19. detsember 2021

Viimane leht kalendris



 . . . ja siin ajaraamatus saab ajalooks juba kaheksas (!) aastanumber. 

Üleeelmine nädalavahetus maal meenutas juba nii väga veebruarikuud - kõlisev pakane, kohev lumi ja kuivanud pärnaõied lume peal. Kuid hakkame siiski eelmise postituse järje pealt pilte mööda minema. Või õigemini tulema. Ei saa ju lõppude lõpuks  sügisevärvilisi toimetamisi ja jõuluõhtute lumma ühte kirjatükki kokku panna.  





Midagi uut, enneolematut ja rabavat mul südasügisest kajastada ei ole. Kraapisime õue pealt kokku viimased lehed ja koristasime tee äärest ära tormis murdunud kuusekolmandiku. Õnneks olid teemehed kõige suurema jupi juba maja lähedalt minema viinud. Ohtrate käbidega mütakas meie krundi kaugemas servas tekitas siis külameestes parajalt mõistatamist. Sellest said nad küll aru, et see puu hiljutises tormis murdus. Aga kus see puu siis kasvanud oli - seda nad küll ära ei mõistatanud, sest ümberringi olid kõik kuused alles. 

Maainimestel peab kõiges selgus majas olema. Ja selgus tuleb. Varem või hiljem.  Huvitav avastus oli meile see, et nimetet kuusel oli ka varem juba kord latv ära murdunud. Ju on talle siis pinge sisse kasvanud. Nii see kord looduses ja elus tõepoolest käib...


Tuled alla ja kohe ruttu minek

Tuuled kippusid lõunast olema, sestap tuli landi loopimiseks poolsaare vastasserva sõita. Loopimise rõõmu saime kuhjaga. Aga kui küsite, et kuidas kalasaak ka oli? Siis vastus on kalamehele igati kohane - vähe ja väiksed. 


Kus kalad on, ah?

Hääd semud tõid meile ühe salapuu alt
ehtsaid aivasid!

Meie pisike kasvumajake sai ka viimsel hetkel tühjaks tehtud. Järgmisel päeval tulid külmakraadid. Tegin tomatite kohta seekord ka ülestähendusi. Et järgmisel aastal siis kindlate sortide peale välja minna. Kuigi päriselu on kindlasti jälle selline, et suur suvi käes ja mina otsin linnamööda veel mõnda jumalaükskõikmissordist tomatitaime. Tomatid käitusid vaatamata ebasoodsale suvekuumusele isegi piisavalt hästi. Väike maitseekspert Emma andis esikoha roosale ploomtomatile Pink Thai Egg, teise koha kollasele Romusele ja kolmanda koha punasele piklikule S. Marzanole. 

Viimane vapper õitseja


Viinamarjakommid




Meie kiisukene oli vahepeal ju nii haige. Tal oli vaev ja valu ja paha lõhn. Ühel päeval ei söönud enam. Kihutasime vahetult enne sulgemist kliinikusse ja kiisu sai tilka ja valuvaigistit ja järgmiseks päevaks põhjalike uuringute aja. Öösel kell 2 süstisin ise talle valuvaigistit, atribuudid anti kliinikust kaasa. Mina, kes ma ei suuda teisel pindagi välja võtta, pidin elusale hingekesele süstla sisse torkama! Aga õnneks olin nii unesegane, et lihtsalt tegutsesin ja emotsioone ei olnudki. 


Kümme päeva tsirkust (pigem ikka muret) valuvaigistitega ja kaks nädalat antibiootikumidega. Saime sellest põiepõletikust jagu. Imekombel ei peitnud ta ennast meie eest ära, vastupidi - nii palju ei ole ta varem kunagi me ligi hoidnud ja valjusti nurru põristanud. Nüüd on tal uus menüü ja me püüame ta manipuleerimistest ja kurbadest silmadest mööda vaadata. Valetama kipub ta ka, saab ühe käest söögi kätte ja läheb kohe teisele kurbi silmi ja "nälgas" nägu näitama. 


