20. juuli 2019

Ükš kašš läkš üle šilla

... ta šaba tegi tilla-tilla. Muštalehmašabakirjulehmatagakirjulehmašaba.. Šõida taša üle šilla. Pekki, ma ei oska, ma ei julge! Kui mu kodus oleks piilukaamera, siis võiks  neid lauseid sealt kuulda ja samas näha, et nende ütlejal on veinipudeli kork suus. Oijah, olen ennast jälle avantüüri mässinud. Ehk et siis endale aktiivse ja äreva, samas kultuurse ja põneva puhkuse korraldanud. Kuna asi aga alles eos, šiiš ma braeggu biggemalt ei šeleta. Mõistujutt.

*Väike soovitus tänast postitust lugedes - kui võimalik, siis lugege seda kaks korda. Kõigepealt lugege teksti ja vaadake ainult pilte ja alles pärast lugege kirjeldusi piltide alt, kellel üldse veel vajadus seda teha. Sest nii teksti kui piltide kirjeldusi järjest lugedes tuleb ainult üks teemade segapuder välja. Sotsiaalne vastutus ja ligipääsetavus on tänased märksõnad. Mu head mittenägijad, kirjeldused saaksid olla kindlasti väga palju paremad, aga ausalt öelda võtsid need rohkem aega, kui ülejäänud postituse tegemine kokku. Aga ma olen õnnelik, et ära proovisin.

Kogu pildil tihedalt nopitud ja puhastatud metsmaasikad 

Pildil on must, lameda nina ja kollaste silmadega kass, kes seisab 
palkseina ääres oleval pehme kattega pingil, jalad harkis ja 
vaatab keskendunult kaugusesse.

Sain blogiauhindade konkursil ühelt žüriiliikmelt isegi pisut sarjata, et miks ei võiks inimene kõiki asju kohe otse välja öelda. Et jube tüütu see ümbernurgajutt. Vot see on nüüd maitseasi. Mina arvan, et väike mõtlemise, ettekujutamise või unistamise koht võiks ju igas jutukeses sees olla. Või noh, salapära. Aga ega iga kord ei õnnestu tõesti.

Pildi esiplaanil on roosad pojengid ja väike valgete õitega põõsasroos. 
Tagapool muruga kaetud õu, keskel puidust laud ja toolid, lamamistool
 ja eemal väike saunamaja ning põlispuud.

Veel tekitas neis pahameelt see, et miks ühiskonnakriitiliste postituste pähe igasuguseid muid jutte saadeti. Seal oli küll toiduarvustusi, küll moeteemasid. Ma olen 99,99% kindel, et reeglites ei olnud esialgu sõna ühiskonna-. Oodati lihtsalt kriitikapostitusi. Mingil hetkel muutus kategooria ühiskonnakriitiliseks ja vaesed žüriiliikmed, kes alles lõpusirgel mängu tulid, vahutasid.

Tegijal juhtub, üritus oli tervikuna siiski väga hästi ja sooja südamega korraldatud. Ja võib olla võiks tulevikus elukutselised ehk blogidega raha teenivad blogijad ja hobikirjutajad konkursil lahku lüüa, aga ei tea ka, eks ikka huvitava teksti pärast loetakse kõige rohkem.

Aga ühe suure üllatuse tõi konkurss küll. Nimelt väikese lugejaskonnaga blogide seas anti mulle tervelt 250 häält ja seda nii, et ma mitte kordagi kedagi end poolt hääletama ei kutsunud! Ei olnudki seekord kiusatust oma 721-le Facebooki-hõimlasele märku anda, et tule mulju nüüd üks linnuke teatavasse lahtrisse ära ja veel parem, kui sa seda kõigist oma viiest seadmest teed. Isver, praegu mõtlen, et kas ma ise üldse andsin endale hääli?!? Nii et üdini aus 6. koht 28 osaleja seas! AITÄH, teile head lugejad või lihtsalt minusse uskujad!:) Eraldi hinnatud postitused olid mul ka ikka pigem esimese kolmandiku seas.

Roheliste lehtede ja taimede taustal lillakate varjunditega täidisõielise elulõnga suur, üksik õis.

Ja veel - peaks ennast järgmisel aastal žüriisse pakkuma (seda saab teha) ja ma läheksin sinna ainult selleks, et absoluutselt iga blogi või arvustatava postituse kohta mi-da-gi-gi head öelda! Ka nende, kes 7 häält saavad või teemast mööda panevad. Hindamine ei pea ju tähendama ilmtingimata ainult vigade otsimist!

cute you are beautiful GIF
Liikuv GIF-pilt, kus on paikselt keskel sõna: you`re . Sõna järel vahelduvad
  väga kiiresti värvilised inglisekeelsed kiitvad, heasoovlikud ja tunnustavad sõnad. 

