29. august 2019

Sai endale lubatud...

...et käin täna mere ääres ära. See lause ei tähenda mitte midagi. Või õigemini - see lause on ühest filmist ja istus mul mitu päeva peas kinni. Aga sellest veidi hiljem. Praegu püüan siia väikese puhkusearuande maha jätta.


Käisime oma pisikese linnupojakesega ooperipäevadel.  Lasteooper ei olnud sugugi mingi ninnu-nännu, ikka täitsa päris aariaid lauldi. Ainult et Papageno lasi tasakaaluliikuriga lava mööda ringi, primadonna keerutas käes spinnerit ja õhus hõljusid hologramm-kalaparved. Oli 30-kraadine leitsak ja mina imestan siiamaani, kuidas see ooperimaja koos 2000-pealise publikuga küll lendu ei tõusnud!? Nimelt lehvitasid kõik lehvikute ja kavalehtedega pidevalt tuult ja kogu saal oli nagu liblikakasvandus.



Saa sa neist lastest siis aru. Küsid, kas meeldis? Jaa! Kas tuleme järgmisel aastal jälle? Jaa! Samas õnnest just üles-alla ei hüpanud. Aga järgmistel päevadel, kui kuskilt vähegi klassikalise muusika moodi muusikat tuli, küsis linnupoja kohe, et kas see on ka ooper?

Ooperimaja pakitakse taas kokku

Veel käisime ujumas, pargis, mänguväljakul ja vanavanaema juures; uues Thule elamuskeskuses, kinos Lõvikuningat vaatamas ja mana tööjuures lilli kastmas. Mängisime Musta Notsut ja trips-traps-trulli, joonistasime ja lugesime. Tegime lastebasseinis trikke, mängisime terrassil mänguasjadega ja korjasime  kurke.






Käisime maal ja mererannas, küpsetasime pannkooke, maalisime kive ja plõksutasime lumimarju. Vaatasime multikaid, mängisime kassiga, lugesime ja rääkisime jutte, käisime mänguväljakutel. Ja need küsimused! Aga miks te mind kogu aeg linnupojakeseks kutsute? Taadu, aga kuidas su jalatallad saavad ümmargused olla? Aga miks lumimarjad plõksuvad?



Taaduga käidi kalal ja laps püüdis 7 ahvenat, kes kõik merre tagasi kosuma lasti. Ja ometi oli meil ühel päeval toiduks mõnus kodune kalasupp. Ei, see ei olnud kirvest tehtud. Värskemast värskemat kala saab loomulikult see, kellel on osav vend. Minul on.👍



Aga olgugi lapsel mana, taadu, onu ja kiisu 24/7 kõrval, küpsetatagu maitsvamaid pannkooke maasikamoosiga ja ostetagu parimid jätse; tehku taadu lastebasseinis kõige naljakamaid vigurhüppeid, ujutagu last Titerannas oma seljas ringi ja korjaku mere äärest maalimiseks nii palju kive taskutesse, et püksid peaaegu alla kukuvad, siis ühel õhtul veereb ikka üle pehme põsekese üksik suur, oma emme ja issi igatsemise pisar. Ehh, armas lapsepõlv..


💗

Enne puhkusele jäämist käisin Hiiumaal. Ma olen saarlasena sunnitud tunnistama, et hiidlastel on pagana kiftid suveniirid, paljud neist sellised omamoodi kiiskuga. Üks taies õnnestus mul endalgi Klaasipangas valmis meisterdada - imetabane punasest klaasist mitte just kõige ümmargusem pärl, millel erkrohelised lopergused täpid küljes.



Aga milline vaev oli seda teha! Ühes käes tuli pidevalt keerutada varrast, mille peale tuli teises käes oleva klaaspulga küljest 800-kraadise leegi sees klaasi sulatada. Klaaspulka tuli samal ajal vastupidises suunas keerutada. Käed väsisid, selg läks märjaks, prillid uduseks. Prille oli ees kaks paari - enda prillide peal veel kaitseprillid. Ma oma imeteost siin presenteerima ei hakka, aga austus käsitööliste vastu kasvas kõvasti.

