni palusin mehel konna metsa visata. Ise jooksin selleks ajaks teisele poole maja. Mees aga tuli sõnumiga, et see ju puhta elus! Ja oligi! Isegi vigastatud ei olnud, hüppas täiesti normaalselt. Aga eks ta sai niiduki all lihtsalt šoki, et seal lestad laiali ja silm punnis, kangestunult lebas. 


Mu kullakesed. Kõige väiksem kõige pikem - 185 cm.

Leidudest veel. Vahel on hea, kui mõni koht trimmerdamata jääb. Ma tõesti arvasin, et meie Jenkki nätsu maitseline piparmündipopulatsioon on igaveseks haihtunud, kuid ühel hetkel leidsin lahmaka platsi, kus laius rinnuni piparmünt. Üle pika aja jätkus ka vihtade tegemiseks, millega ennast saunas sopsutada ja mis üle terve õue värsket piparmündilõhna levitasid.




Roosidega tegin teatavasti otsuse, et neid ma  kasvatama ei hakka, sest need ei kasvanud siin minu jaoks piisavalt "ise" ja kippusid kiratsema. Kuna aga hing elusat taime ära visata ei luba, siis korjasin oma roosid erinevatest kohtadest kokku ja tegin neile eelmisel suvel ühise peenra. Et olgu siis looduslik valik ja üleliia poputama ei hakka. Kõik olid talvel ellu jäänud, ka vanad juurikajunnid! Ainult üks mõistatus jäi lahendamata - kes pani minu roosipeenrasse õhukese mullakihi alla suure kuivatatud särje? Meil endal sel aastal särge ei olnud ja vareseid siin ka ei ole...



See siin on aga meie tuhlieksperiment. Idee sain kolleegilt ja tema sõnul meeldisid neile just uhked kartuliõied, mis ämbritest välja lokkasid. Meil olid ainult üksikud õied ja see eksperiment ilmselt kordamisele ei lähe. Vett tahtsid sageli, aga igal ajal ei saanud neid kastmas ju käia. Mugulaid on päris palju, esimesi käisime napsamas juba juuli keskel, sest kuidas sa hommikust lestasaaki ilma värske kartulita sööd. 





Lehesodi alt leidsin justkui peotäie raheteri. Teod? Aasta tagasi näitasin SIIN kellegi sültjaid mune. Arvasin, et viinamäe teo omad. Nüüd leidsin sellised, kõva koorikuga, nagu miniatuursed kanamunad. Koorumine parajasti käis. Kas hoopis need on viinamäe teo munad või lausa mõlemad oma erinevates arengujärkudes? 




Hommikupäike ja -kohv

Leia konn

Üks põnev leid oli meil veel. Maaalused seened! Ilusad, kõvad, pruunid munad. Ma olin ju kuulnud, et kuulsad trühvlid võivad teoreetiliselt ka Saaremaal kasvada ja mingisuguseid on Loode tammikust välismaa trühvlikoerte abil isegi leitud. Trühvel pidi kasvama tammede ja sarapuude lähistel. Just pähklipuu all need olidki ja ega naabrite tammedki väga kaugel kasva. 




Kohe tegin ootusäreva kõne kokast pojale ja saatsin pildid. Tema arvates need ikka trühvlid ei olnud.  Dr Google määras seente nimeks Harilik murukera, natuke isegi mürgine. Ja jälle oli üks kergelt rikkaks saamise lootus kustunud... 

Enne puhkusele jäämist käisin töökaaslastega Taageperas. Hästi eriline koht, aga pärast sellist idülli ei läinud puhkuseootus enam üldse meelest ära. 






Novot!

 
Lõppudelõppudelõppudelõpuks jõudis see puhkus  kätte ka. Kohe saime enda juurde oma suurema linnupoja ja igav meil ei olnud. Jalutasime soojal suveõhtul linnas ja hopsti! fikseeris ta vilkuvalt reklaamtahvlilt selle, mis vaja. Mina ei märganud tahvlitki. Film Trollid 2 oli tal igatahes täiesti nägemata. Korra mõtlesin, et kas ikka tasub sinna kinnisesse ruumi pooleteiseks tunniks rahva sekka minna, aga saatus tegi kingituse - peale meie kahe ei olnud saalis mitte kedagi. Iga kord just ei juhtu, et filmi ajal saab valjusti rääkida ja ridade vahel ringi jalutada. 



