16. jaanuar 2022

Talletatud tunne


Üritad kuuserootsu toast välja manööverdada, pöörad
 korraks ringi ja selline tegelane lehvitab järgi

Nii ruttu pole siit majast enne kuusk välja lennanud, kui sel aastal. Ei jõudnud kolmekuninga päevagi ära oodata. Aga räägi seda meie kassile, et kui sa kuusevett joomas käid, siis palun ära vea poolt kuuske oma seljas tube mööda laiali! Kuusk oli meil sel aastal muidugi eriti pudisev. Kuna me ise metsa minna ei saanud, siis tuli puu müügiplatsilt osta. Oli teine küll popsis ja tihe, aga ilmselt juba sügisel maha võetud. Nii et toas ei saanud aevastada ka, ilma et peale seda okkarabinat ei oleks kuulda olnud. Mees aga lohutas, et pole hullu, ainult pisut vähem kui aastake veel ja saame juba uue kuuse tuppa tuua.




Piparkookide küpsetamine jäi veel nibin-nabin jõulupühade sisse. Ehk siis kolmekuningapäeval see küpsetus toimuski ja isegi glasuur oli veel kasutamiskõlblik. Nii ebakunstipäraselt ei ole ma küll ammugi piparkooke kaunistanud, aga seekord oli rõhk kiirel sooritusel. Üldiselt olin rahul ja uhke ja tubli. Mitte küll nii tubli, kui üks sõbranje, kes ENNE jõule koos lapselapsega NELI korda piparkooke küpsetas! Aga ikkagi.


- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Nii, nüüd nautisin kolm sekundit oma tublidust, sest et kui lõpuni aus olla, siis kuskil sügavkülma põhjakihtides on veel alles eelmise aasta tainapakk, mis jäigi toona küpsetamata ja see tuleb nüüd lõpuks häbiga ära visata. 

Enne jõule jõudsin maal isegi elamise ära koristada, sest nii kehv oleks olnud veel jõululaupäeva õhtul põrandalapiga maja mööda ringi uhjutada. Olen kuulnud, et vanasti küll lubjati jõululaupäeval reheahju, aga kes siis tänapäeval enam nii atsakas on. Panin ette uued kardinad, sättisin ornungi üht-teist muudki ja muidugi sai meite metsalinnu karjale kilo toitu üles riputatud. 

Jõulude ajal olime siiski linnas, aga nii hea tunne oli mõelda, kuidas vana, puhtaks kasitud tareke pehme lumevaiba rüpes ja öiti kasvava kuu valguses tukub ning oma majalisi ootab. Nii, nagu ta juba sada pluss veel veerandsada aastat oodanud on. Alati ju oodatakse kedagi või midagi. Ja alati ju lõpuks tullakse - varem või hiljem. 



Mis need jõulud siis õieti on? Tõsiusklike ja teoloogiateadlike jaoks on kõik selge ja lihtne. Sotsiaalmeedias terve kuu aega advendihõiskeid ja ükshaaval süüdatud küünalde pilte vaadates mõtlesin, et kui piltide postitajatelt küsida - mida see advent siis õieti tähendab, siis ega vist enamus ei teaks. Mina ka ei tea, aga küllap uurin. Tegelikult juba uurisingi ja advendiajal nii pidulauad kui patused rõõmuhõisked on ikka väga kohatud. Hea teadagi, kui ka järgida ei taipa. 



Aga ikkagi - mida need jõulud ja muud pühad siis ikkagi sügavamalt meiega teevad? Elame kõik ju suuresti pühadest pühadeni.  Hiljuti sibulaid topsi pannes veeretasin lahtiseid sibulakoori peos, et kas viskan ära või peaks juba munade värvimiseks kõrvale panema? Varsti ka riigi sünnipäev, vastlad.

Vastus on lihtne. Tunne on see, mida me eluaeg taga ajame. Hea tunne, õige tunne, mugav tunne, õnnis tunne. Kõik sündmused, mida me elus kogeme, jätavad oma jälje tunnete näol. Kunagi tajutud tundeid kutsuvad taas esile lõhnad, maitsed, kehamälu, esemed, sõnad, sündmused ja muidugi ka inimesed. Oma tundeid kanname me eluaeg justkui seljakotiga  kaasas - nii häid kui halbu ja sealt nemad vupsavad siis parajatel hetkedel päevavalgele.  



Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis tunnet ei saa ju ei käega katsuda ega silmaga vaadata. Tunne on üks salapärane alis meie kehade sees, mida ka kõige kaasaegsema kompuutertomograafiga kinni ei püüa. Ometi juhib see nähtamatu sinder meie elusid. Nii et oma tunnete eest tuleb hoolt kanda. Ikka selleks, et... hea tunne oleks.

Küll nüüd targutas, eksole. 

Minul käis jõulutunne peal jupiti ja enamasti ikka ilusate jõuluilmade ja kolde või küünlatuledega seoses. Kohati oli ka mingi imelik ärevus. Mis see siis ikka nii väga ära ei ole üheksale inimesele lihtsat liha-kartulit-kapsast teha. Kuid arvan, et ka jõuluärevus on pärit mingitest varasematest aegadest. Vaat kui istub seal ajukäärude vahel üks lipupunase sametmantli, takuhabeme, papimaski ja vitsakimbuga kuri näärivana!? 

Niisiis oli armas jõululaupäev ema juures, ülejäänud jõulupühad linnakodus ja aastavahetus maal. Muidugi tulid külla ka meie linnupojukesed. Eks see elukene suuresti meie aasta-üheksakuuse ümber siis keerles. No tõeline liider ikka! 

Üheks lemmikumaks kingiks osutus talle teiste noorte poolt kingitud kokkupandav tuuleveski. Tirtsukene lõi aga käega tiibadele hoo sisse ja siis pidid kõik plaksutama ja Oooo! ja Jeeee! hüüdma. Kui keegi ei plaksutanud, siis vaadati talle nii kaua nõudlikult otsa, kuni need plaksud ära tehti. Lauseid ju väga veel ei tule. See tähendab, et tuleb küll, lausa katkematu voona, aga esialgu on need veel mingist tundmatust dimensioonist pärit keeles. Aga milleks suud kulutada, kui nagunii kõik  vajadused silmist loetakse ja soovid täidetakse. Ning ega kõik lapsed peagi sihukesed friigid olema, nagu nende vanaema, kes 2-3-aastaselt ajalehest selge häälega ootamatult "oktoobrirevolutsioon" luges. 




Ainult üks mõistatus jäi - miks pisipiiga nii pahane oli, kui ta korraga köögikapi uksed lahti tõmbas? Kulm läks nii kortsu ja pisike jalake lõi lausa kaks korda vastu maad.. Küllap ei olnud kapp ikkagi nii korras, kui oma kodus. Kui meie suurem linnupoeg veel sama väike oli, siis tema kavalad mõtted ja plaanid väljendusid alati nii, et kõigepealt tuli põnni näole väga kaval muie. Sellele järgnes siis tegutsemine. Noorema piiga salaplaanid näost välja ei paista, aga varbake tillukese võimlemissussi sees hakkab äkki asjalikult vastu maad kõpsima ja sealt edasi võib siis mingit tegevust või nõudmist oodata.

ISSIII!💗

Internet on imeline leiutis ja maailm on nii väike! Lehvitasime mitu korda päevas nagu möödaminnes Singapuri ja Lapimaa poole, näitasime üheaegselt ühtedele külma eestimaa lund ja teistele "sooja" talveilma. Kõik on suhteline - oleneb vaid, kustpoolt vaadata. 

Suurema piigaga katsetasime uut kunstiliiki, mida ma ise koolilapsena väga nautisin, nimelt kollaaži. Taadu käis tüdrukuga koos ka lossivallidel kelgutamas ja autoga sõitmas ehk tööl. 




Siis, kui maailm oli veel must-valge ja ühel teisel tüdrukul oli koolivaheaeg:) 

Aasta viimane päev maal oli uduvihmane, aga ikkagi lumine ja tarekese soojuses ütlemata hubane. Lasime taeva poole eelmiseks aastavahetuseks ostetud raketid, põletasime õueküünlaid ja sauna seina küljes keerles värvilisi tulukesi pilduv diskokera.

