24. märts 2020

Maal olemise tähendus

Tere, üle pika aja! Täna on pühapäev ja mõtlesin kirjutada nii, et ei kasuta kordagi ühte teatud V-tähega algavat sõna, et räägin ainult ilusatest asjadest ja panen üles vaid kõige nunnumad pildid. Aga südant ei saa sundida ja kirjutan nii, nagu mõtted tegelikult on.

Musuu!
Jaanuar

Eriline ja enneolematu aasta algus oli. Tulime nädalavahetustel maale ja iga kord oli põhjust aiatööriistad välja võtta. Sügistööd aina jätkusid. Pisut jahe ilm ju oli ja üle paari-kolme tunni ei tahtnud õues mütata, aga sodist sai puhtaks mitu platsikest, milleni me varem sügiseti mitte kunagi ei jõudnud.


Sotsmeediasse hakkasid aga ilmuma juba kellukesed ja isegi esimesed arglikud nartsissipildid. Lumeroosi põõsa juurde olin sügisel torganud pika kepi, et kui talvel lumelükkamiseks läheb, siis ei tekitaks me hange just roosipõõsa otsa. Vanarahva tarkust, et ega tali taevasse jää, uskusin viimse hetkeni ja eks seda lumekest siia-sinna lõpuks viskas ka. Praegugi teist päeva maa valge.

Mõned nädalavahetused käisin maal ka täiesti üksinda. Oli vaja pead klaarida. See õnnestub kõige paremini ikka ju tegutsedes. Kuusk sai sestap üsna õigel ajal välja visatud. Viimase kuusetäie punaseid küünlaid noppisin lihtsalt karpi tagasi.  Ei olnud tahtmist enam süüdata...


Riidekapile sai korralik restart tehtud. Hetk selleks oli viimne, sest kerge niiskus hakkas juba tekkima. Mitu kadunud asja ilmus välja ehk et nad ei olnudki kadund, olid hoopis hästi ära pandud. Üks pitslinik oli tärgeldusvoorust välja jäänud ja vana tikkimisraami olin ka juba igal aastal aina paremasse kohta toppinud. Viisin nad siis omavahel kokku.



Leppisime oma linnupojuga kokku, et kui ta suvel mererannast ilusaid udusulgi leiab, lisame need ka unenäopüüdjale.

Teraapiaretkede juurde käis alati ka meri ja rand. No tõesti, seal ei olnud isegi mitte sügis, vaid pigem hilissuvi - soe, päikseline, lõhnav.




Just täna oli raadios saade, kus rääkisid härrad kirikumehed Haamerid. Ja hea Naatani suust öelduna jäi mulle meelde, et kõigel on alati tähendus. Ehk siis - mis iganes ka juhtub, on mõtteks mõelda, mida see meile ütleb ja õpetab. Tea, kas õnnetustes ja hädades kannatanutel sellest just kergem on, aga võib olla mingit pidet ja sügavamat mõtestatust elule siiski annab?

Aga! Mitu aastat tagasi me seda va pliiti ja sooja seina siin ehitasimegi? Vot nüüd, ühel soojal jaanuaripäeval, sai sellegi töö koerasabaotsaviimasekarvatipuots ületatud. Majatagune sassis seinaäär sai lõppude lõpuks ometi korda! Vihmaussidega võidu ma seal pehmet mulda mudisin ja isegi rohisin umbrohtu! Jaanuaris! Sarvkannike õitses ennastunustavalt päikese poole ja ma ei saanud enam aru, kas kuumaasikas õitseb alles või juba.




Kuna ilmad olid nii soojad, siis oli ka palju tuult ja torme. Veetase tõusis ja langes, tormilaine hammustas kaldast ampse. Taaskord hakati andma eiteamitmenda taseme hoiatusi, et varuge koju seda, teist ja kolmandat. Ikka sai ju peast läbi lastud, et oot-oot, mitmeks päevaks siis meil ka varusid on? Siis meenus suur, punane, klambritega kinnitet plastmasskohver meie rehetoas, mis täidet` proviandiga. Kuivaineid on seal kindlasti kuuks, lisaks on meil natuke hoidiseid, rohkesti mahla ja väga rohkesti hääd-paremat veini. Must stsenaarium - kaks nädalat ilma elektrita, oleks maal toidu, vee (kaev ja allikad) ja toasooja poolest kukepea üle elada. Immuunsuse turgutamiseks koukisime välja naaberküla kamraadide poolt toodud tšaaga tükid, põske sai pista naabrimehe toodud taruvaiku ja salati sisse vitamiinide lisamiseks piisas tiirust ümber maja. Ja ikka - seda jaa-nu-a-ris!