Resto Kuur 👌

Lenin kitsega Heltermaa sadamas

Poolel teel Hiiumaalt koju sain kolleegilt kaasa põnevat värsket suupoolist. Kui ma neid tumesiniseid pallikesi keedetuna lapselapsele pakkusin, teatas ta külma rahuga, et need on ju kartulid! Kui küsisin, et kust ta seda teab, tuli otsekohe vastus - lõhnast! Ja maitsesid ka tõesti sama hästi, kui lõhnasid.


Tiina kartulid + Sörve munad = tuhlimoos

Kuna me sel suvel maal suuremaid töid ette ei võtnud, siis saime mõned korrad külalisi vastu võtta. Tõesti oli tore kallite sugulaste-mugulastega üle pika aja koos olla. Linnas olid merepäevad, aga maal paradiisi tagune rahu. Tegime ikka täispaketi - meri, kalapüük, suitsukala, grill, saun, tähisöö. Kõige hoolitsevam pereliige oli Robby, kes tõi öösel külaliste voodite ette kaks hiirt. Ei ole ta sel aastal ei enne ega pärast seda ühtegi hiirt kinni püüdnud. Pugeja!




Hommikulauas õhkas armas külaline, et maal on ikka niiii mõnus - astud uksest õue, päike paistab, jood kohvi, nosid suitsukala, kõik on ümberringi nii ilus ja värske! Et siin ainult elaks ja olekski.


Tegelikult oli nii, et selleks idülliks tuli natuke ettevalmistusi teha. Peremees läks juba enne kukke ja koitu linnast maale, et poekraami varuda, kalamehelt kala tuua, need puhastada ja soola panna, paar tundi muru niita, saunapuud hakkama panna, ka tubadest pliiditulega rõskus välja kütta, veepumbad-kemps korda teha, grillid-suitusahjud üle vaadata. Siis sauna kütta, kala suitsutada, grillida ja samal ajal kogu aeg suhelda, neljal koldel silma peal hoida ja n+1 asja veel. Pole siis ime, et peale 12 tundi rahmeldamist ja saunaskäiku pidi vaprake peaaegu väsimusest ümber kukkuma. Aga ei ta kukkund ja ka väsimus läks heas lõbusas seltskonnas peagi üle.


Näitasin hommikulauas mõnulevale sugulasele eemalolevat võsa ja kõrget rohttaimede müüri ning ütlesin, et kui maal kogu aeg ainult õues kohvi juua ja kala nosida, siis toimuks meie praegune kohvijoomine ka samasuguses rapikus.


Ehk siis teiste sõnadega - ilusates aedades tavaliselt lamamistoolides kokteile limpsivaid puhkajaid ei näe, küll aga kindlasti keskmisest rohkem uppis tagumikke. Meil on midagi vahepealset - on tegemata töid ja rapikuid, aga hea ilma ja vedamise korral juhtub olema ka pügatud muru, mõni lilletutt ja mõnulemishetk.

Mo pöllumaa


Keerad aga külge ja korjad marju:)

Ja nüüd siis lõpuks tänase loo alguse juurde. Jah, ma tegin oma esimese päris töö kirjeldustõlgina. Kirjeldustõlke sai film Skandinaavia vaikus. Film ise on puhas kuld!

Öeldakse ikka, et kui oleks ette teadnud, kui raske see töö on, siis ei oleks seda teinud. Aga mina ütlen, et kui ka oleks teadnud, oleks ikka selle töö võtnud. Sest et see oli lihtsalt n i i v õ r d  h u v i t a v!


Ma ei hakka neid raskusi nimetama. Kolleegid saavad isegi aru, aga filminautijate elamusi ei taha selliste asjadega häirida. Nagu ikka mingit tähtajalist lepingut täites, jäi ka minul üks päev puudu. Isegi kaks (need Hiiumaa päevad, ma ütlen!:)) Sest pidin ju selle tõlke i s e stuudios sisse ka lugema, kusjuures võõrkeeles! Minu keel on teadagi saaremaa keel ja eesti keelt rääkides pean üsna kõvasti pingutama. Pusisin ka inglise ja prantsusekeelsete sõnadega. Käisin isegi kinos filmi igaks juhuks vaatamas, aga jube igav oli, sest kogu film oli peas:)

Kui lõputiitrid tulid, jäi mu suu korraks lahti. Mu oma poja nimi jooksis sealt kaks korda läbi (ahjah, käisin jah seal natuke abis, aga see oli nii ammu)!


