1. jaanuar 2019

Peaaegu

Alapealkirjaga Kuuse eri.

Aasta viimane päev oli mul vaba päev. Peaaegu, sest paar tundi läks ikkagi töökõnedele ja küllap oleksin töötanud lausa pool päeva, kui minu ID-kaart ei oleks minuga koostööd lõpetanud. Tark asjake.

Maale tulime juba päev varem. Toas oli 4 kraadi sooja, aga see-eest oli kuusk värske ja naksis nagu Rautsi talu porgand. Ruttu tuled alla ja... kalale! Sest et tuulesuunaks oli nord ja meie kord oleks juba ammugi seda teha olnud, aga vahepeal oli meil lihtsalt suur ja sügav talv. 


Kalastusloa pikendamiseks tuli muidugi mere äärest korraks "sisemaale" tagasi minna, sest Läti levist ma seda ka ostma ei hakanud ja eks kodus vajasid ahjud-pliidid kohendamist niikuinii. Ah et kas kalapüük on ikka piisavalt naiselik tegevus? On on, kui kalariistad valitud pärlmutri- ja kullakarva, landikarbis valitseb peamiselt roosa värv ja kalamehekindast küütlevad välja geellakitud küüned. Mehed ju nii ei tee.


Ooh, õnnis mereõhk ja vaikne laineloks - parim teraapia ja hingeabi! Kui seda parajasti vaja läheks. Meie vajasime hoopis adrenaliini. Ja sealt ta tuli - naksakas ja paar sekundit raskemat kerimist. Jõudsin juba kisa lahti ajada, et kala, kala! ja seda ta tõepoolest oli - keeras veepinnal valge kõhu ülespidi, vingerdas korraks ja läinud ta oligi. Nii et peaaegu saime vanaaasta õhtul värsket ahjulõhet süüa. 


Sellest kalast räägime me kindlasti veel kaua. Aga kui te nüüd mõtlete, et kah saavutus, mille ümber pikalt jahuda, siis tegelikult on üks otsast ära läinud kala mõnikord tähtsamgi, kui kätte saadud kala. Nimelt kohtasime jõulude ajal kalmistul oma vana head kutselisest rannakalurist sõpra ja millest muust siis surnuaial ikka räägitakse, kui kalapüügist. Ja tema, kes püüab hooaja jooksul merest tonnide viisi igat sorti kalu välja, ütles mu mehele seal kalmisturajal täiesti märgilise tähendusega lause: "Selle aasta viimane kala, mida ma nägin, oli see suur punane, mis siis ära läks, kui sina tema poole seljaga olid". Novot siis, ei rääkinud ta sellest, et oli üle aastate, kui mitte aastakümnete parim angerjasaak ega 5-6 kilostest haugidest vaid ikka sellest, et peaaegu oleks selle viimase sindrinaha ka kätte saanud.

Täiesti looduslik kooslus, ei ole sätitud.
Selles talus oli siis meie viies jõulupuu. Uksepärg jäigi üles leidmata. No üldse ei saa aru, et kui on nii vähe tube ja ainult paar suuremat kappi, siis kuhu ometi annab asju niimoodi ära panna, et üles leiab need heal juhul alles jaanipäeval. Otsides tuleb aga rõõmsasti välja hoopis neid kadunud asju, mis oma pool aastat tagasi tohutult hästi ära on pandud.

Muidu oli pühadekuu nagu ta ikka olnud on. Kuused said metsast toodud umbes kuu keskel ja samal nädalavahetusel pistsin mulda ka paar peotäit tulbisibulaid. Sel aastal on loodus hoogu tagasi hoidnud, lumikellukeste otsad on ainult õige pisut mullast väljas. See-eest vedas oma esimese õie jõulukuuks lahti majaesine roos. 


Sm. Kuusk



Linnakuusele tegime koos oma väikese silmateraga mõned vanaaegsed ehted juurde, üliväga meeldis talle ka oma meetodiga piparkooke kaunistada (hambatikuga sudides). Käisime Apollos Eiat vaatamas ja kuigi kinos ei ole viisakas poolvaljusti rääkida, siis oli ikka uhke tunne küll, kui väikseke, endal jalg üle põlve, vabalt liike määras - jäälind, suur kirjurähn, pödrad (kes tegelikult olid vist siiski hirved, aga viiesele linnalapsele täiesti andeksantav). Ja õhtuseks unemuusikaks sooviti 6 korda järjest Mari Pokineni "No näed". Nooremad noored jõudsid peale jõule koju puhkuselt, kust toodud meenekesed jõudsid nii linnakuusele kui maaköögi seinale.