Kasekäsn elik tšaaga

Jaanuari salatisaak

Jaanuaris algas märts

Sügisel, kui oma kasvuhoone kokku pakkisime, pistsin potti ühe tomatiseemne. Ajas teine peagi idukese välja ja hakkas pikemaks venima. Lopsakusega ta muidugi ei hiilanud, varreke vajas tuge ja õienuppudest ei olnud märkigi. Niipea aga, kui hakkas natuke rohkem päikest näitama, asus tomatililleke kosuma. Praegu on ta juba niisugune:


Nii mõtlesingi, et kui meid tabaks selline häda, et ka päikesevalgust ei oleks, kui kauaks oleks siis võimalik ellu jääda? No on ju võimalik, et mingi hiigelvulkaan, pomm või asteroid saadab mitmeks aastaks ümber maakera tiirlema tolmupilve ja kui see juhuslikult meid endid ka hetkega tolmuks ei kõrveta, siis kuidas edasi? Tomatitaime näitel sai selgemast selgemaks, et taimed võib ära unustada ja kõik olemasolevad kaoksid ka üsna kiiresti ära. Kõige kauem säiliksid vast mingid seemned või terad, millest annab ehk ka pimedas idusid välja meelitada.

Et siis mul võib ju olla rehetoas tonn makarone ja teine riisi ning kakskümmend punase kohvritäit konserve ja kui sellest jätkukski mõneks aastaks, tuleks ühel hetkel kartma hakata nii näljaseid röövleid kui sügavat masendust, vitamiinipuudusest ja haigustest rääkimata. Kõige rohkem tapaks meid aga mure ja teadmatus oma kallite pärast.. Ja veel tõenäolisemalt - jääaeg. Ma vabandan, et nii hullul ajal veel hullemaid võimalikke olukordi ette manan, aga nii ju ongi - alati saab olla veelgi hullem. Aga nagu tänane päev näitab - sa lihtsalt ei tea, mis võib tulla ja ei oska selleks valmis olla.

Nii. Need olidki need loo alguses vihjatud trööstitud mõtted. Kui hetkel ei oleks meil seda ülemaailmset V-tähega neetud asja, siis oleks need mõtted olnud lihtsalt ulmejutu moodi, muigamaajavad heietused.


Nii et kõigi jääajast väiksemate hädadega saame me laias laastus hakkama. Linnades muidugi ei saa, aga maal saame. Ma ei jõua ära imestada kui ülitargalt oli ja on üles ehitatud taluelu. Põlvkonnad elavad koos - lapsed hoitud, vanad hooldatud, üksteise mured lohutatud ja rõõmud jagatud. Tugevad kasvatavad-koguvad toitu ja see on nii piisavalt väsitav töö, et pole mahti ega jaksu ennast hulluks mõeldagi. Talus saadakse hakkama ka siis, kui sealt ei tohiks näiteks kolm kuud jalga teiste sekka tõsta. Aga loomulikult ei saa aega tagasi pöörata ja linnastumist olematuks teha.



Veebruar

Vastlapäev ja peretähtpäevad, pidusid suuremaid ja väiksemaid, veidi ringi sõitmist kah. Aga lõpuks toovad ikka kõik teed maale tagasi.


Juba 7!



Kardemoniga ja pisikesed


Merikapsas

See oli ise merest välja hüpanud.

Talve müstilisimad hetked tabasid mind aga hoopis Tallinnas. Saarel on ju alati talved pehmed, kuid Tallinn asub ikkagi põhjas, kus külma mere hingust sageli tunda. Kõigepealt hämmastas mind, et rohetavate muruvaipade sees sirasid värvilised kirikakrad. Eks need sindrid veavad üsna sageli üle talve, aga pigem kahvatute ja külmavõetutena. Kuid Tallinna omad olid eriti rõõmsa ja lopsaka olemisega. Vabaduse väljaku poole marssides ümbritsesid mind aga tulukestesse mässitud puud, kuid kuskil seal jõulutulede vahel röökis musträstas oma kõige kevadisemaid trillereid. Veebruari keskel!