Aga jaa, meil oli ju linnupesa maja seina orva sees! Pesi oli muidugi rohkem - musträstas on igal aastal eriti ülbe, tema loobib katusest raevukalt roogusid välja, et tal parem ligipääs oleks. Iga kord, kui ta pesa pealt välja lendas, käis kolksatus. Justkui mingi elefants kolistas seal räästa sees. Linavästrikuid on ka paar paari. Kass seadis nende varitsemiseks varjendi sisse. Aga ta on neile kogu oma flegmaatilisuses üsna ohutu, nuumab niisama silma.

Kass on õues laua all ja piilub tumeroosa laudlina varjust välja. Tagapool vana roostes aiakäru,
milles kasvavad  maitsetaimed.

Pildi keskel puitseina orvas asuv väike linnupesa, kust paistab kaks rohekat
 pruunikirjut muna. Pesa kõrval seina küljes kaks hobuserauda ja paremal 
pildinurgas rohelised taimelehed.

Kuid ma ei väsinud imetlemast linnuelu seal pisikeses pesas. Kõigepealt märkasin väikest halli rinnaga lindu, vist oli salu-lehelind ja pärast sain aru, et neid oli kaks. Tulid teised nii-nii lähedale, kui ma maja seina ääres kohvi jõin. Juba taipasingi, et nad meelitasid mind sealt eemale ja järelikult on kuskil pesa. Milline vaprus ikka! Ma olin ju nende jaoks isegi mitte nagu tank vaid lausa nagu Olümpia hotell ja täiesti äraarvamatu. Kui peagi pesa üles leidsin, kus kuus tillukest muna sees, panime maja tagaukse kinni ja käisime suure ringiga. Pildistamisest ei suutnud siiski loobuda. Munade leidmisest kuni päevani, mil nad mulle pesast kuuekesi peaaegu näkku lendasid läks ainult veidi üle kahe nädala.

Linnupesas kuus udusulis sinakashalli linnupoega, kellel silmad veel kinni.
 Ühel linnupojal nokk lahti, suu seestpoolt tumekollane.

Pildil pruunikirjud linnupojad pesas tihedalt koos, tiivakestel natuke sinakaid
 ja kollakaid triipe. Kahel tibul silmad lahti ja nokad pärani, 
neljal nokad kinni, silmad vidukil. 

Pildil kuus pruunitähnilist sulgedega kaetud linnupoega üksteise otsas väikeses pesas. 
Lindudel ümmargused mustad silmad lahti, nokad kinni.

Tegelikult pidasin juba kuu aega plaani, et minu järgmine postitus algab kirjeldusega sellest, kuidas ma oma kauaoodatud puhkust alustan. Et istun kambris kiiktoolisse ja alles kolmandal päeval hakkan ennast kiigutama. Aga see kukkus nüüd läbi, sest puhkus on tihedalt ära planeeritud ja ega mul õigupoolest kiiktooligi ei ole.

Pildil eespool kuus oranži liiliaõisikut ja puutüvi. Tagapool taluõu, õuekiik,
 kaks autot ja puuriit. Vasakul saunamaja, paremal talumaja nurk,
 mille küljes sinine Torgu Kuningriigi lipp.

Heleda, õrnalt lillemustrilise vakstuga kaetud laual kausike aedmaasiaktega ja valge,
 tumedate tähnidega keraamiline kann piimaga.

Pildil ees rohu sees kasvavad metsmaasikad, 
tagapool vasakul palkmaja sein, paremal mururiba.


Helelillad Martagonliilia õisikud ja lehed pealtvaates.

Õues, maja ees tumeroosa laudlinaga söögilaud ja paar tooli.
 Laual oranž madal kauss tomatite, sibula- ja tillivartega. 
Teises kausis aedmaasikad ja kolmandas kurgisalat. 
Laua keskel kandiline klaasvaas tilliõisikutega, sinepituub. 
Kahel oranži serva ja valgete täppidega taldrikul grillliha tükid.
 Lauast tagapool tume palkmaja sein, milles kaks valget väikeste
 ruutudega akent. Seina ääres rohelised püsilillede puhmad.

Tulin siia täna siiski peamiselt suvepilte üles panema ja pikka juttu ajada ei kavatsenud. Aga näed, vanaks jäänud, palju lobisema hakanud ja kui oleks talv, siis ajaks katus ka lund maha (ei ole mõistujutt, Eesti filmiklassika on). Elud on aga kolinud telefonidesse ja sealt pikki jutte ei loeta.