Vana aasta viimasel päeval kütsin maal maja ja sauna. Küla oli täiesti tühi ja vaikne, peremees oli töölt tulemas. Õhus hõljus peenikesi lumekübemeid. Käisin murelikult suurte kuuskede juures. Saime teate, et varsti tuleb meie maa peale miski langetajate brigaad, kes tahab kõik puud elektriliini lähedusest maha võtta. No mina ei tea, ehitagu see liin teise koha peale, aga meie kuuski küll puudutada ei tohi! 




Toad on kuuselõhna täis veel mõnda aega ja siis läheme iga päevaga kukesammu võrra valguse poole.  Oligi meil jutuks, et tegelikult on kõige paremad pühad ja tähtpäevad võimalikult rutiinsed, tavalised ja rahulikud. Mis ei välista aga sugugi väikest elevust, soojust, rõõmu ja pühalikkust. Ah et miks nii igav soov? Sest parem, kui ei juhtuks midagi ja pühade ajal ju ikka juhtub. Aga see on mul vist natuke professionaalne kretinism, annan endale aru, et on olemas ka selliseid elukutseid, kus ei ole ainult negatiivsed asjad. 


Jätan nüüd mõnusalt rutiinse vanaastaõhtu ja söögipildid vahele ning lähen aastavahetuse hetke juurde, kui oli aeg ilutulestikku lasta. Taevast sadas alla lahvet vett ja tuul oli päris tugev. Äkki vaatasime, et eemal tiheda männi taga vilgub mingi tuluke, mis hakkab aeglaselt meile lähenema. Ma juba justkui tajusin mingit madalat tot-tot-tot häält. Kodukäijad?!! Aga juba kuulsimegi tuttavat aktsenti - uskumatu, aga tunnike enne aastavahetust olid 700 km kauguselt kohale jõudnud meie armsad soomlastest naabrid! Mehed hakkasid raketipaketi kallal sussutama ja mina sättisin telefoni valmis, et kogu see ilu pilti jäädvustada. No nii palju, kui see vihmaga võimalik oli. 

Üks ega teine gaasisüütaja ei toiminud tuules, tikud ammugi mitte. Aga taevale tänu, meile oli abiks tark ja elukogenud põhjanaaber. Ta pani mitu tikku süütenööriga kõrvuti ja lõi hoopiski tikukarbi väävliga nende pihta! Juba hakkaski piu ja pau pihta. Uskumatu, kui palju jõuab inimene lühikese aja jooksul mõelda:

- äkki läheb mõni rakett katusele
- äkki läheb naabermaja pihta
- äkki veereb mõni rakett auto alla
- ah, ju mehed ise ka teavad, kuidas rakette lasta
- mida ma nüüd siis õieti teen, kas pilte või filmi
- ok, teen filmi
- oo, päris hästi jääb peale
- oot, võtan nüüd nii, et maja ja tuled akendes ka näha jäävad
- äkki ma ei peaks üldse filmima, naudiks lihtsalt niisama
- jummel, miks nii palju suitsu on?!
- äkki ikka tossab kuskil räästas?
- aa, see kuldne ongi vist viimane pauk
- eheh, mehed ka nii õnnelikud, no teadagi - poiste värk, mis siis, et üks 60+ ja teine 70+

Ja oligi kõik. Toas panime kuusel küünlad põlema ja vaatasime õhates prints Harry ja Meghan Markle laulatuse ajal heledaks peitsitud lage. Aga remontidest on siin ajaraamatus juba pikemaid ja lühemaid ülevaateid, ei hakka neid kordama. Saabunud aastal suuremaid plaane majaga ei olegi. Äkki õnnestub üks kord inimese moodi puhata ka? 


Võtsin siis telefoni, et vaatan ilutulestiku filmi ka üle ja ohhohhooo - see oli niisugune šedööver, et panin klipi lausa kolm korda järjest kordama. Ütleme nii, et klassika, no peaaegu.. aga eks vaadake ise:














1. detsember 2018

Kuidas nad mind näljutasid

Tere, mina olen Robby ja mina olen siin ajaraamatus täna külalisblogija. Ma olen nimelt kass. Enda teada olen pärslane, aga vahel ütlevad nad mulle millegi pärast OttoTriin. See on üks tume lugu,  ma vist magasin siis, kui ma OttoTriinuks sain. Aga las ta olla, ega ma ei tahagi rohkem teada.

