30. aprill 2015

Kui see oleks toidublogi

... siis oleksin hädas. Sest. Põhjatuul on taevaluud. Ehk et nii, kuidas põhjatuul viib taevast pilved, viib ta ka merest kala. No vähemalt meie merest. Kuigi erandid nii taeva kui mere kohta kehtivad ka alati. Aga jah. Oli plaanis teha peenemaid kalaroogi, aga millest? Ei, ega me maal puhukuse ajal seepärast veel nälga jäänud. Iga päev sai ikka paar korda söödud. Peamiselt kala. 

Hea küll, enam segasemalt vist kirjutada ei saakski. Paar rahvatarkust tahtsin siia jäädvustada tulevastele põlvedele, kes ilma ainult nutikaga ennustavad. Et kui ühel ilusal päeval sealt kosmosest see pahvakas tuleb ja meie tehnoloogia kõik läbi kärsatab, siis on ka teine võimalus - vahi taevasse! Ida poolt tuleb tavaliselt rist ja viletsus st niiskus või vihm. No vähemalt madal ja rusuv taevas (uhh, tänapäeval õnneks selliste lausete eest enam ülekuulamisele ei satu. Loodetavasti.).


Veel üks rahvatarkus, mida ise alles lühikest aega tean ja mida alles 2 aastat jälginud olen, on see, et sealt, kust läheb üle kevadel esimene äike, lähevad kogu suve jooksul üle ka kõik ülejäänud. Äike on võrratu vaatepilt, aga majas, suurte põlispuude vahel olla, kui äikesemöll otse peakohal raksub, ei ole väga mugav. Sestap võib kevadel kergemalt ohata, kui see ilu nii umbes 5 km kauguselt mööda käima hakkab. Mu ema mäletab, et kui nemad olid lapsed, siis pandi nad talus kõik äikese ajal alati, olgu ööl või päeval, riidesse ja ka kallim vara ning dokumendid olid ilmselt käeulatuses.

Aa ja see ka - kui päike punades loojub (no ikka väga-väga punades), siis tuleb ilmamuutus. Talvel läheb külmaks, suvel.. ka muutub. Tuleb näiteks torm.


Aga uuesti toidu juurde. Teatavasti sügelesid võrguload juba ammu taskus ja puhkuse kolm esimest päeva ainult võrgutamise peale läksidki. Ühel päeval käisime rannas kogunisti neli korda! Iga kord piitsutasin mina spinninguga vett ja mees käis paadiga merel. Minu lagi oli üks suure peaga tume ja väga vilgas kala, kes landile kaldani järele ujus ja siis vingerdades vehkat tegi. Võrkudesse ikka midagi tuli. Tursk 1,2 kg. Mõned lestad, mõned ahvenad, mõned ümarmudilad. Üksiküritajad olid särg, räim ja kiisk. Päris tühjad ei olnud võrgud kordagi. Ilma võrgu, spinningu ja isegi krabiseva paberlandita  ilmus aga meie õuele kolmveerand ämbritäit räime ja üks suur kala. Marjaga.







Jah, olin külili maas ja ootasin seda täppi merelt




Õhtuti käisin üksi rannas. Sookure paar on jälle tagasi meie lähedal pesitsemas, rebast nägin ja kolme suurt põtra üle tee kappamas. Nugist nägin ka, aga see oli kutu. Nooja nelja hiirt, mille kass püüdis ja seitset puuki, millest kuus eemaldasin  kassi krae vahelt ja ühe püüdsin enda käe pealt kinni.

Aga ühel õhtul kuulsin rannas põõsaste tagant mingit tasast surinat. Tavaliselt ei ole seal rannas kilomeetrite viisi mitte kedagi ega mitte midagi. Mul oli müts silmini ja ise peadpidi auto pagasnikust kalariistu otsimas. Peagi nägin, et kadakate vahelt tuleb soome numbriga väikese bussi moodi auto, pisike kummipaat katusel. Roolis istus linnuvaatleja näoga mees, kellel oli seljas laigulistest riideribadest varjeülikond. Samal hetkel sain karbist oma landid pihku, teises käes oli spinning ja hakkasin mütsi silmist ära lükkama. Tekkis juba mehega silmside ja tahtsin viibata, kui tundsin, et lant jäi konksupidi mütsi külge kinni. Sajandiksekundi jooksul mõtlesin - kas lasen landi lahti ja lehvitan (samal ajal ripuks sinililla sädelev kalake üle mu silma) või teen midagi muud. Tegin midagi muud. Saatsin oma säravaima naeratuse ja tegin sõrmedega mütsi juures mingeid liigutusi, ise peopesaga lanti varjates. Ega mees polnud kade. Tõstis endagi käe mütsi juurde ja tegi sõrmedega samasuguseid liigutusi. Nojah. Küllap lisandusid linnuvaatleja päevaraamatusse sel õhtul järgmised read: Sõrve poolsaarel on rohkesti ilusaid linde. Ürglooduses üles kasvanud kohalikel on säilinud veel palju iidseid tavasid, sealhulgas eriline tervitusviis, kus inimene tõstab peopesa ühe silma ette ja liputab oma sõrmi.


Kala-kalakestest tegime me aga järgmisi roogi - suitsuräimi, kuivatatud räimi, praetud räimi ja marineeritud räimi. Suur kala läks suitsuahju, tema mari aga soola- ja musta pipraga röstsaiale. Üksiküritajatest tegin kalasuppi. Saaremaa supp on alati kartuliga ja maitseb kõige paremini homme. Meie pere siseringi küsimus kalasuppi tehes on, et kas panen pipart nii nagu Jaltas? Nimelt olime kümmendkümmend aastat tagasi Krimmis pulmareisil ja suht vaestena lubasime endile siiski ühe ülimalt piduliku õhtusöögi linna parimas restoranis. Pervoje oligi kalasupp, ehkki meie meelest oli pervoje pervoje hoopis salat, mida me kohe ära ei söönud, sest tahtsime seda ka prae kõrvale jätta. Aga praadi ei toodud. Ega toodud. Ega toodud. Vaatasime siis teistes laudades toimuvat ja avastasime, et praad tuuakse alles siis, kui salat otsas. No see selleks, aga kalasupp oli seal hmmm.. Esimese kuuma- ja näljaga ei saanud arugi KUI piprane see tegelikult oli. Ja kui supitaldrikul juba Põhjake nimeks oli, avastasime, et põhi oli paksult, paksult, paksult musta peenpipraga kaetud.


Täpinõud ei ole meil trendi pärast,
need ongi meil ammust ajast tavalised sööginõud





Röster

Lihtne elu

Turskadest on ka üks lugu. Abikaasa vedas kunagi väikese veoautoga kalalaevadelt kalu mandrile. Ükskord olid koormaks suured tursad. Tuli tema enne mandrile sõitu kodust läbi ja kui minema hakkas, läks veel autokastile presenti peale kohendama. Mina nägin seda kõike aknast, aga tema üleelamine oli palju suurem. Nimelt tajus ta ühel hetkel, et üle tema pea lendab üks väga suur tursk. Ja siis teine. Aga turskade küljes olid ka hiigelkämblad! Mees keeras ringi ja tema seljataga seisidki hiiglased! Hiiglased võtsid koormast kalu, keerutasid neid tunnustavalt käes ja küsisid vene keeles: kust püüdsid, peremees? Mees tundis hiiglased muidugi ära, aga mina mõtlesin küll aknast vaadates, et mingi tulnukrass on maa peale laskunud ja kõigepealt söövad nad ära kalakoorma ja siis minu mehe.

Tegelikult oli muidugi meie linnas treeninglaagris toonane väga kuulus Kalevi korvpallimeeskond ja kaks neist, Aleksandr Karavajev (214) ja Rašid Abeljanov (206), olid linnaga tutvuma tulnud. Oma uhkest kõrgusest kalu nähes tekkis neilgi kalapüügi kirg. Küsisid, kust võiks õngesid ja usse saada. Kutsuski siis mees prominendid meie õuele ja otsis neile välja ridvad. Koos mindi tahaaeda usse kaevama. See oli üks mu elu naljakamaid pilte, kui nad sealt tagaaiast kolmekesi tulid - kahelpool õõtsumas kaks pikkade kätega atleeti ja keskel  mürakatega sibades sammu pidav päkapikuks muutunud abikaasa. Mees saatis mehed väravani, aga nemad väravast läbi ei läinudki. Nad lihtsalt astusid üsna loomulikult ja muuseas üle meie aia. Ja läinud nad olidki.

Muidugi mõtlesime, et huvitav, kas nad meie asjad laagri lõppedes üldse tagasi toovad. No oli selline aeg, kus kehtis mentaliteet - mis minu käes, see minu oma ja üleüldse oli kõik pohh. Eesti keelt nad ei rääkinud ja näod olid neil sellised sõdalaslikud. Aga lubatud päeval olid mehed jälle värava taga. Tõid ära meie kalariistad ja lisaks veel peotäie kingitusi. Kuskil on meil alles veel Kalevi meeskonna vimpel ja postkaart kõikide mängijate autogrammidega. Midagi oli veel, aga ei mäleta enam, mis need asjad kõik olid.

Kuivama. Siis kena tuhliste peal keeta




Jahutamine


Üks kiiks peab ikka igal kokal olema - loorberilehed peavad olema pisikesed ja terved





Kiisa marja oli rohkem, kui kiiska ennast

Ülejäänud puhkusepäevadel tegi igaüks seda, mida teha ihkas. No mina asutasin näiteks sõjaajaloo muuseumi ja Emexi filiaali. Ja siis tegin veel saunast thalasso spa, rannas ju kive jätkub. Lisaks elulõngale, kännasmustikale ja 10-le violale pistsin mulda veel 5 sirelit, 5 aedvaaki, 2 põõsasmaranit, 3 hortensiat, 2 siilikübarat ja veel ühe sireli.