Ega Pärnu hetkedki kehvemad polnud. Meie asutuse aastapäeval esines seekord Anne Veski ja jummel, nagu neljakümmet kalendrit ei oleks vahepeal olnudki! Raadiost ja telest oleme kuulnud ju kõik need aastad, et veeeelükspileeeet-veeeeelükspileeeet ja roooosiaiasringiiiiikuningannakäiiiiib, aga elusast peast esimest korda näha ja seda 2020-ndal aastal!? Näed, tuleb aeg ja sa ikkagi ei pääse...:)




Märts

Eelmisel nädalavahetusel tulin maale juba täieõiguslikult kevadet nautima. Oli pehmemapoolne ilm, aga kohati viskas sekka rahehoogusid ja võimsat tuulekohinat. Siiski tegin tubli metsatiiru. Kui nüüd mõnele ilmus silme ette pehme sambla ja sihvakate männitüvedega mets, siis ei, nii hästi meil ka ei lähe. Rühkisin rägastikus ja sumpasin lodus. Aga mõnus oli.



Punane karikseen


Pajuroos

Leid

Sel nädalavahetusel on samuti olnud mõnus taastumine. Peamiselt tohutust kogusest infost, mis mõistagi mitte kõige parem. Möödunud nädalatel tuli saatjana mitmel korral käia ka meditsiiniasutustes, mis praegusel ajal paras katsumus. 2 X 2 nädalat olen ka päevi lugenud, et kas hakkas EMOst midagi külge või mitte - õnneks vist mitte. Kolmanda päevade lugemisega olen poole peal. Aga maal on võimalik seda kõike unustada ja peast välja tuulutada.

Sadamast, traali pealt toodi meile kala. Nüüd on meil naabrimehe suitsutatud kala ja enda suitsutatud kala, praetud räime ja sütel tehtud pahlakilu, potsikutesse lapitud vürtsikilu ja midagi on seal rehetoas veel, aga ma ei taha rohkem teada. Ja puudu olid veel ainult värsked lestad - neid saime ka.

Pahlakilude tegemiseks meisterdas mu kallis kaasa resti, sest meie pliidisuu on küllaltki kitsas, et sealt mingit panni sisse sokutada. Imetegu, ma ütlen! Silmamõõdu järgi tegi ja kas jääb kõige rohkem millimeeter külje pealt ruumi üle, kui rest koldesse pista! Aga millega sa paned resti sütele, raske ka teine. Esimest korda suht viskasin, aga kätte ka vaja saada. Sai siis elegantse liigutusega köögiriiulite alt üks X kast välja tõmmatud, seal veidi sobratud ja võrratu riistapuu välja kougitud. Me oleme siin 6 aastat olnud ja ju ma seda kolakat ikka mitu korda  käes hoidnud olen, et viskaks õige risu minema ja mis asi see üldse olla võiks?! Aga näe, ei olnudki ära visanud ja läkski lõpuks taris!





Aga muidu hoitakse siin ikka ilusasti pikivahet ja mune mindi naaberkülast tooma loomulikult kummikinnastega, desovahend samuti korralikult taskus. Mul endal oli eelmisel reedel hästi paha olla ja olin juba leppimas, et sain endale pahalase ikkagi külge. Maale minnes aga läks kõik mööda ja nii jäigi. Ei osanud endale muud diagnoosi panna, kui pohmell. Kui ikka nädal aega pidevalt käsi kange alkoholiga sisse hõõruda ja töökohas ka peamiselt viina hais levimas (mis siis, et politseimaja:), siis ju ta ikka lõpuks pähe ka jõuab.

Laubaöhta vaatasime uuemat eesti kinuvilmi. Noh, pole küll minu asi öelda, aga ikka ütlen. Mõned loodusvaated olid ilusad ja muusika või helikujundus oli hea. Paar korda sai turtsatada kah ja näitlejad mängisid ju kenasti.


Käpapuu

Talve

Täna kolasin jälle mere ääres. Juba õige pea õitseb siin sirel, nõmm-liivatee ja liivmerisinep ning vohab merikapsas. Mõne kuu pärast saab maasikaid ja muulukaid korjata ning veel mõne aja pärast porgandiriisikaid ja liivtatikaid.


Mo metsmaasika auk

Esimene marjapõõsas, kes ennast maja lõunapoolsel küljel vägisi õitsele tahab vedada, on söödav kuslapuu. Kord on ta varem ka õitsenud, aga marju ei ole veel andnud. Tubades tegin salvei suitsu, see taim ei ole ka sel talvel pausi pidanud. Keegi sööb meil ümber maja järjekindlalt kõik tulbi lehed ära ja orava elu saame jälgida otse maja trepi pealt.