Ma olen muide kaksik, aga minu lumivalge kaksikvend on juba mitmeid aastaid vikerkaare taga. Jah, me olime Robby ja Bobby ja me tegime kõike koos. Aga see on üks teine lugu. Täna tahtsin teile njäuguda sellest, mis häbematusega minu pererahvas ühel nädalavahetusel hakkama sai.



Sõitsime autoga maale ja ma lasin sellel üsna vabatahtlikult toimuda, ainult hästi natukene öökisin ajalehe peale. Tegelikult mulle maal meeldib. Seal on palju rohkem lõhnu ja seal lastakse mind õue, kus võib igasuguseid asju taga ajada - puulehti, liblikaid, ühte rebast olen kunagi taga ajanud ja paar kassi minema peletanud. Hiirtega teen ka ühte ja teist, viimasel ajal rohkem teist, s.t. et püüan kinni, viin tuppa ja lasen lahti.


Jõudsime kohale ja asjad viidi majja sisse. Mina venisin ka autost õuemurule ja otsustasin, et kui kõht täis söödud, tulen kohe õue tagasi. Jooksin siis kiiresti toidukausi juurde, nagu ma ikka esimese asjana maal teen. Äkki kuulen, kuidas perenaine ütleb (olulisi asju ma ikka inimkeelest mõistan):

- ma ei leia kassi krõbinaid.. huvitav, kuidas see purk tühi saab olla?!  Ja konserve ka ei leia...

Peremees ei uskunud oma kõrvu (no need ongi tal liiga peadligi ja karvutud):

- pole võimalik, me ju alles tõime krõbinaid juurde!

- No aga pole ju kuskil!

Minul hakkas natuke ärevus sisse tulema, sest et - mida asja! (nagu meie pisike viiene inimene vahel ütleb), mis mõttes ei ole siin ei krõbinaid ega konservi!? No igatahes ei olnud viimane lootus veel kadunud, sest nad ikka otsisid edasi ja muudkui korrutasid, et nad ei lähe ju kunagi niimoodi maalt ära, et kassitoidu seisu üle ei kontrolliks.

Istus siis pererahvas laua taha maha, et nõu pidada. Mina istusin ka maha - loomulikult otse oma kausi ette. Muidu äkki unustavad veel ära, et keegi näljast nõrkemas on. Ja mida ma kuulen! Perenaine ütleb ilma igasuguse häbitundeta, et ega ta nüüd näljast nõrkemas ka ei ole, pugis ju ennast hommikul silmini täis, ega muidu oleks autos öökinud. See oli ikka karjuv ülekohus. Näitasin neile energiliste sabaliigutustega, mida ma asjast arvan, aga nemad ainult naersid, et näe, Anne Veski on jälle külla tulnud!


Nemad jõid moldaavia tondipea teed, sõid vimmakala äkist ja arutasid omavahel, et kas läheks Laadla poodi kassile "midagi" tooma? Aga polevat ju mõtet minna - see prints ei söö niikuinii midagi muud, kui oma spetsiaalset toitu. Siis tulid nad mõttele, et paneks mulle ka natuke vimmakala kaabet kaussi, et ega ta nagunii seda söö, aga siis vähemalt midagigi kausis. Ja tegidki nii. Tutkit ma neile seda rõõmu valmistasin, et kala ei söö - sõin küll, kiuste ja vihatsi! Nendel muidugi nii hea meel, et jeee, me oleme päästetud! Jätsin kohe seepeale kala söömise järgi.

Ega ma tegelikult ei olnudki eriti näljane, mu tavalise söögiajani oli veel mitu tundi aega. Aga teate, täitsa lõbus oli neid niimoodi kiusata. Äkki hüüatas perenaine:

- aga meil on ju üks konserv!

Nimelt käis perenaisel siin ükskord üks kassisõbrast külaline, kes tõi ka mulle kingituse. Andku Bast ta vanale kiisule hingamist, nii kena inimene oli ikka. Juba leitigi see peen konserv üles ja pandi mulle veerandik kaussi. Nad arvutasid veel välja, et sellest jätkub kaheks päevaks vabalt ja olid ise nii rõõmsad, nagu oleks mõlemad just värske hiire nahka pannud. Hakkasid aga õhtusööki ette valmistama ja sauna kütma.



