6. mai 2021

Me peame rääkima . . .


 . . . sellest suurest kalast. 

Kõigepealt ei saa ma muidugi kurtmata jätta, et aastad ei ole tõesti vennad ja romantilisest piknikuvormis kalapüügist, nagu see eelmisel kevadel oli, võib praegu vaid unistada. Mere ääres ei ole sel kevadel ülearu mõnus olla. Ilus küll ja värskendav ja meeli puhastav, aga no ei ole mugav tunne, kui varbas külm ja kõle tuuleke pressib torusallide vahelt sisse. Kui aga ennast paksult riidesse pakid, siis oled nagu mömm ja ei saa kiiremaid liigutusi teha. Mõnel aastal on jaanuaris ka pehmem õhk olnud. Aga ikka sa lähed sinna masohistlikult taas ja taas. Võib olla enam ei olekski läinud, aga Saaremaa üks kuulsamaid forellikütte Semy jagas mulle vandeseltslaslikult mõned head salanipid ja ta kohe oskab innustada. Läksin aga jälle. Ja täpselt selles kohas, täpselt sel kellaajal ja täpselt samal moel, nagu ta soovitanud oli, hakkaski mul kala otsa!

Ilma igasuguse hinge- või põlvevärinata kerisin kala vähem kui minutiga kaldale. Alles mõne aja pärast hakkas tasapisi kohale jõudma, et juhhuhhuuuu, ma tegin seda siiski! Tegelikult mu absoluutne rekord üldse. See isend kaalus 3,625 kg. 


Sõitsin uhkelt talusse ja hüüdsin ukselt, et ma sain kala! Vastuseks - vaikus. Ütlesin siis uuesti, aga mind vaadati sellise kavala muigega, et ah, ära parem hakka jälle. Einoh, lõpuks tuldi ikka õue ja kaalumiseks-pildistamiseks oli tõesti tugevamat mehekätt vaja. Semyl, sõpradel ja sugulastel oli kõigil nii hea meel, aga mina olen tänulik ka maaomanikule. Meri ja kaldariba on küll meie kõigi oma, aga vähe on selliseid mereäärseid eramaid, kus ei ole teeotsale eramaa silti ette riputatud. 

Usalda, aga kontrolli

Nõrganärvilistel palun järgmist pilti mitte vaadata, aga hämmastust tekitas kala mao sisu. Kui minu lant oleks kala olnud, siis see lihtsalt ei oleks ju enam kõhtu mahtunud!? Aga ikka krabas. 


Lihtne maaelu


. . . karulaugust.

Nädalase puhkuse üheks plaaniks oli ka karulaugu aktsioon. Karulaugu koht on meie kandis võimas, lausa mitmeid hektareid suur. Hakkasin mõtlema, et jummel, äkki on see ka hoopis eramaa!? Võtsin siis Maaameti kaardirakenduse lahti ja oligi! Päris piinlik lugu, olime ju juba kaks kevadet sealt luba küsimata korjanud - siinkohal vabandused. 

Meil ju endal ka sauna kõrval karulaugu plats, olen lasknud sel 7 aastat vabalt laieneda. Ega mina ju ka ei tahaks, et keegi seal kõrval auto kinni peaks ja endale karulauku kotti toppima kukuks. Ükskord ma päris ehmatasin, kui oma pisikeses metsatukas unelesin ja selja tagant vaikselt üks laigulistes riietes võõras mees välja ilmus. Meil ju nii väike maa, et metsatukk ka rohkem nagu koduõu. Sellel kohtumisel jätkus tulnukal julgust kuhjaga ja hoopis mina olin ehmunud, kui teolt tabatu. 


Klikkisin siis kaardil katastrinumbritel ja õnneks leidus seal lähedal siilakas riigimaad ka. Ei olnud aga kindel, kas seal karulauku kasvab. Kasvas küll! Meie enda karulauk on üsna kuiva koha peal, metsa oma on suurem ja mahlasem. Nüüd on siis pestol ka puhta südametunnistuse mekk man. 







. . . keskmisest maaperest.

Raadiost tuli ükspäev intervjuu Kadri Simsoniga ja teemaks muidugi kliima, CO2, taastuvenergia jne. Mingiks aastanumbriks peaks siis autodes fossiilkütus keelatud olema, aga kõik need hübriid- jmt autod saavad väga kallid olema. Ja küsibki siis saatejuht intervjueeritavalt, et kas keskmine maapere saab endale siis autot üldse enam lubada? Mul päris kihvatas, et ootoot - kas keskmine maapere võrdub siis kohe automaatselt vaesusega või? 

