Ma olen siin ajaraamatus käinud küll ja isegi kirjutanud, aga jutud jäid iga kord pooleli ja aegusid ära. Pealegi ei ole ju ühes kevades midagi uut, olgu ta nii ilus kui tahes ja mina olen kunagi välja lubanud, et ei korruta aina ühte ja sama. No kui see vähegi võimalik on. Aga miskit ju kahe kuu jooksul inimese elus ometigi toimub.
Sel varakevadel oli uskumatu see, et mul ei olnud üldse kevadväsimust. Sest et ma ei saanud seda endale kooli pärast lubada. Lõputööga ei läinud päris nii, nagu mul plaanis oli - nimelt kavatsesin olla väga kaval ja tõlke kohe filmile peale salvestada ja selle siis rahuliku näoga eksamil ette mängida. Aga ühel hetkel teatati, et salvestada ju võid, aga eksamil tuleb sünkrooni lugeda. Appiiii! Terve koolituse oli õnnestunud sünkroonlugemisest kuidagi kõrvale hiilida, sest teised olid selles minu meelest lihtsalt nii palju paremad. No igatahes oli minu oinapäev täiega saabunud.
Aga kaua sa ikka värised, hakkasin lihtsalt harjutama. Lõpuks sai sünkroontõlkest justkui teraapia, sest nii kui pabin tuli, lugesin mõned lõigud, veendusin, et klapib küll ja pabin kadus. Lõpuks ei olnud selleks ka enam mahti, sest pidin varem Tallinna sõitma, kuna minu ideepojuke oli meie asutuse häkatonil finaali jõudnud ja mind oodati sinna pitchima. Jaajah, umbes nii, et saare memm on Telliskivi keskuses, vardakott käevangus ja heegeldab pitsi.... Või oot, oli see kuidagi teistmoodi? Igatahes, kui see popp ja noortepärane kamp sealt kuumast klubist, hõlmad laiali, lõpuks märtsikuu öhesse laiali vajus, ei olnud enam üldse soe ja karge meretuuleke tegi kohe oma töö. Rinnus ja kurgus kipitas, nina oli nii kinni, et hea, et mu kirjeldustõlkes ei olnud vaja kasutada sõna "kanamuna". Palju õnne!
Ei muud - rohud rindu ja Ülemiste järv kaotas neil päevil minule liitreid ja liitreid vett, millega üritasin pisilasi välja uhtuda. Minu mure ei olnud enam eksam, vaid see, et ma läbi peamikrofoni teisi lihtsalt kurdiks ei köhiks. Eriti ebaõiglane mu heade uute tuttavate suhtes, kes ju ei näe ka...
Aga kõik saab alati ühel hetkel mööda ja korda. Eksam läks väga hästi ja küsiti isegi, et kas ma olen varemgi niimoodi tekste lugenud? Haha, sellega on omakorda lugu, mille ma julgen võib olla kunagi jutustada, aga oh ei, see kõik oli minu jaoks suurim eneseületus. Lõpupidu oli BFM-is kringli ja tantsuga, aga mina olin sel hetkel juba bussis, et keskööl koju ja hommikul tööle jõuda.
Ja võiski hakata kevadet nautima. See tuli ikka päris mitu korda ja eks viskas hilinenud kevadväsimustki sisse. Sel kevadel oleme saanud rohkem merega tegemist teha ja erinevaid kalu mekkida, peamiselt küll rannakaluri võrkudest pärinevaid.
|
Lumeroos |
|
Võrgule |
|
Lautrid. Pärimus. |
Ühel varahommikul läksimegi kalale. Kõigepealt matkasime mööda kallast, sahistasime läbi roogude ja sulistasime mööda merepõhja; kõik selleks, et veenduda - siin ei ole kala! Aga mis siis, päike soojendas juba kive ja merel oli tema võrratu 1001. nägu. Mina ronisin, ukerdasin, hüplesin ja vänderdasin mööda kive ja kaasa sumpas kahlamispükstega puusast saati vees.
Aga noh, mis mina teha saan, et maakera mu lante armastab ja ei taha neid kuidagi enda küljest lahti lasta. Vaatasin juba viltuse pilguga ringi, et missuguselt kivilt kivile liikudes ma selle landi ehk põhjast kuidagi lahti meelitan, kui äkki nägin, et minu kangelane kahlab vees landi poole nagu Kihnu Jõnn, vahused lained kahel pool. Juba oli ta tamiili kätte saanud, kui äkki vääratas, vehkis korraks kätega läbi õhu ja plartsatas vette. Järgmisena nägin, kuidas tema kahlamispükste saapatallad vee peale tõusid. Uhh, sajandiksekundi jooksul jõudsin mõelda, et äkki lõi pea kivi vastu ära ja kuidas ma nüüd ruttu temani jõuan? Lainetest tõusis verine käsi... aga juba peanupp paistis ja mehel olid jalad all. Ära tõi!
6, 7 või 8 aastat tagasi oli kaasa landikohvrisse visanud mõned plaastrid ja näed - juba läkski vaja. Siinkohal jagan ühe vana merekaru soovitust - mehel olgu meres alati kolmas jalg kaasas. See on siis toigas, mille ühes otsas on raskus ja teises otsas ujuk.
|
Suitsusäinas |
|
Lest, va lahja loom |
Kevadel tegin ka midagi sellist, mida viimasel ajal õige harva teen - käisin Mustjalas, villisin veini ja õmblesin. Viimane oli pigem võitlus iga riidetüki ja niidijupi pärast, sest kass arvas, et kogu see sahmimine ja põristamine toimub ainult tema lõbustamiseks.
|
Pastöriseerimine |
Koduveini konkursil ei ole ma enam kaks aastat osalenud, kuigi see villitud vein oli tehtud 100% puhtast õunamahlast ja ilma keemiata ehk siis käärimise peatasin pastöriseerimisega ja selitusaineid ei lisanud. Vein on selline keskmine, ei midagi erilist ja liiga noor veel. Kui ikka ülihea või -eriline ei ole, siis pole mõtet konkursile ballasti viia.
Esimene õues söömine oli meil munadepühade ajal. Loomulikult oli kass siidivatiteki-kunn ja ühe hea vanaema tehtud martsipanikringel lihtsalt sulas suus, viis keele alla ja kadus kui Musta mere põhja.
|
Pildil vihje, kes käis külas? |
Midagi enneolematut tegime ka, me siirdasime oma eesõue keskelt sipelgapesa ära. Loomulikult uurisin ma enne netist mis ja kuidas. Selgus, et looduskaitse all olevad kuklaste pesad teisaldab soovi korral keskkonnateenistus nii, nagu seda õigesti teha tuleb. Meil olid tavalised pisikesed mustad sipelgad, keda kuskil artiklis koguni hävitada soovitati, aga meie püüdsime selle mätta ikkagi ühes tükis ära viia. Pesa tahtis laiali vajuda, aga kuidagi vineeri, rihmade ja käru abil see mütakas viidud sai. Hulk maaalust osa ka ettevaatlikult välja tõstetud ja uude kohta viidud. Ja vaatan mina mõni nädal hiljem telekast loodussaadet ja seal teisaldatakse parajasti kuklase pesa. Lihtsalt kühveldati labidaga kõik prügikotti läbisegi!?
Veel sai rajatud üks roosipeenar, kass paljaks pügatud, Eurovisiooni vaadatud, murumänge mängitud (kui muruniitmise aktsioone kuidagigi pehmendada), Pärnus ja Tallinnas käidud, rabarberikooki ja -kisselli tehtud, nurmenukke korjatud, mitu korda metsas luusitud, Jämaja kalmistul pööraselt õitsevaid sireleid vaadatud ning isegi ühel matusel käidud. Näete siis, kui palju jõuab, kui ajaraamatust paus on võetud ;)
|
Mõnus käopäka mütakas meite metsas |
|
Nii ilus, et kuulutaks või riigi välja. Ahjaa, täpselt siit ju kuulutatigi. Pärnu. |
|
Oli kord... |
|
Eurovisiooni ja sooja leiba, mõtelge! |
|
Ei ole parkett, on rabarberikook |
|
Mitusada meetrit sirelimüüri |
|
Enne niitmist |
Blogikonkursile ei kavatsenud ma seekord ennast kohe kindlasti üles anda, aga andsin. Sest et reegleid oli muudetud ja mingi 3-4 kategooriat hinnatakse nii, et tuli saata oma parimad postitused. Kui neid valima hakkasin, siis mitte üks ei olnud hea, aga midagi sinna ikkagi saadetud sai. Üleüldine hindamine on ikka ka, nagu igal aastal, aga mu head, ärge tõtake hääletama, sest tänasest on nii...
Mul ei tulnud lihtsalt kordagi sellist õiget tunnet, et paluda rahval enda ajaraamatu poolt hääletada ja nii on ja las ta olla. Tänasest oligi kuidagi vabanemise tunne, et kõrva taga tiksuva asja võib rahulikult ära unustada. Teisi blogisid veidi sirvisin ja minu meelest oli seal seekord palju häid. Eriti meeldis mulle uustulnukate kategooria, kus tundsin ära selle alguse värskuse ja õhina, kus on veel nii palju öelda ja näidata.
Mu kevadine tipphetk oli aga ühel õhtul mere kaldal. See napp kuukene, kui ookeanikala tuulehaug meie meres kudeb, ajab kalastajad pöördesse või vähemalt elevile. Ainuke kahetsus oli see, et olin täiesti üksi, kuna keegi ei saanud seekord maale tulla. Tuul, vesi, päike, soojus, laine - kõik oli õige ja teise viskega oli kala käes. Kohe tuli ka teine. Terve õhtu oli lõbus. Kuna palju kalu läks ka otsast ära (loe: sain peaaegu kätte), siis läks isegi kalade lugemine sassi ja õnnelikult mere äärest tulles kiitlesin 7 kalaga. Aga tegelikult oli ikkagi 6 tuulekat ja neist sai praetult kena suupoolis ema sünnipäevalauale.
Aga täna on nii, et vihm räägib ladina keelt (see väljend on muidugi Betti Alverilt) ja toas on mõnus olla. Mõte sai otsa ja jutt sai ka otsa. Olge munud!
💪