27. detsember 2015

Mõned hämmastavad asjad

Et kas jõulude ajal saab üldse enam olla midagi teistmoodi ja tavatut? Natuke ikka saab. Eks ole ju varemgi olnud lumeta ja lillede-seentega pühi, on alati olnud palju sõitmisi-käimisi; ka sünnipäevi, juubeleid, vahel mõni kurbki sündmus. On parimad toidud, kaunimad kuused, hoolega pakitud pakid ja kallid kaasteelised lähemal ja kaugemal. Jõulupuhkus. Käigud loodusesse. Kiisu tembud.

Kui jõululaupäeva õhtul peale sauna oma pisikese perega lõpuks lauda istud, siis ei suuda ära imestada suurte perede perfektset logistikaoskust. On see ju hämmastav, kuidas kogu kambale mitmete tundide jooksul saunaleili jätkub, kuidas kõige maitsvamad toidud täpselt õigel ajal kuumade ja särisevatena lauale jõuavad, kuidas aktsioon "Jõuluvana" veatult toimub ning kuidas ja kuhu lõpuks igaühele pehme tudupesa tekitatakse. See ON raketiteadus.

Väga hämmastav asi oli jõululaupäeva päeval see, et leidsin maja tagant pudelikese, mis nägi välja nagu lumeräitsakas või jääkristall. Oh, kui palju olime me ligi kahe aasta jooksul samas kohas käinud, riisunud, niitnud, kolanud, nuuskinud, aga täna oli seal see kuuetahuline ja helbemustriline lõhnapudel aegade tagant. Sain selle isegi kerge vaevaga puhtaks ja klaasist ime lõi särama. Olin leiu üle täpselt sama rõõmus, kui talve esimesi suuri lumeräitsakaid nähes.

Veel üks tore, otseti armas asi oli see, et meil käis jõululaupäeval päris jõuluvana! Ikka selline tubli nõukaaegne, kellel sihuke õhukesest sitsiriidest punapunane mantel seljas, takuhabe ees ja vits vöö vahel. Kutsumata, tellimata, ette teadmata. Kena sneguurotška oli ka kaasas. Lihtsalt tulid ja lõbu oli laialt.

Aga kõige hämmastavam on see, et juba kolmas päev soovitakse meile inglise keeles, kuid kõikvõimalike erinevate aktsentidega häid ja õnnelikke jõule! Tunnis ikka päris mitu korda. Hommikust õhtuni. Need on kolme-neljasekundilised raadiolülitused otse pea kohal lendavate lennukite kokpit`idest, mille meie maapealsed tavalised raadiod  kinni püüavad. Ütlevad seal kõrgel ilusti viisakalt oma lennunumbri ja soovivad ilusaid soove.  Üks tervitus öeldi ka noore naise häälega. Selleks hetkeks igatahes raadiosaade korraks vaikib.  Väga sürreaalne, kuid omamoodi hubane ja armas on see sõnum taevast - pilvede kohalt, kus alati paistab päike. 




/seda pikka lugu kirjutasin kolm päeva/




18. detsember 2015

Normaalne Sörve jöul

Eelmisel nädalavahetusel maalt tulles mõtlesin, et huvitav, kummad pildid nüüd kohe  Facebooki üle ujutavad, kas sinilillepildid või lumepildid. Kuusepildid on muidugi juba ammu kohal. Tuli siiski korraks väike lumeke, aga ega sinilille lootus ka veel kustunud ei ole. 



Maale minnes oli aga kindel plaan hoopis seenele minna. Ja niisama metsaõhku hingama. Meie seenekoht on üsna tilluke platsike, aga hätta ei jäta ta meid kunagi, kui vaid vähegi õiget ilma olnud on. Seekord oli aga metsarajal keegi ees. Või õigemini miski. Suur kuusk oli tormis langenud ja mitmeid teisigi puid endaga kaasa tirinud. Puid on meie kandis peale viimast tormi palju maas, aga põhjuseks ei ole mitte niivõrd torm, kuivõrd see, et märja maa sees ei ole puudel eriti pidet. 

