24. august 2018

Välismaa ja kodu kallis

Juuli lõpus käisime välismaal balletti vaatamas. Mis pilt teile nüüd silme ette tuli? New York, Viin, Moskva Suur Teater? Ei, see ballett toimus Külasema külaplatsil Muhu saarel, mis ongi saaremaalasele natuke nagu välismaa. Suureks tegi selle etteaste see, et üheks baleriiniks oli meie enda väike E. Nimelt õpetati Muhus ühes lasteaias ümbruskonna lastele kuu aega balletti ja Muhu kohvikute päeval toimus siis ka maailmaesiettekanne. Meie väike suvemuhulane sai sellest osa. Balletti õppida ei olevat muide kuumadel suvepäevadel sugugi lust ja lillepidu olnud. See paar minutikest püüdlikku tantsu oli ikka niiii ilus, hirmus armas, pisut naljakas ja väga roosa kõik.


Külasema andekas järelkasv -  Kauges külas


Kohviku ja üldse päeva tulu läks tulekahjus
kannatanud kohaliku pere toetuseks.


Kolm sõbralikku välismaalast elavad meil õues kuuriseina najal. Ühe nimi on Zilga, teise nimi Somer... midagi ja kolmas on ka viinamari. Selle suve kliima on neile vägagi meeltmööda olnud, küllap neile isegi oma kaugeid soojamaa päritoluga esivanemaid meelde tuletanud. Ega nad külma ka ei karda, väike näpistus teeb nad veelgi suhkrusemaks.


Ma ei öelnudki, et vahepeal oli mul ju puhkus! Plaan oli selline, et esimene nädal tuleb kõvasti selle nimel toimetada, et ülejäänud 10 päeva AINULT puhata ja mitte midagi teha. No ühel hetkel oli juba 10 päeva toimetatud ja TERVE nädal veel puhkamiseks ees. Kuni jäänud oli täpselt üks päev, millest pool sai toimetatud ja teises päeva pooles ei hakanud enam puhkamisega rutiini rikkuma. Aga. Ega need toimetamised siis ebameeldivad olnud - vastupidi!

Alustuseks oli kohe terve ööpäev puhast rõõmu koos meie väikese juntsuga.




Me tegime palju ägedaid asju, aga uus asi oli nukuteater. Suured olid kordamööda nätlejad ja publik, aga väike inimene oli enam vähem kogu aeg näitleja. See käis umbes nii:


Kord, kui mina pealtvaataja olin, toimus nukuteatris miski kutsude dialoog. Taadu häälega kutsu muudkui seletas ja laulis ja hüples. Lapse häälega kutsu vastas vaikselt teise kutsu küsimustele, haukus peenikese häälega ja sibas natuke niisama. Ühel hetkel küsis see taat-kutsu teiselt midagi, aga vastust ei tulnud ega tulnud. Küll aga hakkas taat-kutsu hirmsasti naeru pugistama, peaaegu luksus ja oli suures hädas etenduse jätkamisega. Pärast küsisin, et mis õnnetu koht see teil seal etenduses siis oli? Situatsioon oli selline olnud, et taadu küsis laps-näitlejalt mingi olulise küsimuse ja jäi lapsele sirmi taga otsa vaatama, kes pidi siis lihtsa vastusega etendust jätkama. Aga vastuseks sai ta ainult sügava vaikuse ja umbes niisuguse žesti:




Eks katsu siis välja vingerdada, eriti kui nii hirmsasti naerma ajab. Ja ega lapse üle tohi ju naerda ka. No igatahes läks taadu veider käitumine õnneks tema koera kraesse.

Aga välismaalaste juurde tagasi. Põhja-Ameerika isend, kes meil juba mitu aastat elanud, sai ka lõpuks endale kolm marja selga kasvatatud. Nimeks temal Kännasmustikas ehk kultuurmustikas.


Käisin neid kolme marja aeg ajalt piilumas, kuni lõpuks olidki 2 marja valmis saanud, aga kolmas oli kadunud. Noppisin siis saagi ja asusin peremeest otsima, et saak võrdselt jagada. Üks mustikas rändaski mul juba suhu ja oi-oi-oi, see oli nii hea, et sry, kallis abikaasa, aga teine mari läks ka kibekiiresti sama teed.

Ega ma ei oleks seda hirmsat iseloomutust julgenud vist üles tunnistadagi, aga kui puhkusetoimetustega sinnamaani jõudsin, et kännasmustika ümbruse korralikult ära rohisin, siis leidsin veel kolm marja ja usun, et need jõuavad nüüd mehe põske ka.