Musta värvi tuulelipp kahvatas ka sellise jutu peale

Ja millised need alla keskmist maapered siis veel on? See vaene saatejuht oli ajast ikka täitsa maas. Esiteks tullakse maal alati toime - võid olla (palga)töötu, aga nälga sa ei jää. Maal on alati võimalik ette võtta - turismist koriluseni, gurmeest tootmiseni. Maal on võimalik uusi väärtusi luua, mitte ainult vahendada ja õhku müüa. Ses mõttes, et  tuuleõhku, merelaineid ja päikest saab müüa küll, kui neist sedasamust va taastuvenergiat toota. Mida aeg edasi, seda rohkem kolib maale noori, tarku ja tegusaid. Oli vaja keerulisi aegu ja linnad jäeti hopsti! maha - mindi rabalaukasse tervist ammutama ja talusse kanu kasvatama ning küllap ühtlasi ka krüptoraha kaevandama. Meil siin ääremaal on kogu aeg kopp ees ja aina uhkemat ja nobedamat fiiberoptikat või mida iganes peidetakse teepervede sisse. 


Ravimid, kosmeetika..

Gurmee..

Mõisatuur..

Loodusturism..

Agar

Marmelaad

Suurim rikkus on muidugi see, et maal on võimalik endale tervem närvikava kasvatada. Mis omakorda laseb selgel mõttel lennata ja küll saab see keskmine maapere endale traktorite, ATV-de, mururobotite, helikopterite ja eralennukite kõrvale ükskord ka taastuvenergiaga isesõitvad autod hangitud. Meist siit üle põllu on maailmakuulsa hollandi kirjaniku üks kodudest, mõned teeotsad eemal on mittemidagiütleva metsajupi taga eralennuväli, kus ka lennuk ilusasti angaaris ootamas. Kust meil see keskmise piir siin õieti lähebki?

Sõrvest ostetud

Kevadine saak.
Topinambur


. . . lilledest ja oravatest.

Sõbranna mainis ükspäev, et poes olid nii ilusad võõrasemad müügil olnud. Mina teatasin kohe kindlmeelselt, et sel aastal jätan võõrasemad vahele ja ootan suvelilled ära. Järgmisel päeval olin juba aianduspoes ja lappisin võõrasemasid karpi. 



Söödav kuslapuu oli ka sel aastal esimene marjapõõsas, kes õitsema hakkas. Eelmisel aastal võttis külm esimesed õied ära. Õnneks tuli õisi veel ja marjadki olid varased. Maitsesime neid ja otsustasime, et las küpsevad nädalakese veel, ehk lähevad veel suuremaks ja veel magusamaks. Nädala pärast ei olnud põõsal enam ühtegi marja. Keegi sai hea kõhutäie. 



Orav on jälle ennast ilmutama hakanud. Lustis teine ühel õhtul kuuskede otsas ja meil oli mõnus teda majaesiselt pingilt jälgida. Lõpuks istus ta ühe vahtra madalale oksale. Läksin vaikselt lähemale, aga tema ei liigutanudki. Läksin maja juurde tagasi ja mõne aja pärast  silkas orav edasi sellele vahtrale, kus kuldnokapuur on. Sohh, kas tõesti läheb linnumune näppama?
 

Läksin jälle lähemale ja nägin, et puuri auk oli justkui suuremaks näritud ja seestpoolt pesamatrejaliga kaetud. Orav aga kangestus pea alaspidi lapikuna puutüvele. Tulin taas eemale, orav ei liigutanud. Lõpuks läksin tuppa ja kiisugi piidles aknast sinna poole. Vaatasime siis koos ja orav lipsas kuldnokapuuri. Ma nii loodan, et varsti hakkab sealt puuriaugust pisikesi oravaid välja vupsama. 




. . .   . . .   . . .   (loe: kui sõnad saavad otsa)

Mõned aastad tagasi hakkasime mõtlema, et ühel hetkel peab oma linnaõuega midagi tarka ette võtma. Hakkasin tasapisi lilli välja kaevama. Nii rändasid juba üleeelmisel aastal maale paar roosi, elulõngad, hostad. Eelmisel aastal kaevasin enda arust ka enamuse sibullilli välja, aga nad ilmusid taas. Maja ümber toimus muidki töid ja pidin kopa eest needki ära koristama. Pärast kõike seda oli õu nagu seasongermaa. Mullakoorem toodi ka, aga nendest kaevamistest ja ümberistutamistest oli juba nii silmini, et mingiks mururajamiseks küll enam indu ei olnud.  Läksime külma kõhuga maale, et ah juu jövvab. 