Eterniitkatusega tumedatest palkidest talumaja eesõuega, ümbritsetuna põlispuudest. 
Maja ees linaga kaetud laud ja oranžide ning heleroheliste pleedidega toolid. 
Maja juures õitsevad roosad pojengid. Ees vasakul valge pehmendusega
 lamamistool ja paremal väike leegitsev jaanilõke.  Õue kohal hele suveõhtune
 taevas, õuemurul mõned päikeselaigud. Kaugemale puude poole sammub
 kaabulotiga mees.

Must kass seisab külgvaates illelise laudlinaga kaetud õuemööbli laual, 
üks käpp astumiseks veidi üles tõstetud, saba kaarjalt. Laual mustade 
kasside kujutistega kohvikannusoojendaja, kassipiltidega kohvikruus, kaks
 veinipokaali ja mustas vutlaris telefon. Taamal muru, puud, 
põõsad ja valge sõiduauto. 

Kolm suurt roosat pojengiõit.

Pildil üleni tihedalt punaseid metsmaasikaid, pruunikas sammal ja kahvaturohelised maasikalehed.

Talutuba. Ees ümmargusel laual suur kauss
aedmaasikatega ja väiksem metsmaasikatega. Tagapool metallist pott
puhastatud marjadega. Tagapool, kahe väikse akna vahel seina ääres
pruun sahtlitega kapp, selle peal vanaaegne raadio (mis muide mängib!),
raadio otsas televiisor, televiisoris pilt lauluväljakust miljoni rahvaga.

Pildil suurelt lilla kellukaline, neli õit lahti, kolm nupus.
Kellukad on pikliku kujuga ja nad on seestpoolt tumedama-
täpilised. Taga ähmaselt rohelus.

Olen juba minagi mitu korda nii maal käinud, et terve nädalavahetuse jooksul arvutit kotist välja ei võta. Tegin järelikult arvutile lihtsalt natuke autosõitu ja viisin ta maale linnulaulu kuulama. Viimati unustasin aga arvuti koos oma kotiga hoopis linna maha. Asju oli ikka päris suur kotitäis. Ja mis te arvate, mitut asja sealt kotist mul maal vaja läks? Õige - null! Teinekord jällegi lähed maale ja sinna on iseenesest midagi laua peale ilmunud, no on imedemaa, ma ütlen!

Pildil suurelt eestpoolt tahapoole Kalevi kommikarp
Kannel, postkaart, kus siresäärne naine teeb turiseisu, pudel
 veini ja suur Jacobsi kohviubade pakk. Tagant paistab vana
raadio ja natuke aknast.

Selfi tehtud sõiduautos. Juhist paistab kirjus jakis õlg,
pool kõrva ja natuke heledaid juukseid. Tagapingi peal
seisab tagumistel käppadel püsti must kass, kes vaatab
 tagaaknast välja ja kellel on märkimisväärselt paks kõht.

Lakoonilisel pildil ees valge nahkdiivani  seljatugi, millel lebab
krapsaka olekuga must kass. Ta keha on pügatud, pea on karvane,
kõrvad kikkis, silmad helekollased. Üle diivani seljatoe kaardub peenike
 saba, mille otsas on karvane tutt. Taga pruunikasbeež värvitud sein,
 seinal kuldses raamis Wiiralti teose 
Marrakeshi maastik repro. Kõrval
valge metallist põrandalamp. Nn linnapilt pealkirjaga "Tagasi reaalsuses".






AD)))

(logo:audio description)












1. juuni 2019

Tere, üle pika aja!

Ma olen siin ajaraamatus käinud küll ja isegi kirjutanud, aga jutud jäid iga kord pooleli ja aegusid ära. Pealegi ei ole ju  ühes kevades midagi uut, olgu ta nii ilus kui tahes ja mina olen kunagi välja lubanud, et ei korruta aina ühte ja sama. No kui see vähegi võimalik on. Aga miskit ju kahe kuu jooksul inimese elus ometigi toimub.


Sel varakevadel oli uskumatu see, et mul ei olnud üldse kevadväsimust. Sest et ma ei saanud seda endale kooli pärast lubada. Lõputööga ei läinud päris nii, nagu mul plaanis oli - nimelt kavatsesin olla väga kaval ja tõlke kohe filmile peale salvestada ja selle siis rahuliku näoga eksamil ette mängida. Aga ühel hetkel teatati, et salvestada ju võid, aga eksamil tuleb sünkrooni lugeda. Appiiii! Terve koolituse oli õnnestunud sünkroonlugemisest kuidagi kõrvale hiilida, sest teised olid selles minu meelest lihtsalt nii palju paremad. No igatahes oli minu oinapäev täiega saabunud.


