21. veebruar 2019

Nähtamatud niidid

Tänases loos ei ole ühtegi pilti Sõrvest, sest seal ei ole praegu mahti aega veeta. Aga jutulõng viib ikka lõpuks sinna.

Nüüd ma siis käingi seal BFM-is ehk Balti Filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis ehk Tallinna Ülikoolis kirjeldustõlget õppimas. See pisike kirjeldustõlke katsetus, mille ma siia ajaraamatusse oktoobrikuus esimese emotsiooni pealt tegin, oli muidugi täiesti valesti tehtud.  Aga las ta jääb ja meenutab mulle seda suurt õhinat, mis taolise loominguliigi teada saamisest tookord tekkis.


Niisiis olen nii õppimise kui muu pärast viimasel ajal palju, palju ringi sõitnud - sattunud küll Pärnusse, Lihulasse ja Vihulasse,




Vihula mõisa valvur


Tallinna ja Koplisse;





kinokooli ja hotellidesse;


Sirje Runge, päike ja ribikardin




kunstistuudiosse ja kunstisaali

Saaremaa kunstistuudio



Lumimari

ja ühte kommuuni moodi ägedasse öömajja keset Viru tänavat, kus mitte keegi sõnagi eesti keelt ei osanud. Ilmselt hiina või itaalia keeles oleks võinud seal lobiseda, aga kõik sai selgeks poolelt sõnalt ja lahke pilguga niikuinii.


Sain katsuda ka ühte rasket rotti ja pääsesin valgeid kindaid kandes Kadrioru kunstimuuseumi fondi, kus kunstiväärtuste kompamine oli kohustuslik.




Eesti Kunstimuuseumi Muuseumirott


juhtkoer Janet


Muidugi oli jälle ka laste sünnipäevakuu. Pisike on äkki juba nii suur! Üks hammaski suust läinud ja teine loksub. Küsisin, et millega sa siis nüüd sööd? Tema vastas - külgedega! Käib hoolega ujumistrennis ning.


Kui sünnipäevalapse onu on tantsuõpetaja




Otsisin oma ajaraamatu esimestest sissekannetest ühte vahvat seika kõige esimesest külalisest meie maakodus. Ei leidnud. Äkki ma ei pannudki seda kirja, sest mäletan, et olin tookord parajalt kimbatuses. Sest kuidas ma kirjutan tervele ilmale tagaselja inimesest, keda ei tunnegi ja pealegi natuke koomilises võtmes Aga täna see lugu (uuesti?) tuleb.

Olime maal vist üldse teist korda. Askeldasin üksinda köögis ja kuulatasin ärevalt iga krõbinat, sest vana maja hääled ei olnud veel tuttavaks saanud. Köögist läheb meil tagauks välja ja mets on päris lähedal. Äkki koputati kõvasti uksele ja muidugi ma võpatasin. Olin kindel, et mu oma värske taluperemees lollitab, sest me ei tundnud sealkandis ju mitte kedagi. Tõmbasin ukse rõõmsa hooga lahti ja ehmusin teist korda. Ukse taga seisis üleni mustas võõras mees, suur must näokattega kiiver peas.

                                                        hirmunud lapsed GIF-i poolt

                                                 
Külaline hakkas aga kohe lahkesti seletama, et sõitis mööda ja arvas, et kohal on eelmine peremees, kellega ta oli kunagi hea sõber olnud. Sai siis info antud, et maja müüdud ja kohalik sisse kutsutud.

Köögis asus ta oma harley davidsoni varustust vähemaks koorima. Kiivri all oli must sukkmüts, jope varrukate otstes uhked nahksed narmad ja kindad-saapad-nahkpüksid - kõik olid stiilsed. Palusime ta lauda ja jutustasime maast ja ilmast. Oli täitsa tark poiss, maailma ja elu näinud, iga asja kohta oma seisukoht, aga mitte liiga pealetükkivalt. Koguni peentest veinidest teadis rääkida. Kauaks ei jäänud, asutas ennast peagi viisakalt minekule. Maja taga määras meil veel mitu puud-põõsast ära, sest need ei olnud veel lehte läinud, aga tema teadis, kes need siin kõik sõbra õues kasvasid. Kutsusime teda teinekord jälle läbi astuma, aga olgu ette öeldud, et ta ei tulnud.

