1. jaanuar 2019

Peaaegu

Alapealkirjaga Kuuse eri.

Aasta viimane päev oli mul vaba päev. Peaaegu, sest paar tundi läks ikkagi töökõnedele ja küllap oleksin töötanud lausa pool päeva, kui minu ID-kaart ei oleks minuga koostööd lõpetanud. Tark asjake.

Maale tulime juba päev varem. Toas oli 4 kraadi sooja, aga see-eest oli kuusk värske ja naksis nagu Rautsi talu porgand. Ruttu tuled alla ja... kalale! Sest et tuulesuunaks oli nord ja meie kord oleks juba ammugi seda teha olnud, aga vahepeal oli meil lihtsalt suur ja sügav talv. 


Kalastusloa pikendamiseks tuli muidugi mere äärest korraks "sisemaale" tagasi minna, sest Läti levist ma seda ka ostma ei hakanud ja eks kodus vajasid ahjud-pliidid kohendamist niikuinii. Ah et kas kalapüük on ikka piisavalt naiselik tegevus? On on, kui kalariistad valitud pärlmutri- ja kullakarva, landikarbis valitseb peamiselt roosa värv ja kalamehekindast küütlevad välja geellakitud küüned. Mehed ju nii ei tee.


Ooh, õnnis mereõhk ja vaikne laineloks - parim teraapia ja hingeabi! Kui seda parajasti vaja läheks. Meie vajasime hoopis adrenaliini. Ja sealt ta tuli - naksakas ja paar sekundit raskemat kerimist. Jõudsin juba kisa lahti ajada, et kala, kala! ja seda ta tõepoolest oli - keeras veepinnal valge kõhu ülespidi, vingerdas korraks ja läinud ta oligi. Nii et peaaegu saime vanaaasta õhtul värsket ahjulõhet süüa. 


Sellest kalast räägime me kindlasti veel kaua. Aga kui te nüüd mõtlete, et kah saavutus, mille ümber pikalt jahuda, siis tegelikult on üks otsast ära läinud kala mõnikord tähtsamgi, kui kätte saadud kala. Nimelt kohtasime jõulude ajal kalmistul oma vana head kutselisest rannakalurist sõpra ja millest muust siis surnuaial ikka räägitakse, kui kalapüügist. Ja tema, kes püüab hooaja jooksul merest tonnide viisi igat sorti kalu välja, ütles mu mehele seal kalmisturajal täiesti märgilise tähendusega lause: "Selle aasta viimane kala, mida ma nägin, oli see suur punane, mis siis ära läks, kui sina tema poole seljaga olid". Novot siis, ei rääkinud ta sellest, et oli üle aastate, kui mitte aastakümnete parim angerjasaak ega 5-6 kilostest haugidest vaid ikka sellest, et peaaegu oleks selle viimase sindrinaha ka kätte saanud.

Täiesti looduslik kooslus, ei ole sätitud.
Selles talus oli siis meie viies jõulupuu. Uksepärg jäigi üles leidmata. No üldse ei saa aru, et kui on nii vähe tube ja ainult paar suuremat kappi, siis kuhu ometi annab asju niimoodi ära panna, et üles leiab need heal juhul alles jaanipäeval. Otsides tuleb aga rõõmsasti välja hoopis neid kadunud asju, mis oma pool aastat tagasi tohutult hästi ära on pandud.

Muidu oli pühadekuu nagu ta ikka olnud on. Kuused said metsast toodud umbes kuu keskel ja samal nädalavahetusel pistsin mulda ka paar peotäit tulbisibulaid. Sel aastal on loodus hoogu tagasi hoidnud, lumikellukeste otsad on ainult õige pisut mullast väljas. See-eest vedas oma esimese õie jõulukuuks lahti majaesine roos. 


Sm. Kuusk



Linnakuusele tegime koos oma väikese silmateraga mõned vanaaegsed ehted juurde, üliväga meeldis talle ka oma meetodiga piparkooke kaunistada (hambatikuga sudides). Käisime Apollos Eiat vaatamas ja kuigi kinos ei ole viisakas poolvaljusti rääkida, siis oli ikka uhke tunne küll, kui väikseke, endal jalg üle põlve, vabalt liike määras - jäälind, suur kirjurähn, pödrad (kes tegelikult olid vist siiski hirved, aga viiesele linnalapsele täiesti andeksantav). Ja õhtuseks unemuusikaks sooviti 6 korda järjest Mari Pokineni "No näed". Nooremad noored jõudsid peale jõule koju puhkuselt, kust toodud meenekesed jõudsid nii linnakuusele kui maaköögi seinale.