Poeg suutis meil rohkem külma närvi säilitada. Kui Robby jälle haleda näoga tuli, siis ütles ta talle, et näed, su drenažöör on seal, mine ja tee trenni. No Robby siis läks. Heitis ennast mänguasja kõrvale külili maha ja vaaaaaaaaaatas seda. Mõne minuti pärast liigutas ta natuke ühte käppa ja puuuuuudutas korraks pallikest. Käpp langes vaibale. Silm hakkas kinni vajuma. Selleks päevaks oli trenn tehtud. 

Saabusid ka pakid. Ma ausalt ei tea, kuskohast täpsemalt. Aga kõik tulid ilusasti kohale ja kaup vastas enam vähem ootustele. No näiteks puhta mentooli kristallid mul praegugi aroomilambis, nii et terves taluelamises karge vehvermentsi hõng ja silmade taga kirmendab.


Suurem kõrvits osutus 17,5 kiloseks!!! Terve nädalavahetus läks selle peale. Sai aga lõigatud ja riivitud ja vekitud ja jupiti-purgiti laiali jagatud. Aivad läksid ka koos kõrvitsatega purki.




Novembris oli tõesti ikka kõike - ilu ja ilma, helgust ja hämarust, kiirustamist ja mõtisklemist, ajalikku ja igavikulist . . .







Ja siis see talv maha tuli. Poeg oskas küll väga õigel ajal koju käima tulla. Ilmataat saatis muidugi igaks hommikuks aina suurema lumesahmaka, aga jagu ta sellest sai ja meie elu oli lill.  Või siis pigem lumehelves. 


Ihkasin selle üüratu ilmailu pärast linnast maale ja nüüd jõuan piltide ja jutuga jälle sama, üleeelmise nädalavahetuseni, millest tänast juttu alustasingi. Ma teadsin, mis mind seal ees ootab. Juba linnas mõtlesin generaalplaani välja - auto panen nii kauaks bussitaskusse, kui ennast läbi lume hoovi sisse sahkan. Teid hooldatakse meil üsna hästi ja tee oligi lahti lükatud. Keskelt. Ja mitte millimeetritki rohkem. Ehk et bussipeatus oli nagu ülelumelageda. Aga milleks seda puhastadagi - ühtegi bussi seal ju kunagi ei peatu. Buss sõidab meil paar korda nädalas küla vahelt läbi küll, aga teistpidi.  




Eks hakkasin siis kiiruga meetreid vallutama, et auto tee pealt jalust ära saada.  Tegelikult oli väga mõnus ennast karges talveõhus liigutada. Lume all rohetas rohi, tihased nokkisid vaheldumisi poetoitu ja midagi-kedagi lahti aetud radadelt. 


Peole!

Järgmisel hommikul oli bussitasku korralikult lahti aetud. Hea ajastus mul. Nagu alati.

Ahjaa, mind peeti ju maale sõites kolm korda tee peal kinni. Olin üsna keskendunud, sest see oli selle auto kõige esimene pikem talvetee sõita. Eemalt nägin, et jahimehed jälle tee ääres, aga mõistus ei jõudnud fikseerida, et ühtegi oranži vesti neil ju seljas ei olnud... Äkki olid nad juba lähedal ja lausa keset teed kambakesi! Ja jummel - hambuni relvastatud, kiivrid silmini peas, igasugu masinad ka tee ääres. No tuli meelde küll, et hoiatati suuremat sorti Kaitseliidu õppuse eest, aga elanikkonda lubati ju mitte tülitada. 


Näidati siis, et keri aken alla. Mustas maskis mees ütles: Hello, we check... pop pop pop pop pop. No ei saanud ma mitte midagi sealt maski seest aru. Einoh, aru ma sain, et kontrollitakse, aga mida mina siis nüüd ütlema või tegema oleks pidanud? So what oli muidugi mu esimene ähmis mõte, aga mõtteks see jäi mu kõrgele kerkinud kulmude kohal. Tõsine mees juba jätkas tugeva aktsendiga: Võ možete idti! Ja mina vastasin: Ahhaa, horošo, okay!