Läksin siis teiselt poolt aknast vaatama, et mis uhke pilliga maailmamees meilt minema ka müdistab ja pidin kreepsu saama - ta istus suht sääreväristaja moodi võrri selga ja piristas sellega minema, nahkribad tuules lehvimas ja suur kiiver tasakaalu kõigutamas. No niiiiii naerma ajas, see oli lihtsalt võimatult naljakas vaatepilt. Hiljem saime naabrilt teada, et mehe nimi oli Kalju.

                                              mootorratta GIF           
                                   

Sel nädalavahetusel BFM-is pidime valima endale diplomitöö teosed, millele me kirjeldustõlked teeme. Diplomitöö on meil rohkem nagu siseringi nali, sest see ju kõigest kursus. Eelmise nädala keskel oli just esilinastunud uus dokfilm Süda Sõrve sääres. Režissöriks samuti Sõrve juurtega tüdruk (no eks kõik alla 60-sed on ju minu mõõdupuu järgi tüdrukud ja poisid). Ütlesin siis filmi pealkirja välja, aga sain küllaltki hävitava tagasiside, sest eieiei, seeee ei ole üldse selline film, kuhu saaks tõlget teha, sest filmis üks mees kogu aeg vahetpidamata räägib ja seal ei ole mitte midagi kirjeldada! Mina ütlesin, et ikka tahan seda filmi teha. Siis küsis kursuse juhendaja, et kas ma olen seda filmi üldse näinud? No ei olnud, ainult mingit lõiku ja paari artiklit sellest lugenud. Alles siis jäädi enam vähem rahule, kui piiksatasin, et aga ma tunnen režissöri! Täna ma võin öelda, et natuke juba tõepoolest tunnen.



Nii kui Tallinnas bussi sain, nii panin telefonist filmi jooksma, aga kuna mul ei olnud kõrvaklappe, siis panin hääle vaikseks ja kuulasin filmi kõrva ääres. Panin silmad ka kinni. Ja nägu läks naerule - seal oli tekstita kohti küll ja küll! Sealtsamast bussist kirjutasin ka režissörile ja tunnistasin kõik ausalt üles. Järgmisel päeval ta vastas, et tema ja filmi meeskond on kahe käega poolt.

Kodus kuulasin-vaatasin filmi korralikult ära - kananahk oli peal ja pisar silmanurgas. Film räägib sellest, kuidas kaval viinakurat ühest ilusast külast kõik viimased mehed ükshaaval ära viib.  Kirjatöö saab muidugi väljakutse olema, aga see mulle just meeldibki. Meil on kursusel inimesi, kes teevad kirjeldustõlke Estonia balletietendusele ja Notke Surmatantsule, asi need Sõrve meeste hingeasjad siis ära kirjeldada ei ole:)


Ja siis, alles kõige lõpuks, lugesin intervjuud filmi režissöri ja stsenaristi Eeva Mägiga, kus ta räägib filmi saamisloost nii:

“Sellel oli keeruline teekond, sest algselt plaanisin üldse teisest tegelasest filmi teha, mille pealkiri oli “Sõrve sääre viimane kauboi”, mis pidi rääkima ühest üksikust mehest nimega Kalju, kes oli Põdra küla ainuke püsielanik... Kõik algas väga kenasti. Ta oli kaine ja huvitav tegelane. Otsustasin kandideerida selle ideega “Eesti lood” filmi ja siis ta kahjuks suri eelmine suvi ära..."

Nii et Kalju meie maakodu köögiuksele enam ei ilmu, aga õnneks pandi ta filmi sisse, kuigi mitte peategelasena. Ja mina püüan filmi värvid ka neile lahti seletada, kes ise värve ega musta-valgetki ei näe.










👼👿









1. jaanuar 2019

Peaaegu

Alapealkirjaga Kuuse eri.

Aasta viimane päev oli mul vaba päev. Peaaegu, sest paar tundi läks ikkagi töökõnedele ja küllap oleksin töötanud lausa pool päeva, kui minu ID-kaart ei oleks minuga koostööd lõpetanud. Tark asjake.

