26. märts 2019

Haavatavus

Olen juba peast täiesti multimeedia valmis! Korraks mõtlesin, et ma ei tule siia ajaraamatusse enne torkima, kui pinged maas ja diplom taskus (vt eelmist postitust), aga kuidas sa jätad ühe kalendrikuu lihtsalt vahele. Tänased pildid on ka läbisegi maalt ja linnast, nii nagu see elukenegi praegu on.

Mul oli puhkus, mis idee poolest pidi toimuma maal ja olema loominguline. Lausa lõputöö teemaline. Ega ma siis mingi noor ei ole, et lõputöö viimasele hetkele jätan!:))


Pakkisin maale kaasa kõik eluks vajaliku - mitu arvutit, laadijad, kõrvaklapid, kõvakettad, akupangad, telefonid, mälupulgad ja kassi ning aidaa, linnakodu! Ma ei hakka täna pikka põnevust tekitama, räägin kohe lõpu ära. Seda lõputööd ei ole siiamaani. No mingi toorik on, aga suur töö on kõik veel ees ja aega jääb aina vähemaks ja vähemaks... Ühesõnaga - olen vist ikkagi noor!:)

Vahepeal lipsas jälle hulk päevi mööda ja praeguseks on olemas lõputööst juba 6. ehk lõplik versioon.  Aga lähen nüüd jutuga uuesti paar nädalat tagasi.

Naabrid

Maal olid üle pika aja naabrid kohal ja seda hetke olime me juba ammu oodanud. Tahtsime neid külla kutsuda. Jällegi lühidalt - esimesel õhtul  tegime sauna ja pidasime plaani, teisel õhtul pidasime pidu. Kolmandal päeval ei olnud sugugi peavalu või väsimus vaid hoopis heast seltskonnast ja õnnestunud kostitamisest saadud rõõmus energia kirjutamiseks-kirjeldamiseks täiesti olemas. 

Peost veel nii palju, et põhjuseks võtsime lihtsalt kevade, naistepäeva, sookurgede saabumise, lume minekutulekuminekutuleku ja meie maakodu 5-aastase aastapäeva. Kütsime toad mõnusalt soojaks, tassisime sisse suure lahtitõmmatava söögilaua, vaaritasin pajatäie lihtsat maatoitu (kergelt soolatud liha koos kapsa-kaali-porgandi-kartuliga ja koorekaste pluss seened, piprad, kurgid ja tomatid ning kahe riigi koogid ja muud joogid). Panin selle kõik kirja, sest pilte ma ju söövatest ja rõõsatavatest inimestest siia mõistagi ei pane.


Teine hommik..

Abikaas läks järgmisel päeval asjatoimetuste pärast linna ja minul oli poolteist ööpäeva püha vaikust dokfilmile tõlget kirjutada. Mitte, et ta meil lärmakas oleks, vastupidi - hoopis minu töö iseloom on selline, et lasen 10X järjest ühte ja sama hirmuäratavat filmimuusikat ja jorisen sinna oma lugulaulu peale. Aga enne, kui ta läks, ütlesin talle, et lähen korra metsa kolama. Siiasamasse oma väiksesse metsatukka, et kas äkki mõni hirveisand või sokupoiss on ehk midagi ära kaotanud. Ei olnud. Aga metsas oli ikkagi tore. Meil ju suht väheväärtuslik lodumets, aga sel aastal väga märg ei olnudki.



Leidsin paju! Meie kandis on vaatamata suurele niiskusele millegi pärast väga vähe pajusid. St et neid klassikalisi, suurte tibudega pajusid ei leidu, aga raagremmelgaid jmt mudru on vaat et iga teine põõsas. Aga see üks, mille leidsin, ei olnudki võib olla paju, sest tema otsas kasvas roos! No ei ole täna see põnevuse tekitamise päev - see oli siiski paju pahk, mingise sääselise tekitatud ja täiesti tavaline nähtus. Aga mina ei olnud sellest kuulnudki ja olin täpselt samamoodi elevil kui ükskord siis, kui Loode tammikus tammepuult ilusad väikesed õunad leidsin.

Pajuroos

Tulin koju, tegin kannutäie kohvi, sättisin oma tehnopargi üles ja... levi ei olnud. Aga minu internet tuleb telefonist ja minu suurepärane dokfilm oli internetis. Ilma filmi ja selle all jooksvate sekunditeta ei kirjelda keegi mitte muffigi. No ega midagi, soome proua tehtud hõrk mocca kook maitseski paremini, kui töö takka ei kihutanud.