Kindlasti on minu kirjeldustõlkes vigu ja alati saaks paremini. Juba stuudiost tulles mõtlesin, et aga seda või teist kohta oleks võinud ju hoopis teisiti teha! Parandada sellist asja aga enam ei saa.

Olin ka varem stuudios käinud - Raadiomajas ühe plaadi salvestamist kiiganud, BFMis koolituse ajal  ja paar korda raadios intervjuud andnud. Aga 75-minutilist teksti sekund sekundi täpsusega varem lugenud ei olnud. Kas ma pabistasin? Imekombel mitte, aga muretsesin küll. Mitte enda, vaid kõigi teiste pärast - tööandja, oma konsultandi, filmitootjate, helitehniku, vaegnägijate, pere ja kogu Eesti rahva pärast. Ei tahtnud ju kedagi alt vedada, algaja nagu ma olen. Aga sain oma konsultandilt teada, et muretsemine on patt. See ka veel! Aga tõsi ta ju on, et muretsemisest ei ole ju mitte kellelgi mitte midagi kasu - see ei anna su ellu mitte midagi; pigem häirib, segab ja lõhub.

confused bugs bunny GIF by Looney Tunes

Nii et ma ei pabistanud.. Kodust välja minnes unustasin vihmavarju maha, aga tuppa tagasi ei läinud, sest tagasi minemine olevat halb enne. Kaasas oli mul paar talismani - muidugi mu armas Krimmi kuldsõrmus kirjaga Gospodi spasi i sohrani. Siis kahed kaitsvad kõrvarõngad, mis olid tikitud kotikeses, mille poeg Istanbulist kingiks tõi. Pihlakaoksake. Poolvääriskivist ripats, mis lapselapse valitud. Käevõrud ja poja poolt Prantsuse surfiparadiisist toodud käepael. Tilluke, isa nikerdatud puunukuke. Seljas oli hea õnne pluus. Ilm oli ilus - järelikult tuleb hea päev. Hingasin sügavalt, hoidsin selja sirge, imesin häälepaelu niisutavaid Isla tablette. Ei-ei, ma ei pabistanud ju üldse!!!:)

Stuudiost tulles (ja veel paar päeva takka) kuulsingi kõrvus seda tänase loo pealkirja ja veel mõnda fraasi või sõna filmist, aga õnnetunne oli nii suur, et kepsutasin ühe soojaga Balti jaama turu parimasse söögikohta, milleks on loomulikult


Minge ja nautige ka seda toitu! Tüürige toidutänaval lihasaali poole ja astuge kindlal sammul eskalaatori taha, sealt juba paistab. Või tellige koju - Wolt ja Bolt (viimane hetkel tasuta!). Söögikoht on balta turu parim, aga krõbekana on seal Tallinna parim. Ja üks rebane on seal minu nägu:)


Nüüd olen saanud mitu nädalavahetust maal mõnuleda. Mõnuks loen ka palju kärutäisi kitkutud umbrohtu, hunnikuid kokku rehitsetud õunu ja niiduki taga kõnnitud sadu meetreid. Kastmist. Okste vedamist. Pilvede vahtimist. Pöidlasuurusi kuumaasikaid. Flokside lõhna. Õueõhtusööke. Sauna. Tähti augustitaevas.


Viinamäe teo munad, nagu sült



Neid tuleb külmadeni


Oma puhkusega jäin ülimalt rahule. Isegi nii rahule, et paar päeva enne tööle minemist mõtlesin heldinult, et küll meil on seal tööl ikka kõik nii hirmus ilusad, targad ja head inimesed (loe: keegi igatses tööle tagasi)!