Maale tulime juba päev varem. Toas oli 4 kraadi sooja, aga see-eest oli kuusk värske ja naksis nagu Rautsi talu porgand. Ruttu tuled alla ja... kalale! Sest et tuulesuunaks oli nord ja meie kord oleks juba ammugi seda teha olnud, aga vahepeal oli meil lihtsalt suur ja sügav talv. 


Kalastusloa pikendamiseks tuli muidugi mere äärest korraks "sisemaale" tagasi minna, sest Läti levist ma seda ka ostma ei hakanud ja eks kodus vajasid ahjud-pliidid kohendamist niikuinii. Ah et kas kalapüük on ikka piisavalt naiselik tegevus? On on, kui kalariistad valitud pärlmutri- ja kullakarva, landikarbis valitseb peamiselt roosa värv ja kalamehekindast küütlevad välja geellakitud küüned. Mehed ju nii ei tee.


Ooh, õnnis mereõhk ja vaikne laineloks - parim teraapia ja hingeabi! Kui seda parajasti vaja läheks. Meie vajasime hoopis adrenaliini. Ja sealt ta tuli - naksakas ja paar sekundit raskemat kerimist. Jõudsin juba kisa lahti ajada, et kala, kala! ja seda ta tõepoolest oli - keeras veepinnal valge kõhu ülespidi, vingerdas korraks ja läinud ta oligi. Nii et peaaegu saime vanaaasta õhtul värsket ahjulõhet süüa. 


Sellest kalast räägime me kindlasti veel kaua. Aga kui te nüüd mõtlete, et kah saavutus, mille ümber pikalt jahuda, siis tegelikult on üks otsast ära läinud kala mõnikord tähtsamgi, kui kätte saadud kala. Nimelt kohtasime jõulude ajal kalmistul oma vana head kutselisest rannakalurist sõpra ja millest muust siis surnuaial ikka räägitakse, kui kalapüügist. Ja tema, kes püüab hooaja jooksul merest tonnide viisi igat sorti kalu välja, ütles mu mehele seal kalmisturajal täiesti märgilise tähendusega lause: "Selle aasta viimane kala, mida ma nägin, oli see suur punane, mis siis ära läks, kui sina tema poole seljaga olid". Novot siis, ei rääkinud ta sellest, et oli üle aastate, kui mitte aastakümnete parim angerjasaak ega 5-6 kilostest haugidest vaid ikka sellest, et peaaegu oleks selle viimase sindrinaha ka kätte saanud.

Täiesti looduslik kooslus, ei ole sätitud.
Selles talus oli siis meie viies jõulupuu. Uksepärg jäigi üles leidmata. No üldse ei saa aru, et kui on nii vähe tube ja ainult paar suuremat kappi, siis kuhu ometi annab asju niimoodi ära panna, et üles leiab need heal juhul alles jaanipäeval. Otsides tuleb aga rõõmsasti välja hoopis neid kadunud asju, mis oma pool aastat tagasi tohutult hästi ära on pandud.

Muidu oli pühadekuu nagu ta ikka olnud on. Kuused said metsast toodud umbes kuu keskel ja samal nädalavahetusel pistsin mulda ka paar peotäit tulbisibulaid. Sel aastal on loodus hoogu tagasi hoidnud, lumikellukeste otsad on ainult õige pisut mullast väljas. See-eest vedas oma esimese õie jõulukuuks lahti majaesine roos. 


Sm. Kuusk



Linnakuusele tegime koos oma väikese silmateraga mõned vanaaegsed ehted juurde, üliväga meeldis talle ka oma meetodiga piparkooke kaunistada (hambatikuga sudides). Käisime Apollos Eiat vaatamas ja kuigi kinos ei ole viisakas poolvaljusti rääkida, siis oli ikka uhke tunne küll, kui väikseke, endal jalg üle põlve, vabalt liike määras - jäälind, suur kirjurähn, pödrad (kes tegelikult olid vist siiski hirved, aga viiesele linnalapsele täiesti andeksantav). Ja õhtuseks unemuusikaks sooviti 6 korda järjest Mari Pokineni "No näed". Nooremad noored jõudsid peale jõule koju puhkuselt, kust toodud meenekesed jõudsid nii linnakuusele kui maaköögi seinale.





