6. märts 2021

Mönus, tore, armas...

Läbi, otsas, vsjo, finito, kõik selle talvega! Jaa, ma tean, et tuleb veel miinuskraade ja kindlasti veel jääd ja lundki, aga päike ei valeta. Ka mõne miinuskraadiga on meie tarekese lõunapoolse seina ääres juba mõnusalt soe. Siinsamas voodrilaudade taga hakkavad varsti ärkama tiibadega hiired ja köögitrepi alt suundub oma jahiretkedele nastik nimega Voolik. Päev on parajalt pikk, metsalindudel on uued noodilehed välja otsitud ja rasvapallide juures käib sõna otseses mõttes tiivaripsutamine. Toad on valgust täis - sellist kollakat ja pehmet. Laisad kärbsed tuterdavad mööda aknaklaasi, sest toasoojus ja õuepäike on nendegi radarid sassi ajanud. 


Kui me eelmine kord maale tulime, oli öösel olnud -15 kraadi ja meri oli kuni Lätini jääs. Päeval läks aga sulale ja lumekasukas vajus lausa silmanähtavalt aina madalamaks ja madalamaks. Kas nüüd või mitte iial! Seda plaani olin klapitanud juba aastaid. Sest meie siin oldud aja jooksul on vaid kaks tõeliselt paksu lumega talve olnud. 


No kes ei tahaks siis ära proovida seda va saunast lumme hüppamist!? Lapimaal ju midagi taolist 20-kraadise külmaga tehtud sai, aga oma saunast ei olnud veel õnnestunud. Eks mingi õhem lumi käi siit ju igal aastal üle, aga sa ei hakka ju ennast 3-sendimeetrise lumekirme peal paljalt veeretama. Pärast oled muru, mulla ja puulehtedega koos nagu vana karvane tont. S.t. - lihtsalt karvane tont.


Et jälle 3-4 aastat ootama ei peaks, otsustasin, et paar nädalat kestnud kangekaelsus (loe: kaelavalu) on nüüd möödas ja ära paranenud. Ja tehtud see lavalt-lumme aktsioon saigi. See oli lihtsalt uskumatult mõnus! Nüüd ma tean, mida jääaugufännid tunnevad. Ja ausalt, ma olin sama elevil ja ütlesin täpselt samasuguse häälega "Mönuus, toreee, juhuuu!", nagu seal Lussuliiva videoski näha võis. Ainuke asi, mida järgmine kord teisiti teen on see, et pistan midagi jala otsa. Ja uuesti sauna minnes oma surisevad jalaalabaad lõhnava aroomisoolaga jalavanni pista - no seda tunnet ei oskagi mitte millegagi võrrelda.  

Muusika ei ole videole lisatud vaid tuli sel hetkel
 juhuslikult raadiost 👌

Kangekaelsus tuli küll natuke tagasi, aga pakkusin selle probleemi oma kolmele jämedale kuusele lahendada. Ja pärast kuuseravi käisin taastusravil kaheharulise vahtra all. Sealsamas põlispuude juures on meil lõkkekoht ja sinna olime sügisel vedanud ühe maha võetud ploomipuu oksad. Ohh sa poiss, kus seal olid kitsed endale restorani korraldanud! Oksavallini viisid risti-rästi jäljeread ja kunagise lauda vundmendiasemele olid ka mõned magamiskohad lumest välja kraabitud. 


Oleks pidanud ikka mehega kihla vedama. Tema ütles, et lumi on nädalaga õue pealt läinud, mina ei uskunud. No loomulikult oli läinud! Mõned valged laigud metsa all ja supilusikatäis lund trepi ees ei ole enam kõnelemist väärt. 


Kuulsime naabrimehelt juba varem, et orav on tagasi. Täna siis nägin ka.. neid! Jah, kaks tükki! Oi, kui vilkad ja oi, kui naljakad ja oi, kui ilusad. Ühel oli kuidagi väga erkvalge kõhualune. Keerlesid mööda sirget ja siledat jalakatüve kõrgele üles ja hüppasid sealt siis tihedasse kuusevõrasse. Kaua nad seal ei passinud, juba silkasid üksteise sabas üle õuemuru minema. Olen ka mõelnud oravate söögimaja peale, aga ei, seda ei ole vaja - meil on siin ümberringi kuuski ja veel rohkem sarapuid, miskeid limuseid kindlasti ka. Las loodus elab oma elu. Näiteks vihmaussid olid lume all muru täitsa üles tõngunud. Usun, et see on murule kasulik. 

Ja mere ääres - mis jää, kus, millal? Viis päeva tagasi? Ei ole võimalik! Tegin mõned spinninguvisked ka, korraks keegi nagu naksatas, seejärel väristas ja ülejäänud pool tundi ma lihtsalt võimlesin seal merekalda peal. Päike hakkas loojuma ja merekaldal madalas männitukas kiiskasid kukerpuu põõsal nagu pisikesed punased rubiinid. 

See vaikus, see taevas, see laineloks, see sambla ja kulu lõhn, see ioonidest pakatav mereõhk!  Maja taga on suur plats lumikellukesi, tumepunane lumeroos kohendab end iga päevaga lopsakamaks. Vanapoiss Robby sätib ennast laua peale päikeselaiku, et siis aknast linnu-TVd vaadata või käpp põse all  uinakut teha.




Millalgi siin hõiskasin, et minu kaks pilti valiti Jämaja kihelkonna kalendrisse. Ühe neist sai juba ette keerata. Teisel pildil on õu, maja ja õitsvad kirsid. Selle kohta oli üks kohalik karune meremees mehele ühmanud, et näe, üks oskas oma vana sara ka kalendrisse sokutada. Saarlastele kindlasti mitte, aga ülejäänutele pean igaks juhuks tõlkima, et see oli loomulikult nali. Tunnustamine käib siin ikka läbi mahlaka tögamise.


Sünnipäev, sünnipäev, vastlad, sünnipäev jne.