20. juuli 2019

Ükš kašš läkš üle šilla

... ta šaba tegi tilla-tilla. Muštalehmašabakirjulehmatagakirjulehmašaba.. Šõida taša üle šilla. Pekki, ma ei oska, ma ei julge! Kui mu kodus oleks piilukaamera, siis võiks  neid lauseid sealt kuulda ja samas näha, et nende ütlejal on veinipudeli kork suus. Oijah, olen ennast jälle avantüüri mässinud. Ehk et siis endale aktiivse ja äreva, samas kultuurse ja põneva puhkuse korraldanud. Kuna asi aga alles eos, šiiš ma braeggu biggemalt ei šeleta. Mõistujutt.

*Väike soovitus tänast postitust lugedes - kui võimalik, siis lugege seda kaks korda. Kõigepealt lugege teksti ja vaadake ainult pilte ja alles pärast lugege kirjeldusi piltide alt, kellel üldse veel vajadus seda teha. Sest nii teksti kui piltide kirjeldusi järjest lugedes tuleb ainult üks teemade segapuder välja. Sotsiaalne vastutus ja ligipääsetavus on tänased märksõnad. Mu head mittenägijad, kirjeldused saaksid olla kindlasti väga palju paremad, aga ausalt öelda võtsid need rohkem aega, kui ülejäänud postituse tegemine kokku. Aga ma olen õnnelik, et ära proovisin.

Kogu pildil tihedalt nopitud ja puhastatud metsmaasikad 

Pildil on must, lameda nina ja kollaste silmadega kass, kes seisab 
palkseina ääres oleval pehme kattega pingil, jalad harkis ja 
vaatab keskendunult kaugusesse.

Sain blogiauhindade konkursil ühelt žüriiliikmelt isegi pisut sarjata, et miks ei võiks inimene kõiki asju kohe otse välja öelda. Et jube tüütu see ümbernurgajutt. Vot see on nüüd maitseasi. Mina arvan, et väike mõtlemise, ettekujutamise või unistamise koht võiks ju igas jutukeses sees olla. Või noh, salapära. Aga ega iga kord ei õnnestu tõesti.

Pildi esiplaanil on roosad pojengid ja väike valgete õitega põõsasroos. 
Tagapool muruga kaetud õu, keskel puidust laud ja toolid, lamamistool
 ja eemal väike saunamaja ning põlispuud.

Veel tekitas neis pahameelt see, et miks ühiskonnakriitiliste postituste pähe igasuguseid muid jutte saadeti. Seal oli küll toiduarvustusi, küll moeteemasid. Ma olen 99,99% kindel, et reeglites ei olnud esialgu sõna ühiskonna-. Oodati lihtsalt kriitikapostitusi. Mingil hetkel muutus kategooria ühiskonnakriitiliseks ja vaesed žüriiliikmed, kes alles lõpusirgel mängu tulid, vahutasid.

Tegijal juhtub, üritus oli tervikuna siiski väga hästi ja sooja südamega korraldatud. Ja võib olla võiks tulevikus elukutselised ehk blogidega raha teenivad blogijad ja hobikirjutajad konkursil lahku lüüa, aga ei tea ka, eks ikka huvitava teksti pärast loetakse kõige rohkem.

Aga ühe suure üllatuse tõi konkurss küll. Nimelt väikese lugejaskonnaga blogide seas anti mulle tervelt 250 häält ja seda nii, et ma mitte kordagi kedagi end poolt hääletama ei kutsunud! Ei olnudki seekord kiusatust oma 721-le Facebooki-hõimlasele märku anda, et tule mulju nüüd üks linnuke teatavasse lahtrisse ära ja veel parem, kui sa seda kõigist oma viiest seadmest teed. Isver, praegu mõtlen, et kas ma ise üldse andsin endale hääli?!? Nii et üdini aus 6. koht 28 osaleja seas! AITÄH, teile head lugejad või lihtsalt minusse uskujad!:) Eraldi hinnatud postitused olid mul ka ikka pigem esimese kolmandiku seas.

Roheliste lehtede ja taimede taustal lillakate varjunditega täidisõielise elulõnga suur, üksik õis.