Teised patrullid enam rääkima ei tulnud ja vahetasime märguandeid juba sõbralikult kehakeele abil. Kõik nad olid erinevates vormirõivastes, mõned koguni karvased nagu kõige suurem sõber Leopold, aga muidugi mitte oranžid, vaid kaitsevärvides. 


Aga uut autot sain lumisel ja jäisel teel testida küll ja kõik oli hästi. See auto pidi tulema meile mõttega, et auto on tarbeese ja peaasi, et ta meie killavoori punktist A punkti B viib. Me tahtsime, et ta võimalikult lihtne oleks ja seda ta kirjade järgi ongi. Aga kust pidin mina teadma, et minu mõistes lihtsaid autosid ei tehtagi enam! Ükspäev hakkas kallis kaasa mulle rääkima, et tead, see auto käivitab ennast ju ise ka, kui näiteks ristmikul välja sureb. No aitäh, et ütlesid - mind valdas igatahes suur kergendus, et ma ei olegi peast segi läinud, sest taoline ehmatav seik oli mind juba koduhoovis kord tabanud. 

Ühel pimedal õhtul kobasin salongi laest lambi nuppu ja mu autos hakkas keegi äkki kuhugi helistama. Paar kutsungit ja auto hakkas naishäälega rääkima: Häirekeskus kuuleb, mis juhtus? No õnneks olin seda SOS nuppu ikka korra varem ka tähele pannud ja vastasin, et ma tõesti vabandan, vajutasin autos kogemata vale nupu peale. Naisterahvas ütles väga sõbralikult, et siis on ju hästi, kui kõik korras on:)

Ükspäev sõitsin bussijaama parklasse. Ühes bussis panid mandriliini bussijuhid pead kokku, et mitte öelda - litsusid ninad seestpoolt vastu esiklaasi. Üks näitas näpuga minu (auto) poole. Vähe ma ei ehmunud! Kas jälle kuskilt midagi vilgub või on nahkhiired radikasse rippuma jäänud? Tulin autost välja, tegin tiiru ümber auto, aga bussijuhid tegid näod, nagu nad ei oleks iial ühtegi autot parklas näinud. Väga imelik tunne jäi. Läks paar nädalat mööda ja üks sõbranna räägib, et tead, olin ükspäev Pärnu bussis ja bussijuhid kiitsid su autot. Üks oli teisele öelnud, et tule vaata, seeeeeee firma on ka hakanud täitsa korralikke autosid tegema. No ma ju ütlesin, et maainimene saab kõik varem või hiljem teada. 😉

Ühel päeval ajasime aga autode äpid segadusse. Kaasa aitas mul autot rookida ja kui ta peale seda enda tööautosse läks, ilmus minu autosse tekst - "dispetšer räägib" ja juba ta rääkiski. Mis järgmiseks, kas küsib: Soovite ehk kohvi ja kooki? 

Noh, inimene võib ju vahel natuke blondi juttu ka ajada, eks?😁



Parandapesu





Täna õhtul olin rannas -  ühest merest kerkis täiskuu, kui samal ajal päike teise merre vajus. Poolsaare värk. 



Järgmisel pildil on minaeiteamisasi. Räägitakse, et Sõrve on müstikat täis. Küll kolavad siin ringi kuhugi dimensiooni kinni jäänud vaimud erinevatest ajastutest, küll nähakse valguskerasid ja tulesid ning küll olevat siin kadakate sees lahkunute hinged. Miraaže olen ise ka merel näinud, vahel on silmapiiril nagu üksik pilvelõhkuja ja vahel hõljub Kolka tipp õhus. Sellel pildil võiks kõige tõenäolisemalt pildistaja praak olla, aga kuidas selle tundmatu signaali ots siis pilvede sisse kaob? Mul on sama minuti sees täpselt samast vaatest järjest neli pilti tehtud, aga ainult ühel on see triip, mis suurendades nagu helispektri pilt. Aga võib olla oli see Telia läbiõhu internet, mis meil kuu aega kadunud oli ja mille eile lõpuks üles otsida lasime. Ots on täpselt meie maja poole küll.