Nad lollikesed arvasid, et sellega on lugu lõppenud. Ei! Sest mitte ühteainsamatki krõbinat ei olnud ikka veel mu kausikesse kukkunud. Nad hakkasid vist koguni mingit peoplaani pidama, aga nad on mul ju umbkeelsed - korralikus kassikeeles njäuguda ei oska ja selle pärast ma ei saanudki aru, kas oli kellelgi sünnipäev või mingi kadripäev või nimepäev. Aga seda ma nägin, et neil oli linnast üks kassipildiga vein kaasa võetud. Ma mäletan veel, kui perenaine selle veini 7 aastat tagasi meie auks tegi! Meil vennaga oli alati nii põnev teda veinitegemisel aidata. Oh, küll olid ilusad ajad.




Läksin vahepeal natuke mõtteid koguma, et kuidas ma veel neile näljutamise eest võiks kätte maksta. Otsustasin heita ennast krõbinakausi ette pikali ja kõik kehaosad eriti laiaks ja kohevaks ajada. Olin seal põrandal nagu kassi pinnalaotus. See oligi nii mõeldud, sest mu tagumine ots ulatus köögi ukse vahele ja nüüd pidid nad pidevalt üle minu hüppama. Kas ükski krõbin selle haleda vaatepildi peale minu kaussi kukkus? Oh ei. Anarhistid, separatistid, ma ütlen! Läksin ja vallutasin nende voodi. Tampisin padjal, käisin päevateki all ringi, seal tuli mulle kogemata magus uni peale.


Äkki kuulsin läbi une, et peremees ja perenaine räägivad mõlemad niiiii mesimagusate häältega. Raudselt oli see mulle mõeldud. Läksin laua peale ja nemad rääkisidki minuga üliarmsasti. Kõigest ma aru ei saanud, aga nad nunnutasid, tegid mulle samal ajal pai ja naersid palju. Äkki siiski saab krõbinaid? Mul läks veidi aega, kuni sain aru, et nad räägivad hoopis mingite kaantega ja sealt vahelt vaatab neid veel keegi. Miuuuu, see oli ju meie väike piiga! No oli nunnu jah, aga päeva lõpuks nad avaldasid oma ebaloomaliku analüüsi - pole sellel kassil häda midagi, elab homse lõunani üle küll, söögu konservi.



Mis te arvate, mida mulle hommikusöögiks anti? Konservi. Kas ma sõin seda? Nojaa. Kui ma ei oleks söönud, oleks nad äkki arvanud, et ei peagi mulle enam eriti palju süüa andma.




Mind pakiti koos asjadega autosse ja kodutee võis alata. Oli vaja veel naaberkülast läbi sõita, et talust mune võtta. Mina ei arva munadest midagi, aga seal talus on 9 kassi ka. Alati näen autoaknast mõnda, vahel ka koera, kanu ja lehmi. Peremees sai munad kätte ja vurasime linna poole.


Ütlen teile ausalt, kaalusin sinna autosse ka kakamist, aga siis oleks mul endal ka ju paha hakanud. Pealegi lohutas peremees mind terve tee, et kuss-kuss-kuss, kuss-kuss-kuss, kohe jõuame koju ja kohe saad süüa. Mis mul üle jäi, kui teda uskuda ja õigupoolest nii läkski.



Noh, olgu siis, tsau! See tähendab njäu!













19. oktoober 2018

Sulest välja imetud

Kui mina laupäeval maale jõudsin, oli Saaremaa  ralli juba alanud. Tegelikult eelmisel päeval juba alanud. No on ikka hullult raske selliseid teemasid leida, millest juba varem juttu ei oleks olnud. Kõik kordub, mis teha. Selline rahulik rutiin ja mittemidagierilisttoimumine on aga paganama mõnus. Jah, ajaraamatu kirjutamine kannatab ja eks piltegi ole juba iga nurga pealt tehtud. Palju seda imet siis ühe väikese maalapikese peale aastast aastasse ikka jätkub?

Seekord sattus väike ime aga fotosilma ette vahetult enne linna tagasi sõitmist. Kolasin natuke mere ääres ja seal nad olidki - õitsvad kibuvitsad. Mina ei olnud enne sügisesi kibuvitsaõisi näinud, kuigi mis seal imet - roosid panevad ju ka pea igal aastal jõuludeni välja.