Ja veel - peaks ennast järgmisel aastal žüriisse pakkuma (seda saab teha) ja ma läheksin sinna ainult selleks, et absoluutselt iga blogi või arvustatava postituse kohta mi-da-gi-gi head öelda! Ka nende, kes 7 häält saavad või teemast mööda panevad. Hindamine ei pea ju tähendama ilmtingimata ainult vigade otsimist!

cute you are beautiful GIF
Liikuv GIF-pilt, kus on paikselt keskel sõna: you`re . Sõna järel vahelduvad
  väga kiiresti värvilised inglisekeelsed kiitvad, heasoovlikud ja tunnustavad sõnad. 

Aga jaa, meil oli ju linnupesa maja seina orva sees! Pesi oli muidugi rohkem - musträstas on igal aastal eriti ülbe, tema loobib katusest raevukalt roogusid välja, et tal parem ligipääs oleks. Iga kord, kui ta pesa pealt välja lendas, käis kolksatus. Justkui mingi elefants kolistas seal räästa sees. Linavästrikuid on ka paar paari. Kass seadis nende varitsemiseks varjendi sisse. Aga ta on neile kogu oma flegmaatilisuses üsna ohutu, nuumab niisama silma.

Kass on õues laua all ja piilub tumeroosa laudlina varjust välja. Tagapool vana roostes aiakäru,
milles kasvavad  maitsetaimed.

Pildi keskel puitseina orvas asuv väike linnupesa, kust paistab kaks rohekat
 pruunikirjut muna. Pesa kõrval seina küljes kaks hobuserauda ja paremal 
pildinurgas rohelised taimelehed.

Kuid ma ei väsinud imetlemast linnuelu seal pisikeses pesas. Kõigepealt märkasin väikest halli rinnaga lindu, vist oli salu-lehelind ja pärast sain aru, et neid oli kaks. Tulid teised nii-nii lähedale, kui ma maja seina ääres kohvi jõin. Juba taipasingi, et nad meelitasid mind sealt eemale ja järelikult on kuskil pesa. Milline vaprus ikka! Ma olin ju nende jaoks isegi mitte nagu tank vaid lausa nagu Olümpia hotell ja täiesti äraarvamatu. Kui peagi pesa üles leidsin, kus kuus tillukest muna sees, panime maja tagaukse kinni ja käisime suure ringiga. Pildistamisest ei suutnud siiski loobuda. Munade leidmisest kuni päevani, mil nad mulle pesast kuuekesi peaaegu näkku lendasid läks ainult veidi üle kahe nädala.

Linnupesas kuus udusulis sinakashalli linnupoega, kellel silmad veel kinni.
 Ühel linnupojal nokk lahti, suu seestpoolt tumekollane.

Pildil pruunikirjud linnupojad pesas tihedalt koos, tiivakestel natuke sinakaid
 ja kollakaid triipe. Kahel tibul silmad lahti ja nokad pärani, 
neljal nokad kinni, silmad vidukil. 

Pildil kuus pruunitähnilist sulgedega kaetud linnupoega üksteise otsas väikeses pesas. 
Lindudel ümmargused mustad silmad lahti, nokad kinni.

Tegelikult pidasin juba kuu aega plaani, et minu järgmine postitus algab kirjeldusega sellest, kuidas ma oma kauaoodatud puhkust alustan. Et istun kambris kiiktoolisse ja alles kolmandal päeval hakkan ennast kiigutama. Aga see kukkus nüüd läbi, sest puhkus on tihedalt ära planeeritud ja ega mul õigupoolest kiiktooligi ei ole.

Pildil eespool kuus oranži liiliaõisikut ja puutüvi. Tagapool taluõu, õuekiik,
 kaks autot ja puuriit. Vasakul saunamaja, paremal talumaja nurk,
 mille küljes sinine Torgu Kuningriigi lipp.

Heleda, õrnalt lillemustrilise vakstuga kaetud laual kausike aedmaasiaktega ja valge,
 tumedate tähnidega keraamiline kann piimaga.

Pildil ees rohu sees kasvavad metsmaasikad, 
tagapool vasakul palkmaja sein, paremal mururiba.


Helelillad Martagonliilia õisikud ja lehed pealtvaates.

