31. detsember 2019

Kaheksa nahka


Aasta lõpp on ses suhtes kasulik nähtus, et inimene püüab mingid tegemata asjad ikka lõpuks ära teha. Mina sain ühele poole ühe imeliku ettevõtmisega, mis mõttes oli juba 5 aastat tagasi, aga teoks tegemist ootas lõpuks veel poolteist aastat. Nimelt sai toa remondi ajal kõrvale pandud paar lahmakat seinte pealt eemaldatud tapeeti. Plaan oli aastakümnete jooksul seintele kleebitud tapeedikihid üksteisest eraldada ja need siis ära raamida.  

No ei kutsunud need tolmused, koipurused, ämblikuvõrgused ja isegi  võidunud paberid endaga tegelema, aga ühel novembrikuu päeval see siiski ette võetud sai. Robby meelest ei olnud see üldse hea mõte. Mida nad lehvitavad siin terve sajandi jao võõraste ja ärritavate lõhnadega? Pealegi sisises inimene kätega vehkides muudkui: "Kõtt, hõtt ja fuu!" 


Njaa, mõte võib ju hea olla, aga mida ma ometi lootsin? Et on võimalik vanaaegsed, peaaegu kokku kasvanud paberid üksteise küljest nii lahti saada, et nad terveks jääksid? Nokitsedes tundsin kaasa kõikidele restauraatoritele, aga iseendale veelgi rohkem. Oli hetki, mil mõtlesin, et aitab, see kõik on täiesti loo-tu-se-tu!


Peagi selgus, et tapeete on ülestikku 8 kihti, lisaks ajalehti ja mustaks tõmbunud papp kõige all. Küll ma imetlesin neid mustreid ja värve, nii palju kui ajahammas, mustus, kliister ja leotamise vesi seda võimaldasid. Imestasin, et ohsaa, kus veneaegsetele tapeetidele on ikka ohtralt kulda ja hõbedat pandud! Ei olnudki meil nii must-valge minevik..


Kuidagi ikka edenes. Mingid vettinud räbalad ju tekkisid, mis tuli ka sirgeks kuivatada. Oleksin soovinud ja isegi saanud tapeeditükkidest mingi maastiku moodi pildi kokku seada, aga tahtsin panna need tükid  paika ikkagi ajaloolises järjekorras ja nii ei tulnud taiese kompositsioon just kõige harmoonilisem. Robby tüdines sellest kõigest ära ja kadus silmapiirilt. 

Äkki kostsid esikust kummalised hääled - valju krabinat ja potsatused. Meie kass, kes reeglina pahandust üldse ei tee, oli riiulisse roninud, suurel pappkarbil kaane maha ajanud, umbes 15 salli ja rätiku seast valinud selle ainsama jõuluvärvilise, riide müstilisel moel endale ümber mässinud ning asunud seejärel otsima endale paremat kohta siin Päikese all. Et see sall tal ka ümbert ära ei kukkunud! Muudkui tuias ringi, kuni lõpuks esiku seina äärde ennast siruli venitas. 



Lollkanguse abil sai ka restaureerimisprojekt valmis. On nagu on, vähemalt on killuke maja ajalugu jäädvustatud - vana talutoa kaheksa nahka. Kunagi hangin sellele väärikama raami. Praegu on sel üks kerglane kaltsukast ostetud raam, katteks paksem plast, millest kuld ja hõbe väga läbi ei sira.



Sügisesi  toimetusi jätkus meil siin Sõrves pikalt. Ausalt öelda üleeilseni, mil riisusin näiteks mõnuga lehti, mis siis, et need juba lumepuruga segamini olid ja tükati maa küljes kinni. Kaasa istutas maha linna naabrimehe antud suure pähklipuu ja paar nädalat tagasi poetasin mulda veel peotäie tulbisibulaid. 



Siinkohal on paslik näidata teile minu selle aasta kõige ilusamat, armsamat ja südantsoojendavamat pilti meie maakodu aiast. Nagu öeldakse - enne ja pärast. Midagi kaunimat enam olla ei saa.


No kes oleks võinud arvata, et ühed maha lõigatud floksivarred nii palju rõõmu pakkuda võivad! Aga näed, võivad, sest kolm sügist tagasi jäin uskuma raadiost kuuldud nõuannet, et floksid tuleb maha lõigata põlvekõrguselt. Et siis jääb lumi nende taha kinni ja juured ei külmu ära. Mis lumi, mis külmu? Siin ei olegi ju neid kahe sooja mere vahel! Suvel olin nende tüügastega püsti hädas - igalt poolt turritasid välja ja ülitüütu oli neid uute varte vahelt välja õngitseda. 

Kaks sügist tagasi juhtus aga nii, et varred jäid hoopis maha lõikamata. Suvel oli kuivanud varte terror veelgi hullem ja see olukord  ei saanud tõesti enam korduda. Õnneks sügis muudkui jätkus ja jätkus, nii et novembri lõpus see ilusaim pilt tekkiski. 

Novembrisse jäi siiski ka värvilisi, maitsvaid ja piduseid momente. Vaikselt said mõned neist tituleeritud juba jõulueelseteks katsetusteks. 




  
Õige mitu korda saime oma väikese linnupojaga koos aega veeta. Mängisime ja laulsime läbi tema lasteaia jõulupeo kava ja taaskord sai kapi otsast alla võetud vana Rootsist ostetud laste süntesaator, mis töötab ideaalselt siiamaani. Lapsel on praegu suur noodihuvi ja üsna kiiresti õppis ta mängima Talve võlumaa esimest salmi. Oleks vist edasi ka õppinud, aga ma ei osanud ise seda piisavalt ladusalt. Vaja järgmiseks korraks harjutada. 

Kui sa kõnnid talve võlumaaaal... 🎵🎹🎅


Veel üks omapärane töö tuli ette võtta. Pitslinikud ära tärgeldada. Jeerum, ma ei triigi enam õieti pesugi, aga kuus imeilusat linikut olid pesus parajateks nutsakateks muutunud  ning need olid juba häbiväärselt kaua kilekotiga kapipõhjas oodanud. Koba peale sain hakkama. Ikka kliistriga, mitte aerosooli ja keemiaga. Eelmises postituses mainitud kahtlastest taliõuntest sai kaks raksu õunapomme ja kõige-kõige viimastest tugevalt ingverine õuna-kõrvitsa marmelaad.





Ühel päeval käisin poes. Tahtsin osta vahukoort ja hakkasin koore pakke enam vähem ükshaaval ümber pöörama, et ikka kõige pikema säilivusajaga isend välja valida. Äkki ütles piimatoodete riiul mulle pisut tõredalt: "Need on kõik sama kuupäevaga!" Mingi jõuluhulluse sajandiksekundi jooksul jõudsin mõelda, et ohhoo, milline innovatsioon! Ja kus see robotsilm siin siis asub? Aga veidi kummardudes paistis riiuli vahelt loomulikult keegi naisterahvas. Tänasin teda ja pobisesin midagi vabanduseks. Riiul, st naine ütles seepeale lahkelt, et mul on siin tegelikult veel värskemat koort ka, kas soovite ühte või kahte? Deja-vu ENSV, muigasin... 



Tore teadasaamine oli meile hiljuti see, et kassid pidid ka ikkagi kõigest samamoodi aru saama, nagu koeradki. Soovitati siis, et kassile tuleb kodust ära minnes rääkida, et nüüd me lähme ära ja tuleme varsti tagasi. Et tema tundvat ennast siis turvalisemalt. Kui see tekst nüüd mõne igavleva toimetaja vemp just ei olnud, aga nüüd me siis räägime temaga rohkem. Tema saab aru ja teeb endast juba selfisid ka.




Piparkooke küpsetasin aga alles üleüleeile. Jah, peale jõule. Enne ei jõudnud või ei olnud seda õiget tunnet. Mees oli tööl nii jõululaupäeval,  vanaaasta õhtul kui 1. jaanuaril. Sihuke vedamine siis, eksole... Ühel hetkel, kui pühadeaegset logistikat paika panime, küsis ta murelikult, et kas me sinna, sinna ja sinna ka peame minema? Ütlesin siis, et kallis, ei pea, me ei p e a mitte kuhugi minema, sest tead, me oleme nüüd suured ja võime teha seda, mida ise tahame.

Ei ole väävel, on madal sügispäike.
Tänase loo põhjal tundub, et perenaise seljast on ka kaheksa nahka kooritud, aga siin on kirjas ja pildis siiski pea kaks pikka kuud. Veini villisin. Aga ainult pool nõutäit. Kõrvitsasalatit tegin ka ainult poolest kõrvitsast. Likööri tegin juba suvel oma aia piparmündist. Pakid tellisin internetist ja olin nendega väga rahul - imeodavad, teistmoodi, kvaliteetsed ja asjalikud. Ja ma ei lasku jalajälje, Gretakese ja Eesti ettevõtluse toetamise teemasse, sest midagi ei ole teha - plussid ja miinused.