Aga kaua sa ikka värised, hakkasin lihtsalt harjutama. Lõpuks sai sünkroontõlkest justkui teraapia, sest nii kui pabin tuli, lugesin mõned lõigud, veendusin, et klapib küll ja pabin kadus. Lõpuks ei olnud selleks ka enam mahti, sest pidin varem Tallinna sõitma, kuna minu ideepojuke oli meie asutuse häkatonil finaali jõudnud ja mind oodati sinna pitchima. Jaajah, umbes nii, et saare memm on Telliskivi keskuses, vardakott käevangus ja heegeldab pitsi.... Või oot, oli see kuidagi teistmoodi? Igatahes, kui see popp ja noortepärane kamp sealt kuumast klubist, hõlmad laiali, lõpuks märtsikuu öhesse laiali vajus, ei olnud enam üldse soe ja karge meretuuleke tegi kohe oma töö. Rinnus ja kurgus kipitas, nina oli nii kinni, et hea, et mu kirjeldustõlkes ei olnud vaja kasutada sõna "kanamuna". Palju õnne!


Ei muud - rohud rindu ja Ülemiste järv kaotas neil päevil minule liitreid ja liitreid vett, millega üritasin pisilasi välja uhtuda. Minu mure ei olnud enam eksam, vaid see, et ma läbi peamikrofoni teisi lihtsalt kurdiks ei köhiks. Eriti ebaõiglane mu heade uute tuttavate suhtes, kes ju ei näe ka...

Aga kõik saab alati ühel hetkel mööda ja korda. Eksam läks väga hästi ja küsiti isegi, et kas ma olen varemgi niimoodi tekste lugenud? Haha, sellega on omakorda lugu, mille ma julgen võib olla kunagi jutustada, aga oh ei, see kõik oli minu jaoks suurim eneseületus. Lõpupidu oli BFM-is kringli ja tantsuga, aga mina olin sel hetkel juba bussis, et keskööl koju ja hommikul tööle jõuda.


Ja võiski hakata kevadet nautima. See tuli ikka päris mitu korda ja eks viskas hilinenud kevadväsimustki sisse. Sel kevadel oleme saanud rohkem merega tegemist teha ja erinevaid kalu mekkida, peamiselt küll rannakaluri võrkudest pärinevaid.

Lumeroos

Võrgule

Lautrid. Pärimus.

Ühel varahommikul läksimegi kalale. Kõigepealt matkasime mööda kallast, sahistasime läbi roogude ja sulistasime mööda merepõhja; kõik selleks, et veenduda - siin ei ole kala! Aga mis siis, päike soojendas juba kive ja merel oli tema võrratu 1001. nägu. Mina ronisin, ukerdasin, hüplesin ja vänderdasin mööda kive ja kaasa sumpas kahlamispükstega puusast saati vees.

Aga noh, mis mina teha saan, et maakera mu lante armastab ja ei taha neid kuidagi enda küljest lahti lasta. Vaatasin juba viltuse pilguga ringi, et missuguselt kivilt kivile liikudes ma selle landi ehk põhjast kuidagi lahti meelitan, kui äkki nägin, et minu kangelane kahlab vees landi poole nagu Kihnu Jõnn, vahused lained kahel pool. Juba oli ta tamiili kätte saanud, kui äkki vääratas, vehkis korraks kätega läbi õhu ja plartsatas vette. Järgmisena nägin, kuidas tema kahlamispükste saapatallad vee peale tõusid. Uhh, sajandiksekundi jooksul jõudsin mõelda, et äkki lõi pea kivi vastu ära ja kuidas ma nüüd ruttu temani jõuan? Lainetest tõusis verine käsi... aga juba peanupp paistis ja mehel olid jalad all. Ära tõi!

6, 7 või 8 aastat tagasi oli kaasa landikohvrisse visanud mõned plaastrid ja näed - juba läkski vaja. Siinkohal jagan ühe vana merekaru soovitust - mehel olgu meres alati kolmas jalg kaasas. See on siis toigas, mille ühes otsas on raskus ja teises otsas ujuk.

Suitsusäinas

Lest, va lahja loom

Kevadel tegin ka midagi sellist, mida viimasel ajal õige harva teen - käisin Mustjalas, villisin veini ja õmblesin. Viimane oli pigem võitlus iga riidetüki ja niidijupi pärast, sest kass arvas, et kogu see sahmimine ja põristamine toimub ainult tema lõbustamiseks.


