12. aprill 2021

On ainult hetk, milles viibime praegu*

Viskan kähku mõned varakevadised pildid üles, enne kui suur kevad sisse murrab. Kui lumi ära sulas, siis tundsin lausa füüsilist õnnetunnet, et ei olegi tänavaääred enam jäätunud lumevalle täis ja kaks autot mahuvad üksteisest täiesti vabalt mööda. Ja siis nautisin omakorda oma õnnetunnet, et nii loomulik ja väike asi võib nii palju rõõmu teha. 


Nädal aega tagasi sain juba ühe puuginiru enda pealt kätte. Teisel katsel. Saunas ma ta avastasin, aga kuna maal suurt peeglit ei ole, siis usaldasin puugieemaldusoperatsiooni hr dr Abikaasa õrnadesse kätesse. Meil on see pisike sõrgkangi kujuline riistapuu, millega saab puugi hõlpsasti välja keerata. Noo, seda keeramist teostati nohisedes ikka päris mitmeid kordi ja lõplik diagnoos oli, et pea jäi vist sisse. Ja raviplaan oli järgmine - rohkem joodi!


Joodikombe lugesin kunagi välja ühe väliseestlasest arsti blogist, kes soovitas u 10 min enne puugi välja tõmbamist tema ümber määrida lärakas joodi. Aga mitte puugi enda peale! Kuna joodil olevat väike aatom, siis imbuvat see sügavale ja blokeerivat mürkide leviku. 


No üldse ei ole vahet, kas see on tõsi või mitte, aga tükki see küljest ära ei võta ja haiget ka kellelegi ei tee. Teine variant oleks olnud peale määrida soomlaste toodud salvi, mida meil ei müüda. Või kui, siis retseptiga. See on nagu vaseliin, aga kui ma ükskord taipasin tuubi pealt kirju lugeda, siis selgus, et see on hormoonsalv. Tekkis tõrge. Nii olemegi 7 aastat oma puukidele joodiga nõiaringe ümber joonistanud ja borrelioosist oleme siiamaani pääsenud.  Puukentsefaliidi vastu oleme vaktsineeritud.

Maja taga



Nonii. Järgmisel hommikul puugikoht ikka veel sügeles ja küüntega napsasin selle "pea" siis käsikaudu välja, sest hr dr Abikaasa oli juba linna sõitnud. Ja mida ma näen - täiesti terve ühes tükis tilluke puuk! Õnneks kutu. Ja ei teagi ma nüüd, kas puuk heitis hinge joodist või koroona vaktsiinist või ehmatusest, et ta pidi meiega koos teki all öö veetma.



Koroonavaktsiiniga juhtus meil ka naljakas lugu. Läksime vaktsineerima pühas teadmises, et saame Modernat. Süst tehtud, istume ooteruumis ja tuuakse infoleht, mis algab sõnaga Astra... Oehh, see oli just täpselt see aeg, kui riigid hakkasid Astrat ära keelama ja oli minulgi mõte, et kui seda pakutakse, siis vist ei võta. Aga ei tea ka, pigem olime seda meelt, et veab, kui nii nooooooorelt üldse midagi saab. Margi osas oli meie puhul lihtsalt mingi arusaamatus ja ausalt, mitte keegi ei ole mitte milleski süüdi. Mehed, kes meiega koos ootasid, naersid, et nüüd öelge neile, et otsige see vaktsiin üles ja võtke tagasi. 

Umbes ööpäeva olime haiged ka ja mis siis ikka - kui ka muutume kunagi libahuntideks või hakkame helendama, siis tareke metsatukas on selliseks eluks just paras koht. Kuulge, me oleme siin saare peal raketibaasid, radarijaamad, tankikolonnid, tuumaallveelaevad, tsiviilkaitseõppused ja isegi Tšernobõli roosa tuumapilve üle elanud, kas me ei tule siis toime ühe pisikese süstiga?


Kodukontori korrapidaja

6-tunnine seriaal, kus peategelase ainsaks tegevuseks on
sisse-välja-sisse-välja-sisse-välja joosta - kasside oscarifilm!

Ma ei võta siin pikemalt üles vaktsiini või maskiusu teemat ja igaühel on tõesti õigus arvata, mida ta tahab. Aga ühte nähtust ei ole ma osanud veel mitte kuidagi lahti muukida - et kuidas üks osa inimesi tahavad juba nii pikka aega järjest  ainult negatiivsuses ja rahulolematuses elada? Meil kõigil on vahel nigelamaid aegu ja igaühel võib tõredust ette tulla, aga  siis tulevad ju jälle paremad ajad... Kevadised hetked, naljakad hetked, suured ja väikesed hetked...

Sotsiaalmeedias näen, kuidas viirusega seotud teemasid jagatakse ja kommenteeritakse kibedusega kasvõi viis korda päevas! Mitte midagi muud nagu enam ei ole. Justkui ära tehtud. Kuidas selline kompromissitu, vihane ja põlglik eluviis saab elu paremaks teha või õnnetunnet tekitada? Aga see vist ei olegi tegelikult üldse viiruseteema.




Minul on nüüd uus kaaslane, Kindle nimeks. Hiinast tuli. Mõtlesin, et kas ma ikka harjun ära ja ega ei hakka äkki uue raamatu lõhna või lehe krabinat igatsema, aga ei-ei-ei, väga äge on see e-luger. Muudan lehe valgust ja tooni, reavahet ja tähekuju kui vaja. Saab lõike kopeerida ja märkusi kirjutada. Isegi leht rullib ennast samamoodi edasi, nagu paber. Ja mulle meeldib mõelda, et mul on käekotiga terve raamatupood või raamatukogu kaasas. 



Tegelikult püstitas kaasa mulle maale ausamba või noh kasuliku taiese. See on ikka ilus ja õhuline, mitte nagu mingi laulev tünn. Eriti hästi on ära tabatud minu olemus ja iseloom. Vaadake ise.

Nüüd kirjutan siia ajaloolised ja uskumatud sõnad - ühel nädalavahetusel me ei tahtnudki maale minna. Ega me ei tahtnud linnas ka olla. Tegime siis ühe sõidu otse läbi Saaremaa üles välja - Kihelkonna, Odalätsi allikad, Ninase pank, Panga pank, Saaremaa süvasadam, Tagaranna. Midagi ei ole teha, minule meeldivad pangad altpoolt rohkem, kui ülevalt. Aga seekord trotsisime külma tuult ikkagi pankade servade pääl. Odalätsi allikatel olin esimest korda üldse. Et need Vanapagana jalajäljed võivad ikka nii imeilusad olla!




Kõige rohkem üllatas mind aga Tagaranna küla. Nii ilus ja korras kaluriküla, kus ebasaaremaalikult tihe majadesumm risti-rästi ning kus küla vaim lausa hõljus katuste kohal. Millegi pärast meenutas Viinistut. Ja kui mõnus võib seal veel suvel olla?

Tagaranna tee ääres on endistest veskitest tehtud eit ja taat. Mõned aastad tagasi, siis kui me veel noored olime, tegime ühel kaunil südasuvisel päeval nende juures väikese puhkepeatuse. Siis oli seal avar loopealne oma madala taimerikkusega - käpalised, nõmm-liivatee, kukehari ja minu lemmikud pisikesed mitmevärvilised koldrohu tutid, mida pigem kassikäppadeks kutsutakse. Nojah, seal me siis külitasime  pehmel lõhnaval lillevaibal ja õhkasime, kui ilus on elu. Nüüd on seal äkki mets ja minu meelest piilub veski-taat justkui pisut parastava näoga mändide vahelt.

Aga ütleme nii, et siis olid õied, nüüd on viljad. Meie pisi sai juba aastaseks! Sünnipäeva pidasime veel netis, aga küll saame peagi kokku ka. 





🎈



* Kindlasti üks levinumaid pealkirju eestikeelsetes blogides. 










6. märts 2021

Mönus, tore, armas...

Läbi, otsas, vsjo, finito, kõik selle talvega! Jaa, ma tean, et tuleb veel miinuskraade ja kindlasti veel jääd ja lundki, aga päike ei valeta. Ka mõne miinuskraadiga on meie tarekese lõunapoolse seina ääres juba mõnusalt soe. Siinsamas voodrilaudade taga hakkavad varsti ärkama tiibadega hiired ja köögitrepi alt suundub oma jahiretkedele nastik nimega Voolik. Päev on parajalt pikk, metsalindudel on uued noodilehed välja otsitud ja rasvapallide juures käib sõna otseses mõttes tiivaripsutamine. Toad on valgust täis - sellist kollakat ja pehmet. Laisad kärbsed tuterdavad mööda aknaklaasi, sest toasoojus ja õuepäike on nendegi radarid sassi ajanud. 


Kui me eelmine kord maale tulime, oli öösel olnud -15 kraadi ja meri oli kuni Lätini jääs. Päeval läks aga sulale ja lumekasukas vajus lausa silmanähtavalt aina madalamaks ja madalamaks. Kas nüüd või mitte iial! Seda plaani olin klapitanud juba aastaid. Sest meie siin oldud aja jooksul on vaid kaks tõeliselt paksu lumega talve olnud. 


No kes ei tahaks siis ära proovida seda va saunast lumme hüppamist!? Lapimaal ju midagi taolist 20-kraadise külmaga tehtud sai, aga oma saunast ei olnud veel õnnestunud. Eks mingi õhem lumi käi siit ju igal aastal üle, aga sa ei hakka ju ennast 3-sendimeetrise lumekirme peal paljalt veeretama. Pärast oled muru, mulla ja puulehtedega koos nagu vana karvane tont. S.t. - lihtsalt karvane tont.


Et jälle 3-4 aastat ootama ei peaks, otsustasin, et paar nädalat kestnud kangekaelsus (loe: kaelavalu) on nüüd möödas ja ära paranenud. Ja tehtud see lavalt-lumme aktsioon saigi. See oli lihtsalt uskumatult mõnus! Nüüd ma tean, mida jääaugufännid tunnevad. Ja ausalt, ma olin sama elevil ja ütlesin täpselt samasuguse häälega "Mönuus, toreee, juhuuu!", nagu seal Lussuliiva videoski näha võis. Ainuke asi, mida järgmine kord teisiti teen on see, et pistan midagi jala otsa. Ja uuesti sauna minnes oma surisevad jalaalabaad lõhnava aroomisoolaga jalavanni pista - no seda tunnet ei oskagi mitte millegagi võrrelda.  

Muusika ei ole videole lisatud vaid tuli sel hetkel
 juhuslikult raadiost 👌

Kangekaelsus tuli küll natuke tagasi, aga pakkusin selle probleemi oma kolmele jämedale kuusele lahendada. Ja pärast kuuseravi käisin taastusravil kaheharulise vahtra all. Sealsamas põlispuude juures on meil lõkkekoht ja sinna olime sügisel vedanud ühe maha võetud ploomipuu oksad. Ohh sa poiss, kus seal olid kitsed endale restorani korraldanud! Oksavallini viisid risti-rästi jäljeread ja kunagise lauda vundmendiasemele olid ka mõned magamiskohad lumest välja kraabitud. 


Oleks pidanud ikka mehega kihla vedama. Tema ütles, et lumi on nädalaga õue pealt läinud, mina ei uskunud. No loomulikult oli läinud! Mõned valged laigud metsa all ja supilusikatäis lund trepi ees ei ole enam kõnelemist väärt. 


Kuulsime naabrimehelt juba varem, et orav on tagasi. Täna siis nägin ka.. neid! Jah, kaks tükki! Oi, kui vilkad ja oi, kui naljakad ja oi, kui ilusad. Ühel oli kuidagi väga erkvalge kõhualune. Keerlesid mööda sirget ja siledat jalakatüve kõrgele üles ja hüppasid sealt siis tihedasse kuusevõrasse. Kaua nad seal ei passinud, juba silkasid üksteise sabas üle õuemuru minema. Olen ka mõelnud oravate söögimaja peale, aga ei, seda ei ole vaja - meil on siin ümberringi kuuski ja veel rohkem sarapuid, miskeid limuseid kindlasti ka. Las loodus elab oma elu. Näiteks vihmaussid olid lume all muru täitsa üles tõngunud. Usun, et see on murule kasulik. 

Ja mere ääres - mis jää, kus, millal? Viis päeva tagasi? Ei ole võimalik! Tegin mõned spinninguvisked ka, korraks keegi nagu naksatas, seejärel väristas ja ülejäänud pool tundi ma lihtsalt võimlesin seal merekalda peal. Päike hakkas loojuma ja merekaldal madalas männitukas kiiskasid kukerpuu põõsal nagu pisikesed punased rubiinid. 

See vaikus, see taevas, see laineloks, see sambla ja kulu lõhn, see ioonidest pakatav mereõhk!  Maja taga on suur plats lumikellukesi, tumepunane lumeroos kohendab end iga päevaga lopsakamaks. Vanapoiss Robby sätib ennast laua peale päikeselaiku, et siis aknast linnu-TVd vaadata või käpp põse all  uinakut teha.




Millalgi siin hõiskasin, et minu kaks pilti valiti Jämaja kihelkonna kalendrisse. Ühe neist sai juba ette keerata. Teisel pildil on õu, maja ja õitsvad kirsid. Selle kohta oli üks kohalik karune meremees mehele ühmanud, et näe, üks oskas oma vana sara ka kalendrisse sokutada. Saarlastele kindlasti mitte, aga ülejäänutele pean igaks juhuks tõlkima, et see oli loomulikult nali. Tunnustamine käib siin ikka läbi mahlaka tögamise.


Sünnipäev, sünnipäev, vastlad, sünnipäev jne.










30. jaanuar 2021

Südatalve värvid

Sõitsin maale. Päike säras, tee oli paljaks sulanud ja autoraadio rõkkas lustakalt. ToeTagi Pankrot kõlas äkki kuidagi värskelt ja veelgi naljakamalt, kui vanasti. Mitte et loo teemaga midagi pistmist oleks, ptüi, ptüi, ptüi...


