22. oktoober 2021

Tigude palverännak

Veel enne, kui kogu maale langeb sünkjas sügispimedus, kõikjal lirtsub pori, vihiseb vinge tuul, taevast peksab jämedat lörtsi alla ja kaamos tekitab elevandisuurust ängi; kui kogu aeg ja igal pool valitseb külm ja nälg ning inimesed muutuvad veelgi depressiivsemaks, tigedamaks ja haigemaks . . . 

Oot-oot, alustame õige uuesti!

Veel enne, kui sametpimedatel sügisõhtutel saab nautida hubisevat küünlaleeki, vaadata unistades kaminas praksuvat tuld, nosida kaneelilõhnalisi ahjus küpsetatud õunu vanillijäätisega; kui vihmamärgadelt tänavatelt ja lõbusatest veeloikudest peegelduvad vastu võrratud taevavärvid; kui karge, juba pisut lumelõhnaline tuul värskendab hommikuti su nägu ja klaarib mõtteid; kui pehme sall ja soojad sokid teevad ka südame soojaks ning kui kõik inimesed püsivad terved ja õnnelikud, siis . . . 





Oot, mida ma nüüd õieti öelda tahtsingi? Hajali olek on mulle praegu andestatav, sest kurivastik haigus sai suve lõpus mindki lõpuks kätte. Tagantjärele tundub, et varjatud tõbi tegi laastamistööd peaasjalikult tegususe kallal ja vististi pisut ka kupli all. 
Aga öelda tahtsin sissejuhatuses seda, et panen õige enne kõige pimedamat sügispoolt portsu värvilisi suvelõpu ja sügisalguse pilte üles. Juttu pole mul täna erilist midagi. 

11 sorti flokse. Hetkel lemmik kõige uuem - paremalt 4.

Haigena ma ennast üldse ei tundnud ja analüüsigi läksin pigem teiste õhutusel tegema. No muidugi positiivne! Sain siis kangemat sorti rohud peale ja oh heldus, kus need alles pöörasid sisikonna pahupidi! Aga see oli ette teada ja kolmandal päeval olin jälle peaaegu endine. 



Nädala pärast tabas mind aga selline energiavoog, et kõik need ämbritäied kuuseriisika nööbikuid, mis mees metsast koju kandis, liikusid lups ja lups purkidesse. Varem olin sisse teinud juba kolmveerand ämbritäit liivtatikuid, mis iseenesest ametlikult ju puravikulised. Aga no tatikas on ikka tatikas ja enamus normaalseid inimesi neid kunagi ei korja. 

                                                      





Sel aastal oli lindudel midagi viga - nad ei tulnudki kirsse nokkima ja koos esimeste õunte ja sügavkülmast leitud marjadega sai neist tummine segukeedis vormistatud. Kirssidest siis, mitte lindudest.




Viinamarjast, õunaäädikast, piparmündilehtedest ja tibast pruunist suhkrust keetsin shrubi. Muidugi on hetkel täiesti teadmata, kes neist shrubidest siin lõpuks endale jooke teha kavatseb, sest 200 ml-ne testpudel on juba kaks kuud poolikuna külmikus. Kuigi meega, nii soojalt kui külmalt, on täitsa hea.
  

Ups!




Sel aastal oli uustulnuk mu köögis kurgiletšo; pohlamoos rootsi moodi samuti.  Ka kitsemampleid korjasin ja vekkisin esimest korda. Selleks, et minna võõraid valgeid seeni korjama, pidi sõbranna mind ikka mitu aastat keelitama. Aga kohe hoobilt sai must kitsemamplite fänn. Hamba all meenutavad nad sirmikut. On, mida järgmisel sügisel oodata.


Ploomidest ja punastest sõstardest aurutasin mahla välja ja keetsin kokku tarretiseks, et mitte öelda marmelaadiks, sest suhkrut ei pannud ma sinna ülearu palju ja kallerdama sain need želatiiniga.