Söödav kuslapuu

Salvei


Ahjaa, ma olen mõnikord mõelnud, et võiks ju vlogida ka vahel. Eile hommikul siis pidasin siis endaga aru, et milline see lühike ja lööv stsenaarium siis ka olla võiks. Et näitaks teile õige oma vahvat tagumist majaust. See on kahekordne ja põnevate hingede-linkidega. Ukse vahele on tihendiks naelutatud lambanaha ribasid. Uksest välja minnes avaneb avar vaade päikese ja metsatuka poole, liblikad lendavad, linnud siristavad ja taevas on sinisinine. Nooh, kuulsin vaimukõrvas juba Heino Elleri Koitu oma videoklipi lõpus, teate küll, seda valju osa. Aga välja kukkus... nagu alati.






🌱🐞🐰🌞







31. detsember 2019

Kaheksa nahka


Aasta lõpp on ses suhtes kasulik nähtus, et inimene püüab mingid tegemata asjad ikka lõpuks ära teha. Mina sain ühele poole ühe imeliku ettevõtmisega, mis mõttes oli juba 5 aastat tagasi, aga teoks tegemist ootas lõpuks veel poolteist aastat. Nimelt sai toa remondi ajal kõrvale pandud paar lahmakat seinte pealt eemaldatud tapeeti. Plaan oli aastakümnete jooksul seintele kleebitud tapeedikihid üksteisest eraldada ja need siis ära raamida.  

No ei kutsunud need tolmused, koipurused, ämblikuvõrgused ja isegi  võidunud paberid endaga tegelema, aga ühel novembrikuu päeval see siiski ette võetud sai. Robby meelest ei olnud see üldse hea mõte. Mida nad lehvitavad siin terve sajandi jao võõraste ja ärritavate lõhnadega? Pealegi sisises inimene kätega vehkides muudkui: "Kõtt, hõtt ja fuu!" 


Njaa, mõte võib ju hea olla, aga mida ma ometi lootsin? Et on võimalik vanaaegsed, peaaegu kokku kasvanud paberid üksteise küljest nii lahti saada, et nad terveks jääksid? Nokitsedes tundsin kaasa kõikidele restauraatoritele, aga iseendale veelgi rohkem. Oli hetki, mil mõtlesin, et aitab, see kõik on täiesti loo-tu-se-tu!


Peagi selgus, et tapeete on ülestikku 8 kihti, lisaks ajalehti ja mustaks tõmbunud papp kõige all. Küll ma imetlesin neid mustreid ja värve, nii palju kui ajahammas, mustus, kliister ja leotamise vesi seda võimaldasid. Imestasin, et ohsaa, kus veneaegsetele tapeetidele on ikka ohtralt kulda ja hõbedat pandud! Ei olnudki meil nii must-valge minevik..


Kuidagi ikka edenes. Mingid vettinud räbalad ju tekkisid, mis tuli ka sirgeks kuivatada. Oleksin soovinud ja isegi saanud tapeeditükkidest mingi maastiku moodi pildi kokku seada, aga tahtsin panna need tükid  paika ikkagi ajaloolises järjekorras ja nii ei tulnud taiese kompositsioon just kõige harmoonilisem. Robby tüdines sellest kõigest ära ja kadus silmapiirilt. 

Äkki kostsid esikust kummalised hääled - valju krabinat ja potsatused. Meie kass, kes reeglina pahandust üldse ei tee, oli riiulisse roninud, suurel pappkarbil kaane maha ajanud, umbes 15 salli ja rätiku seast valinud selle ainsama jõuluvärvilise, riide müstilisel moel endale ümber mässinud ning asunud seejärel otsima endale paremat kohta siin Päikese all. Et see sall tal ka ümbert ära ei kukkunud! Muudkui tuias ringi, kuni lõpuks esiku seina äärde ennast siruli venitas. 



Lollkanguse abil sai ka restaureerimisprojekt valmis. On nagu on, vähemalt on killuke maja ajalugu jäädvustatud - vana talutoa kaheksa nahka. Kunagi hangin sellele väärikama raami. Praegu on sel üks kerglane kaltsukast ostetud raam, katteks paksem plast, millest kuld ja hõbe väga läbi ei sira.