Tuulemurrust kuuseoksi




Taas linnas, nautisime meie armsa Nikki tehtud legendaarset härjasabasuppi. Lausa topelt nautisin, sest see ei olnud ju mina, kes seda rooga 6 tundi madalal kuumusel armastuse ja hoolega hautama pidi. Meie nimetaks seda rooga vast veiseliha pajaroaks, aga hõrgutiseks muutis selle tema perekonnas põlvest põlve edasi antud eriline retsept ja Aasiast pärit autentne austrikaste, hele seesamiõli ja muud väärtuslikud maitseained, mis mulle kõik meeldegi ei jäänud. 



Kindlasti jääb aastalõpust meelde ülimõnus restoranilõuna sõbrannaga, millega rehabiliteerisime täielikult eelmise aasta pisut õnnetu väljas käimise. Ega kokkusaamisel ei olnud ju mullugi midagi viga, me oskame igast pisiasjast õnnehetke välja õhata. Aga kui eeldad, et menüü eest hoolitseb prantsusmaalt pärit tippkokk ja kohapeal selgub, et kokka ei olegi olemas ja ei tule ka, siis väike kohmetus ja itsitamise hetk ikka tekib, kui cuisses de grenouilles asemel äkki kohalikku tutti-notti nosid.



Olen seda lugu kirjutanud juba üle nädala. Imeilus muinasjututalv on omandanud veidi kevadisema näo. Sotsiaalmeedias vilksatavad juba üksikud sinililled,  keegi käis kuskil seenel, täna öösel olid taevas punased ja rohelised virmalised ning uueks nädalaks on antud tormihoiatus. 

Mis aastaaeg on, ah?

Täna käisime korraks maal. Metsalinnud said uued toiduportsjonid. Kui nüüd metsast rääkida, siis teoks hakkab saama mu esimese aasta unistus, et selle koledasti risus ja seisva ning haisva veega lodu asemel võiks olla midagi pargi taolist. Siis pääseks siia lõuna poolt ka mõni päikesekiir ligi.  Praegu kukuvad puud karjakaupa ümber seal vees ja paljud on seestki mädad. Niisiis - traktorid juba müttavad. 

Kui nüüd roherahvas kulmu kortsutab, siis neile rahustuseks ütlen, et ametlikult ja paberite järgi meil ei olegi metsa. See siin on üks metsa läinud mets. Kuused-kased jätame alles ja hõredalt leppi. Kui aga loodusrahvas ikka mossitab, siis pea samasugune mets on siin soovi korral liigagi kiiresti tagasi. Nimelt jäi meil üks plats kaks-kolm aastat järjest trimmerdamata ja nüüd ei ole seal mitte üksnes võsa vaid juba käsivarrejämedused lepapuud. 

Ega ma ei peaks ju üldse vabandama, aga eks kripeldab endal ka natuke see loodusesse sekkumine. Kuigi pekki keeras selle ala hoopis enne meid toimunud sekkumine, kui kaevati kraave ja karjääre, kuivendati maid ja siis kasvasid kraavid umbe. 


Nüüd on aga ajaraamatus see koht, kus peaks alanud aastaks häid soove soovima. Sellega on mul viimasel ajal suuri probleeme. Nimelt igasuguste soovimistega. Niisama Head uut aastat! või Palju õnne sünnipäevaks! kribada tundub kuidagi nadi. Igasuguseid põnevaid sõnastusi välja mõelda tundub jällegi liiga punnitatud. Olen juba sotsiaalmeedias ka õnnitlemistest suuresti loobunud. Ja põhjus selles, et ma pean teist kõigist palju rohkem, kui need paar kohustuslikku rida. Mõtlen vahel üsna võõrastegi peale, et milline see pidupäev tal olla võiks ja kellest/millest ta nüüd ja edaspidi rõõmu tunneb. Aga soovin siis -  palju kauneid tundeid! 




💚










19. detsember 2021

Viimane leht kalendris



 . . . ja siin ajaraamatus saab ajalooks juba kaheksas (!) aastanumber. 