Me sel aastal pakke ei teinud, need ongi mittepakid



Linnapuu, veidi rääbak, aga pimedas väga ilus.

Pärnu puu


Tööl. 

Pidu, kus kiputi palju võmminalju tegema

Pinge maas, sest seekord lavastasin peole väikese näidendi

See taat ei tahtnud kuidagi lahkuda. Politseinikud
võtsid ta haardesse ja kuigi vana hoidis uksepiitadest
kinni ja ajas jalgu laiali, visati ta ikkagi lõpuks välja.

Ja jälle ruttu maale!


Väike pirnipuu kaitstud.

Kukeseene kuulamise kunst. 

Sel nädalavahetusel käisime kalal. Kõik käis väga kähku. Meri andis meile ilusa 3,2 kilose punase kala. Lainete loksumise ja tuule müha poole sai saadetud nii mõnedki sõjahüüded ja naeratused ei lahkunud me huulilt mitu päeva.

Mingi aeg tagasi olin meie valdade ühinemise üritusel ühelt kalakaitse tegelaselt natuke nipsakalt küsinud (vabandust selle eest!), et miks te üldse kalapüügi lube ei kontrolli! Olen juba üle kümne aasta neid kohusetruult ostnud, aga kontrollitud ei ole kordagi. Tema aga vastas muhedalt, et neid me kontrollime nii, et te ise seda ei teagi. Ja olime me just oma põrsakese mõõtu hõbekala autosse kandnud, kui minu telefon tegi piiks-piiks. Nii palju, kui ma ilma prillita nägin, algas sõnum sõnaga: "Harrastuspüügiõigus..." Mida!? Kas oligi droon üleval või? Appi, ega load aegunud ei olnud? Tegelikult teatas sõnum, et minu aastane kalapüügi luba lõpeb kolme päeva pärast. 

Robby mõtleb: Kuidas saab 3-kilone kala 7-kilosest
kassist suurem olla?

Sel kalal ei olnud mitte luud, vaid olid korralikud ribikondid.

Noogutab tuules 👻

Uhh, vedas, et me sel õhtul linnas ei olnud !


Täna juhtus aga selline asi, mis õnneks jäi juhtumata. Pidasin just ühte töökõnet, kui mu juhtivtöötaja hakkas jällegi tööle minema. Näitas mulle midagi käemärkidega ja ainuke, millest aru sain, oli see, kui ta kõrisõlme pihta sõrmedega nipsu tegi. Mina muudkui noogutasin, aga mõttes kehitasin õlgu, sest inimene läks ju rooli. 

Žestide tähendus oli aga see, et mees võttis kodust kaasa käsitöö veini ja kinkekoti. Viis ta selle ühele nooremale naiskolleegile, et ikkagi nagu aastavahetus ja kuidas sa käid tühja käega sisse-välja. Tagasi tulles tal peaaegu et käsi värises, kui mulle ühe õrna vahapaberist lipiku andis ja ütles, et jumal tänatud, et ma sinna kinkekoti sisse ikka enne vaatasin ka!!:)))






😇





16. november 2019

Kõik saab lõpuks tehtud.



Küll ikka vedas, et me sel aastal suuremat hulka taliõunu säilitamiseks kastidesse ei pannud. Mu tublid ubinad, mis parematel aastatel isegi maikuuni säilivad ja mida umbes ämbritäis järgi oli, näitasid kõik   üksmeelselt esimesi mädanemise märke! No selge, tervemad pooled moosiks teha ja kohe! Aga siis:

- Kuule, naabrimees pakub meile viinamarju. Neil on kõik kohad neid täis ja pole kuhugi panna. Kas me tahame? Ta ütles, et võib ise ära ka korjata.

Eieieieiei, mul pidi ju rahulik kolme-nelja-õunamoosipurgi-laupäev tulema! Vaatasin aknast naabrite lookas viinamarjaväätide poole ja seal oligi juba paar musta lindu askeldamas. Või võtaks siis ikkagi? Meie enda kolme viinapuu saagist pooled sõime suve jooksul ära ja teisest poolest tegin 5 l mahla. Olgu, murdusin. Ligi 9 aastat olen ise veine teinud ja tuleb siis lõpuks see viinamarja oma kah ära.