Raudteed mööda itta




Kahjuks ei leidnud kullapada, õnneks ei leidnud lõhkemoona


Neljas saak sel aastal


Mingi piir siin meie metsas igatahes kunagi oli - kas CCCP-i, ENSV või sovhoosi?



See nädalavahetus oli ka selleks, et pühadeks kõik korda teha. Nohja saigi toad koristatud ja kuusk toodud ja ehted välja otsitud ja.. juba oligi kuusk toas, ehted küljes, küünlad peal. Küünalde varu suurenes meil tänu vahvatele suvekülalistele Merikesele ja Tõnule. Need on need sulavad, mitte ära põlevad küünlad. Aga see eest on kuusel ja toas just täpselt see õige, ammuste aegade pühade lõhn. Vahel kostab väike praksatus, vahel kiire tilk-tilk-tilk, taht suitseb... Vaikses maamajas on see kui aja puudutus.

Saun sai valmis, verivorstid, kartulid, seened jäid praeahju sooja ja värsked kilud restile ootama, millal neist sütel pahlakilud saavad. Tegimegi ootamatult pühade peaproovi ära! 











Kolmandal advendil toimetasime natuke õues ka. Vahtraseemneid on sel aastal kuhjade viisi ja neid on veel suur kogus puudeltki maha langemata. Roosid lõikasin maha, mõned kuivanud lillevarred veel siit-sealt ja sigadele lasin jällegi peenemaid lõhnu riideribade peale. Õhk oli soe. Ristik õitses. Seened kasvasid. Maasikas valmis. Sõnajalg haljendas. Ja nartsissid tärkasid. Ka päkapikud piilusid.

Normaalne Sörve jöul.















7. detsember 2015

Ükskord pidi see ju juhtuma

Meri möllas ja üle ääre viskas ka. Asusime maa poole teele teadmises, et elekter oli ära läinud, aga peagi tagasi tulnud ja et puid on murdunud, aga ei midagi väga hullu ja et katused on peal ja metsas käib jaht.




Torm on meil siin viimaste nädalate põhiline märksõna. Nagu ikka igal aastal sügiseti ja... kevadeti ja ... talvehakul ja... sageli ka suvel ja... vahel koguni südatalvel. Mõõdupuuks on alati 10 a tagune jaanuaritorm (68-nda aasta tormist ei tea ju alla 40-aastased mitte midagi). Et kas seekord on siis hullem või pole. Eks selle jaoks on hullem, kellele vesi tuppa tuleb, katus minema lendab või puu elektritraatidesse kukub. 

Ma ei saa sellest aru, et kuidas saab maamajas elades jääda lootma ainult elektri peale? Olen tõesti siit-sealt kuulnud, et ongi maal selliseid olukordi, et ei saa ei vett kaevust kätte ega tuba soojaks. Ja igav on, sest arvuti ei tööta ja telekas ka mitte. Meil õnneks sellist asja juhtuda ei saa, meil on pliit ja ahi, kaevust vaatab pooleteist meetri sügavuselt vesi vastu, on akupank ja dünamoga taskulamp, õlilambid ja küünlad, suured potid saunavee jaoks, gaasipliit ja lisaballoon. Telekat ei ole taotluslikult ja arvutita saaks ka hakkama. Terroriste siin peale metssigade rohkem ei ole. PTÜI, PTÜI, PTÜI! 

Nii et kui oled kõikide maailma katastroofide vastu justkui ette valmistatud, siis võib leiduda ikka veel üks nõrk koht - umbes 10 gr metalli, ilma milleta teps mitte maja uksest sisse ei saa. Seda, et meil võtmeid kaasas ei ole, märkasime juba siis, kui olime kilomeetrijagu linnapiirist väljas. Aga ettenägelikul maainimesel on ju ometigi mitmed võtmed! Kindlas kohas. Mitte mati all, ärge mitte lootkegi! Nii et tuld! ja läbi jämeda vihma aina edasi!

Kõhe teekond oli. Palju oksterisu teel, mõned tükkideks saetud suured puud tee ääres, autot kõigutav tuul, külade viisi pimedaid aknaid ja haledad üksikud njääääuuud tagaistmel.. Pole viga, pisike karvakera, juba varsti saad sooja tuppa (sest koldesse on järgmiseks korraks alati ootele pandud tulehakatus), saad oma toidukausside juurde (sest termokastides on vähemalt nädalajagu kassitoitu ja inimeste toitu ikka ka) ja kui ilm jääbki möllama, siis saad rehetoas turvaliselt oma põnevaid kassimänge mängida. 

Õuele saabudes oli pilt siiski natuke hullem, kui arvasime. Üks vana ploom oli pooleks, kuid kukkunud väga viisakalt, midagi kahjustamata. Päikese või vihmavarjud olid koos raskete jalgadega igaüks ise suunas pikali, lilleredel muidugi ka koos potsikutega. Eemal metsarapikus oli ka suuremaid puid pikali. 


Ja me tuppa ei saagi, me tuppa ei saagi... ja kas on vajaagi? ON!



Kõigepealt lasime kiisu puurist välja. Mindi võtit tooma. Ja ei tulda. Ja ei tulda. Ja ei tulda selle võtmega. Kiisu juba tõmbas ennast kössi, aga autosse tagasi ka ei läinud, sest autosõit talle eriti ei meeldi. Sauna võti oli meil olemas, aga elekter käib ju majast sisse. Elekter oli külas olemas, sommide liikumisanduriga lamp muudkui vilkus eemal. Sauna eesruumis oli küll hämar, aga kuiv, kuid meie kiisu ei armasta seal millegi pärast olla. Ilmselt pelgab ta mingeid animaalseid lõhnu, olnud seal ju kunagi lambalaut. Linnas ei taha ta meil kašmiirvaiba peale ka astuda, käib ringi ümber vaiba. Nii et kiisu jooksis ikkagi üle õue maja ette tagasi ja trotsis heitunult vett, mis räästast pritsis. 

Võti oli kadunud! Sest salaaugu taga oli veel üks salasalaauk, millest meil varem aimugi ei olnud. Sai seal veel võimeldud ja redeligagi ronitud, millel muidugi otse loomulikult valusalt ka üks oluline pulk murdus. Olime juba kenakesti märjad. Kogu kaosest ei saanudki pilte teha, sest aparaat oleks märjaks saanud ja vihmavarju oleks tuul ära viinud.




Tulgeometiappiiiiiii!

Hakkasime maja ümber ringi vaatama. Kass käis segaduses näoga räästaalust mööda meiega kaasa, endal kasukas vihmast pärlendamas. Tundsin, et endalgi on vesi juba selja pealt läbi riiete tulnud. No me ei tahtnud ju midagi lõhkuma hakata. Ei lukke, ei aknaid. Ettenägelikul tublil maainimesel on ju veel ka haagid ja riivid ning vanematel akendel lausa naelad seespool ees. Nii et kaks võimalust - kas minna linnast võtit tooma (edasi-tagasi 100 km) või minna linna ja jäädagi sinna.




Terve tagasitee me aina rääkisime, mida sellest kõigest nüüd head sündis, et me linna tagasi minna otsustasime. 

Jõudsime veel valges mere ääres tormi vaadata.
Lisavõtmed, mida me juba poolteist aastat teha kavatsesime, saavad nüüd kohe kindlasti tehtud.
Polnud vaja õhtu otsa kolme ahju kütta, aga linnas tuba soe veel hommikusest kütmisest.
Äkki oleks maal elekter nagunii ära läinud?
Äkki oleks mingi tormikahjustuse pärast  pidanud nagunii poolest ööst linna tagasi tulema?
Saan üle pika aja telekast Downton Abbey`t vaadata! 
Kiisu saab öö läbi magada ja ei pea kõrv kikkis hiirte pidu kuulatama.
Saunas jõuame veel küll ja küll elus käia.
Süda rahul, et elamine üle vaadatud ja risu-räsu ära koristatud sai.
Saan linnas plaaniväliselt veini villida, sest maal see töö mulle ei istu.
Ja äkki saavad mõned liistud ja kaablidki ära pandud.

                                        Muudab rannajoont

Robby oli rohkem kui segaduses. Kössitas turvavööga autoistme külge kinnitatud puuris ja välgutas põlevaid silmi. Uus pikk autosõit ei meeldinud talle sugugi, aga õnneks rooberdama ka ei hakanud. Selle hinnaga muidugi, et keerasime autos soojuse maha, mis meile endile märgade riietega just kõige mugavamat olemist ei taganud. Autoraadiost tuli imelikul kombel Tuljakut. Kergelt närvis inimene ikka ju laulab, mida siis muudki targemat teha.

Terve vald oli kokku aetud,
kihelkond kokku kutsutud
MJAOOOOUUU!

küülaliisi iigat seltsi -
Viruvanem kaasagagi paalutud!
MJAOOOOUUUUU!

Tõn-ni, parajam peiu,

MJAOUUUUUU!

MJAOUUUUUU!

kosind Mannikese endale...........



Ohhjahh, saime ilusti koju ja tee peal antud lubadused täitsime ka kõik ära. Lisaks saatsime oma sommikestele iseseisvuspäevaks õnnitluse. Saime vastu tänud ja soomemaa ilmateate koos lumeoludega ning kinnituse, et jõulude ajal juba kohtume.

Siit kolin nüüd edasi veiniblogisse, sest tänu äpardunud saunaskäigule on teisegi blogisse üle pika aja midagi lisada. Ja et see lugu ikkagi helgelt lõpetada, siis olgu siin üks suine pilt meite merest, sest uus suvi on juba teel. Olge terved! Ja olge ettenägelikud nagu Stirlitz ja Bond kokku!









25. november 2015

Asjad ei ole nii...

Looduse värvipalett on võtnud väga ühetoonilise ilme, aga ei maksa lootagi, et see meid maalt eemale peletab. Sest siin on... midagi. Midagi, mida ei näe. Küll aga tunneb.



Näiteks lõhnad. Kappasin, no hea küll, sõitsin kõik suuremad poed läbi, et leida küünlaid, mis lõhnavad nii eriliselt ainult siin. Linnas ei tekitanud needsamad küünlad üldsegi mingit hõngu tuppa.

Või kui sügise hakul hakkas naabrite poolt äkki mõnusat kärjevaha-taruvaigusegust lõhna tulema, siis tundus tõesti, et selle lõhnaga tuli õuele tagasi ka magus südasuvine soojus. Viimased floksiõied ja roosid on endasse kogunud justkui kontsentratsiooni kogu suve lõhnadest. Või meri. Ah, ma ei hakka siin üldse mere lõhnadest rääkimagi. Ta saadab meile talu ümber kogu õhu, mida me hingame ja ilmad ja tuuled ja kõik aastaajad.




Lõhnadest veel. Hiljuti rääkis telekas üks lõhnadeuurijast teadlane, et maitsed ei teki mitte suus vaid ninas. Eks pandud jälle Marko Reikopil nina lõksuga kinni ja anti komme maitsta. Katse kinnitas, et kui lõks ära võeti, taastus ka maitsemeel. No samamoodi nagu suure nohu korralgi, ei midagi uut ju. Ja kuskil saates näidati aparaate, mis suurtes marketites häid lõhnu õhku pihustavad - puuvili, kohv, lilled jne. Teadagi, mis eesmärgil. Meie maaotsa peal oli vanasti lafka peatus olnud. Ka nüüd peatub seal vahel mõni auto hea-paremaga. Viimati lõhnas siin suitsuliha järgi. Ehtne, kodune, ilma säilitusaineteta ja tooraine siitsamast metsadest kütitud.