Autoralli elevus küla vahel ei seganud mul niidukiga mööda õuemuru ringi tuiskamast, puid toomast, pliiti-ahju kütmast ja vaipu kloppimast. Ootasin külalist. 




Tuli külaline, päike paistis ja mezimumm zumizez õielt õiele. Panime pliidi ja ahju alla tuld juurde, seadsime end koos isutekitajatega köögi poole  mõnusalt sisse ja asusime õhtusööki valmistama. Toidupuudust meil ju karta ei ole, majaesine vihmapink oli kobara kännumampleid kasvatanud. Aga ahju läks siiski  kanapada. Ja ahjaa, kui ma muru niitsin, siis lõi ju terve õue laugulõhna täis! See on küll uskumatu lugu, et metslauk on uuesti ja loomulikult liiga vara tärganud.


Aga taluõu elas oma elukest. Õuemööblist olid väiksemat sorti tribüünid tekitatud ja lauake kattis end. Kiikasime seda toimetamist esialgu aknast, aga kui toatoimetused tehtud, läksime ise ka oma pliidisoojusest õhetavaid palgeid õue tuulutama. 

Seal nad siis vurasid ja midagi hullu õnneks ei juhtunud. Meite kuusk jäi seekord püsti ja teeservadesse rööpad sisse sõitmata. Üks jättis sõidu pealt oma rehvi naabrimehe aia äärde ja teine tuli juba eemalt velje peal. Tulevärki oli vähem kui eelmisel aastal, sest päike oli veel üleval ja jõulutuled ei paistnud autode küljest eriti välja. Lõpetuseks veel mõned veoauto moodi autod ja oligi vaikus maa peal tagasi.




Jäime oma puhkeõhtu veetmisega ikka natuke jänni ka. No ei saanud 8 tunniga kahepeale ühest veinist jagu. Ometi oli see 6 aastat vana enda tehtud pihlaka vein romantilise nimega Pihlaka pihtimus. Aga toonikut jõime küll nagu head mulinaadi. See on meie üleaedse firma Lahhentagge uudistoode ja prooviks sai mõned poest kaasa haaratud.



Pühapäev teretas veel ilusama ilmaga ja kuna eelmisel õhtul oli rallirahvas kaasa toonud imemaitsva seenepiruka, siis oli kihk mere äärde minna ja paar platsikest üle vaadata. Ei pidanud kahetsema. Kaharate rannamändide vahel olid ennast sambla seest välja ukerdanud värsked, krõmpsud porgandiriisikad. Mõni tatik ka.








14.oktoober. Mind ajavad vähesed asjad närvi, aga see pilt ajab, sest
kogu aeg tahaks autoraadio pealt tolmu ära pühkida 😁

Aga septembrilõpu tormist ei ole mul enam midagi näidata. Mahalangenud puutüved olid meie maa pealt ära viidud, aga oksarisu jäeti muidugi alles. Hiigelpuu, mis meie vastast üle tee oli langenud ja millel võimas juurestik koos mullapalliga taeva poole turritas, oli jälle oma kohale tagasi läinud. Väike ime? Jällegi ei mingit imet - kui puu ära tükeldati, langes juurekamakas koos alles jäänud mõnemeetrise tüvejupiga oma kasvukohale tagasi.



Kuulsin ükspäev raadiost väga huvitavast tõlkeliigist, nimelt kirjeldustõlkest. Ei teadnud varem, et midagi sellist üldse olemas on, aga näed on. Ja see kõnetas mind keskmisest rohkem. Need on sellised kirjeldused, mis loetakse vaegnägijate jaoks filmide ja teatritükkide vaikushetkedele peale. Ei saa küll pisut aasimata jätta, et paljudele Eesti filmidele tuleks neid kirjeldusi ilmselt veidi rohkem, kui näitlejate poolt räägitavaid dialooge, aga see selleks. Igatahes tahtsin ma seda proovida.

Aeglaselt külavaheteel liikuva auto aknast paistab väike, sajaaastane palktare. Valgete raamidega aknasilmade taga võib aimata kodusoojust. Südasügisele vaatamata on erkrohelisel niidetud õuemurul rõõmsad päikesetriibud. Ümberringi näitavad põlised vahtrad oma kirevkollast rüüd. Veel ei ole külmapoisid näpistanud punaseid suvelilli jämedast puutüvest tahutud lillekünas. Kogu taluõu on nagu pilvitu, helesinise taeva ja tuuletu vaikuse süles.




Aamen!:)