Käisime ka kogukonna jõulupeol uhiuues  Päästlase majas. Mahedad tšellohelid siiani meeles, hõrkude jõuluroogade maitse siiani keelel ja ühekandi rahva jutukõmin ja naerupahvakud siiani kõrvus kajamas.





🌲






22. oktoober 2021

Tigude palverännak




Veel enne, kui kogu maale langeb sünkjas sügispimedus, kõikjal lirtsub pori, vihiseb vinge tuul, taevast peksab jämedat lörtsi alla ja kaamos tekitab elevandisuurust ängi; kui kogu aeg ja igal pool valitseb külm ja nälg ning inimesed muutuvad veelgi depressiivsemaks, tigedamaks ja haigemaks . . . 

Oot-oot, alustame õige uuesti!

Veel enne, kui sametpimedatel sügisõhtutel saab nautida hubisevat küünlaleeki, vaadata unistades kaminas praksuvat tuld, nosida kaneelilõhnalisi ahjus küpsetatud õunu vanillijäätisega; kui vihmamärgadelt tänavatelt ja lõbusatest veeloikudest peegelduvad vastu võrratud taevavärvid; kui karge, juba pisut lumelõhnaline tuul värskendab hommikuti su nägu ja klaarib mõtteid; kui pehme sall ja soojad sokid teevad ka südame soojaks ning kui kõik inimesed püsivad terved ja õnnelikud, siis . . . 





Oot, mida ma nüüd õieti öelda tahtsingi? Hajali olek on mulle praegu andestatav, sest kurivastik haigus sai suve lõpus mindki lõpuks kätte. Tagantjärele tundub, et varjatud tõbi tegi laastamistööd peaasjalikult tegususe kallal ja vististi pisut ka kupli all. 
Aga öelda tahtsin sissejuhatuses seda, et panen õige enne kõige pimedamat sügispoolt portsu värvilisi suvelõpu ja sügisalguse pilte üles. Juttu pole mul täna erilist midagi. 

11 sorti flokse. Hetkel lemmik kõige uuem - paremalt 4.

Haigena ma ennast üldse ei tundnud ja analüüsigi läksin pigem teiste õhutusel tegema. No muidugi positiivne! Sain siis kangemat sorti rohud peale ja oh heldus, kus need alles pöörasid sisikonna pahupidi! Aga see oli ette teada ja kolmandal päeval olin jälle peaaegu endine. 



Nädala pärast tabas mind aga selline energiavoog, et kõik need ämbritäied kuuseriisika nööbikuid, mis mees metsast koju kandis, liikusid lups ja lups purkidesse. Varem olin sisse teinud juba kolmveerand ämbritäit liivtatikuid, mis iseenesest ametlikult ju puravikulised. Aga no tatikas on ikka tatikas ja enamus normaalseid inimesi neid kunagi ei korja. 

                                                      





Sel aastal oli lindudel midagi viga - nad ei tulnudki kirsse nokkima ja koos esimeste õunte ja sügavkülmast leitud marjadega sai neist tummine segukeedis vormistatud. Kirssidest siis, mitte lindudest.




Viinamarjast, õunaäädikast, piparmündilehtedest ja tibast pruunist suhkrust keetsin shrubi. Muidugi on hetkel täiesti teadmata, kes neist shrubidest siin lõpuks endale jooke teha kavatseb, sest 200 ml-ne testpudel on juba kaks kuud poolikuna külmikus. Kuigi meega, nii soojalt kui külmalt, on täitsa hea.
  

Ups!




Sel aastal oli uustulnuk mu köögis kurgiletšo; pohlamoos rootsi moodi samuti.  Ka kitsemampleid korjasin ja vekkisin esimest korda. Selleks, et minna võõraid valgeid seeni korjama, pidi sõbranna mind ikka mitu aastat keelitama. Aga kohe hoobilt sai must kitsemamplite fänn. Hamba all meenutavad nad sirmikut. On, mida järgmisel sügisel oodata.