Unistuste peegel - kes tahaks olla juba suur,
kes taas peenike...:)





Jalutuskäigul mere äärde nägime aga väga muhedat vaatepilti. Pingil istusid reas eakad daamid. Kõik neli olid ninapidi oma telefonides. Vahepeal sädistasid ja itsitasid omavahel ning näitasid üksteisele oma telefonidest midagi. Kui pikalt tiirult tagasi tulime, olid nad ikka seal. Miks mitte just niimoodi soojal suveõhtul sõbrannadega koos aega veeta 📱👵📱👵📱👵📱👵




Muidugi oli üheks suuremaks teemaks kooli minek. Ja nagu need vanavanemad ju alati on, jõudis jutt ka selleni, et kui sa nüüd muudkui õpid ja õpid, siis lähed kindlasti ülikooli ja kelleks sa siis lõpuks saada tahad? 

Emma: ma tahaks issi restoranis töötada.
Mina: Oo, kas peakokana?
Emma: Ei.
Mina: Kas direktori või juhataja või firmaomanikuna?
Emma: Ei.
Mina: Kellena siis?
Emma: Ma tahaksin seal nõusid pesta.
Mina: ............................................ aaahhah.. nojah.. eks haritud nõudepesijaid ole ka vaja...

Alias

Poegade emana ei suuda ära imestada

Kõige ägedam oli aga ikkagi Keskaja elamuskeskuses Archebald! Seal oli nii palju vaadata ja nii palju teha! Ma ei räägi täpsemalt, muidu ei ole neil, kes veel käinud ei ole, huvitav. Poolteist tundi läks nagu viiv ja kui oleks tahtnud, oleks võinud uuele ringile minna. Soovitan väga, põnev igas vanuses külastajatele. 











Njah, saatsime oma linnupoja jälle suurde linna tagasi ja viimast korda lehvitas meile siis mudilane; praeguseks on meil juba väike, uhke koolilaps.

38! Valge Klaari&pirni 7-aastane vahuvein Wildenberg, enda kätetöö.


Kalapüügi peale ei olnud mõtet suve lõpus aega raisata, rannakalurid tõid mõrdadest-võrkudest nii palju head-paremat. Kui oleks väga tahtnud, küll oleks siis ka eelmistel aastatel saanud, aga sel aastal toodi meie talusse tõepoolest esimest korda angerjaid. Puhta muidu, kuidas sa ära ütled. 


Otsustasime teha uhhaad. Kalur oli aga öelnud, et kui te kavatsete esimest uhhaad ilma pitsi jääkülma viinata sööma hakata, siis on kogu tema kalaõnn rikutud. Sealt oli tekkinud aga arutelu, et kuidas see  oluline "vanarahva tarkus" küll naisele selgeks teha? Nooh, ääriveeri seda siis kodus räägiti ja mida ütles selle peale naine mehele? Kobi kohe kiiresti poodi! Hehee, ei teadnudki, et mo mehe silmad niiiii ümmarguseks minna võivad 👀

Mees kihutas poodi. Ja mida mina näen - kala lahtise vanniga rehetuppa tõstetud! No ma ütlen küll! Pea 7 a olen rääkinud, et rotid tulevad ju! Keegi ei ole siin küll kunagi ühtegi rotti näinud, aga miks nad siis ükskord tulla ei või, kui rammus toit saadaval. Võtsin selle kala ja panin mujale. Natuke soola puistasin üle vanni ääre ka. Ise läksin õue toimetama. 

Lumelabidas on igal aastaajal tegija

Äkki näen - härra tuleb pika sammuga üle õue, võib olla oli näost isegi natuke kahvatu.

TEMA: Kuule, nüüd on meil küll jama majas!
MINA: Mis juhtus?!
TEMA: Kala on kadunud!
MINA: Mis mõttes? Ei ole! Sa ajad kägu mulle praegu..
TEMA: Ei aja, ausalt, kala pole! 
MINA (see oli hetk, kus oleks tahtnud juba suure häälega naerma prahvatada, aga pingutasin veel edasi): Kuidas see võimalik on, kala oli ju öö läbi kilekotis soola sees! Tule, lähme vaatame koos!


Läksime siis rehetoa poole. Ahjaa, enne taheti veel toast kõige võimsam taskulamp võtta, et korralikud angerjaotsingud korraldada. Ja siis sain ma öelda oma kuldsed, no peaaegu parastavad sõnad:

ROTID! Mida ma kõik need aastad sulle rääkinud olen, et ÜKSKORD need rotid TULEVAD!

