1. detsember 2018

Kuidas nad mind näljutasid

Tere, mina olen Robby ja mina olen siin perenaise ajaraamatus täna külalisblogija. Ma olen nimelt kass. Enda teada olen pärslane, aga vahel ütlevad nad mulle millegi pärast OttoTriin. See on üks tume lugu,  ma vist magasin siis, kui ma OttoTriinuks sain. Aga las ta olla, ega ma ei tahagi rohkem teada.

Ma olen muide kaksik, aga minu lumivalge kaksikvend on juba mitmeid aastaid vikerkaare taga. Jah, me olime Robby ja Bobby ja me tegime kõike koos. Aga see on üks teine lugu. Täna tahtsin teile njäuguda sellest, mis häbematusega minu pererahvas ühel nädalavahetusel hakkama sai.



Sõitsime maale ja ma lasin sellel üsna vabatahtlikult toimuda, ainult hästi natukene öökisin autos. Tegelikult mulle maal meeldib. Seal on palju rohkem lõhnu ja seal lastakse mind õue, kus võib igasuguseid asju taga ajada - puulehti, liblikaid, ühte rebast olen kunagi taga ajanud ja paar kassi minema peletanud. Hiirtega teen ka ühte ja teist, viimasel ajal rohkem teist, s.t. et püüan kinni, viin tuppa ja lasen lahti.


Jõudsime kohale ja asjad viidi majja sisse. Mina venisin ka autost õuemurule ja otsustasin, et kui kõht täis söödud, tulen kohe õue tagasi. Jooksin siis kiiresti toidukausi juurde, nagu ma alati esimese asjana maal teen. Äkki kuulen, kuidas perenaine ütleb (olulisi asju ma ikka inimkeelest mõistan):

- ma ei leia kassi krõbinaid.. huvitav, kuidas see purk tühi saab olla?!  Ja konserve ka ei leia...

Peremees ei uskunud oma kõrvu (no need ongi tal liiga peadligi ja karvutud):

- pole võimalik, me ju alles tõime krõbinaid juurde!

- No aga pole ju kuskil!

Minul hakkas natuke ärevus sisse tulema, sest et - mida asja!? (nagu meie pisike viiene inimene vahel ütleb), mis mõttes ei ole siin ei krõbinaid ega konservi? No igatahes ei olnud viimane lootus veel kadunud, sest nad ikka otsisid edasi ja muudkui korrutasid, et nad ei lähe ju kunagi niimoodi maalt ära, et kassitoidu jääki üle ei kontrolliks.

Istus siis pererahvas laua taha maha, et nõu pidada. Mina istusin ka maha - loomulikult otse oma kausi ette. Muidu äkki unustavad veel ära, et keegi näljast nõrkemas on. Ja mida ma kuulen! Perenaine ütleb ilma igasuguse häbitundeta: "Ega ta nüüd näljast nõrkemas ka ei ole, pugis ju ennast hommikul silmini täis, ega muidu oleks autos öökinud". See oli ikka karjuv ülekohus! Näitasin neile energiliste sabaliigutustega, mida ma asjast arvan, aga nemad ainult naersid, et näe, Anne Veski on meile jälle külla tulnud!


Nemad jõid moldaavia tondipea teed, sõid vimmakala äkist ja arutasid omavahel, et kas läheks  õige Laadla poodi kassile "midagi" tooma? Aga polevat ju mõtet minna, sest "see prints ei söö niikuinii midagi muud, kui oma spetsiaalset toitu, mida saab ainult spetsiaalsest poest".

Siis tulid nad mõttele, et paneks mulle ka natuke vimmakala kaabet kaussi, et ega ta nagunii seda söö, aga siis vähemalt midagigi kausis. Ja nad tegidki nii. Tutkit ma neile seda rõõmu valmistasin, et kala ei söö - sõin küll, kiuste ja vihatsi! Nendel muidugi nii hea meel, et jeee, me oleme päästetud! Jätsin kohe seepeale kala söömise järgi.

Ega ma tegelikult ei olnudki eriti näljane, mu tavalise söögiajani oli veel mitu tundi aega. Aga teate, täitsa lõbus oli neid niimoodi kiusata. Äkki hüüatas perenaine:

- aga meil on ju üks konserv!

Nimelt käis perenaisel siin ükskord üks kassisõbrast külaline, kes tõi ka mulle kingituse. Andku kasside jumalanna Bast ta vanale kiisule hingamist, nii kena inimene oli ikka. Juba leitigi see peen konserv üles ja pandi mulle veerandik kaussi. Nad arvutasid veel välja, et sellest jätkub kaheks päevaks vabalt ja olid ise nii rõõmsad, nagu oleks mõlemad just värske hiire nahka pannud. Hakkasid aga õhtusööki ette valmistama ja sauna kütma.



