18. november 2017

Miks Sõrve?

Seda postitust olen teile juba ammugi lubanud. Et kui mitte millestki muust enam kirjutada ei ole, siis kirjutan sellest, miks me just Sõrve sattusime. Muust oleks ju kirjutada küll, aga kui aeg su elus vahepeal korraks seisma jääb, siis nagu laulusalmgi ütleb - vahel on nagu tahaksin midagi muud. Tänaste piltide kvaliteet muidugi kriitikat ei kannata, aga loodan, et neilt on vähemalt emotsioonid näha.

Meilt on väga palju küsitud, et kas teil on seal juured? Juuri enda teada ei ole. Lähemaid sugulasi kah mitte. Kui nüüd Geni- või arhiivepidi 7-8 põlve tagasi minema hakata, siis võib olla isegi leiaks siitkandist oma eellasi. Aga seda ei taha eriti teada, sest et ei jõuaks lihtsalt enam ära hoomata, kes kõik su sugulased olla võivad. Niimoodi on terve Saaremaa omavahel risti-rästi sugulased.


Võtsin välja vanad albumid. Mõtlesin, et ju seal ainult Sõrve pildid ongi. Aga ei olnud sugugi. Uskumatu, millised ringi kolajad me küll omal ajal olime! Ikka peredega, lapsed, koerad, veenõud ja lõkkepuud, pallid ja jalgrattad, sardellid ja Fantad, presendist telgid ja vateeritud magamiskotid, õnged ja priimused, rannatarbed ja Orto päikesekeemid, talvel salvokad, suusad-uisud ja suurte hiina termostega tee kaasas jne jne jne. Oleme telkinud üksikul saarel, kus juus(tu)kullid (loe: maipõrnikad) põnts ja põnts vastu nägemist lendasid ja kadakapõõsa all magamiskotis magades sääseparved nii valjusti undasid, nagu lendaksid reaktiivid pea kohal. Paadisõidud, kalaretked, autorallid, tantsuvõistlused ja hiljem juba turismireisid. Meeletu! Ja millal siis veel kodus kõik need toimetused tehtud said, alates kogu perele rõivaste õmblemisest ja lõpetades keldritäite hoidiste tegemisega? Aga kõigest sellest ei tahtnud ma ju üldse rääkida!


Meil oli koos heade sõprade perega tore traditsioon. Nimelt usaldas üks laevakaptenist sõrvekas viis aastat järjest üheks augustilõpu pikaks nädalavahetuseks meie kätte oma võrratu suvituskoha. Ööbisime mitmekorruselises tuuleveskis, aga päevad veetsime mööda merekallast matkates ja õhtud ning pooled ööd lõkke ümber süües-juues, mänge mängides, tantsides, lauldes, lollitades, naerukrampides vääneldes ja lõpuks põhjatust öötaevast tähti, sputnikke ja lennukeid vahtides. 



Teisest aastast alates hakkasime ka peresõpru ja lisaks veel laste sõpru kaasa võtma, sest esiteks olid siis võistluste meeskonnad tõhusamad ja teiseks saime ka teistele linnainimestele erilisi elamusi pakkuda. Esimesel päeval matkasime mööda merekallast kilomeetreid ja kilomeetreid ühele poole, teisel päeval teisele poole ja nii igal aastal. Korjasime haakrikku, tegime neist näitusi või seadsime  taieseid ja installatsioone kokku. Ühtlasi sai rand puhtamaks. 





Pildid ei ole kronoloogilises järjekorras, sest mis seal vahet. Meil oli seal a l a t i lihtsalt lõputult äge! Siiani on meeles soe augustikuine õhk ja meretuul, kadakate ning tuhandete rannataimede küps lõhn. 

Ühel päeval jalutas meie veski juurde lihtsalt üks hobune. Linnainimestena me talle igaks juhuks päris nina alla ei läinud. Aga no mõelge - mitte külakass või koerakrants vaid hobune! Mõne aja pärast tuli ka tema perenaine, kes rääkis meile selle hobuse loo. Loom pidas ennast rohkem inimeseks kui hobuseks, sest oli väikese varsana kaotanud oma ema ja kasvanud üles koos inimestega. Päris elutoas, nagu Pipi hobune, ta ei elanud, aga igal hommikul tuli ja pistis ta oma pea köögiaknast sisse ja küsis maiust. No mis te arvate, mis oli nüüd meie esimene küsimus hobuse perenaisele? Ah, ei olegi vaja arvata, see on ju niigi ilmselge. Jah, loomulikult võite te tema seljas sõita, ta on väga rahulik ja sõbralik loom, ütles perenaine. Ja lubas ise igaks juhuks juures ka olla. 




See oli ikka linnalaste ehe rõõm, mida see hobukene pakkus ja ühe augustikuu lõppedes hakati kohe järgmist ootama, et jälle oma ratsuga kohtuda. Ja mis mõttes laste rõõm! Arvate, et me ise ei vallutanud seda vaprat ratsut? Vapper oli ta igal juhul, sest pidi ära kannatama hulga oskamatuid ja veidi ärevil linnainimesi, kes kõik ootasid järjekorras, et talle ennast selga upitada. Ratsutamine, õigemini "ratsutamine", kestis õhtupimeduseni välja. 



Piltidelt paistab, et olime seal lausa Agnesed ja Gabrielid kõik, aga tegelikult ei tahtnud see hobune meiega esialgu sammugi astuda.  Seisis paigal nagu eesel ja halvemal juhul hakkas lihtsalt rahulikult rohtu sööma. Nuta või naera. Kui perenaine teda ohjest talutas, siis ikka lonkis natuke. Mõnega meist tegi ta ka paar suuremat ringi. Põhjus oli nimelt selles, et hobu tajus ära oskamatuse ja kartlikkuse ning ei suvatsenud selliste peale oma kabjaraudu üldsegi kulutada. Aga ikkagi oli see kogemus meil nii lõpmata tore ja minul on siiamaani selle sooja õõtsuva istumisaluse tunne veel meeles. 

Ühel suvel olid meiega veskis sõbrad mandrilt ja  nende perepea võttis selle ratsutamise värgi kohe tõsiselt ette. Selleks ajaks olime me ise juba nii usaldusväärsed, et hobune anti meile mere äärde ilma pererahvata rahumeeli kaasa. Mandrimees pidas hobuse kõrval tükk aega plaani, et kuidas see ratsu selga hüppamine nüüd täpsemalt läbi viia. Meie aga vaatasime kõrvalt, et mitte väga suur hobune ja otsustavust täis suur mees tunnistavad teineteist veidi umbusklikult ning olime igaks juhuks valmis appi sööstma. Ükskõik kummale.

Ja siis ta tegigi seda. Mees haaras ohjest, pingutas kõiki oma lihaseid ja hakkas ennast hobuse selga vinnama. Hobune ajas oma jalad harki, surus kabjad murukamarasse, kuid ta põlved ei nõtkunud. No kes keda!? Ohh, seda ei olnud väga kerge kõrvalt vaadata. Sõber saigi peaaegu hobusele selga, kui äkki hakkas kogu see kooslus kuidagi kreeni kiskuma. Tegelikult hakkas hobuse seljast ära vajuma mees, aga meie kõik jooksime appi hobusele. Novot, niimoodi käitub siis inimene kriisiolukorras... Tegelikult midagi hullu ei juhtunudki, tasakaal taastati ja sai mõnusasti ratsutada ka meie vahva sõber mandrimees. 




Me ei sõitnud Sõrve veskisse mitte kunagi ilma ettevalmistusi tegemata. No söögid-joogid, spordivahendid, tekid-padjad - seda loomulikult. Aga alati oli meil ka ajaveetmise programm ette valmistatud. Ükskord sai igaühele lauluraamatud paljundatud, repertuaariks Kuldse Trio toonased hitid. Ja mida aeg hilisema öö poole läks, seda teatraalsemaks etteasted muutusid. Terve vahepealse aasta läbi sai mänge ja võistlusi kõrva taha pandud. Igal perel oli midagi üllatuseks varutud. Ette olid valmistatud mõistatamismängud ja täpsusmängud, rääkisime anekdoote ja lugusid. Vahel olid kaasas mingid kostüümielemendid ja mida veidramad, seda parem. Poistel olid säärekaitsed ja kedrad igaks juhuks koidust ehani jalas, sest mine sa tea, mis hetkel jalkaks läheb.




Nagu isa..

...nõnda poeg

Igal õhtul läksime kõrgest merekaldast alla, et päikeseloojangut vaadata. Teatavasti ei ole olemas kahte ühesugust loojangut. See hetk on midagi sellist, mida sooviks, et see kestaks ja kestaks ja kestaks. Aga ta ei kesta. Meile tundus, et sel hetkel, kui punane päikeseketas merre vajus, kostis sisin. Nagu ikka siis, kui midagi väga-väga kuuma jahedasse vette satub. Ausõna, me kuulsime sisinat! Aga võis ka olla, et keegi meist sellele häälele iga kord natuke kaasa aitas.