Ploomidest ja punastest sõstardest aurutasin mahla välja ja keetsin kokku tarretiseks, et mitte öelda marmelaadiks, sest suhkrut ei pannud ma sinna ülearu palju ja kallerdama sain need želatiiniga.




Õunu ja pirne korjasime nii, et kannikad kanged - küll käpakil, küll redelil, küll puid raputades, küll noppides, küll rullikuga rullides, küll hüpates, küll lapstööjõudu kasutades. Sel aastal oli õunu vähe - vaid kaks järelhaagise täit. 





Veiniks läks ainult üks nõutäis õunamahla ja seda koos roosade pihlakatega. Väga minu moodi on, et olles just otsustanud, et sel aastal küll õunaveini tegema ei hakka ja piisas vaid kellelgi poole sõnaga poetada, et kuidas sa jätad aastakäigu vahele.. kui juba ta mulksuski mul titetekki mähituna lõbusasti veininõus. 

Suvised leedriõieveinid aga jonnivad nii, nagu mul ükski vein veel 10 aasta jooksul jonninud ei ole. No ei lähe selgeks! Esimene selitaja oli betoniit (savi) - null tulemust. Teiseks selitajaks oli miski kaheastmeline läbipaistev ollus - null tulemust! Kolmandana ostsin kuiva valget poeveini ja valasin veinide sisse - ikka sogane! Nüüd ostsin banaane ja ootan nende plekiliseks minemist, et neid siis keeta ja kole hall keeduvesi veini sisse valada. Kui see ka ei aita, siis viies selitaja on külm ja kuues selitaja on aeg ehk et eks kolme aasta pärast siis vaatame. 


Ei ole mannavaht, hoopis mõrkjas pihlamarjamass

Hiljuti oli mul üks jutuajamine koduveini teemal ja kaaslane ütles, et temale see koduveini joomine kohe üldse ei meeldi. Käsitöö veini tegemine ja joomine on muidugi kaks iseasja. Mõned Eesti parimad käsitööveini tegijad, kes on ka mitmeid konkursse võitnud, on ju ise täiskarsklased! Mina enda valmis veine küll vahel maitsen ja mekutan. Aga näiteks tegemise ajal, kui vanamoodsalt voolikuga veini sifoonin ja kui väike tilk peaks suhu sattuma, siis ei suuda ma seda alla neelata - nuta või naera. Üldse kõik peamised maitsmised teen ma teelusika otsaga. See, kes joomise pärast kodus veini teeb, ei peaks üldse nii palju vaeva nägema ja tõenäoliselt ei teeks ta neid ka nii lahjasid. Kui minul vein kangeks läheb, siis on see tööõnnetus ja otsin varianti, kuidas vein uuesti lahjaks teha. 

Kõrvitsa taimed, mis alguses üldse vedama ei saanud, kasvatasid lõpuks kaks pirakat marja. Pildil on väiksem neist. Ma siin nüüd mõtlen, et teades meie pere aeglast tarbimist, ei ole mul ilmselt 1-2-3 aastat vaja ühtegi hoidist teha. 


Appi, mu perenaine oli sel aastal hullunud hoidistaja!

Maal ebaõnnestus ettearvatult ka see eksperiment, kus soovitati püsilillede peenras juur-ja köögivilju kasvatada. Et pidavat nii ilus olema. Rooside tagareas oli siis kümmekond tumesinist kartulit maas ja umbes samapalju või õigemini samavähe võtsin neid üles ka. Kaks tomatitaime olid aga esireas. Esiteks venisid nad roosidest kaks korda pikemaks ja vajasid loomulikult ka tugesid. Jahe august pidurdas viljade valmimist, kuid 3-4 kobarat ikka kuidagi tuli. Kui aknast roosipeenra poole vaatasin, siis nägin vaid tomatirootsakaid ja kartulivarsi. Ilust oli asi kaugel ja seda totrust enam korrata Ei. Ole. Vaja. 




Suvi läbi vaatasin ilusasti jala ette, aga hr Voolik tuli sügisel ja luuras mind
 ootamatult kempsu ukse taga. Toimus üks kepsakas kitsehüpe.