Paari tunni pärast hakkasin juba närveldama, et äkki on telefonil midagi viga!? Aga töötelefonil ka levi ei olnud. Veel mõne hea tunni pärast hakkasin mõtlema, et oot-oot, minu viimane jutt mehele oli, et lähen metsa kolama ja pärast seda ükski telefon ei vasta? Ja ma isegi ei suutnud uskuda, et seda  va levi ei ole, sest 5 aastat ei ole kordagi sellist asja juhtunud. Ma ei räägi internetist, see ikka vahel ujub ühest toanurgast teise, aga kõige lihtlabasemalt helistadagi ei saanud!


Lõpuks võtsin siis auto, et lähen otsin selle levi õige üles. Mere ääres tulid ilusti sõnumid, et tere tulemast Lätti ja osta kindlasti endale reisikindlustus ka, kui sa juba siin oled. No tere-tere, eks ma helistan siis Lätist. Tagatipuks hakkas lund sadama! Oh ma nuputasin seal lumesajus, lasin oma telefonisse kõik rändlused ja ringlused ja roamingud sisse tulla, aga levi ta Läti võrkudest ikka kätte ei andnud. Mere äärde tuli üks kalamees, ka temal ei olnud pulki, aga temal ei olnud vajagi. Ronis pikkade saabastega merre ja... ajas mulle ka kalapüügi isu peale.

Tõin kodust oma kalastusriistad ja tuletorni all sain isegi korra kaasale helistada. Minu süda jäi rahule, et kodused ei pidanud enam mõtlema, et küllap see ainuke Saaremaa karu just meie metsas talveund magaski. Aga tõde oli see, et meheke ei saanud tegelikult mitte midagi sellest kõnest aru, sest see katkes ja näitas Läti võrku. Ehk et ta arvas, et minu telefon on mingil põhjusel ilmselt hülge kõhus teel Kuramaa poole. Ahjaa, kalapüügi tulemus oli -1. Viskasin ühe käsitöö landi otsast ära ja sellega oli püügiisu samuti läinud.

Ju see kell ikka mingi 11 õhtul oli, kui ma lõpuks alla andsin. Aga vot TV levi oli toaantenniga  sel päeval super! Mis sest, et kõik neli kanalit lätikeelsed olid (jah, meil on nüüd telekas, sest keegi lihtsalt andis selle meile, aga eesti keelt sealt ei tule). Loodusfilm lihasööjatest taimedest väljendas just täpselt minu meeleolu. Õnneks leidsin ühe jõulukuise ristsõnaraamatu ja sellega ma oma õhtu ära sisustasingi.

Masendus

Järgmise päeva hommik, ennelõuna, lõuna, pealelõuna - ikka sama jama! Ma olin jube nördinud!  Nii oodatud puhkus, loetud päevad ja planeeritud kirjatöö. Kõik! Asjad kokku ja linna poole! Ühel hetkel hakkasid telefonid metsade vahel piiksuma. Meheke oli oma hambaarsti aja ära öelnud ja tuikava hambaga poolel teel maale tagasi, sest tema närv ei pidanud ka enam vastu. Nii me seal metsa vahel siis kohtusimegi nagu Koit ja Hämarik. Oma tööd ei suutnud ma veel järgmisel päevalgi kirjutada.

Tegelikult olin ma ise endale selle ebaõnne (või õnne?) ju tellinud. Kuidas? Aga nii, et eelmisel õhtul sai laua ümber kõigest ja mitte millestki räägitud. Igaüks poetas mõne unistuse või hullu mõtte. Nooja mina hiilgasin siis oma suurepärase ideega, et tahaksin elada ilma numbriteta elu. Nii et ei pea vaatama kella ega kuupäevi ega lugema raha ja et ei teagi, mis aastaarv parajasti on. Soome proua ütles, et pensionäri elu enam vähem selline ongi (mitte meil muidugi!). Vähe uskmatult  mind vaadati küll, et mida ta siin ometi praalib. Kuid minul ikka nina püsti, et ei mina numbreid taha! Aga kuidas see mobiililevi ja digivärk ja bittide maailm siis ikkagi toimib ja millest koosneb? Kas mitte lõpututest valemitest; nullidest ja ühtedest rääkimata? Vot nii, siin Sõrves ei tohi küll sõnu loopida, siin on maailmade vahel palju õhemad piirid ja unistused võivad täituda. Aga neid peab oskama õigesti soovida.


Filmimüsteerium

Huvitav on see, et kirjeldustõlkijaks-visuaalsuse kujundajaks õppides olen saanud oma ellu  uue suure lisaväärtuse. Nimelt on pimedad inimesed mind nägema õpetanud!  Kirjeldustõlge ise on spetsiifiline ja küllaltki konkreetne oskus, aga kogu see muu maailm oli mulle varem teadmata. Ütlen ainult üht - ligipääsetavus ei ole ainult see, et ratastooliga majja sisse pääsemiseks oleks kaldtee ehitatud. Ligipääsetavus on ka see, et näiteks pime saaks vaadata filme, teatrietendusi, spordivõistlusi, kunstiteoseid ja kasvõi tantsupidusid. Suur teema ja pikk tee veel minna.

Tantsupidu

Silmad sõrmeotstes



Helindamine

Telesaate köögipoolel

Tegelikult ma käin tööl ka. Päris palju on seda tööd ka mandril olnud, nii et LuxExpressis ei pea enam piletitki näitama, tunnevad juba. Ka sel nädalal oskasin ma ennast ühele häkatonile sisse mässida ja täna tegin oma esimesed klaviatuuriklõpsud uues SUURES kabinetis. Loomulikult ei ole see suurus ja mugavus minu, vaid ikka heade klientide jaoks, üksinda piisaks mulle 2X3 platsikesest ka. Olgu, nii tagasihoidlik ma ka ei ole - päikese, mida nüüd aknast näen, võtan küll kõik häbenemata endale.

BFM. Ei välista, et satun sinna veel.

Siit edasi hakkab kindlasti rohkem jälle maakate jutte tulema. Nädalavahetusel sai juba koos pisipiigaga suveplaane peetud. Mõistagi, et saaks lapsena üle aia vaadata ning...








🌷








21. veebruar 2019

Nähtamatud niidid

Tänases loos ei ole ühtegi pilti Sõrvest, sest seal ei ole praegu mahti aega veeta. Aga jutulõng viib ikka lõpuks sinna.

Nüüd ma siis käingi seal BFM-is ehk Balti Filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis ehk Tallinna Ülikoolis kirjeldustõlget õppimas. See pisike kirjeldustõlke katsetus, mille ma siia ajaraamatusse oktoobrikuus esimese emotsiooni pealt tegin, oli muidugi täiesti valesti tehtud.  Aga las ta jääb ja meenutab mulle seda suurt õhinat, mis taolise loominguliigi teada saamisest tookord tekkis.


Niisiis olen nii õppimise kui muu pärast viimasel ajal palju, palju ringi sõitnud - sattunud küll Pärnusse, Lihulasse ja Vihulasse,




Vihula mõisa valvur


Tallinna ja Koplisse;





kinokooli ja hotellidesse;


Sirje Runge, päike ja ribikardin




kunstistuudiosse ja kunstisaali

Saaremaa kunstistuudio




Lumimari


ja ühte kommuuni moodi ägedasse öömajja keset Viru tänavat, kus mitte keegi sõnagi eesti keelt ei osanud. Ilmselt hiina või itaalia keeles oleks võinud seal lobiseda, aga kõik sai selgeks poolelt sõnalt ja lahke pilguga niikuinii.


Sain katsuda ka ühte rasket rotti ja pääsesin valgeid kindaid kandes Kadrioru kunstimuuseumi fondi, kus kunstiväärtuste kompamine oli kohustuslik.




Eesti Kunstimuuseumi Muuseumirott


juhtkoer Janet


Muidugi oli jälle ka laste sünnipäevakuu. Pisike on äkki juba nii suur! Üks hammaski suust läinud ja teine loksub. Küsisin, et millega sa siis nüüd sööd? Tema vastas - külgedega! Käib hoolega ujumistrennis ning.


Kui sünnipäevalapse onu on tantsuõpetaja





Otsisin oma ajaraamatu esimestest sissekannetest ühte vahvat seika kõige esimesest külalisest meie maakodus. Ei leidnud. Äkki ma ei pannudki seda kirja, sest mäletan, et olin tookord parajalt kimbatuses. Sest kuidas ma kirjutan tervele ilmale tagaselja inimesest, keda ei tunnegi ja pealegi natuke koomilises võtmes Aga täna see lugu (uuesti?) tuleb.

Olime maal vist üldse teist korda. Askeldasin üksinda köögis ja kuulatasin ärevalt iga krõbinat, sest vana maja hääled ei olnud veel tuttavaks saanud. Köögist läheb meil tagauks välja ja mets on päris lähedal. Äkki koputati kõvasti uksele ja muidugi ma võpatasin. Olin kindel, et mu oma värske taluperemees lollitab, sest me ei tundnud sealkandis ju mitte kedagi. Tõmbasin ukse rõõmsa hooga lahti ja ehmusin teist korda. Ukse taga seisis üleni mustas võõras mees, suur must näokattega kiiver peas.

                                                        hirmunud lapsed GIF-i poolt

                                                 
Külaline hakkas aga kohe lahkesti seletama, et sõitis mööda ja arvas, et kohal on eelmine peremees, kellega ta oli kunagi hea sõber olnud. Sai siis info antud, et maja müüdud ja kohalik sisse kutsutud.

Köögis asus ta oma harley davidsoni varustust vähemaks koorima. Kiivri all oli must sukkmüts, jope varrukate otstes uhked nahksed narmad ja kindad-saapad-nahkpüksid - kõik olid stiilsed. Palusime ta lauda ja jutustasime maast ja ilmast. Oli täitsa tark poiss, maailma ja elu näinud, iga asja kohta oma seisukoht, aga mitte liiga pealetükkivalt. Koguni peentest veinidest teadis rääkida. Kauaks ei jäänud, asutas ennast peagi viisakalt minekule. Maja taga määras meil veel mitu puud-põõsast ära, sest need ei olnud veel lehte läinud, aga tema teadis, kes need siin kõik sõbra õues kasvasid. Kutsusime teda teinekord jälle läbi astuma, aga olgu ette öeldud, et ta ei tulnud.

Läksin siis teiselt poolt aknast vaatama, et mis uhke pilliga maailmamees meilt minema ka müdistab ja pidin kreepsu saama - ta istus suht sääreväristaja moodi võrri selga ja piristas sellega minema, nahkribad tuules lehvimas ja suur kiiver tasakaalu kõigutamas. No niiiiii naerma ajas, see oli lihtsalt võimatult naljakas vaatepilt. Hiljem saime naabrilt teada, et mehe nimi oli Kalju.

                                              mootorratta GIF           
                                   

Sel nädalavahetusel BFM-is pidime valima endale diplomitöö teosed, millele me kirjeldustõlked teeme. Diplomitöö on meil rohkem nagu siseringi nali, sest see ju kõigest kursus. Eelmise nädala keskel oli just esilinastunud uus dokfilm Süda Sõrve sääres. Režissööriks samuti Sõrve juurtega tüdruk (no eks kõik alla 60-sed on ju minu mõõdupuu järgi tüdrukud ja poisid). Ütlesin siis filmi pealkirja välja, aga sain küllaltki hävitava tagasiside, sest eieiei, seeee ei ole üldse selline film, kuhu saaks tõlget teha, sest filmis üks mees kogu aeg vahetpidamata räägib ja seal ei ole mitte midagi kirjeldada! Mina ütlesin, et ikka tahan seda filmi teha. Siis küsis kursuse juhendaja, et kas ma olen seda filmi üldse näinud? No ei olnud, ainult mingit lõiku ja paari artiklit sellest lugenud. Alles siis jäädi enam vähem rahule, kui piiksatasin, et aga ma tunnen režissööri! Täna ma võin öelda, et natuke juba tõepoolest tunnen.



Nii kui Tallinnas bussi sain, nii panin telefonist filmi jooksma, aga kuna mul ei olnud kõrvaklappe, siis panin hääle vaikseks ja kuulasin filmi kõrva ääres. Panin silmad ka kinni. Ja nägu läks naerule - seal oli tekstita kohti küll ja küll! Sealtsamast bussist kirjutasin ka režissöörile ja tunnistasin kõik ausalt üles. Järgmisel päeval ta vastas, et tema ja filmi meeskond on kahe käega poolt.

Kodus kuulasin-vaatasin filmi korralikult ära - kananahk oli peal ja pisar silmanurgas. Film räägib sellest, kuidas kaval viinakurat ühest ilusast külast kõik viimased mehed ükshaaval ära viib.  Kirjatöö saab muidugi väljakutse olema, aga see mulle just meeldibki. Meil on kursusel inimesi, kes teevad kirjeldustõlke Estonia balletietendusele ja Notke Surmatantsule, asi need Sõrve meeste hingeasjad siis ära kirjeldada ei ole:)



Ja siis, alles kõige lõpuks, lugesin intervjuud filmi režissööri ja stsenaristi Eeva Mägiga, kus ta räägib filmi saamisloost nii:


“Sellel oli keeruline teekond, sest algselt plaanisin üldse teisest tegelasest filmi teha, mille pealkiri oli “Sõrve sääre viimane kauboi”, mis pidi rääkima ühest üksikust mehest nimega Kalju, kes oli Põdra küla ainuke püsielanik... Kõik algas väga kenasti. Ta oli kaine ja huvitav tegelane. Otsustasin kandideerida selle ideega “Eesti lood” filmi ja siis ta kahjuks suri eelmine suvi ära..."

Nii et Kalju meie maakodu köögiuksele enam ei ilmu, aga õnneks pandi ta filmi sisse, kuigi mitte peategelasena. Ja mina püüan filmi värvid ka neile lahti seletada, kes ise värve ega musta-valgetki ei näe.










👼👿