Grupihüppest sai ka üks meie traditsioone, selle kombe õppisime oma Leedu sõpradelt. Oehh, sellega oli häda! Tol ajal ei olnud ju veel mälukaarte ja filmi pidi ikka fotokas natuke kokku ka hoidma. Aga see va hüpe ei läinud ju kuidagi klappima. Mõni viilis, mõni tegi eluhüppeid. Koerad kukkusid haukuma. Vahel ajas nii kangesti naerma, et lihtsalt ei olnud võimalik hüpata, kui suurema õnnetuse ära hoidmiseks jalgu ristis hoidma pidi. Ja kui kolmeni loetakse, siis  mis hetkel ikkagi hüppama peab? Kas nii, et "kolm!" ajal oled juba õhus või alles hakkad hüppama? 





Ühel aastal oli kõigile antud ülesanne - mõelda välja filmiklipi stsenaarium. Meil oli kaasas mu onult laenatud videokaamera ja oma pool päeva toimusid fimivõtted. Igaüks seletas oma stsenaariumi teistele ära ja siis tuli seda mängida. No näiteks ühe filmi märklause oli: Saen oksa, millel ise istun. Teises filmis tehti filmitrikk, kus tegelasele löödi (palun väga vabandust, aga kõike tehti ikka kunsti nimel:)) ühesõnaga löödi kirvega pähe. No puupakk oli näitlejast tükkmaad tagapool, aga tasapinnalisel ekraanil tundus.. teate isegi mis. Minu stsenaarium rääkis kaljuronijatest ja siin on pilt filmivõtetelt. 



See oli ikka metsik rühkimine, mis seal kaljudel käis. Nätlejameisterlikkusel ei olnud piire. Ja huvitav, kõik kes pea püstloodis kaljule ronima läksid, said sellest ilma abivahenditeta ka üles! Isegi kivivaringud ei heidutanud kedagi. No olgu, reedan saladuse - statistid ise loopisid neid kive ja täiesti ohutult. Kõik, kes seda filmi hiljem nägid, küsisid hirmunult, et kus sellised kaljud Sõrves on? Ja kuidas see võimalik on? Nii hirmus! Te olete hullud, lasete lastel nii ohtlikus kohas ronida! Kuni äkki  jookseb filmi lõpukaadrites püstloodis kaljuseinast rahulikult pea ees alla ja siis jälle üles tagasi pisikene hall kääbuspuudel. Vahepeal seisatab seinal saba liputades, nuusutab ronijaid ja jookseb jälle minema. No umbes nii, nagu kärbes seina peal. Saite aru? Kui ei, siis keerake pilti päripäeva:))




Kuid meie loo peategelane oli ikkagi veski ise. Laevakapten koos oma samuti kaptenitest sõpradega tõi selle veski kusagilt mujalt ja lasi kraanaga selle kunagise veski asukoha peale püsti panna. Sinna sisse olid ehitatud võimsad magamislavatsid, mis olid kaetud paksude vahtkummidega. Muud väga ei olnudki. Päevavalges tegime sinna omale pesad valmis ja kui me siis ööpimeduses oma asemetele läksime, algas viimane vaatus. Õigemini vaadata ei olnud midagi, sest elektrit seal ei olnud ja patareisid tuli igaks juhuks kokku hoida. Aga algasid ööjutud ja need olid küllaltki õudsad. Veski kägises ja vappus  aeg ajalt tuuleiilides, meri kohises, oli pime, kuskil huikas lind ja madal hääl vestis õudusjuttu - ühes mustas, mustas linnas oli üks must, must tänav. Sellel mustal, mustal tänaval oli üks must, must maja... Igatahes lapsed musta käe kägistamisloost närvivapustust ei saanud ja just lapsed olidki need, kes kõige rohkem tondijutte nõudsid. 

Viimast korda veskis olles, oli just toimunud omandireform ja maaala õigusjärgne omanik talus meid seal veel läbi häda ära. Lootsime, et uued vanad omanikud hakkavad seal turismindusega tegelema ja me saame edasi oma traditsiooni jätkata. Aga seda ei juhtunud. Veski kere seisab tänapäeval veel püsti, aga tiivad on ammu küljest kukkunud ja ega sinna lähedalegi saa, sest tee otsas on kett ees. 