Vana aasta viimasel päeval kütsin maal maja ja sauna. Küla oli täiesti tühi ja vaikne, peremees oli töölt tulemas. Õhus hõljus peenikesi lumekübemeid. Käisin murelikult suurte kuuskede juures. Saime teate, et varsti tuleb meie maa peale miski langetajate brigaad, kes tahab kõik puud elektriliini lähedusest maha võtta. No mina ei tea, ehitagu see liin teise koha peale, aga meie kuuski küll puudutada ei tohi! 




Toad on kuuselõhna täis veel mõnda aega ja siis läheme iga päevaga kukesammu võrra valguse poole.  Oligi meil jutuks, et tegelikult on kõige paremad pühad ja tähtpäevad võimalikult rutiinsed, tavalised ja rahulikud. Mis ei välista aga sugugi väikest elevust, soojust, rõõmu ja pühalikkust. Ah et miks nii igav soov? Sest parem, kui ei juhtuks midagi ja pühade ajal ju ikka juhtub. Aga see on mul vist natuke professionaalne kretinism, annan endale aru, et on olemas ka selliseid elukutseid, kus ei ole ainult negatiivsed asjad. 


Jätan nüüd mõnusalt rutiinse vanaastaõhtu ja söögipildid vahele ning lähen aastavahetuse hetke juurde, kui oli aeg ilutulestikku lasta. Taevast sadas alla lahvet vett ja tuul oli päris tugev. Äkki vaatasime, et eemal tiheda männi taga vilgub mingi tuluke, mis hakkab aeglaselt meile lähenema. Ma juba justkui tajusin mingit madalat tot-tot-tot häält. Kodukäijad?!! Aga juba kuulsimegi tuttavat aktsenti - uskumatu, aga tunnike enne aastavahetust olid 700 km kauguselt kohale jõudnud meie armsad soomlastest naabrid! Mehed hakkasid raketipaketi kallal sussutama ja mina sättisin telefoni valmis, et kogu see ilu pilti jäädvustada. No nii palju, kui see vihmaga võimalik oli. 

Üks ega teine gaasisüütaja ei toiminud tuules, tikud ammugi mitte. Aga taevale tänu, meile oli abiks tark ja elukogenud põhjanaaber. Ta pani mitu tikku süütenööriga kõrvuti ja lõi hoopiski tikukarbi väävliga nende pihta! Juba hakkaski piu ja pau pihta. Uskumatu, kui palju jõuab inimene lühikese aja jooksul mõelda:

- äkki läheb mõni rakett katusele
- äkki läheb naabermaja pihta
- äkki veereb mõni rakett auto alla
- ah, ju mehed ise ka teavad, kuidas rakette lasta
- mida ma nüüd siis õieti teen, kas pilte või filmi
- ok, teen filmi
- oo, päris hästi jääb peale
- oot, võtan nüüd nii, et maja ja tuled akendes ka näha jäävad
- äkki ma ei peaks üldse filmima, naudiks lihtsalt niisama
- jummel, miks nii palju suitsu on?!
- äkki ikka tossab kuskil räästas?
- aa, see kuldne ongi vist viimane pauk
- eheh, mehed ka nii õnnelikud, no teadagi - poiste värk, mis siis, et üks 60+ ja teine 70+

Ja oligi kõik. Toas panime kuusel küünlad põlema ja vaatasime õhates prints Harry ja Meghan Markle laulatuse ajal heledaks peitsitud lage. Aga remontidest on siin ajaraamatus juba pikemaid ja lühemaid ülevaateid, ei hakka neid kordama. Saabunud aastal suuremaid plaane majaga ei olegi. Äkki õnnestub üks kord inimese moodi puhata ka? 


Võtsin siis telefoni, et vaatan ilutulestiku filmi ka üle ja ohhohhooo - see oli niisugune šedööver, et panin klipi lausa kolm korda järjest kordama. Ütleme nii, et klassika, no peaaegu.. aga eks vaadake ise: