19. märts 2015

Meie aasta Sörves

Kõigepealt üks vana lugu, mida meie armas soomlasest naabrimees ikka rääkida armastab. 17 aastat tagasi seilasid nad naisega oma jahil mööda meresid ja ikka tihedamini sattusid nad ka Eestisse. See oli aeg, mil soomlased ostsid siit palju odavat kinnisvara kokku ja eks nemadki mängisid mõttega siia väike kohake soetada. Jahti oli toodud juba esimene eestikeelne raamat, kust hoolega eesti keelt õpiti. See raamat oli "Jänku-onu vembud". 



Kord olid nad jälle siin, laevuke sadamas ankrus ja ise autoga saart avastamas. Satuti sõna otseses mõttes metsikusse pärapõrgusse, kus palju võssakasvanud talukohti, kuid see-eest kena loodus ja sillerdav meri. Kilomeetrite viisi ei kohatud inimhingelistki kuni äkki - väike külapood ja poe ees kolm karvast külameest, igaühel õllepudel käes ja pläru hambus. Pertti pidas auto kinni ja ärevus hinges astus meeste juurde. Tema trumbiks tagataskus oli vene keel. Ja ei mäletagi enam, mis keeles ta küsis, kuid küsitud ta sai, et ega mehed tea kedagi, kes siinkandis maja müüks. Üks mees ütles kohe rahulikult, et mul onu müüb. Onu! Mis onu, kelle onu? Oot-oot, JÄNKU-ONU?! Või kas tema kulul tehakse hoopis nalja? Või on ka päriselus Jänku-onu-vembumees  olemas? Aga mehed jäid tõsiseks. Pertti küsis, et kus see maja siis asub? Siit paar kilomeetrit, ma tulen näitan teile, ütles mees. Pertti oli suures segaduses - kas nad said ikka üksteisest õigesti aru ja kui mees lubas maja näitama tulla, siis miks ta juba ei tule? Äkki on need altkulmu põrnitsevad võõraamaa mehed hoopis hirmsad röövmõrvarid, kes just nimelt vanemaid soome paare jahivad? (Viimane lause oli küll nüüd juba minu enda fantaasia vili).  Aga külamehed jõid rahulikult oma pudelid tühjaks, tõmbasid suitsud lõpuni, surusid konid kannaga maa sisse ja alles siis hakati minema. 

Edasi läks nii nagu minema pidi. Löödi käed ja kui soome paar lõpuks omavahele jäi vaatasid nad üksteisele otsa ja küsisid teineteiselt - millega me nüüd küll hakkama saime? Sest maja oli ikka väga viletsakene - räämas ja pimedad toad, tühjaksjäänud laut sõnnikut ja lakapealne vanu heinu täis. Aga see selleks. Nüüd on meie kõrval kena, kahekorruseline rookatusega koduke, kuhu 700 km kauguselt tullakse aastas vähemalt kümme korda. 

Aga meil on siin Sõrves nüüd üks aastaring täis! Aastapäevaks tegin talule väikseid kingitusi - ilus kastmekann (cena 2 rbl. 30 kop.), kolm uut pokaali, kaks uut kaussi, broderiist sitse-satse. Lihtne toit maitses sel päeval pidulikult.













Panen kirja ka sõprade-sugulaste-tuttavate aastatagused reaktsioonid seoses meie ostuga. Nemad muudkui küsisid ja meie muudkui vastasime:

- Talu? Aga kus siin siis viljapõllud on?

Viljapõllud on näed seal, kus need männimetsad ja lepasalud kõrguvad. (Teame ju kõik Sõrve ajalugu)

- Oo, see on nagu presidendisviit! Ega te ometi gyprociga üle lüüa ei kavatse?

Jaajaa, ikka gyprociga üle kõik ja plastaknad ette! (Alguses häiris mind tumeroheline laudise osa tubades, kuni üks noor, trenditeadlik külaline õhkas: Oo, milline supermoodne skandinaavia-roheline sein! Otsekohe hakkas mulle ka meeldima:))

- SEE SARA!?

. . . (Mõttes koosnes vastus paljudest piiksudest)


- Noh, ilusa ilmaga võib siin ju isegi olla.


Me kavatseme igal aastaajal siin olla (ja olemegi olnud k.a. jõululaupäeva õhtul)


- Kas seal saab ööbida ka? Kas maja sooja peab?


Vabalt! Maja ikka jahtub, aga soe sein on hommikuni soe.


- Nii kaugel!


Me tahtsimegi, et oleksime kau-ges küü-laas.. Tore, et meie lapselapsele nüüd meie maakodust laul tehti. Praegu laulab ta veel vadja või saami keeles, aga küll tema ka varsti üle küla hõiskab:"et saada pruudiks, teiseks juuniks" ja "võtan kaasa, breketid ja Mati!", nagu ühe hää tuttava lapselapsed võrumaal laulavad. Tegelikult on meil kapis üks pisike remonti vajav viiul ka;)


- Milline vaikus! Milline loodus! Millised põlispuud!