Suuresti lõhn oli ka see, miks me üldse siia tarekesse jääda tahtsime. Mis niiväga eriline lõhn see  120-aastases majas ikka olla saab, kui õues veel jäised lumelaigud maas ja maja ise ammust ajast kütmata ja sättimata. Aga vat oli! Vanaemade talude lõhn oli. Kuigi mitte täpselt samasugune, aga ikkagi. Eks palkidesse talletanud ju aastatepikku oma lõhnad rehepeks ja leivategu; heinad laka peal ja paksudest seanaha ribadest tihendid uste vahel, lambavill ja kodune tume seep, põrandavärv ja nõgi.. Nii võiks jätkata ei tea kui kaua. Igas talus ikka ühtemoodi.

Ikka seesama vaade, ei väsi sellest vist kunagi

Peenemate lõhnadega peletame me metssigu eemale ja täitsa toimib. Muidugi teeb vihm oma töö ja kui riideribadelt lõhn maha pestud, siis on ka elukad kohe platsis. Keset õuet ei ole nad siiski veel tulnud. Ja vaat kui tark tegu, et ma ikka kalossidest välja lõigatud katkiseid sisusid ära ei visanud - nüüd ripuvad need lõhnakottidena tüügaste küljes.




Meil käis ka üks kopsakas orav külas. Polnud nii suurt varem näinudki. Värvilt tumepruun ja kõrvade otstes uhked tutid. Objektiiv mul väga ei zoomi, aga mingid jäädvustused on olemas. Robby pidas ennast ka vist korraks oravaks, võttis pika, kiire hoo ja ründas puutüve. Siis vist taipas, et nii vilgas tema paks kere ikkagi ei ole, kui käbikuningal. Siis kössutas natuke aega puutüvel ja tegi näo, et ta ei tahtnudki kõrgemale ronida.






Ei tahaks muudkui halada, et viimased kännumamplid, viimased kuumaasikad, viimased õied, viimased lehed kalendris - kõik see viimane peab ju ometi millekski hea olema! Ja ongi - selleks, et uuesti tulla, peab ju enne ära minema. Ja mis siis vahepeal on? Oi, oi, paljugi on - taevas, tähed, karge õhk ja saunakuumus, tubane soojus, loodetavasti natuke ka siinkandis nii haruldast lund, jõulud, vastlad, päike, kuu. Ja muidugi inimesed kallid - iga ilmaga. 















Ahsoo, et see tänase postituse pealkiri? Ega see ei olegi selle jutu ja pildirea pealkiri. See on hoopis üks minu selle aasta leid või õigemini äratundmine. Mõte on nii universaalne, et sobib peaaegu kõigega siin ärevavõitu elus.

Asjad ei ole nii, nagu nad on - asjad on nii, nagu meie oleme.








19. oktoober 2015

Puuleheke, tasa, tasa..

Vaatasin hommikul maja juurest metsatuka poole, mis kümbles kollastes viltustes  päikesekiirtes. Öösel oli külmetanud ja rohi krabises, aga päikesel on veel soojust küll ja küll. Nüüd on mõnus siin maja lõunapoolse seina ääres hommikukohvi juua, sest päike käib madalamalt ja ei pane enam oma eredusega silmi vett jooksma. Oli täielik tuulevaikus. Ja äkki liugles kõrgelt puuladvast aeglaselt maapinnale üksik puuleht. See oli rohkem kui uskumatu vaatepilt - terves hiirvaikses ja liikumatus sügiseses metsas langeb ainult ühelt puult  alla kõigest üksainumas leheke.


Muruniidu hooaeg hakkab sujuvalt asenduma lehtede riisumise hooajaga. "Enne ja pärast" pilte saab ju lehtede langemise aegu ikka tehtud, iseasi, kes neid vaadata viitsib. Pealegi, kui oled näiteks kolm päeva maal, siis esimesel riisumispäeval on pilt täiesti üheselt mõistetavalt "enne ja pärast". Kas siis teisel päeval sama kohta riisudes on juba "pärast enne ja pärast pärast" ja kolmandal päeval...?