Nad lollikesed arvasid, et sellega on lugu lõppenud. Ei! Sest mitte ühteainsamatki krõbinat ei olnud ikka veel mu kausikesse kukkunud. Nad hakkasid vist koguni mingit peoplaani pidama, aga nad on mul ju umbkeelsed - korralikus kassikeeles njäuguda ei oska ja selle pärast ma ei saanudki aru, kas oli kellelgi sünnipäev või mingi kadripäev või nimepäev. Aga seda ma nägin, et neil oli linnast üks kassipildiga vein kaasa võetud. Ma mäletan veel, kui perenaine selle veini 7 aastat tagasi meie auks tegi! Meil vennaga oli alati nii põnev teda veinitegemisel aidata. Oh, küll olid ilusad ajad.




Läksin vahepeal natuke mõtteid koguma, et kuidas ma veel neile näljutamise eest võiks kätte maksta. Otsustasin heita ennast krõbinakausi ette pikali ja kõik kehaosad eriti laiaks ja kohevaks ajada. Olin seal põrandal nagu kassi pinnalaotus. See oligi nii mõeldud, sest mu tagumine ots ulatus köögi ukse vahele ja nüüd pidid nad pidevalt üle minu hüppama. Kas ükski krõbin selle haleda vaatepildi peale minu kaussi kukkus? Oh ei. Anarhistid, separatistid, ma ütlen! Läksin ja vallutasin nende voodi. Trampisin padjal, käisin päevateki all ringi, aga seal tuli mulle kogemata magus uni peale.


Äkki kuulsin läbi une, et peremees ja perenaine räägivad mõlemad niiiii mesimagusate häältega. Raudselt oli see mulle mõeldud. Läksin nende ette laua peale ja nemad rääkisidki minuga üliarmsasti. Kõigest ma aru ei saanud, aga nad nunnutasid, tegid mulle samal ajal pai ja naersid palju. Äkki siiski saab krõbinaid? Mul läks veidi aega, kuni sain aru, et nad räägivad hoopis mingite kaantega ja sealt vahelt vaatab neid veel keegi. Mijauuuu, see oli ju meie väike piiga! No oli nunnu jah, aga päeva lõpuks nad avaldasid oma ebaloomaliku analüüsi - pole sellel kassil häda midagi, elab homse lõunani üle küll, söögu oma konservi.



Mis te arvate, mida mulle hommikusöögiks anti? Konservi. Kas ma sõin seda? Nojaa. Kui ma ei oleks söönud, oleks nad äkki arvanud, et ei peagi mulle enam eriti palju süüa andma.




Mind pakiti koos asjadega autosse ja kodutee võis alata. Oli vaja veel naaberkülast läbi sõita, et talust mune võtta. Mina ei arva munadest midagi, aga seal talus on 9 kassi ka. Alati näen autoaknast mõnda, vahel ka koera, kanu ja lehmi. Peremees sai munad kätte ja vurasime linna poole.


Ütlen teile ausalt, kaalusin sinna autosse ka kakamist, aga siis oleks mul endal ka ju paha hakanud. Pealegi lohutas peremees mind terve tee, et kuss-kuss-kuss, kuss-kuss-kuss, kohe jõuame koju ja kohe saad süüa. Mis mul üle jäi, kui teda uskuda ja õigupoolest nii läkski.






🐱











19. oktoober 2018

Sulest välja imetud

Kui mina laupäeval maale jõudsin, oli Saaremaa  ralli juba alanud. Tegelikult eelmisel päeval juba alanud. No on ikka hullult raske selliseid teemasid leida, millest juba varem juttu ei oleks olnud. Kõik kordub, mis teha. Selline rahulik rutiin ja mittemidagierilisttoimumine on aga paganama mõnus. Jah, ajaraamatu kirjutamine kannatab ja eks piltegi ole juba iga nurga pealt tehtud. Palju seda imet siis ühe väikese maalapikese peale aastast aastasse ikka jätkub?

Seekord sattus väike ime aga fotosilma ette vahetult enne linna tagasi sõitmist. Kolasin natuke mere ääres ja seal nad olidki - õitsvad kibuvitsad. Mina ei olnud enne sügisesi kibuvitsaõisi näinud, kuigi mis seal imet - roosid panevad ju ka pea igal aastal jõuludeni välja.


Autoralli elevus küla vahel ei seganud mul niidukiga mööda õuemuru ringi tuiskamast, puid toomast, pliiti-ahju kütmast ja vaipu kloppimast. Ootasin külalist. 