Üleeelmine nädalavahetus maal meenutas juba nii väga veebruarikuud - kõlisev pakane, kohev lumi ja kuivanud pärnaõied lume peal. Kuid hakkame siiski eelmise postituse järje pealt pilte mööda minema. Või õigemini tulema. Ei saa ju lõppude lõpuks  sügisevärvilisi toimetamisi ja jõuluõhtute lumma ühte kirjatükki kokku panna.  





Midagi uut, enneolematut ja rabavat mul südasügisest kajastada ei ole. Kraapisime õue pealt kokku viimased lehed ja koristasime tee äärest ära tormis murdunud kuusekolmandiku. Õnneks olid teemehed kõige suurema jupi juba maja lähedalt minema viinud. Ohtrate käbidega mütakas meie krundi kaugemas servas tekitas siis külameestes parajalt mõistatamist. Sellest said nad küll aru, et see puu hiljutises tormis murdus. Aga kus see puu siis kasvanud oli - seda nad küll ära ei mõistatanud, sest ümberringi olid kõik kuused alles. 

Maainimestel peab kõiges selgus majas olema. Ja selgus tuleb. Varem või hiljem.  Huvitav avastus oli meile see, et nimetet kuusel oli ka varem juba kord latv ära murdunud. Ju on talle siis pinge sisse kasvanud. Nii see kord looduses ja elus tõepoolest käib...


Tuled alla ja kohe ruttu minek

Tuuled kippusid lõunast olema, sestap tuli landi loopimiseks poolsaare vastasserva sõita. Loopimise rõõmu saime kuhjaga. Aga kui küsite, et kuidas kalasaak ka oli? Siis vastus on kalamehele igati kohane - vähe ja väiksed. 


Kus kalad on, ah?

Hääd semud tõid meile ühe salapuu alt
ehtsaid aivasid!

Meie pisike kasvumajake sai ka viimsel hetkel tühjaks tehtud. Järgmisel päeval tulid külmakraadid. Tegin tomatite kohta seekord ka ülestähendusi. Et järgmisel aastal siis kindlate sortide peale välja minna. Kuigi päriselu on kindlasti jälle selline, et suur suvi käes ja mina otsin linnamööda veel mõnda jumalaükskõikmissordist tomatitaime. Tomatid käitusid vaatamata ebasoodsale suvekuumusele isegi piisavalt hästi. Väike maitseekspert Emma andis esikoha roosale ploomtomatile Pink Thai Egg, teise koha kollasele Romusele ja kolmanda koha punasele piklikule S. Marzanole. 

Viimane vapper õitseja


Viinamarjakommid




Meie kiisukene oli vahepeal ju nii haige. Tal oli vaev ja valu ja paha lõhn. Ühel päeval ei söönud enam. Kihutasime vahetult enne sulgemist kliinikusse ja kiisu sai tilka ja valuvaigistit ja järgmiseks päevaks põhjalike uuringute aja. Öösel kell 2 süstisin ise talle valuvaigistit, atribuudid anti kliinikust kaasa. Mina, kes ma ei suuda teisel pindagi välja võtta, pidin elusale hingekesele süstla sisse torkama! Aga õnneks olin nii unesegane, et lihtsalt tegutsesin ja emotsioone ei olnudki. 


Kümme päeva tsirkust (pigem ikka muret) valuvaigistitega ja kaks nädalat antibiootikumidega. Saime sellest põiepõletikust jagu. Imekombel ei peitnud ta ennast meie eest ära, vastupidi - nii palju ei ole ta varem kunagi me ligi hoidnud ja valjusti nurru põristanud. Nüüd on tal uus menüü ja me püüame ta manipuleerimistest ja kurbadest silmadest mööda vaadata. Valetama kipub ta ka, saab ühe käest söögi kätte ja läheb kohe teisele kurbi silmi ja "nälgas" nägu näitama. 