Oma hilisemas elus käisime igal suvel kord või paar Sõrves ringi sõitmas. Kümmekond või isegi rohkem aastat tagasi juhatati meile seal kätte üks hea kalakoht, kus hakkasime kevadeti sõpradega kalal käima. See koht oli nii hunnitu, et kala kätte saamisel ei olnud absoluutselt mitte mingisugust tähtsust. Leitud kalakoht on seesama praegune "meie mereäär", kus me nüüdki kogu aeg kalal, seenel, maasikal ja niisama jalutamas käime. See on meie nüüdsest maakodust veidi üle kilomeetri kaugusel. Oh, kui palju, vist lausa kümneid kordi sai kalal käies ohatud, et nii kahju on siit Sõrvest jälle linna tagasi sõita. Tee ääres vaatasime alati tühjaks jäänud talukohti ja majakesi ning arutasime, et miks küll omanikud nendega midagi peale ei hakka.  Ise ei taha ja teistele ei anna. Seda, et me ise ühel ilusal päeval ühes sellises tarekeses elame, ei osanud me unes ka näha. 

Aga järgmine on minu lemmikpilt meie ammustest Sõrve aegadest . Seda vaadates tunnen heleda päikese paitust, tunnen vabadust ja õnnetunnet. Seda pilti vaadates kuulen justkui muretut dixieland muusikat, umbes sellist, mis kõlas vene ajal telekast näidatud Tom Sawyeri filmis.  


Kui olete täna imekombel  lugemisega siiamaani välja jõudnud (sest kesse ikka viitsib neid vanemate inimeste vanaaja lugusid lugeda), siis olete te ilmselt juba loo pealkirjas olevale küsimusele vastuse kätte saanud. Ilusad mälestused. 

Järgmisel pildil on meie Sõrve maakodus külas meie samad sõbrad, kellega me aastaid tagasi Sõrves veskis käisime.  Pildil on ka nende lapselapsed ehk siis ühe vanal pildil oleva lapse lapsed. Muutunud ei ole mitte midagi, kõik kordub:)




⚽🌼🌞








17. oktoober 2017

Vikerkaare all ja taga

Nüüd on siin ajaraamatus selline koht, kust ma ei oska edasi minna. Ei oska alustada, aga ei saa ka alustamata jätta. Ei tea, kuidas ja mida öelda, aga ütlemata ka ei taha jätta. Sest see ei oleks õige. Veelgi vähem tahaks ma mingit salapära tekitada. Aga ükski lause ei tundu piisavalt õige.


Mu isa lahkus. Sinna, kust enam tagasi ei tulda. See juhtus kuu alguses ühel väga tormisel, kuid heledal päeval. See ei olnud ju väga ootamatu, lähedasemad teadsid tema ja ka meie aastatepikkust võitlust, mis tundus kohati, nagu oleksime Ameerika mägedel. Tegelikult tuli ta ju kordi ja kordi oma diagnoosidega rasketest seisudest välja ja täielikku lootusetuse tunnet ei jõudnud vähemalt mina ja tundus, et ka tema ise õnneks tunda. Ta vajas lõpuks täpselt samasugust hoolt, nagu väike beebi, aga ma olen nii tänulik, et me saime perega kõike seda ise teha ja vana mees sai rahulikult lahkuda oma puhtas, soojas kodus, oma pesas, oma kaasal käest kinni hoides...


 Siin ajaraamatus ei kohta ju tavaliselt ängi ja masendust, kuigi nii mitmeidki kirjatükke kirjutades on mu süda tegelikult oi kui raske olnud. Näiteks eelmist postitust kirjutades... mis oli ju iseenesest päris lõbus kirjatükk, eksole? Ja need suvised rõõmsad reisid - ka neil oli pidevalt murekild kaasas. Selline kirjutamine on mulle lihtsalt abiks olnud ja läheb tänanegi jutt siit edasi palju helgemalt. Muidugi on kurb, muidugi on kogu aeg meeles, aga süda ei valuta enam. Sest meile anti rohkem kui kolm aastat palju koos olla. See oli pikk hüvastijätt.



Möödunud nädala lõpp oli kirju ja armas, sest meie noored pered tulid jälle koju ja nii meie linna- kui maakodu ümber toimus suur autoralli. Kõik me pidime oma liikumistes arvestama küll teede sulgemisi, küll rahvamasside rändamisi. Meie väike E. käis ja vaatas ka lossipargi juures esimesed kiiremad autod ära ja seejärel toodi ta koju, kus me siis kolmekesi (kiisu ikka ka) ahjupaistel mõnusalt õhtut veetsime.