Aga tema ütles veelgi kuldsemad sõnad, no ikka nii kuldsed, et ma mõtlesin, et kui see nüüd nali ei ole... ja kujutage ette, ei olnudki! Ütles teine täiesti siiralt:

MIS rotid, pole siin mingeid rotte! Küllap see kala sai sai kotist välja võttes õhku, ärkas ellu ja pani mere poole ajama! (eks kalur oli talle muidugi kaks päeva angerjatest igasuguseid kalamehe jutte rääkinud, kuidas need vingerjad paadi veepumba sisse roninud või üle heinamaa mere poole putkanud).

Mina aga ei uskunud oma kõrvu - KALA sai ÕHKU ja ärkas ELLU?!?!?!?!?!?!?!?!?

No igatahes see agoonia tuli lõpetada. Näitasin teise vanni poole ja ütlesin, et vaata korraks siia... 

Oi, me naersime! Mina ei suutnud jätta muudkui korrutamata - kala sai õhku ja ärkas ellu!!! Ja tuntud krutskivend pidi tunnistama, et ta on vähemalt poolte oma elus tehtud lollide aprillinaljade ja muude loralugude eest korralikult tagasi saanud. 

See oli üks naerusuine uhhaa meil seekord. Võtsime sügavkülmast pitsi viint ka ning. 
 


Loojang

Mul oli kevadest saadik üks võlg. Leiti võimalus ära salvestada meie kirjeldustõlkide koolitusel tehtud lõputööd.  SELLE postituse lõpupoole (peale tordi pilti) kirjutasin, kuidas ma endale vaistu pealt sellise filmi valisin, mida ma ise veel näinudki ei olnud. Jaajaa, see sama film Süda Sõrve Sääres pääses nüüd dokumentaalfilmide kategoorias Oscaritele, aga minu eesti keelne tõlge ei puutu siin muidugi üldse asjasse. Ühesõnaga tuli minna stuudiosse tõlget sisse lugema ja ühtlasi käisime teisel päeval oma linnupoja esimest koolipäeva ka tähistamas. 

Salvestuselt läksime hotelli. Imestusest minestajatele ütlen kohe ennetavalt, et loomulikult kutsuvad mõlemad noored meid alati enda juurde ööbima ja on seal oldud ka, aga seekord siis valisime ühe uue hotelli. Tuba oli suur, puhas ja mugav. Seinal ilutses vägev lameekraan. Mina läksin nina puuderdama ja siit edasi teen ümberjutustuse abikaasa jutust.

Nimelt võttis ta laualt mapi ja hakkas uurima, mida siis selles hotellis ka pakutakse. Ja loeb tema järgmist: Mustal taustal valge kiri "Alasti Kino". 
Oo, hmm, ah siis s e l l i n e hotell, näidatakse kino ja m i l l i s t veel! 
Loeb edasi: Valgus ja varjud krohvilaigulisel seinal.
Segane värk, ei saa aru...
Loeb edasi: Laual on segamini juhtmed, ümbrikud, kaustikud, tagurpidi keeratud tolmune kohviserviis ja laualamp.
Millisel laual? Miks see kohviserviis tolmune peab olema või kus see üldse on?
Ja siis jõuab lauseni: Te küsite, et miks ma veel elus olen? Minu süda on Sõrve sääres ja selles on rahu. 

Siis oli ta lõpuks aru saanud, et kaust ei olnud mitte hotelli teejuht vaid filmistsenaarium, mille ma olin jõudnud lauale visata.


Dominic Grijalva movie film no yes GIF








P.S. Täna pean ütlema, et mitu korda oli kirjatükis tegemist alkoholiga ja alkohol on kahjulik teie tervisele! (aga igaüks, kes seda lauset loeb, võib rahulik olla, sest alkohol on siis kahjulik alati kellegi teise tervisele).

P.P.S. Komad! Kindlasti on neid siin ajaraamatus üle ja puudu. Kuigi üks emakeele õpetaja lohutas, et pole hullu, ainult mõni üksik on valesti. Eile sain aga ühelt esinemiselt hea idee, mille nüüd näppan. Panen siia terve rea komasid ja kui kuskilt on puudu, siis võtke siit ise ja pange õigele kohale. Ja kui kuskil on üle, siis pange siia ritta tagasi:
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,