Juba poole tee peal mõtlesin, et väravaaugu ees on kindlasti lumevall.  Väravat meil muidugi ei ole,  aga mida targemat sa selle avatud sissesõiduala kohta ikka ütled, kui väravaauk. Teadsin, et kurvilisele maanteele lumevaalude vahele ei ole võimalik parkida. Seega plaan nr A oli vallist hooga läbi panna. Ja paningi. Killadi-kolladi üle kivide ja kändude. Sõna otseses mõttes. Ühe esirattaga üle puujuurikate ja teisega üle kivi. Uskumatu, kuidas ühtlane valge lumevaip ära petab! Suvel on need juurikad ja kivid ilusasti puu all, madalad vahtraoksad kohal laiumas. 


Toas oli +6 kraadi. Meil on toas nüüd üks imeline kvartsliiva küttekeha. Juudihabeme oksake igatahes seinavaasis enam ära ei külmu ja kui tuled alla panna, siis läheb maja hästi kiiresti soojaks. Ja veel on imelik see, et radikaga +6 on soojem, kui ilma radikata +6. Sisse astudes on kohe selline pehme õhk. Poole tunni pärast oli köögis juba +14 ja paari tunni pärast +27 kraadi. Sai sooja ja kuiva õhku ka riietekappi lastud ning voodisse elektritekk huugama pandud. 


Maale minekuks oligi peamiselt kolm põhjust - lindudele süüa panna, kuusk välja viia ja maja korra soojaks kütta. Kaks viimast ei olnudki niivõrd olulised, aga linnud söövad siin kilode viisi toitu ja kui kord oled neid üleval pidama hakanud, siis ei tohi seda pooleli jätta. Siin ei ole pisikeste rasvapallidega midagi peale hakata, paneme ikka kilose vorsti iga nädal. 

Moepärast lükkasin veidi radasid ka lahti, sest oli ju suur sula ja lumevaip kahanes nagunii tundidega. Rohi oli lume all roheline ja üks külmast sale vihmauss ajas lumetüki peal oma ussiasju. Isegi mingid sääselised lendasid ringi! 

Kui poest lindudele toitu ostmas käisin, ei saanud ma kuidagi mööda astuda hüatsintidest. See lõhn! Ja ära ma nad tõin! Istusin soojaks köetud toas akna all - ühel pool kollased ja roosad hüatsindid, teisel pool sumekuldse päikese valguses helkivate klaasehetega kuuseke. Täitsa filosoofilised mõtted tulid peale kohe. Et kuidas uus tuleb oma vääramatul, värskel ja ilutseval jõul, aga vana on ka kaunis ja nostalgiline. Kuid ühekorraga nad olla ei saa... Pliidi all praksus tuli, kohv lõhnas tummiselt ja lihtsalt nii mõnus oli olla. 


Eelmine kord käisime maal siis, kui külma oli -9 kraadi, tuiskas ja ümber maja tuli saapaservani lumes sumbata. Panime noortele murelitele külmakatted ümber ja mõne päeva pärast tuligi -17 kraadi. Meri oli silmapiirini raskelt lainetavat jääsuppi täis. Vahetult enne lumesadusid ja külma nähti Sõrves aga kuldnokki ja lõokesi. 



Maal on meil kuusk vahel isegi veebruari lõpuni toas olnud, näiteks siis, kui meil suurusehullustus peale tuli ja me ligi kolmemeetrise laeni kuuse tõime. Meie väike kuusejalg seda püsti ei hoidnud ja panime puu latvapidi lae külge kinni. 

2020 a. neli kuuske

2021

Õhtuhämaruses tegin veel ühe tiiru väljas. Jätsin lagedale väljale saabastega auke lumme, ikka krauhh ja krauhh. Tihedama metsa all ei olnudki lund ja maa oli pehme. Ei ole mõtet ennast kevadejuttudega petta ja kas on vajaagi? Paar kuud lumevõimalust on veel ees ja päris ehtsat talve on vaja nii loodusele kui meie räsitud hingekestele. Ümber maja oli üks kitseke käinud, seina ääres ja puutüvede ümber on ju rohelisi rohuliblesid. 


Isiklik akupank - kolm jämedat kuuske.

Vapper salvei.

Kupaistel puvilus.

Kuu aja pärast täitub meil uusmaakatena 7 aastat! Mis uut siin enam, aga vanamaakateks ka ei tahaks ennast kutsuda. Lihtsalt maakad. Aga linnas möödub samuti suur hulk kuldaväärt aega. Poolmaakad. 

Nagu te viimase viie minuti jooksul juba märganud olete, ei olegi mul suurt millestki kirjutada. Tegelikult isegi meeldib selline vaikeluline periood. Talveuni. Ehk ärkab siis kunagi koos looduse ja Sörve puukidega ellu ka see va loovuse-putukas.






🐾

🐾

🐾