Üks mäng oli meil selline, et väikesed ponid elasid ja seiklesid mägedes (loe: kirju päevateki voltide vahel). Äkki ütles helesinine poni roosale ponile ärevalt: Kuula! Mis hääl see oli!?! Roosa poni, kes oli kangesti minu häälega, küsis, et no mis hääl see siis oli? Helesinine poni aga vastas  väga salapäraselt, et see hääl oli üks h-ä-b-e-m-a-t-u hääl!!! Pärast selgus, et see häbematu hääl on küllaltki hirmus hääl. Siis oligi õige aeg sekkuda suurel, tugeval trollil nimega Biggie, kellel oli kaenlas pisike roheline mr Dinkles ja koos rahustasid nad hirmunud ponid ilusasti maha.

Külmkapile joonistati uus pilt ka. Kunagi ei tasu nelja ja poolesele öelda, et oi, kui ilusa õunaussi sa joonistanud oled, sest õunauss võib osutuda hoopiski imekauniks merineitsiks. Ja tänapäeva lapsed ei joonista kodumajaks enam ammugi viilkatusega tarekest, mille korstnast suits otse taeva poole tõuseb, vaid hoopis ühe korraliku kõrghoone. Kui lõpuks Biggie, Barbie, poni, kipskassike, Elsa, kits, aknaraam ja võtmehoidja olid teki alla magama pandud, oli aeg ka ise tuttu minna. 



🐛


Maale tulla oli  teistmoodi tunne. Loodus ühtaegu teeb meeled hellaks kui ka lohutab. Panin riiulisse tagasi raamatud, mida paps vahelduva eduga viimasel aastal uuesti lugeda tahtis.



Aga ralli tõi meie küla vahele sellise rahvusvahelise möllu, et polnud mahti kurvastada. Vahepeal ei toimunud siin teedel võidusõitu üle 15 aasta, see siin oli 50-nda juubeliralli viimane kiiruskatse - otse meie sauna ja puuriida taga! Vihm jäi järele, ilm oli soe, lauale poetati head-paremat, grill tossas ning saun oli samuti kuum.



Meie maa servi mööda hakkas kogunema ja ennast paika sättima igasugust rahvast. Arutasime, et oleks pidanud igaühele reha kätte andma. Aga naaberküla mees ütles, et kui igaüks oleks kasvõi ühe lehe üles korjanud, oleks kah õu puhtamaks saanud. Vaat nii palju inimesi nähti sel õhtul meie vaikses väikses külakeses.




Kõige varasemad tulijad olid (pressi)fotograafid. Keegi hüüdis õunapuu alt Hello! ja paigutas ühe kaameratest puu otsa punast silma vilgutama. Pikkade torude- ja vihmakiledega varustet mehi jalutas tähtsalt üle meie õuemuru. Ega meil ei olegi ju aeda ümber. 




Naaberkülast tuldi kambaga läbi metsa ja ühel väikemehel olid jalad märjaks saanud. Sai siis toast kuivi sokke otsitud. Oli vennastumist, oli õestumist. Naljatati, naerdi, mina koos teistega, samal ajal torkas südames, kui silmanurgast nägin, et kellegi lapsed isa tehtud kiigel kiikusid... Jah, just täpselt niimoodi lähebki elu edasi.


Mu poolkuival hibiskuse  veinil oli minekut. Ühe pudeli ja pokaalid pistsin pihku sakslastest paarile, kes ilmselgelt nautisid rohkem teineteist kui rallit. Maja ette pingile poetasin neile pehme istumise aluse ka. Lõpuks läksid nad koos lastega hoopistükkis soojaks köetud tuppa istuma ja meie vanu albumeid vaatama. Laste hinnang oli - gemütlich!

 




Aga sai möödanikuks ka see möll, rahvas läks ülemeelikult hõigeldes laiali ja meie soomlastest naabrid pääsesid tõkke tagant tulema, et oma 700-kilomeetrisest reisist ka viimane kilomeeter koduni sõita. Läksin sauna, leiliruumi aknast paistis viimane ehakuma. Üle õue tulin pea kuklas, nagu alati, olgu taevas milline tahes. Kord vilguvad kauged tähed, kord värskendab kuumavat nägu vihm või jahutab lumi. Oli vaikne, ilus ja rahulik.






 ❤