Veel marju:




Kui ma Mõntu pargi lähedal põldmarjul käisin, siis ausalt öelda ikka mõtlesin küll, et järgmise puhma seest võib ju karu mulle käppa anda. Noh ja siis ta tuligi ja siis me võitlesime ja tema kaotas.  Tegin karust konservi. Tavaline maaelu, mis teha, vaadake ise:


Võib olla mingi osa mu kirjeldusest oli ka sügavas puhkuseinimese unes nähtud, aga siis ilmselgelt väga väike osa. Aga kindlasti ilmsi oli see, et meil käisid külas väga head sõbrad kaugest Kuressaarest ja koos nendega oligi põnev delikatessi maitsta.

Pidulikuma poole pealt oli puhkuse ajal põhjust meenutada täpselt aastatagust aega, kui olime välismaal ehk siis kaunis Krimmis ja natuke ka Moskvas ja see oli nagu eile.. nagu ka samasugune reis täpselt 36 aastat tagasi ja 11 aastat tagasi ja 10 aastat tagasi ja 6 aastat tagasi ja neid tuleb veel. Ilmgi andis peaaegu Krimmi kliima välja. Me kodukootud tähistamine taluõue peal oli sümboleid ja tähendusi täis, alates vanaaegsetest teeklaasidest, arbuusist, kunstlilledest peaehtest, piltidest ja lõpetades sellega et ikka needsamad kaks . . . Nooja üks must pärslane ka.



Ja siis! Kolm päeva ajasin ühte tõeliselt haruldast välismaalast taga. Ühel hommikul vaatan köögiaknast välja, et misasja! Koolibri? Lendab flokside kohal ja imeb pika "nokaga" nektarit nagu väike helikopter, kirjud sabasuled uttis. Kuskilt lubjatükikeste vahel hakkas meenuma, et kas ei käinud kunagi meediast läbi, et ühte lillepoodi oli koos lilledega sattunud haruldane liblikas, kes näeb koolibri moodi välja. Tema`p see oligi - päevasuru!

Haarasin telefoni ja ruttu õue filmima. Suru oli ülikiire ja mina panin aegluubis filmima, mis oli viga. Halb kvaliteet tuli. Mõtlesin, et nonii, kelle ma nüüd oma FB tuttavatest profifotograafidest või ajakirjanikest jalule ajan? Aga siis kujutasin ette, kuidas härrased lendavad oma pikkade torudega  50 või mitmesaja km kauguselt kohale, seavad ennast meie kemmergu ette ritta ja Teda ei tulegi. Kusjuures ei tulnudki sel päeval enam.





Järgmisel päeval korra vilksatas ja ega ei olnud aega tervet päeva passida ka, me ju lõpetasime oma remonti (jah, see on nüüd enam vähem valmis, nii palju, kui selleks suveks plaanis oli).

Kolmandal päeval tuli päevasuru jälle ilusasti hommikukohvi ajal kohale ja mina tõttasin jälle filmima. Kõik klappis. Sain filmi ja pildid. Muhelesin ja läksin oma tegemisi tegema, et küll ma õhtul siis vaatan ja imetlen. Film oli tore, pilt oli isegi väga hea, aga miski nagu ei klappinud. See lend oli linnukesel justkui teistmoodi ja pilti uurides ning googeldades selgus, et see oli juba üks teine, täiesti tavaline suru:


Ausalt, mul oli juba täiesti siiamaani nende jahtimisest ja määramisest. Tekkis samasugune lootusetuse tunne, kui ma ükskord otsustasin, et teen need eesti linnud siis endale ükskord selgeks! Sina jeerum, rüdid ja rislad, täksid ja õgijad; emased, isased, noorlinnud, vanad linnud - neid on tuhandeid erinevaid! Minust ikka tõelist loodusehuvilist ei saa, isegi perseiididest nägin vaid ühte äbarikku, kuuvarjutuse ajal oli pilves ja päikesevarjutuse vaatamiseks ei olnud vastavaid vahendeid. Tagatipuks tõi kass hiire tuppa, lasi lahti ja kaotas ära. Ja nii kaks korda.

Ega mul rohkem juttu täna ei olegi, panen siia veel mõned pildid, mis seda mõnusat suve meenutama jäävad.




Sinepikurgid

Pilvede all on välismaa, ilma kelleta me läbi ei saa (35 km Lätini)



Tomatijura, tšilline

Oo, kauaoodatud





Saunajoogid - täitsa kama







🌛🌒🌜🌞🌈✨🌚






26. juuli 2018

õpi keeled kanna kübarad

See, kes kunagi raadio leiutas, oskas needsamused asjandused, mis raadiosse hääle toovad, ülitäpselt ära defineerida - raadiolained. Suiti lainetavad raadiosaated meil ikka nii kõvasti, et viie minuti jooksul võib ilma raadiot puudutamata kuulda julgelt nelja keelt. Eesti ja läti keelt mõistagi, lisaks kõikvõimalike aktsentidega inglise keelseid lülitusi  otse taevast lennukitelt ja seekord viskas koguni mingit itaaliakeelset jaama sisse. Raadiosaated võtsin teemaks aga seepärast, et keeltepaabeli seast noppisin nagu kirsimarja üles ka tänase loo pealkirja.



Kuu aega kestnud jalka MM puudutas mind aegade tagant  - üle 30 a tagasi tuli sel ajal viimast kuud suurt kõhtu kanda ja seetõttu said pea kõik mängud ära vaadatud. Sest et mitte midagi muud ei olnud lihtsalt teha  (loe: ei saanud teha). Nüüd saime samalt, toona sündinud lapsukeselt ehedaid jalkaemotsioone otse Prantsusmaalt ja need olid loomulikult ülevoolavad. St, et loomulikult prantslased voolasid seal üle ja teiste lõpmatut eufooriat vaatad ju alati muigega suunurgas.



Jah, kõik siin elus on kultuur, nii sport kui töö, nii toit kui ka kõik kaunid kunstid ja selle kõigega siin viimasel ajal kokku puutunud olengi. Tööasjus käisin Hiiumaal. Aga poolel teel näidati mulle imelist kontserdisaali. Ehtne näide, kuidas suurelt unistades sünnivad võimsad ja uskumatud asjad. Miks ei või siis ühe pisikese küla  pisikeses sadamas olla üks äge filharmoonia? Ikka võib - seest suurem kui väljast; pakkumas elamusi hingele ja meeltele. Ja no see merevaatega lava!



Et kui nüüd jällegi töö ja muu elu jõuga üksteisest lahku lüüa, siis Hiiumaa restoran Lest ja Lammas pakkus minu jaoks vähemalt paari-kolme täiesti uudset maitset. Eriti ootasin leedriõie sülti, sest leedriõite (taas)avastamises siinmail tunnen endalgi pisukest süüd. Ootasin miskit värisevat, õrna ja õiepitsilist, aga see oli nagu üks tummine pannacota. Maitse oli siiski väga hõrk, eimittemillegagi võrreldav ja hoopis teistsugune, kui Saaremaa musta leedri õitel. Ei teagi, kas kasutati seal mingit teist liiki leedrit või oli maitse saavutatud väljamaa siirupiga? Teenindajad seal toitudest ei rääkinud ja ega tahtnud pärimisega vaikset idülli rikkudagi. No pagan, kui Hiiumaa leedritel on selline maitse, siis mina küll ei mängi!



Saaremaa pödrakanep

Kuidagi marjane on see tänavune suveke. Ma ei kasvata sõstraid ja puuvilju, nemad seal kuskil ise kasvavad. Nii saab mõne liitrikese kaupa kuuma suve maitseid talveks talletatud. Jällegi pigem iseendale mäletamiseks jätan siia daatumid - esimesed kurgid korjas väike E. 10.juunil ja esimene punane tomat tuli 8.juulil. Tomat ja kurk on ka ju marjad, botaanilises mõttes.








Mere ääres ei olnud aga mitte ühtegi maasikat ega muulukat, need olid olematuks kõrbenud. Pika ja pideva leitsakuga oli mõtet vaid merre ronimisel. Järgmisel pildidl on tõestus, et meite rannas on tõesti rahvast hõredalt. Panoraampildi otsad on küll kokku painutatud, aga tegelikult on nii ühele kui teisele poole mitu kilomeetrit sirget tühja randa. Ja see seal vees ei ole mitte Saaremaa sensatsiooniline karu.


Ühel nädalavahetusel, kui üksinda maal olin, oli mul telefon linna jäänud. See tähendas seda, et ka internetti ei olnud. Hetkeks oli ärevus, et aga mis siis, kui... Ja seejärel kohe mõte, et kuidas me kõik ometi enne elasime, kui isegi lauatelefone ei olnud? Kuid adudes, et koti põhjas on siiski ka üks vana nuppudega ja ilma internetita Nokia, otsustasin, et nii ongi parem. Pärast mõtlesin, et millest kõigest oleks ma ilma jäänud, kui mul oleks nutikas kaasas olnud? Ma ei oleks näinud ööhakul aknast, kuidas meie õuest suur kolmel jalal hüppav rebane läbi kalpsab, ma ei oleks lahendanud ära Maakodu ristsõna, ma ei oleks maja ees pingil lihtsalt niisama istunud ja taevast, puid  ja loojuvat päikest vaadanud, ma ei oleks mõelnud kõiki neid mõtteid ja mul oleks olnud palju lühem uni.  Ühe vana fotoka peaks küll maale päriseks viima, sest ainuke, mida ma kartsin oli see, et äkki juhtub tulema mingi imeline hetk või haruldane nähtus (nt karu, keda juba naaberkülas nähti) ja mul jääb see jäädvustamata. Ei tulnud õnneks.