Poeg suutis meil rohkem külma närvi säilitada. Kui Robby jälle haleda näoga tuli, siis ütles ta talle, et näed, su drenažöör on seal, mine ja tee trenni. No Robby siis läks. Heitis ennast mänguasja kõrvale külili maha ja vaaaaaaaaaatas seda. Mõne minuti pärast liigutas ta natuke ühte käppa ja puuuuuudutas korraks pallikest. Käpp langes vaibale. Silm hakkas kinni vajuma. Selleks päevaks oli trenn tehtud. 

Saabusid ka pakid. Ma ausalt ei tea, kuskohast täpsemalt. Aga kõik tulid ilusasti kohale ja kaup vastas enam vähem ootustele. No näiteks puhta mentooli kristallid mul praegugi aroomilambis, nii et terves taluelamises karge vehvermentsi hõng ja silmade taga kirmendab.


Suurem kõrvits osutus 17,5 kiloseks!!! Terve nädalavahetus läks selle peale. Sai aga lõigatud ja riivitud ja vekitud ja jupiti-purgiti laiali jagatud. Aivad läksid ka koos kõrvitsatega purki.




Novembris oli tõesti ikka kõike - ilu ja ilma, helgust ja hämarust, kiirustamist ja mõtisklemist, ajalikku ja igavikulist . . .







Ja siis see talv maha tuli. Poeg oskas küll väga õigel ajal koju käima tulla. Ilmataat saatis muidugi igaks hommikuks aina suurema lumesahmaka, aga jagu ta sellest sai ja meie elu oli lill.  Või siis pigem lumehelves. 


Ihkasin selle üüratu ilmailu pärast linnast maale ja nüüd jõuan piltide ja jutuga jälle sama, üleeelmise nädalavahetuseni, millest tänast juttu alustasingi. Ma teadsin, mis mind seal ees ootab. Juba linnas mõtlesin generaalplaani välja - auto panen nii kauaks bussitaskusse, kui ennast läbi lume hoovi sisse sahkan. Teid hooldatakse meil üsna hästi ja tee oligi lahti lükatud. Keskelt. Ja mitte millimeetritki rohkem. Ehk et bussipeatus oli nagu ülelumelageda. Aga milleks seda puhastadagi - ühtegi bussi seal ju kunagi ei peatu. Buss sõidab meil paar korda nädalas küla vahelt läbi küll, aga teistpidi.  




Eks hakkasin siis kiiruga meetreid vallutama, et auto tee pealt jalust ära saada.  Tegelikult oli väga mõnus ennast karges talveõhus liigutada. Lume all rohetas rohi, tihased nokkisid vaheldumisi poetoitu ja midagi-kedagi lahti aetud radadelt. 


Peole!

Järgmisel hommikul oli bussitasku korralikult lahti aetud. Hea ajastus mul. Nagu alati.

Ahjaa, mind peeti ju maale sõites kolm korda tee peal kinni. Olin üsna keskendunud, sest see oli selle auto kõige esimene pikem talvetee sõita. Eemalt nägin, et jahimehed jälle tee ääres, aga mõistus ei jõudnud fikseerida, et ühtegi oranži vesti neil ju seljas ei olnud... Äkki olid nad juba lähedal ja lausa keset teed kambakesi! Ja jummel - hambuni relvastatud, kiivrid silmini peas, igasugu masinad ka tee ääres. No tuli meelde küll, et hoiatati suuremat sorti Kaitseliidu õppuse eest, aga elanikkonda lubati ju mitte tülitada. 


Näidati siis, et keri aken alla. Mustas maskis mees ütles: Hello, we check... pop pop pop pop pop. No ei saanud ma mitte midagi sealt maski seest aru. Einoh, aru ma sain, et kontrollitakse, aga mida mina siis nüüd ütlema või tegema oleks pidanud? So what oli muidugi mu esimene ähmis mõte, aga mõtteks see jäi mu kõrgele kerkinud kulmude kohal. Tõsine mees juba jätkas tugeva aktsendiga: Võ možete idti! Ja mina vastasin: Ahhaa, horošo, okay!

Teised patrullid enam rääkima ei tulnud ja vahetasime märguandeid juba sõbralikult kehakeele abil. Kõik nad olid erinevates vormirõivastes, mõned koguni karvased nagu kõige suurem sõber Leopold, aga muidugi mitte oranžid, vaid kaitsevärvides. 


Aga uut autot sain lumisel ja jäisel teel testida küll ja kõik oli hästi. See auto pidi tulema meile mõttega, et auto on tarbeese ja peaasi, et ta meie killavoori punktist A punkti B viib. Me tahtsime, et ta võimalikult lihtne oleks ja seda ta kirjade järgi ongi. Aga kust pidin mina teadma, et minu mõistes lihtsaid autosid ei tehtagi enam! Ükspäev hakkas kallis kaasa mulle rääkima, et tead, see auto käivitab ennast ju ise ka, kui näiteks ristmikul välja sureb. No aitäh, et ütlesid - mind valdas igatahes suur kergendus, et ma ei olegi peast segi läinud, sest taoline ehmatav seik oli mind juba koduhoovis kord tabanud. 

Ühel pimedal õhtul kobasin salongi laest lambi nuppu ja mu autos hakkas keegi äkki kuhugi helistama. Paar kutsungit ja auto hakkas naishäälega rääkima: Häirekeskus kuuleb, mis juhtus? No õnneks olin seda SOS nuppu ikka korra varem ka tähele pannud ja vastasin, et ma tõesti vabandan, vajutasin autos kogemata vale nupu peale. Naisterahvas ütles väga sõbralikult, et siis on ju hästi, kui kõik korras on:)

Ükspäev sõitsin bussijaama parklasse. Ühes bussis panid mandriliini bussijuhid pead kokku, et mitte öelda - litsusid ninad seestpoolt vastu esiklaasi. Üks näitas näpuga minu (auto) poole. Vähe ma ei ehmunud! Kas jälle kuskilt midagi vilgub või on nahkhiired radikasse rippuma jäänud? Tulin autost välja, tegin tiiru ümber auto, aga bussijuhid tegid näod, nagu nad ei oleks iial ühtegi autot parklas näinud. Väga imelik tunne jäi. Läks paar nädalat mööda ja üks sõbranna räägib, et tead, olin ükspäev Pärnu bussis ja bussijuhid kiitsid su autot. Üks oli teisele öelnud, et tule vaata, seeeeeee firma on ka hakanud täitsa korralikke autosid tegema. No ma ju ütlesin, et maainimene saab kõik varem või hiljem teada. 😉

Ühel päeval ajasime aga autode äpid segadusse. Kaasa aitas mul autot rookida ja kui ta peale seda enda tööautosse läks, ilmus minu autosse tekst - "dispetšer räägib" ja juba ta rääkiski. Mis järgmiseks, kas küsib: Soovite ehk kohvi ja kooki? 

Noh, inimene võib ju vahel natuke blondi juttu ka ajada, eks?😁



Parandapesu





Täna õhtul olin rannas -  ühest merest kerkis täiskuu, kui samal ajal päike teise merre vajus. Poolsaare värk. 



Järgmisel pildil on minaeiteamisasi. Räägitakse, et Sõrve on müstikat täis. Küll kolavad siin ringi kuhugi dimensiooni kinni jäänud vaimud erinevatest ajastutest, küll nähakse valguskerasid ja tulesid ning küll olevat siin kadakate sees lahkunute hinged. Miraaže olen ise ka merel näinud, vahel on silmapiiril nagu üksik pilvelõhkuja ja vahel hõljub Kolka tipp õhus. Sellel pildil võiks kõige tõenäolisemalt pildistaja praak olla, aga kuidas selle tundmatu signaali ots siis pilvede sisse kaob? Mul on sama minuti sees täpselt samast vaatest järjest neli pilti tehtud, aga ainult ühel on see triip, mis suurendades nagu helispektri pilt. Aga võib olla oli see Telia läbiõhu internet, mis meil kuu aega kadunud oli ja mille eile lõpuks üles otsida lasime. Ots on täpselt meie maja poole küll.


Käisime ka kogukonna jõulupeol uhiuues  Päästlase majas. Mahedad tšellohelid siiani meeles, hõrkude jõuluroogade maitse siiani keelel ja ühekandi rahva jutukõmin ja naerupahvakud siiani kõrvus kajamas.





🌲