Tuli külaline, päike paistis ja mezimumm zumizez õielt õiele. Panime pliidi ja ahju alla tuld juurde, seadsime end koos isutekitajatega köögi poole  mõnusalt sisse ja asusime õhtusööki valmistama. Toidupuudust meil ju karta ei ole, majaesine vihmapink oli kobara kännumampleid kasvatanud. Aga ahju läks siiski  kanapada. Ja ahjaa, kui ma muru niitsin, siis lõi ju terve õue laugulõhna täis! See on küll uskumatu lugu, et metslauk on uuesti ja loomulikult liiga vara tärganud.


Aga taluõu elas oma elukest. Õuemööblist olid väiksemat sorti tribüünid tekitatud ja lauake kattis end. Kiikasime seda toimetamist esialgu aknast, aga kui toatoimetused tehtud, läksime ise ka oma pliidisoojusest õhetavaid palgeid õue tuulutama. 

Seal nad siis vurasid ja midagi hullu õnneks ei juhtunud. Meite kuusk jäi seekord püsti ja teeservadesse rööpad sisse sõitmata. Üks jättis sõidu pealt oma rehvi naabrimehe aia äärde ja teine tuli juba eemalt velje peal. Tulevärki oli vähem kui eelmisel aastal, sest päike oli veel üleval ja jõulutuled ei paistnud autode küljest eriti välja. Lõpetuseks veel mõned veoauto moodi autod ja oligi vaikus maa peal tagasi.




Jäime oma puhkeõhtu veetmisega ikka natuke jänni ka. No ei saanud 8 tunniga kahepeale ühest veinist jagu. Ometi oli see 6 aastat vana enda tehtud pihlaka vein romantilise nimega Pihlaka pihtimus. Aga toonikut jõime küll nagu head mulinaadi. See on meie üleaedse firma Lahhentagge uudistoode ja prooviks sai mõned poest kaasa haaratud.



Pühapäev teretas veel ilusama ilmaga ja kuna eelmisel õhtul oli rallirahvas kaasa toonud imemaitsva seenepiruka, siis oli kihk mere äärde minna ja paar platsikest üle vaadata. Ei pidanud kahetsema. Kaharate rannamändide vahel olid ennast sambla seest välja ukerdanud värsked, krõmpsud porgandiriisikad. Mõni tatik ka.








14.oktoober. Mind ajavad vähesed asjad närvi, aga see pilt ajab, sest
kogu aeg tahaks autoraadio pealt tolmu ära pühkida 😁

Aga septembrilõpu tormist ei ole mul enam midagi näidata. Mahalangenud puutüved olid meie maa pealt ära viidud, aga oksarisu jäeti muidugi alles. Hiigelpuu, mis meie vastast üle tee oli langenud ja millel võimas juurestik koos mullapalliga taeva poole turritas, oli jälle oma kohale tagasi läinud. Väike ime? Jällegi ei mingit imet - kui puu ära tükeldati, langes juurekamakas koos alles jäänud mõnemeetrise tüvejupiga oma kasvukohale tagasi.



Kuulsin ükspäev raadiost väga huvitavast tõlkeliigist, nimelt kirjeldustõlkest. Ei teadnud varem, et midagi sellist üldse olemas on, aga näed on. Ja see kõnetas mind keskmisest rohkem. Need on sellised kirjeldused, mis loetakse vaegnägijate jaoks filmide ja teatritükkide vaikushetkedele peale. Ei saa küll pisut aasimata jätta, et paljudele Eesti filmidele tuleks neid kirjeldusi ilmselt veidi rohkem, kui näitlejate poolt räägitavaid dialooge, aga see selleks. Igatahes tahtsin ma seda proovida.

Aeglaselt külavaheteel liikuva auto aknast paistab väike, sajaaastane palktare. Valgete raamidega aknasilmade taga võib aimata kodusoojust. Südasügisele vaatamata on erkrohelisel niidetud õuemurul rõõmsad päikesetriibud. Ümberringi näitavad põlised vahtrad oma kirevkollast rüüd. Veel ei ole külmapoisid näpistanud punaseid suvelilli jämedast puutüvest tahutud lillekünas. Kogu taluõu on nagu pilvitu, helesinise taeva ja tuuletu vaikuse süles.




Aamen!:)




30. september 2018

Sügisesse

Vahepeal oli tunne, et  suvi ei lähegi enam ära. Kuigi meile anti sel aastal üks pikk ja täiuslik suvi, oli jaheduse saabudes ikkagi tunne, et nähhhh, oleks ju võinud veel natuke aega soe olla.


Mul oli sünnipäev. Sellest on varsti juba paar nädalat möödas, aga seekordne sünnipäev oli unustamatu, kirglik, privaatne, tuline ja hingemattev. Kuid kõigest siiski järjekorras.

Ka sel aastal käisime muinastulede ööl. Läksime mere äärde ja nagu alati, lugesime tulukesed kokku - Sääre tipus 2 suurt lõket, Mõntu poole vaadates veel üks suur lõke, üle mere oli ka vist üks. Lisaks loojunud päikese kuma, täiskuu pilve taga ja ühe väga aeglaselt liikuva reisilaeva tuled. Ja veel - meie oma jalge ees, veepiiril, ilus roosa õueküünal leeki vabistamas. Vehkisime telefoniga Sääre poole ja sealt vilgutati vastu - ka sõbrad olid kohal, nii nagu igal aastal.

Muinastulede öö

Meie seekord lõket ei teinud, aga saatsime taeva poole ühe väikese ilutulestiku, mis aastavahetusest üle oli jäänud. Nii et meil oli hoopis muinassädemete öö. Seepeale tuli vee äärde roosat küünalt kohendama noormees, kes rääkis, et neil on muinastulede ööl oma tüdrukuga aastapäev ja sel puhul on nad alati telkimas-grillimas käinud. Meie ilutulestiku üle oli neil eriti hea meel ja meil omakorda oli veel rohkem hea meel.

Muinassädemed 
Austerserviku pakud kasvatasid saaki suve läbi ja seda ka kuival ajal. Peremees käis mitmeid kordi kalarannas ja lisaks heale-paremale suupoolisele sai ta näha ka mitmeid imekauneid päikesetõuse.


Koduseened


Saatsin ükskord sõbrannale oma köögitoimetustest pildi ja tema muidugi elavnes, et ohhoo, kas juba tulebki seeni?! Aga mina ei saatnud pilti üldse seente pärast ja küsisin, et kas sa rätiku tundsid ära? Ei, mis, ei pannud tähele.. Novot siis, see imekaunis pitsidega rätik purkide all on tema enda kätetöö ja neli aastat kapis oodanud, millal köök nii vuntsitud saab, et kannatab peenemad näputööd välja sättida.


Eks vuntsida oleks küll ja veel, aga ju jõuab ja kui ei jõua, siis ei juhtu ka mitte midagi. Elada ja ilu nautida tuleb kohe.

Lest ja räim ei eruta ühtegi rannakalurit nii palju, kui angerjas, vimb, tursk ja punane kala. Angerjat sai tuttav kutseline kalur mõrrast üle aastate päris korralikult ja seda pilti oleks küll näha tahtnud, kuidas neid paadipõhja mööda taga aeti. Vimb on niisugune kala, mida saime maitsta esimest korda elus. Kala näeb suure särje või siia moodi välja, aga tema söödavusest või maitsest ei olnud meil varem aimugi. Tegime vimma äkist ja see on nüüd minu TOP 1 toores kala üleüleüldse.

Vimb ja Robby

Põhjus, miks me sel suvel kala ei suitsutanud on järgmisel pildil. Esimesed suitsusilgud tulid alles siis, kui herilasrahvas oli oma ühiselamust välja kolinud.


Kui grillid, siis nutad

Maalt linna.

Meie igapäevast lesta...

Augusti lõpus käisin Toilas, vahepeatusega Tallinnas. On tõesti ilus koht, ega ilmaaegu vana Päts Toilat endale suvituskohaks valinud ja õnnestus ka minul, põlisel ja juurtega saarlasel, just nimelt sealkandis sündid. Aga ikka see meretagune asi koju tagasi jõudmisega - kui mandri kolleegid juba oma voodikestes teist külge keeravad, oleme meie, saarteelanikud, ikka veel teel, saatjaks kuu ja tähed. Või siis torm, vihm ja rahe, nagu eelmisel nädalal juhtus.


Merevaade ja loojang Toilas

Praamiga koju, kuu jääb mandrile

Septembri alguses käisime tänavapiknikul, mis oli seekord kesklinnast pargi äärde viidud. Kui meie keskväljakut ei oleks renoveerima hakatud, ei oleks keegi osanud aimatagi, et lossi ümber olevatele tänavatele sobib piknik palju paremini. Lauad asusid küll linnatänavatel, aga ümberringi oli ka palju rohelust ja need, kes ei tahtnud laudade taga istuda, said pargis jalutada või tekkidel oma väikest piknikku pidada. Lapsed said joosta ja rahvatantsijad vabalt oma seelikuid lehvitada.