Õunu ja pirne korjasime nii, et kannikad kanged - küll käpakil, küll redelil, küll puid raputades, küll noppides, küll rullikuga rullides, küll hüpates, küll lapstööjõudu kasutades. Sel aastal oli õunu vähe - vaid kaks järelhaagise täit. 





Veiniks läks ainult üks nõutäis õunamahla ja seda koos roosade pihlakatega. Väga minu moodi on, et olles just otsustanud, et sel aastal küll õunaveini tegema ei hakka ja piisas vaid kellelgi poole sõnaga poetada, et kuidas sa jätad aastakäigu vahele.. kui juba ta mulksuski mul titetekki mähituna lõbusasti veininõus. 

Suvised leedriõieveinid aga jonnivad nii, nagu mul ükski vein veel 10 aasta jooksul jonninud ei ole. No ei lähe selgeks! Esimene selitaja oli betoniit (savi) - null tulemust. Teiseks selitajaks oli miski kaheastmeline läbipaistev ollus - null tulemust! Kolmandana ostsin kuiva valget poeveini ja valasin veinide sisse - ikka sogane! Nüüd ostsin banaane ja ootan nende plekiliseks minemist, et neid siis keeta ja kole hall keeduvesi veini sisse valada. Kui see ka ei aita, siis viies selitaja on külm ja kuues selitaja on aeg ehk et eks kolme aasta pärast siis vaatame. 


Ei ole mannavaht, hoopis mõrkjas pihlamarjamass

Hiljuti oli mul üks jutuajamine koduveini teemal ja kaaslane ütles, et temale see koduveini joomine kohe üldse ei meeldi. Käsitöö veini tegemine ja joomine on muidugi kaks iseasja. Mõned Eesti parimad käsitööveini tegijad, kes on ka mitmeid konkursse võitnud, on ju ise täiskarsklased! Mina enda valmis veine küll vahel maitsen ja mekutan. Aga näiteks tegemise ajal, kui vanamoodsalt voolikuga veini sifoonin ja kui väike tilk peaks suhu sattuma, siis ei suuda ma seda alla neelata - nuta või naera. Üldse kõik peamised maitsmised teen ma teelusika otsaga. See, kes joomise pärast kodus veini teeb, ei peaks üldse nii palju vaeva nägema ja tõenäoliselt ei teeks ta neid ka nii lahjasid. Kui minul vein kangeks läheb, siis on see tööõnnetus ja otsin varianti, kuidas vein uuesti lahjaks teha. 

Kõrvitsa taimed, mis alguses üldse vedama ei saanud, kasvatasid lõpuks kaks pirakat marja. Pildil on väiksem neist. Ma siin nüüd mõtlen, et teades meie pere aeglast tarbimist, ei ole mul ilmselt 1-2-3 aastat vaja ühtegi hoidist teha. 


Appi, mu perenaine oli sel aastal hullunud hoidistaja!

Maal ebaõnnestus ettearvatult ka see eksperiment, kus soovitati püsilillede peenras juur-ja köögivilju kasvatada. Et pidavat nii ilus olema. Rooside tagareas oli siis kümmekond tumesinist kartulit maas ja umbes samapalju või õigemini samavähe võtsin neid üles ka. Kaks tomatitaime olid aga esireas. Esiteks venisid nad roosidest kaks korda pikemaks ja vajasid loomulikult ka tugesid. Jahe august pidurdas viljade valmimist, kuid 3-4 kobarat ikka kuidagi tuli. Kui aknast roosipeenra poole vaatasin, siis nägin vaid tomatirootsakaid ja kartulivarsi. Ilust oli asi kaugel ja seda totrust enam korrata Ei. Ole. Vaja. 




Suvi läbi vaatasin ilusasti jala ette, aga hr Voolik tuli sügisel ja luuras mind
 ootamatult kempsu ukse taga. Toimus üks kepsakas kitsehüpe.