Maal tiksus ikkagi kogu aeg kuklas, et siin on ju tore olla küll, aga mis meid linnas ees ootab. Jõudsime siis oma killavooriga linna tagasi ja korraks oli tunne, et ega me ei ole ometi aadressiga eksinud!? Oli koristatud kivid, täidetud pinda, veetud arutul hulgal mulda ja kõik see korralikult siledaks rehitsetud!!!!! Võluväel, ilma meie teadmata! 


"Süüdlast" ei olnud vaja kaugelt otsida. Vot selline mees on meie naabrimees Andrei! 💗 Vähe sellest, ta jätkas järgmisel päeval ka ja kardan, et see ei lõpe enne, kui meie Tootsi aed on korras nagu prillikivi! Istusime siis kodus jahmunult ümber laua ja arutasime, et missugune võiks olla maailm, kui kõik inimesed oleksid sellised, nagu meie naabrimees Andrei. Kas teie kujutate ette?





🙏

12. aprill 2021

On ainult hetk, milles viibime praegu*

Viskan kähku mõned varakevadised pildid üles, enne kui suur kevad sisse murrab. Kui lumi ära sulas, siis tundsin lausa füüsilist õnnetunnet, et ei olegi tänavaääred enam jäätunud lumevalle täis ja kaks autot mahuvad üksteisest täiesti vabalt mööda. Ja siis nautisin omakorda oma õnnetunnet, et nii loomulik ja väike asi võib nii palju rõõmu teha. 


Nädal aega tagasi sain juba ühe puuginiru enda pealt kätte. Teisel katsel. Saunas ma ta avastasin, aga kuna maal suurt peeglit ei ole, siis usaldasin puugieemaldusoperatsiooni hr dr Abikaasa õrnadesse kätesse. Meil on see pisike sõrgkangi kujuline riistapuu, millega saab puugi hõlpsasti välja keerata. Noo, seda keeramist teostati nohisedes ikka päris mitmeid kordi ja lõplik diagnoos oli, et pea jäi vist sisse. Ja raviplaan oli järgmine - rohkem joodi!


Joodikombe lugesin kunagi välja ühe väliseestlasest arsti blogist, kes soovitas u 10 min enne puugi välja tõmbamist tema ümber määrida lärakas joodi. Aga mitte puugi enda peale! Kuna joodil olevat väike aatom, siis imbuvat see sügavale ja blokeerivat mürkide leviku. 


No üldse ei ole vahet, kas see on tõsi või mitte, aga tükki see küljest ära ei võta ja haiget ka kellelegi ei tee. Teine variant oleks olnud peale määrida soomlaste toodud salvi, mida meil ei müüda. Või kui, siis retseptiga. See on nagu vaseliin, aga kui ma ükskord taipasin tuubi pealt kirju lugeda, siis selgus, et see on hormoonsalv. Tekkis tõrge. Nii olemegi 7 aastat oma puukidele joodiga nõiaringe ümber joonistanud ja borrelioosist oleme siiamaani pääsenud.  Puukentsefaliidi vastu oleme vaktsineeritud.

Maja taga



Nonii. Järgmisel hommikul puugikoht ikka veel sügeles ja küüntega napsasin selle "pea" siis käsikaudu välja, sest hr dr Abikaasa oli juba linna sõitnud. Ja mida ma näen - täiesti terve ühes tükis tilluke puuk! Õnneks kutu. Ja ei teagi ma nüüd, kas puuk heitis hinge joodist või koroona vaktsiinist või ehmatusest, et ta pidi meiega koos teki all öö veetma.



Koroonavaktsiiniga juhtus meil ka naljakas lugu. Läksime vaktsineerima pühas teadmises, et saame Modernat. Süst tehtud, istume ooteruumis ja tuuakse infoleht, mis algab sõnaga Astra... Oehh, see oli just täpselt see aeg, kui riigid hakkasid Astrat ära keelama ja oli minulgi mõte, et kui seda pakutakse, siis vist ei võta. Aga ei tea ka, pigem olime seda meelt, et veab, kui nii nooooooorelt üldse midagi saab. Margi osas oli meie puhul lihtsalt mingi arusaamatus ja ausalt, mitte keegi ei ole mitte milleski süüdi. Mehed, kes meiega koos ootasid, naersid, et nüüd öelge neile, et otsige see vaktsiin üles ja võtke tagasi. 