Oli täiesti tuulevaikne õhtu. Soojast sügisilmast segaduses sääsed üritasid inimeste paljaid sääri nõelata, aga lendasid kohe minema, kui taipasid, et ega vist pesapunumiseks ikka enam ei lähe. Tänavapiknikku kirjeldada ei olegi võimalik, seda peab ise kogema. Kusjuures tähtsaim komponent ei ole mitte toit ja ilm vaid hea seltskond, oma punt.

Kuulus tänavapiknik



Ehe öine rõõm
Üle 4000 Kuressaare seenelise:)

Meie õunapuud ei ole sel aastal mitte lookas vaid sõna otseses mõttes vastu maad. Õunu rabiseb maha nagu rahet, aga puud on ikka täis. Esimene mahlalaar on tehtud, see tuli puhtast Kuldrenetist. Enam ei mässa me ise pastöriseerimise ja kotitamisega, sest vastav teenus on olemas ja vägagi mõistliku hinnaga.


Mahlaks

Maal keeras aga vana käru mulle käru. Otsustasin nimelt, et raskest rauast kärus ei pea enam kasvama lilled vaid hoopis maitsetaimed. Külvasin sinna veel suve lõpul tilli ja peterselli, et kui jõuab midagi kasvada, siis kasvab. Järgmisel aastal rändab maitserohelise seeme kärusse kohe kevadel. Aga kärul oli oma plaan - mingid tilliidud ju tärkasid ka, aga kärusse kasvasid täiesti iseseisvalt hoopis kenad lillepuhmad. Las nad siis olla.

Mina külvasin igatahes tilli

Kõige suurema kiituse saavad sel aastal aga ploomipuud. Me tõesti arvasime, et need vanad puukontsud ei kanna enam mitte kunagi, aga sel aastal oli lausa iga viimase rääbaka otsas ploome. Kätte neid kõiki muidugi ei saanud, sest olid nii kõrgel. Õnneks. Aga kõige paremad ploomid kasvavad ikka ju naabri aias. Nii ületee kui soome naabrid peaaegu nõudsid, et me ka nende ploome vähendaksime ja järgmisel pildil see parajasti toimubki.



Vaat niisugune naaber - toob salaja terrassile hõrgutisi

Ja nüüd sünnipäevast. Nagu öeldud oli sünnipäev tuline, kirglik ja hingemattev ehk siis olin palavikust tuline, kurk valutas ning köhisin kirglikult ja hingematvalt. Nohu ei lase ennast unustada siiamaani. Privaatseks tegin selle päeva nii, et kuulutasin oma kodu nakkusohtlikuks keelutsooniks ja kedagi külla ei lubanud. Paranemine kestab siiamaani, ehkki lasin ennast poolest nädalast tööle kirjutada ja Tallinnaski juba tööasjus käidud.

Mu oma pere murdis siiski kaitseliinidest läbi ja tähtpäev sai tähistatud vimmaäkise, paksu angerjasupi ja ploomikoogiga. Väike E andis paranemisesse kindlalt oma osa.

Mummud ja mammud

Valmib angerja uhhaahhaa

Proovisime koos piigaga natukene heegeldada, sest tüdruk tuli äkki, öökulli heegeldamise komplekt käes ja küsis kavalalt: Aga mis see küll olema peaks? Minul oli komplekt ammu ununenud, aga lastel on ju selliste hästi ära pandud asjade peale eriti terav silm. Päris heegeldamiseni me ei jõudnudki, ka silmusteketi tegemine oli küllaltki vaevaline. Sestap kasutasime loovust ja tegime karbis olevast riidest ja vatiinist kiiröökulli. Neid meeldis lapsele nii väga teha, et väiksele oranžile öökullile tehti pabersalfadest lisaks veel ka emane, isane ja õdene öökull.

Käsitöökoda koos pisipiigaga 

Veel vaatasime koos suuri Sõrve kanamune. Leidsime, et kõige pikema muna seest tuleks ilmselt korvpallur-tibu. Aga võib olla hoopis rahvatantsu-tibu, sest kanaemmed harjutavad madalhüpaksammu, sulgvõtet ja sabatantsu iga päev.


Meie tuleviku väetis

Õitsenud flokside ilu jätkub

Järgmine lugu tuleb tormist. Ma ise ei ole veel maha langenud puid ja räsitud merekallast näinud.  Loodus hoolitseb, et meil küttepuid ikka jätkuks. Üks tuttav aiatark on rääkinud, et peale esimest külma perioodi tuleb alati veel üks soojem ja pehmem aeg, eks jääme seda siis ootama.








🍁🍄🐓🎂🌳