Vana aasta viimasel päeval kütsin maal maja ja sauna. Küla oli täiesti tühi ja vaikne, peremees oli töölt tulemas. Õhus hõljus peenikesi lumekübemeid. Käisin murelikult suurte kuuskede juures. Saime teate, et varsti tuleb meie maa peale miski langetajate brigaad, kes tahab kõik puud elektriliini lähedusest maha võtta. No mina ei tea, ehitagu see liin teise koha peale, aga meie kuuski küll puudutada ei tohi! 




Toad on kuuselõhna täis veel mõnda aega ja siis läheme iga päevaga kukesammu võrra valguse poole.  Oligi meil jutuks, et tegelikult on kõige paremad pühad ja tähtpäevad võimalikult rutiinsed, tavalised ja rahulikud. Mis ei välista aga sugugi väikest elevust, soojust, rõõmu ja pühalikkust. Ah et miks nii igav soov? Sest parem, kui ei juhtuks midagi ja pühade ajal ju ikka juhtub. Aga see on mul vist natuke professionaalne kretinism, annan endale aru, et on olemas ka selliseid elukutseid, kus ei ole ainult negatiivsed asjad. 


Jätan nüüd mõnusalt rutiinse vanaastaõhtu ja söögipildid vahele ning lähen aastavahetuse hetke juurde, kui oli aeg ilutulestikku lasta. Taevast sadas alla lahvet vett ja tuul oli päris tugev. Äkki vaatasime, et eemal tiheda männi taga vilgub mingi tuluke, mis hakkab aeglaselt meile lähenema. Ma juba justkui tajusin mingit madalat tot-tot-tot häält. Kodukäijad?!! Aga juba kuulsimegi tuttavat aktsenti - uskumatu, aga tunnike enne aastavahetust olid 700 km kauguselt kohale jõudnud meie armsad soomlastest naabrid! Mehed hakkasid raketipaketi kallal sussutama ja mina sättisin telefoni valmis, et kogu see ilu pilti jäädvustada. No nii palju, kui see vihmaga võimalik oli. 

Üks ega teine gaasisüütaja ei toiminud tuules, tikud ammugi mitte. Aga taevale tänu, meile oli abiks tark ja elukogenud põhjanaaber. Ta pani mitu tikku süütenööriga kõrvuti ja lõi hoopiski tikukarbi väävliga nende pihta! Juba hakkaski piu ja pau pihta. Uskumatu, kui palju jõuab inimene lühikese aja jooksul mõelda:

- äkki läheb mõni rakett katusele
- äkki läheb naabermaja pihta
- äkki veereb mõni rakett auto alla
- ah, ju mehed ise ka teavad, kuidas rakette lasta
- mida ma nüüd siis õieti teen, kas pilte või filmi
- ok, teen filmi
- oo, päris hästi jääb peale
- oot, võtan nüüd nii, et maja ja tuled akendes ka näha jäävad
- äkki ma ei peaks üldse filmima, naudiks lihtsalt niisama
- jummel, miks nii palju suitsu on?!
- äkki ikka tossab kuskil räästas?
- aa, see kuldne ongi vist viimane pauk
- eheh, mehed ka nii õnnelikud, no teadagi - poiste värk, mis siis, et üks 60+ ja teine 70+

Ja oligi kõik. Toas panime kuusel küünlad põlema ja vaatasime õhates prints Harry ja Meghan Markle laulatuse ajal heledaks peitsitud lage. Aga remontidest on siin ajaraamatus juba pikemaid ja lühemaid ülevaateid, ei hakka neid kordama. Saabunud aastal suuremaid plaane majaga ei olegi. Äkki õnnestub üks kord inimese moodi puhata ka? 


Võtsin siis telefoni, et vaatan ilutulestiku filmi ka üle ja ohhohhooo - see oli niisugune šedööver, et panin klipi lausa kolm korda järjest kordama. Ütleme nii, et klassika, no peaaegu.. aga eks vaadake ise: