No pole sõnu! Kas ma pean nendele sigadele lõpuks veel äitäh ütlema? Ma ei hakkaks ju oma väärtuslikel vabadel päevadel mitte mingi hinna eest korjama mingeid ribulaid marju. Aga hirm on see, mis araks teeb. Et kui need marjad siin juba ripuvad, siis tahab metsik siga neid ka süüa. Nohja ühtlasi siis ka meie õuemuru vundamendini ümber pöörata. Ja kust need marjad siia üldse tulid? Varem küll neid ei olnud. Jällegi ma pean ennast kordama - laiskus on vahel üks ütlemata kasulik asi. Korralik aiapidaja oleks juba 3 a tagasi vana vaarikapuhma ära likvideerinud, aga mina... Sellelt tuustilt sellist saaki ei oleks oodanud. Eieieiei, mitte mingeid ämbritäisi! Minu jaoks on juba liiter korralik saak. Kotike või kaks sügavkülma, kausike patuvabade pühapäevapannkookide peale. Viimastest mõistagi ju pilti pole, kes oleks jõudnud..
Piltidega on aga nii, et need hakkavad nüüd jällegi väheke parema kvaliteediga olema. Ostsin edeva telefoni. Just kaamera pärast. Küll ma selle peegelkaamera ka ükskord korda teha lasen, aga oh mis telemoon ikka, nagu meie väike E. titena ütles. No eks ma teist õpin veel ja esialgu hullan niisama erinevate rakendustega. No näiteks teen 360* pilte. Eemalt võib päris naljakas vaadata olla - keegi tiirutab kael õieli ümber taimede või liblikate. Luban, et Mõntu sadamas kailt merre ei jaluta, Stebeli patareisse ei kuku ja Sörve majakat pikali ei jookse.
Internetti ei tasu ikka uskuda. Et liblikad armastavad banaani ja tulevad kõik karjakaupa banaani koore peale sööma ja siis on nii ilus vaadata. Kui mitu korda ma üles kirjutasin - banaan kaasa! Kui mitu korda mul see banaan ostmata ununes! Kui mitu korda see ostetud banaan linna jäi! Kui mitu korda ma kodakondsetel banaani koori ära visata ei lubanud, kuni lõpuks õnnestuski liblikapüünis üles seada. No ma ei tea, kui need on liblikad, siis mina olen printsess Diana.
Aga liblikatele meeldib metsikult aedvaak. Kuna see edev telefon elab sageli oma elu ja paneb ise filme kokku (lisades ka muusika, jessas küll!), siis mine sa tea, äkki näemegi suve lõpuks dok-i "Liblika eelviimane tiivalöök Sörve päikese all".
Aga üks jama on selle telefoniga ka. Ta nimelt pildistab ja filmib häälkäskluste peale. Pildistamiseks on neli erinevat sõna, aga mulle tuleb kiires olukorras ikka see "Cheese!" esimesena meelde. Nojah, aga meie kassloomal on ka ju mitu nime. Robby on tal passijärgne nimi, aga kõik võimalikud kiiiiiis-kiisid ja kiss-kiiiiisid on ju ka. Nii siis oligi, et mina silitan kassi, aga taskus midagi plõksib. Vaatan - uusi sõnumeid ei ole.. Helid ei ole ju ka veel selged kõik. Ja pärast vaatan, et ports musti pilte telefonis. Nii kui mina kiiiiisu ütlen, nii tema pildistab! Mis siis nüüd teha, paneks kassile Juust nimeks või? Aga kuidas ma talle selgeks teen, et kuule kass, so nimi on nüüd Juust.
Vaarikapuhmastes oligi see pildistamise funktsioon täiesti a-sen-da-ma-tu. Ma olen ikka öelnud, et inimesel peaks kolm kätt olema. Nüüd ei ole seda vähemalt pildistades ja filmides vaja. Siinkohal tunnistan üles, et olen varem mõnd longus taime käega kõrgemal hoides ka ninaga pildistanud.
Lõvipoiss Juust tegi ka muidugi oma elurekordi ja püüdis ühe päeva ja öö jooksul 3 hiirt! Koos ühe lõpnud nahkhiirega läksid need kõik sipelgapessa. See on ju teada, et kassid toovad oma saagi kas trepi või voodi ette. Aga meile oli üks hiir pandud ukse ette küll, kuid sissepoole. Et kui me õhtul saunast tulime, siis oli see rehetoast püütud isend uksematil ootamas. Hea, et laiaks ei . . . Welcome to Hiirland!
Saaremaa on praegu üritustest pungil. Õnneks toob mõni üritus armsaid inimesi meiegi õuele, see nädalavahetus oli tsiklirahva päralt. Nii vuras kallil laupäeval õuele veel kallim tädipoeg ja tõesti - nii ammu (või kas üldse?) ei olnud me lihtsalt istunud, jutustanud, koffetanud. Ükskõik, mis elus ka ette ei tule, juured on need, mis alati tuge annavad ...
Ja nii armsasti oskab ainult eluaegne raadiomees meie onnikese kohta öelda, kui küsisin temalt, et noh, kas on Uie moodi ka natuke (meie vanavanemate talu). Ütles, et see on ju rohkem Uie moodi, kui Uie ise on. Ja veel - mo meelest oleme me ikka need, kes me olime ja ei ole mitte karvavõrdki muutunud. Aa, no ok, karva pikkuse osas oleme siiski väga erinevaid teid läinud.