Pastöriseerimine




Koduveini konkursil ei ole ma enam kaks aastat osalenud, kuigi see villitud vein oli tehtud 100% puhtast õunamahlast ja ilma keemiata ehk siis käärimise peatasin pastöriseerimisega ja selitusaineid ei lisanud. Vein on selline keskmine, ei  midagi erilist ja liiga noor veel. Kui ikka ülihea või -eriline ei ole, siis pole mõtet konkursile ballasti viia.

Esimene õues söömine oli meil munadepühade ajal. Loomulikult oli kass siidivatiteki-kunn ja ühe hea vanaema tehtud martsipanikringel lihtsalt sulas suus, viis keele alla ja kadus kui Musta mere põhja.

 

Pildil vihje, kes käis külas?


Midagi enneolematut tegime ka, me siirdasime oma eesõue keskelt sipelgapesa ära. Loomulikult uurisin ma enne netist mis ja kuidas. Selgus, et looduskaitse all olevad kuklaste pesad teisaldab soovi korral keskkonnateenistus nii, nagu seda õigesti teha tuleb. Meil olid tavalised pisikesed mustad sipelgad, keda kuskil artiklis koguni hävitada soovitati, aga meie püüdsime selle mätta ikkagi ühes tükis ära viia. Pesa tahtis laiali vajuda, aga kuidagi vineeri, rihmade ja käru abil see mütakas viidud sai. Hulk maaalust osa ka ettevaatlikult välja tõstetud ja uude kohta viidud. Ja vaatan mina mõni nädal hiljem telekast loodussaadet ja seal teisaldatakse parajasti kuklase pesa. Lihtsalt kühveldati labidaga kõik prügikotti läbisegi!?



Veel sai rajatud üks roosipeenar, kass paljaks pügatud, Eurovisiooni vaadatud, murumänge mängitud (kui muruniitmise aktsioone kuidagigi pehmendada), Pärnus ja Tallinnas käidud, rabarberikooki ja -kisselli tehtud, nurmenukke korjatud, mitu korda metsas luusitud, Jämaja kalmistul pööraselt õitsevaid sireleid vaadatud ning isegi ühel matusel käidud. Näete siis, kui palju jõuab, kui ajaraamatust paus on võetud ;)

Mõnus käopäka mütakas meite metsas

Nii ilus, et kuulutaks või riigi välja. Ahjaa, täpselt siit ju kuulutatigi. Pärnu.

Oli kord...

Eurovisiooni ja sooja leiba, mõtelge!

Ei ole parkett, on rabarberikook

Mitusada meetrit sirelimüüri

Enne niitmist

Blogikonkursile ei kavatsenud ma seekord ennast kohe kindlasti üles anda, aga andsin. Sest et reegleid oli muudetud ja mingi 3-4 kategooriat hinnatakse nii, et tuli saata oma parimad postitused. Kui neid valima hakkasin, siis mitte üks ei olnud hea, aga midagi sinna ikkagi saadetud sai. Üleüldine hindamine on ikka ka, nagu igal aastal, aga mu head, ärge tõtake hääletama, sest tänasest on nii...


Mul ei tulnud lihtsalt kordagi sellist õiget tunnet, et paluda rahval enda ajaraamatu poolt hääletada ja nii on ja las ta olla.  Tänasest oligi kuidagi vabanemise tunne, et kõrva taga tiksuva asja võib rahulikult  ära unustada. Teisi blogisid veidi sirvisin ja minu meelest oli seal seekord palju häid. Eriti meeldis mulle uustulnukate kategooria, kus tundsin ära selle alguse värskuse ja õhina, kus on veel nii palju öelda ja näidata.

Mu kevadine tipphetk oli aga ühel õhtul mere kaldal. See napp kuukene, kui ookeanikala tuulehaug meie meres kudeb, ajab kalastajad pöördesse või vähemalt elevile. Ainuke kahetsus oli see, et olin täiesti üksi, kuna keegi ei saanud seekord maale tulla. Tuul, vesi, päike, soojus, laine - kõik oli õige ja teise viskega oli kala käes. Kohe tuli ka teine. Terve õhtu oli lõbus. Kuna palju kalu läks ka otsast ära (loe: sain peaaegu kätte), siis läks isegi kalade lugemine sassi ja õnnelikult mere äärest tulles kiitlesin 7 kalaga. Aga tegelikult oli ikkagi 6 tuulekat ja neist sai praetult kena suupoolis ema sünnipäevalauale.



Aga täna on nii, et vihm räägib ladina keelt (see väljend on muidugi Betti Alverilt)  ja toas on mõnus olla. Mõte sai otsa ja jutt sai ka otsa. Olge munud!







💪