Viinamarjad! Enamus ripuvad veel praegugi kuuri seina peal. Lootsin neile väikest külmanäpistust, et jahedama suvelõpu tõttu hapukad marjad magusamaks läheks, aga esimesed öökülmad mööda sooja kuuriseina kõrgemale ei tõusnud. Puudub ka idee, mida nendega peale hakata. Harakapaar ei ole veel välja ilmunud. Hallrästad sahmivad metsviinapuu marjade kallal. 






Reaalsuskontroll

Ühel ilusal päeval said mu kolm trepialust hoidisteriiulit täis. Aga noo, mõned pisikesed purgid mahtusid siiski veel üksteise otsa. Eks see suurem energialaeng kahanes lõpuks ära ka. Või tulid lihtsalt teised ajad ja teised tegemised. Mis tegemised? No näiteks 10 ruumi puid (jälle käis tubli naabrimees Andrei abis 💪), kalmistul hauakivide küürimine, paar lähetust, muruniidud, leherallid, müüsime maha kaks autot ja ostsime ühe asemele, natuke kultuuri, kuldaväärt hetki oma linnupojukestega, köögikatsetusi noorte kingitud multiküpsetajaga jne jne. Ja muidugi töö, kuhu läksin peale haiguslehte ja imeravi palju innukamalt. 

Laval üks poeg, üks kolleeg, üks multitalent ja ülejäänud ka väga andekad.
#triigifilharmoonia #lesliedabass


Linnastruktuurid


Ajupuud jm leiud



Ei, tegelikult oli asi hoopis selles, et see haigus istus mu sees juba ilmselt kevadest saati ja suve lõpus sain uue laksu otsa. Ma jätsin selle kurjami näo meelde, kes mulle selle nakkuse tõi. Sain ühe pildile ka, tema kukkus kassi pealt maha, vastik! Või mis vastik - me kõik oleme looduse loomad . . .
 
Diagnoos: 2X puukborrelioos
                                                       


Läksin ühel õhtul lihtsalt õue. Tibas peenikest vihma, aga oli nii vaikne ja soe, et nimme ei võtnud vihmavarju kaasa. Aedlinn magas, kuid ühe koduaia sügavuses mängis värviliste tulede lummas üks mu lemmikumaid bände. Päriselt, lives! Ja ma tahtsingi kuulata üksinda põõsa varjus ja laternate all. Nüüd ma siis tean selle tähendust, kui öeldakse - tantsisin vihmas.  #cosmoskva
 

Ühel pühapäeval sõitsin maalt linna ja metsade vahel oli maantee viinamäe tigusid täis. Neist üle sõita ei tahtnud ja eks sa manööverda siis seal kurvilisel teel. Hakkasin mõtlema, et miks neil ometi on vaja üle tee minna? Peale autode ohu teeb terav killustik neile ju haiget ja teekond ei ole teo mõõtkava arvestades sugugi lühike. See mets, kust nad tulid, oli täpselt samasugune, kui see, kuhu nad läksid. Ka meri ja ojad on ju poolsaarel mõlemal pool teed olemas. Isegi pulmamängud ja munad olid selleks ajaks juba tehtud.  Millest küll selline rännukihk ning elu ja valuga riskimine? 



Ma ei osanudki muud välja mõelda, kui et nad on lihtsalt ühed omamoodi totud. Ja need teised jällegi ei ole. Või siis on hoopis vastupidi - need mitterändajad on meile mingil teadmata põhjusel totud? Aga mis on selle tigude sõgeda palverännaku juures tore - see, et mitte keegi ei sõima neid selle eest. Ükski autojuht ei pea autot kinni ja ei kummardu tänitamiseks teorahva kohale, olgu tigude teod kui õiged või nõmedad tahes. Ega teod omavahel ka selle pärast ei kakle. Kumbki leer ei kuuluta teisele oma tõde ega külva teist räige žargooniga üle. Loodetavasti. No ei suudaks uskuda, et tigude FB-s aina üks ärapanemine,  üksteise õpetamine ja sae käima tõmbamine toimuks. 

Onju?





🐌