Aga enne tuli paar probleemi lahendada. Ei olnud vaba veininõud.  Kui just ühte poolikut ära ei villi. Ei pudeleid, ei korke, ei kapsleid! Suundusin poode läbi kammima. Midagi natuke siit, teist pisut sealt, aga päris õigeid asju ei kuskil. Kodus selgus muidugi, et valede ja hädapärast ostetud pudelite peale, veelgi valemad korgid lihtsalt ei mahu. Uuesti poeringile. Et saagu sellest  veinist siis pakivein. Karpe oli, kotte ei olnud. Tulin tüdinenult koju, aga terrassile olid ilmunud juba viinamarjakastid. Õnneks läks pimedaks, muidu oleks naabrimees vist terve tonni korjanud.

Jah, ma tegin seda - sorteerisin veel samal õhtul kõik need mitukümmend kilo üliküpseid marju peotäishaaval läbi. Sonkisin need puruks ka, kuigi mitte paljajalu tünnis vaid pudrunuiaga potis.


Uus päev, uus poering. Sest et kui mingi ime läbi see veininõu ikkagi tekitada õnnestub, siis suhkrut ja pärmi ka ju vaja. Ikka üks mõte korraga... Ja seal, täiesti ebaloogilises poes, ebaloogilise koha peal komplekt ilusaid pudeleid pluss spetsiaalsed korgid! Ja lisaks veel säilituskotid.


Rahulik pühapäev nägi välja siis selline, et praktiliselt samaaegselt villisin vana veini, tegin ja timmisin uut veini, ülejäänud marjamassist aurutasin ja hoidistasin mahla ning kolmanda ja neljanda käega küpsetasin õunakooki ja tegin süüa. Isadepäevgi sai peetud.

Aga enamasti ei tee ma mitte kui midagi. Olin mingi aeg tagasi kolm päeva üksinda maal ja lihtsalt nautisin. Nautisin näiteks lehtede riisumist. Nautisin, et hirved olid paari vana õunapuu alt viimse kui ubina nahka pannud ja meil ei olnudki vaja neid käruga metsa vedada. Nautisin kassi maavaimustust. Vana karvakera tegi üle õue isegi paar kiiremat hoojooksu, et puu otsa ronida. Nautisin pliidi kütmist ja küünalde põletamist. Mere ääres ja metsaringil oli ka kena (millal ei ole?). Maitsesin magusaks läinud pihlakamarju. Nägin oravat, kes meie maja ees kuuskede otsas elab. Virutas mulle käbiga, kui telefon pildistamisvalmilt käes puu alla hiilisin.






Hommikul ärkasin mürina peale. Unesegasena mõtlesin, et ahhaa, Saaremaal pidi mingi tankiõppus toimuma, need on vist nüüd kohal? Mürin lähenes aeglaselt. Kergitasin kardinaserva ja mida ma näen - meie värviliste vahtrate vahel sõidab hommikupäikeses suur valge laev! Ei, meri on meist kilomeetri kaugusel ja oja kõigest paari meetri laiune. Ilus valge laev sõitis aeglaselt hoopis külavaheteel. Kalpsasin kohe teise akna juurde. Müra tekitajaks oli muidugi traktor, mis laeva treileri peal edasi vedas. The same procedure as every year - mõrrad välja, laevad putitamisele ja talvekorterisse taas kevadet ootama.




Kevadest rääkides.. alles see oli, eksole. Ja siis sai kenade noorte inimeste vaimustusega kaasa mindud ja ühe konverentsi korraldamine enda peale võetud. Siis oli sügiseni veel aega maa ja ilm, aga praeguseks hetkeks on nii, et eile see juba toimuski. Tänapäeval ei ole ju ürituste korraldamine enam mingi vaev, kõik käib telefoni ja meili teel. Ometigi olid kaks päeva enne konverentsi kõik asjad ühekorraga katki - skänner, mikrofonid, kohvimasin, ajaplaan ja tuju. Aga hea, et siis ja mitte õigel päeval.

#meedlakoda #konverents

Ohvriabi 15
Olen siin püüdnud oma tööelu ja eraelu üksteisest lahus hoida. Et kuna töö on karmivõitu, siis on kasulik see enda säästmiseks peale tööaega unustada ja sukelduda kõigesse sellesse, millest siin ajaraamatus kirjutan. Et siis tööl jälle innuga ja värske peaga toimetada.

Konverentsi korraldamise käigus oli aga üks väga lugupeetud, kuid ägedalt kifti huumorimeelega prokurör mind googeldanud, et kohtudes inimese ikka ära tunneks või nii. Ja mida ta vaeseke pidi nägema - vein, vein, vein, VEIN! Ja püüa siis seletada, et ega see, kes veini teeb, seda veel ülearu palju joo. Saunaski käin eranditult veepudeliga. Ega tegelikult keegi ei pärigi aru. Aga need pokaaliga pildid on ju noh nii . . .