Ikka mitme-mitme-mitme-milline!

- Ega kaev suvel kuivaks ei jää?

Eelmisel omanikul 20 a jooksul ei jäänud. (Läheduses on ka allikas)

- Kas meri ka paistab?

Meri ei paista, aga kostab tuulise ilmaga.

- Jaa, töö, töö, palju tööd on siin.

Tööd? See siin ei ole töö vaid puhas rõõm. Ja mitte keegi ei sunni. (Mulle ei ole eluaeg aiatööd istunud, aga haljastusest olen vaimustuses).

- Ma ei ole kunagi varem sauna lavalt päikeseloojangut näinud!

Selle lambalauda ehitajad tegid omal ajal akna tõesti ainuõige koha peale.

- Nagu väiksena vanaema juures, kus võis öösel öösärgiga õue minna.

Siin võib seda teha ka suurena ja saunast tulles täpselt nii ongi:)

- Kas kummitab ka?

Ikka!

Siin on omalaadsed kummitused. Kindlasti heatahtlikud. Kolm korda on fotoka ette jäänud seletamatu valguskera, mida silmaga vaadates ei olnud näha. Ja see on hoopis teistsugune, kui see rõngas, mida peegelkaamera läätsed vahel piltidele tekitavad. Sõrve folkloori võib iga huviline uurida ja oleme kuulnud ka kirja panemata lugusid. Aga üks lugu on tõestisündinud.

Peale hirmsaid Sõrve lahinguid oli naabri talumaadel kolm hukkunut. Üks oli venelane, teine sakslane, kolmandat ei tea enam.. eestlane? Sel juhul oleks küll anekdootlik tragöödia.

Esimese kiiruga mattis naabri papa need oma põllu peale. Hiljem mattis ümber. Kui peres jutuks tuli, et kuhu, siis oli isa vastanud: sinna eemale, kuuskede taha! Nüüd mina vaatan ja vaatan, et ainukesed arvestatavad kuused, mis sel ajal juba olemas olla võisid ja mis sel ajal eikellegi maale jääda võisid, on meie kolm vana kuuske! Kuuskede taga on kandiline vajunud osa, kus poole suveni helgib liivase põhjaga veesilm. Kõik on muidugi oletus. Võib olla kaevati sealt millalgi liiva. Või maeti mõni lõpnud koduloom. Aga kuhugi need sõdurid siin ju ometi maetud on ja meil ei oleks küll selle vastu mitte midagi, kui need kolm just siin, kolme võimsa kuuse all, lõunapäikese pool, linnulaulus ja meretuules puhkavad.  Elamata jäänud elud. Kellegi kallid. Ka minu vanaisa on kuskil nii..





Tegelikult ei ole läinud mööda ühtegi päeva siin maal, kui me ei oleks õnnest õhanud ja ikka ja jälle imestanud, et me tõepoolest, päriselt siin oleme ja tegutseme. Olgu või sara, aga nii armas! Mõnus on siin plaani pidada, ette kujutada, loodusega koos toimetada. Varsti on oodata sookurgede kevadist mänguhüüdu ja äkki leian eelmisel kevadel metsast leitud hirvesarvele sel kevadel ka paarilise.







Lumikellukesed ja sarapuuurvad on lõpetamas. Sillad ja kuldtähed näitavad nuppe. Vahtramahl on jooksma pandud. Sinnasamasse kuuskedeni unistasime laiendada oma õueala. Tundus võimatu missioon, sest suveks kasvas sinna tihe, rinnuni võsa ja rohttaimedest müür. Sigade paradiis. Tegelikult tahtsime näha, mis sealt  maa seest esimesel aastal üleüldse välja tuleb. Nägime. Varjas ära ka päikese. Suurt läbimurret tihnikust plaanisime kevadeks. Kuid lumetu ja pehme talv ning rõõmus hasart aitasid kaasa selleks, et tugevalt üle poole tööst on juba tehtud! Minul oli seal muidugi väike osa. Ja see, kes seal müttas, meenutas mulle filmist "Mehed ei nuta" seda ooperilauljat, kes hüüdis: Kirvest, andke mulle kirvest!










Sel nädalavahetusel leidsin jälle hobuseraua! Maja seintel on neid nüüd juba 15 ringis. Leidsin ka tumepruuni rohupudeli. Meenus köhasiirup nimega Pertussinum. Mõtlen, et ju need avastused siin nüüd varsti otsa ka saavad, aastaajad hakkavad ju korduma, kõik nurgatagused on varsti läbi nuusitud, meri ja päikeseloojang igas võimalikus olekus üles pildistatud. Ehk et näis näis, mida siia blogisse veel lisada on..