Eelmisel aastal oli palju veel neid alasid, kus mitmete aastate sodi maas ja siis oli justkui tark mõte võimalikult palju prahti kokku riisuda ja hunnikutega hiljem tegeleda. Mõte oli hea, aga tark see küll ei olnud. Vahepeal sadas vihma ja vahepeal ei olnud aega ning hunnikutest said nätsked, rasked lasud. Sel aastal oli siis kogemus ja tarkus kohe varnast võtta - mis täna tehtud.. jne.

See ala, mis järgmistel piltidel näha on, ei ole üldse tegelikult meie maa, aga kõik peavad seda meie omaks, sest loogiliselt paistab nii. Ja kui see siil on korras, siis paistab ka meie õu kenam. Soomlane on muidugi südamest tänulik, et me ta maatükki hooldame ja kiidab meid ikka ja jälle, et oleme tublid ja töökad nagu sovhoosi tööhobused. Jaajah, kiida lolli...  





Öökülmad andsid väikese lootuse ka kalastamiseks, aga mere ääres tundus, et kas ei peaks hoopis ujuma minema. Putukad lendasid ja lausa palav hakkas. Kapsas haises ka. Siis läksid meil ühekorraga landid otsast ära, siis selgus, et kummalgi ei ole prille kaasas ja siis selgus, et karabiinid on otsas. Ühesõnaga - kalu oli sel päeval meres vähe ja need, mis olid, need olid väikesed. Nii et me ei hakanud neid üldse püüdmagi:)





Üleval vasakus nurgas firma Estlant puust käsitöölandid - väga head!


Linnast võtsin tööd ka kaasa, sest pikad ja pimedad õhtud on nüüd tubasemad. Kolveerandist ämbritäiest hapudest õuntest, ühest suures suvikõrvitsast ja kaneelist tegin moosi. Ja viimased 22 pudelit leedriõie veini said kah maal korgi alla. Või kas jäi üks käärimisnõutäis seda veini linna veel? Selgub siis, kui selgub.





Sealt naaberküla perest, kust me mune toome, tehti meile äkki tore kingitus - eboniidist raske telefon. Mõnus oli numbriketast keerutada - 5, 6, 5, 8, 9. Hehhee, no kust ajukäärude ja lubjatükkide vahelt küll see 30 a tagune vana number äkki meelde tuli?! Ja hirmus mõelda, missugust prahti seal veel võib leiduda.



Kukkuu-kukkuu! No küll ta kukub, kuhu ta ikka jääb!


Tõstsime sigade piire tükk maad metsa poole. Näis siis, kui kaua lõhnaained neid eemale peletavad või kas üldse? Jahimees ja külarahvas aasivad meid, et kas teeme jälle hundijahti. Iial ei või teada!



See öö, see mittevanamees, see tulease...





Pühapäeva hommik säras päikesepaistes ja värvides. Naabrimees hakkas ennast tagasi linna sättima ja ajasime temaga veel üle tee natuke juttu. Eemalt tuli kastiga džiip, sõitis mööda, jäi seisma ja tagurdas tagasi. Kunde poolt ukerdas välja meie küla jahimees. Misasja, keskhommikul vintis? Eieieiei, muhe habemik tegi meile parajat rahvateatrit, et ilma auto toeta sammugi edasi ei saa. Ja siis äkki - lendasid kahele poole teed, naabrimehe ja meie poole, mingid kaikad! Meie jurakas kukkus kollastesse vahtralehtedesse, naabrimees sai enda oma nibin-nabin kätte. "Puhtapurupurjus" jahimees kobis autosse ja läinud nad olidki. Ja see, millega meid sõnalausumata kallil pühapäeva hommikul loobiti, oli värske, lõhnav latt ulukilihast suitsuvorsti! Vot on elu!





Ahjaa, veel üks seik veidrate juhtumuste maalt. Ei, ega midagi hullu ei juhtunud, aga mul see va kujutlusvõime läheb vahel filmina jooksma. Nimelt toimus siinkandis kuulsa Saaremaa Kolme Päeva Jooksu üks etappidest. Jooksjad kogunesid Iide kandis ja seal nad siis lidusid elu eest. Umbes samal ajal kogunesid aga Mõntu kandis suureks ajujahiks jahimehed..............  
 
 
A