Sügisesi  toimetusi jätkus meil siin Sõrves pikalt. Ausalt öelda üleeilseni, mil riisusin näiteks mõnuga lehti, mis siis, et need juba lumepuruga segamini olid ja tükati maa küljes kinni. Kaasa istutas maha linna naabrimehe antud suure pähklipuu ja paar nädalat tagasi poetasin mulda veel peotäie tulbisibulaid. 



Siinkohal on paslik näidata teile minu selle aasta kõige ilusamat, armsamat ja südantsoojendavamat pilti meie maakodu aiast. Nagu öeldakse - enne ja pärast. Midagi kaunimat enam olla ei saa.


No kes oleks võinud arvata, et ühed maha lõigatud floksivarred nii palju rõõmu pakkuda võivad! Aga näed, võivad, sest kolm sügist tagasi jäin uskuma raadiost kuuldud nõuannet, et floksid tuleb maha lõigata põlvekõrguselt. Et siis jääb lumi nende taha kinni ja juured ei külmu ära. Mis lumi, mis külmu? Siin ei olegi ju neid kahe sooja mere vahel! Suvel olin nende tüügastega püsti hädas - igalt poolt turritasid välja ja ülitüütu oli neid uute varte vahelt välja õngitseda. 

Kaks sügist tagasi juhtus aga nii, et varred jäid hoopis maha lõikamata. Suvel oli kuivanud varte terror veelgi hullem ja see olukord  ei saanud tõesti enam korduda. Õnneks sügis muudkui jätkus ja jätkus, nii et novembri lõpus see ilusaim pilt tekkiski. 

Novembrisse jäi siiski ka värvilisi, maitsvaid ja piduseid momente. Vaikselt said mõned neist tituleeritud juba jõulueelseteks katsetusteks. 




  
Õige mitu korda saime oma väikese linnupojaga koos aega veeta. Mängisime ja laulsime läbi tema lasteaia jõulupeo kava ja taaskord sai kapi otsast alla võetud vana Rootsist ostetud laste süntesaator, mis töötab ideaalselt siiamaani. Lapsel on praegu suur noodihuvi ja üsna kiiresti õppis ta mängima Talve võlumaa esimest salmi. Oleks vist edasi ka õppinud, aga ma ei osanud ise seda piisavalt ladusalt. Vaja järgmiseks korraks harjutada. 

Kui sa kõnnid talve võlumaaaal... 🎵🎹🎅


Veel üks omapärane töö tuli ette võtta. Pitslinikud ära tärgeldada. Jeerum, ma ei triigi enam õieti pesugi, aga kuus imeilusat linikut olid pesus parajateks nutsakateks muutunud  ning need olid juba häbiväärselt kaua kilekotiga kapipõhjas oodanud. Koba peale sain hakkama. Ikka kliistriga, mitte aerosooli ja keemiaga. Eelmises postituses mainitud kahtlastest taliõuntest sai kaks raksu õunapomme ja kõige-kõige viimastest tugevalt ingverine õuna-kõrvitsa marmelaad.





Ühel päeval käisin poes. Tahtsin osta vahukoort ja hakkasin koore pakke enam vähem ükshaaval ümber pöörama, et ikka kõige pikema säilivusajaga isend välja valida. Äkki ütles piimatoodete riiul mulle pisut tõredalt: "Need on kõik sama kuupäevaga!" Mingi jõuluhulluse sajandiksekundi jooksul jõudsin mõelda, et ohhoo, milline innovatsioon! Ja kus see robotsilm siin siis asub? Aga veidi kummardudes paistis riiuli vahelt loomulikult keegi naisterahvas. Tänasin teda ja pobisesin midagi vabanduseks. Riiul, st naine ütles seepeale lahkelt, et mul on siin tegelikult veel värskemat koort ka, kas soovite ühte või kahte? Deja-vu ENSV, muigasin... 



Tore teadasaamine oli meile hiljuti see, et kassid pidid ka ikkagi kõigest samamoodi aru saama, nagu koeradki. Soovitati siis, et kassile tuleb kodust ära minnes rääkida, et nüüd me lähme ära ja tuleme varsti tagasi. Et tema tundvat ennast siis turvalisemalt. Kui see tekst nüüd mõne igavleva toimetaja vemp just ei olnud, aga nüüd me siis räägime temaga rohkem. Tema saab aru ja teeb endast juba selfisid ka.