Lõhn ja lõputu zumin


Üks istumise koht on ikka lemmikum, kui kõik teised kokku.

Ühel pühapäeval astus väike tore sõpruskond meie õuelt läbi. Ringi vaadates ja pärast varju all arbuusi ja kuivatatud õunarõngaid nosides jagunes seltskond kahe erineva ilmavaate esindajateks. Nimelt püüdsin seletada, et küll oli ikka õige tegu 35 aastat sodi korjata, sest vastasel juhul ei oleks meil maakoju ei mööblit, nõusid, lampe, tekstiile ega ka naturaalseid ehitusmaterjale kuskilt võtta olnud. Mõni ainult raputas ja vangutas pead selle jutu peale, teised jällegi said endagi "kollektsioneerimisele"  hea põhjenduse. Äh, eks see kõik pigem üks naljajutt oli.

Tere, sõbrad!

Kuid ei saa üle ega ümber sellest, et terve Kuressaare hingab jällegi ooperi õhku. Ooper algab muidugi kohvikust, aga enne seda vahel ka mõnele stiililehele, seejärel kaubandusse ja mõne ilutegija juurde eksides. Ei mingit glamuuri, pigem iseendale meeleolu tekitamiseks natuke suvist vallatust.

See on lihtsalt fenomen, kuidas meie kohalik rahvas on ooperiusku pööranud! Ja kohe päris kindlasti on paljude kõige lemmikum muusikastiil hoopis miski muu, sest ma ei usu, et need saalitäied rahvast muul ajal klappidest või autoraadiost ainult ooperit kuulavad. Aga ooperipäevad on omaette sündmus ja ooperipäevade fiiling on nö täiskomplekt maailmakultuurist, südasuvest ja tuhandetest justkui ühises vandenõus osalevatest rahulolevatest inimestest. Imelik lause tuli. Aga see ongi ju kirjeldamatu.



Kes meist Bizet ooperi Carmen muusikat ei teaks ja mina olin juba noores eas muusikakoolis käies need meloodiad endale viimse pausi ja pooltoonini pealuu sisse saanud. Kui muidu öeldakse, et esines oma tuntud headuses, siis Shanghai ooperiteatri etendus oli tuntud headusest kindlasti üle. Kui riigis on üle miljardi inimese, siis suurlinna ooperiteatris saavad töötada vaid absoluutsed tipud.

Tundus, et hiinlased (Carmen ei olnud hiinlane:) üllatusid etenduse lõpus päris kõvasti. Ooperi ajal plaksutati püüdlikult õigetes kohtades. Aga lõpus tegi ühe põhjamaa pisikese saare mikrolinnakese telksaali publik äkki sellist kauakestvat möllu, et minu meelest läksid esinejate kitsukesed silmad täiesti ümmarguseks ja nad muudkui kummardasid ja kummardasid. Lõpuks hakkasid nad oma lillekimpe saali loopima ja iga kimbu lennu ajal paisus inimhäälte torm. Trambiti ka, sel hetkel pabistasin tellingute pärast, millel me ligi poolteisttuhandekesi tegelikult asusime. Loodan, et pääsukesed, kes terve etenduse aja lauljatega võidu hõiskasid, lossi ümbert ära ei kolinud.

Me endi ooperipäevade traditsiooniks on kujunenud jätkupidu kodusel terrassil, sest ülevaid emotsioone ei saa lihtsalt kõmdi! ära lõpetada.



Aga maakas jõuab lõpuks ikka maale, kus meil see va remondi-pastoraal pooleli. Veel viimaseid kordi sai kliistripintsli ja tapeedipaanidega võimeldud, palke toonitud ja muud nipet-näpet sätitud. Jäänud on veel vaid koerasabaotsaviimastekarvadeviimasedotsad. Rasvaplekk söögilaua kohal roheliseruudulisel tapeedil on lõpuks seljatatud! Tulevased plekid ja kriimud on juba meie elu.