Õues, maja ees tumeroosa laudlinaga söögilaud ja paar tooli.
 Laual oranž madal kauss tomatite, sibula- ja tillivartega. 
Teises kausis aedmaasikad ja kolmandas kurgisalat. 
Laua keskel kandiline klaasvaas tilliõisikutega, sinepituub. 
Kahel oranži serva ja valgete täppidega taldrikul grillliha tükid.
 Lauast tagapool tume palkmaja sein, milles kaks valget väikeste
 ruutudega akent. Seina ääres rohelised püsilillede puhmad.

Tulin siia täna siiski peamiselt suvepilte üles panema ja pikka juttu ajada ei kavatsenud. Aga näed, vanaks jäänud, palju lobisema hakanud ja kui oleks talv, siis ajaks katus ka lund maha (ei ole mõistujutt, Eesti filmiklassika on). Elud on aga kolinud telefonidesse ja sealt pikki jutte ei loeta.

Eterniitkatusega tumedatest palkidest talumaja eesõuega, ümbritsetuna põlispuudest. 
Maja ees linaga kaetud laud ja oranžide ning heleroheliste pleedidega toolid. 
Maja juures õitsevad roosad pojengid. Ees vasakul valge pehmendusega
 lamamistool ja paremal väike leegitsev jaanilõke.  Õue kohal hele suveõhtune
 taevas, õuemurul mõned päikeselaigud. Kaugemale puude poole sammub
 kaabulotiga mees.

Must kass seisab külgvaates illelise laudlinaga kaetud õuemööbli laual, 
üks käpp astumiseks veidi üles tõstetud, saba kaarjalt. Laual mustade 
kasside kujutistega kohvikannusoojendaja, kassipiltidega kohvikruus, kaks
 veinipokaali ja mustas vutlaris telefon. Taamal muru, puud, 
põõsad ja valge sõiduauto. 

Kolm suurt roosat pojengiõit.

Pildil üleni tihedalt punaseid metsmaasikaid, pruunikas sammal ja kahvaturohelised maasikalehed.

Talutuba. Ees ümmargusel laual suur kauss
aedmaasikatega ja väiksem metsmaasikatega. Tagapool metallist pott
puhastatud marjadega. Tagapool, kahe väikse akna vahel seina ääres
pruun sahtlitega kapp, selle peal vanaaegne raadio (mis muide mängib!),
raadio otsas televiisor, televiisoris pilt lauluväljakust miljoni rahvaga.

Pildil suurelt lilla kellukaline, neli õit lahti, kolm nupus.
Kellukad on pikliku kujuga ja nad on seestpoolt tumedama-
täpilised. Taga ähmaselt rohelus.

Olen juba minagi mitu korda nii maal käinud, et terve nädalavahetuse jooksul arvutit kotist välja ei võta. Tegin järelikult arvutile lihtsalt natuke autosõitu ja viisin ta maale linnulaulu kuulama. Viimati unustasin aga arvuti koos oma kotiga hoopis linna maha. Asju oli ikka päris suur kotitäis. Ja mis te arvate, mitut asja sealt kotist mul maal vaja läks? Õige - null! Teinekord jällegi lähed maale ja sinna on iseenesest midagi laua peale ilmunud, no on imedemaa, ma ütlen!

Pildil suurelt eestpoolt tahapoole Kalevi kommikarp
Kannel, postkaart, kus siresäärne naine teeb turiseisu, pudel
 veini ja suur Jacobsi kohviubade pakk. Tagant paistab vana
raadio ja natuke aknast.

Selfi tehtud sõiduautos. Juhist paistab kirjus jakis õlg,
pool kõrva ja natuke heledaid juukseid. Tagapingi peal
seisab tagumistel käppadel püsti must kass, kes vaatab
 tagaaknast välja ja kellel on märkimisväärselt paks kõht.

Lakoonilisel pildil ees valge nahkdiivani  seljatugi, millel lebab
krapsaka olekuga must kass. Ta keha on pügatud, pea on karvane,
kõrvad kikkis, silmad helekollased. Üle diivani seljatoe kaardub peenike
 saba, mille otsas on karvane tutt. Taga pruunikasbeež värvitud sein,
 seinal kuldses raamis Wiiralti teose 
Marrakeshi maastik repro. Kõrval
valge metallist põrandalamp. Nn linnapilt pealkirjaga "Tagasi reaalsuses".






AD)))

(logo:audio description)