Piparkooke küpsetasin aga alles üleüleeile. Jah, peale jõule. Enne ei jõudnud või ei olnud seda õiget tunnet. Mees oli tööl nii jõululaupäeval,  vanaaasta õhtul kui 1. jaanuaril. Sihuke vedamine siis, eksole... Ühel hetkel, kui pühadeaegset logistikat paika panime, küsis ta murelikult, et kas me sinna, sinna ja sinna ka peame minema? Ütlesin siis, et kallis, ei pea, me ei p e a mitte kuhugi minema, sest tead, me oleme nüüd suured ja võime teha seda, mida ise tahame.

Ei ole väävel, on madal sügispäike.
Tänase loo põhjal tundub, et perenaise seljast on ka kaheksa nahka kooritud, aga siin on kirjas ja pildis siiski pea kaks pikka kuud. Veini villisin. Aga ainult pool nõutäit. Kõrvitsasalatit tegin ka ainult poolest kõrvitsast. Likööri tegin juba suvel oma aia piparmündist. Pakid tellisin internetist ja olin nendega väga rahul - imeodavad, teistmoodi, kvaliteetsed ja asjalikud. Ja ma ei lasku jalajälje, Gretakese ja Eesti ettevõtluse toetamise teemasse, sest midagi ei ole teha - plussid ja miinused.


Me sel aastal pakke ei teinud, need ongi mittepakid



Linnapuu, veidi rääbak, aga pimedas väga ilus.

Pärnu puu


Tööl. 

Pidu, kus kiputi palju võmminalju tegema

Pinge maas, sest seekord lavastasin peole väikese näidendi

See taat ei tahtnud kuidagi lahkuda. Politseinikud
võtsid ta haardesse ja kuigi vana hoidis uksepiitadest
kinni ja ajas jalgu laiali, visati ta ikkagi lõpuks välja.

Ja jälle ruttu maale!


Väike pirnipuu kaitstud.

Kukeseene kuulamise kunst. 

Sel nädalavahetusel käisime kalal. Kõik käis väga kähku. Meri andis meile ilusa 3,2 kilose punase kala. Lainete loksumise ja tuule müha poole sai saadetud nii mõnedki sõjahüüded ja naeratused ei lahkunud me huulilt mitu päeva.

Mingi aeg tagasi olin meie valdade ühinemise üritusel ühelt kalakaitse tegelaselt natuke nipsakalt küsinud (vabandust selle eest!), et miks te üldse kalapüügi lube ei kontrolli! Olen juba üle kümne aasta neid kohusetruult ostnud, aga kontrollitud ei ole kordagi. Tema aga vastas muhedalt, et neid me kontrollime nii, et te ise seda ei teagi. Ja olime me just oma põrsakese mõõtu hõbekala autosse kandnud, kui minu telefon tegi piiks-piiks. Nii palju, kui ma ilma prillita nägin, algas sõnum sõnaga: "Harrastuspüügiõigus..." Mida!? Kas oligi droon üleval või? Appi, ega load aegunud ei olnud? Tegelikult teatas sõnum, et minu aastane kalapüügi luba lõpeb kolme päeva pärast. 

Robby mõtleb: Kuidas saab 3-kilone kala 7-kilosest
kassist suurem olla?

Sel kalal ei olnud mitte luud, vaid olid korralikud ribikondid.

Noogutab tuules 👻

Uhh, vedas, et me sel õhtul linnas ei olnud !


Täna juhtus aga selline asi, mis õnneks jäi juhtumata. Pidasin just ühte töökõnet, kui mu juhtivtöötaja hakkas jällegi tööle minema. Näitas mulle midagi käemärkidega ja ainuke, millest aru sain, oli see, kui ta kõrisõlme pihta sõrmedega nipsu tegi. Mina muudkui noogutasin, aga mõttes kehitasin õlgu, sest inimene läks ju rooli. 

Žestide tähendus oli aga see, et mees võttis kodust kaasa käsitöö veini ja kinkekoti. Viis ta selle ühele nooremale naiskolleegile, et ikkagi nagu aastavahetus ja kuidas sa käid tühja käega sisse-välja. Tagasi tulles tal peaaegu et käsi värises, kui mulle ühe õrna vahapaberist lipiku andis ja ütles, et jumal tänatud, et ma sinna kinkekoti sisse ikka enne vaatasin ka!!:)))






😇