Ikka maa seest

Umbes ööpäeva olime haiged ka ja mis siis ikka - kui ka muutume kunagi libahuntideks või hakkame helendama, siis tareke metsatukas on selliseks eluks just paras koht. Kuulge, me oleme siin saare peal raketibaasid, radarijaamad, tankikolonnid, tuumaallveelaevad, tsiviilkaitseõppused ja isegi Tšernobõli roosa tuumapilve üle elanud, kas me ei tule siis toime ühe pisikese süstiga?


Kodukontori koristaja

6-tunnine seriaal, kus peategelase ainsaks tegevuseks on
sisse-välja-sisse-välja-sisse-välja joosta - kasside oscarifilm!

Ma ei võta siin pikemalt üles vaktsiini või maskiusu teemat ja igaühel on tõesti õigus arvata, mida ta tahab. Aga ühte nähtust ei ole ma osanud veel mitte kuidagi lahti muukida - et kuidas üks osa inimesi tahavad juba nii pikka aega järjest  ainult negatiivsuses ja rahulolematuses elada? Meil kõigil on vahel nigelamaid aegu ja igaühel võib tõredust ette tulla, aga  siis tulevad ju jälle paremad ajad... Kevadised hetked, naljakad hetked, suured ja väikesed hetked...

Sotsiaalmeedias näen, kuidas viirusega seotud teemasid jagatakse ja kommenteeritakse kibedusega kasvõi viis korda päevas! Mitte midagi muud nagu enam ei ole. Justkui ära tehtud. Kuidas selline kompromissitu, vihane ja põlglik eluviis saab elu paremaks teha või õnnetunnet tekitada? Aga see vist ei olegi tegelikult üldse viiruseteema või mis?




Minul on nüüd uus kaaslane, Kindle nimeks. Hiinast tuli. Mõtlesin, et kas ma ikka harjun ära ja ega ei hakka äkki uue raamatu lõhna või lehe krabinat igatsema, aga ei-ei-ei, väga äge on see e-luger. Muudan lehe valgust ja tooni, reavahet ja tähekuju kui vaja. Saab lõike kopeerida ja märkusi kirjutada. Isegi leht rullib ennast samamoodi edasi, nagu paber. Ja mulle meeldib mõelda, et mul on käekotiga terve raamatupood või raamatukogu kaasas. 



Tegelikult püstitas kaasa mulle maale ausamba või noh kasuliku taiese. See on ikka ilus ja õhuline, mitte nagu mingi laulev tünn. Eriti hästi on ära tabatud minu olemus ja iseloom. Vaadake ise.

Nüüd kirjutan siia ajaloolised ja uskumatud sõnad - ühel nädalavahetusel me ei tahtnudki maale minna. Ega me ei tahtnud linnas ka olla. Tegime siis ühe sõidu otse läbi Saaremaa üles välja - Kihelkonna, Odalätsi allikad, Ninase pank, Panga pank, Saaremaa süvasadam, Tagaranna. Midagi ei ole teha, minule meeldivad pangad altpoolt rohkem, kui ülevalt. Aga seekord trotsisime külma tuult ikkagi pankade servade pääl. Odalätsi allikatel olin esimest korda üldse. Et need Vanapagana jalajäljed võivad ikka nii imeilusad olla!




Kõige rohkem üllatas mind aga Tagaranna küla. Nii ilus ja korras kaluriküla, kus ebasaaremaalikult tihe majadesumm risti-rästi ning kus küla vaim lausa hõljus katuste kohal. Millegi pärast meenutas Viinistut. Ja kui mõnus võib seal veel suvel olla?

Tagaranna tee ääres on endistest veskitest tehtud eit ja taat. Mõned aastad tagasi, siis kui me veel noored olime, tegime ühel kaunil südasuvisel päeval nende juures väikese puhkepeatuse. Siis oli seal avar loopealne oma madala taimerikkusega - käpalised, nõmm-liivatee, kukehari ja minu lemmikud pisikesed mitmevärvilised koldrohu tutid, mida pigem kassikäppadeks kutsutakse. Nojah, seal me siis külitasime  pehmel lõhnaval lillevaibal ja õhkasime, kui ilus on elu. Nüüd on seal äkki mets ja minu meelest piilub veski-taat justkui pisut parastava näoga mändide vahelt.

Aga ütleme nii, et siis olid õied, nüüd on viljad. Meie pisi sai juba aastaseks! Sünnipäeva pidasime veel netis, aga küll saame peagi kokku ka. 





🎈



* Kindlasti üks levinumaid pealkirju eestikeelsetes blogides.