Viinamarjad! Enamus ripuvad veel praegugi kuuri seina peal. Lootsin neile väikest külmanäpistust, et jahedama suvelõpu tõttu hapukad marjad magusamaks läheks, aga esimesed öökülmad mööda sooja kuuriseina kõrgemale ei tõusnud. Puudub ka idee, mida nendega peale hakata. Harakapaar ei ole veel välja ilmunud. Hallrästad sahmivad metsviinapuu marjade kallal. 






Reaalsuskontroll

Ühel ilusal päeval said mu kolm trepialust hoidisteriiulit täis. Aga noo, mõned pisikesed purgid mahtusid siiski veel üksteise otsa. Eks see suurem energialaeng kahanes lõpuks ära ka. Või tulid lihtsalt teised ajad ja teised tegemised. Mis tegemised? No näiteks 10 ruumi puid (jälle käis tubli naabrimees Andrei abis 💪), kalmistul hauakivide küürimine, paar lähetust, muruniidud, leherallid, müüsime maha kaks autot ja ostsime ühe asemele, natuke kultuuri, kuldaväärt hetki oma linnupojukestega, köögikatsetusi noorte kingitud multiküpsetajaga jne jne. Ja muidugi töö, kuhu läksin peale haiguslehte ja imeravi palju innukamalt. 

Laval üks poeg, üks kolleeg, üks multitalent ja ülejäänud ka väga andekad.
#triigifilharmoonia #lesliedabass


Linnastruktuurid


Ajupuud jm leiud



Ei, tegelikult oli asi hoopis selles, et see haigus istus mu sees juba ilmselt kevadest saati ja suve lõpus sain uue laksu otsa. Ma jätsin selle kurjami näo meelde, kes mulle selle nakkuse tõi. Sain ühe pildile ka, tema kukkus kassi pealt maha, vastik! Või mis vastik - me kõik oleme looduse loomad . . .
 
Diagnoos: 2X puukborrelioos
                                                       


Läksin ühel õhtul lihtsalt õue. Tibas peenikest vihma, aga oli nii vaikne ja soe, et nimme ei võtnud vihmavarju kaasa. Aedlinn magas, kuid ühe koduaia sügavuses mängis värviliste tulede lummas üks mu lemmikumaid bände. Päriselt, lives! Ja ma tahtsingi kuulata üksinda põõsa varjus ja laternate all. Nüüd ma siis tean selle tähendust, kui öeldakse - tantsisin vihmas.  #cosmoskva
 

Ühel pühapäeval sõitsin maalt linna ja metsade vahel oli maantee viinamäe tigusid täis. Neist üle sõita ei tahtnud ja eks sa manööverda siis seal kurvilisel teel. Hakkasin mõtlema, et miks neil ometi on vaja üle tee minna? Peale autode ohu teeb terav killustik neile ju haiget ja teekond ei ole teo mõõtkava arvestades sugugi lühike. See mets, kust nad tulid, oli täpselt samasugune, kui see, kuhu nad läksid. Ka meri ja ojad on ju poolsaarel mõlemal pool teed olemas. Isegi pulmamängud ja munad olid selleks ajaks juba tehtud.  Millest küll selline rännukihk ning elu ja valuga riskimine? 



Ma ei osanudki muud välja mõelda, kui et nad on lihtsalt ühed omamoodi totud. Ja need teised jällegi ei ole. Või siis on hoopis vastupidi - need mitterändajad on meile mingil teadmata põhjusel totud? Aga mis on selle tigude sõgeda palverännaku juures tore - see, et mitte keegi ei sõima neid selle eest. Ükski autojuht ei pea autot kinni ja ei kummardu tänitamiseks teorahva kohale, olgu tigude teod kui õiged või nõmedad tahes. Ega teod omavahel ka selle pärast ei kakle. Kumbki leer ei kuuluta teisele oma tõde ega külva teist räige žargooniga üle. Loodetavasti. No ei suudaks uskuda, et tigude FB-s aina üks ärapanemine,  üksteise õpetamine ja sae käima tõmbamine toimuks. 

Onju?





🐌