Ei kogu neid ega otsi, need lihtsalt on siin



Ähk lääb tarist


Kassi laadimine

Aga kõige parem kala on ikka liha. Neljapäev oli lihapäev.





20. aprill 2015

Kevadel on kevad

Kolm päeva maal läksid kui linnutiivul. Isegi lausa koolibri tiivalöögi kiirusel. VÄHEMALT kolm päeva võtabki aega, et tulla välja talvisest tööväsimusest ja saada inimeseks. Maainimeseks. See kevad on selline normaalne, mitte niisugune, nagu eelmisel aastal samal ajal oli. Siis põlesid päikesest ära meie näod ja ninad ja nahk tuli ka maha. 

Lilled ikka pingutavad, ega nad tulemata ei jää. Ahjaa, paar pakki tulpe jäävad küll tulemata, sest keegi pani need peenrast nahka, vaid ümmargused augud olid järgi. Mis seal ikka, mina nendega vägisi võitlema ei hakka, lähevad mulda mingid muud, kibedama maitsega taimed. 





Poolteiseks kuuks peab jätkuma


Uued aiaelanikud. Nimesid saab meenutada troonil istudes. 


Rahe





Elekter käis ka korra tunnikeseks ära. Mees põristas akudrelliga ja mina laadisin telefone. 



Sillameri







Eks olnud see maakohake linnas ka kogu aeg meeles. Avastasin netist hea lehekülje - Eesti Muuseumide Veebivärav MUIS.

http://www.muis.ee/

Sealt leidsin otsinguga, et meie oma linnas, Kuressaare lossis asuva muuseumi fondis, on üks käsikirjaline dokument meie küla kohta. Kirja olid pandud kõik ennesõjaaegsed talud ja külaelanikud. Muuseumi peavarahoidja Priit otsis museaali lahkesti välja ja mina pildistasin seda suurt plakatit nii kuis sain. Soovitas ta ka Bruno Pao raamatut meiekandi kohta. Raamat on muidugi ammu läbi müüdud, aga internetis müüakse kõiksugu asju - ka seda raamatut. Kahe päeva pärast oli raamat pakiautomaadis. 

Nende asjade uurimine on mul veel pooleli ja küllap see jälle pikkade ja pimedate sügisõhtute tööks jääb. Nii palju võin öelda, et inimesi elas siin aastatel 1935-1944 üle 240 ja talusid, kus igapäevaselt elati, oli 43! Praegu on vaid kahes kaugemas majapidamises püsielanikud, küla vanas osas ei ela kedagi. Peale nende kahe maja on vanadel kohtadel veel vast 8 suvekodu ja paar uut palkmaja mere ääres. Kõik! Facebooki kaudu sain kontakti ka meie krundi peal kunagi elanud inimeste järeltulijatega. Nende kodust on järel vaid sammaldunud vundamendikivid. Tegelikult ei tea ma ikkagi veel täpselt, milline neist kolmest vundamendist just nende esivanema kodukoht oli, aga küll see ühel hetkel selgub. Siis kui selleks õige aeg. 

Kui muuseumi peavarahoidja veel seda ja teist infot pakkus, siis ütlesin, et ega ma väga palju ei tahakski uurida. Just neid asju, mis inimesi ja nende saatuseid puudutab. Esiteks ei ole need üleüldse meie juured. Teiseks ei tea ju, kuidas see uurimine kellelegi teisele mõjuda võib. Võib olla nii valusaid sündmusi ei tahetagi võõrale rääkida. Ja kolmandaks - kas ma ise suudaks seda kõike teada saada? Netist ostetud raamatut lugedes sain tükiks ajaks täieliku masenduse. See on ikka liig mis liig, mida inimestega tehti. See hullumeelsus hakkas pihta ju juba enne sõda, baaside ehitusega ja tegelikult mõnes mõttes ei lõppenudki... 


Majast leitud õite vanad, Kuressaares trükitud kirikuajakirjad ja Bruno Pao raamat Sõrvest.

Kandsin need andmed kõik Google interaktiivsele kaardikihile,
mis on muidugi privaatne, kuid kui kedagi huvitab, võin loomulikult näidata. 


Kunagises kaunis Mõntu mõisa pargis laiutavad säärased hirmutised.




Muidugi oli siinkandis kõva militaaria ka juba I maailmasõja eel ja ajal. Lood ja legendid parematest, kuid enamasti siiski halvematest seikadest on tallel nii kirjapandult kui levimas rahvasuus. No näiteks see, et siin lähedal lendas omal ajal vastu taevast suurtükipatarei laskemoona ladu ja sellega koos kahjuks ka hulk madruseid.

Mõntu park on võimsa väega koht. Olevat seal hulganisti puuliike, kuid praegu on kõik raagus ja ega ei oleks piisavalt teadmisigi. Popi talu perenaine Mari tekitas aga huvi sealsete punaste sinilillede ja suure ebatsuuga vastu. Leidsin üles mõlemad. Ebatsuuga okas on pealtpoolt nagu kuuseokas, aga altpoolt hall ja triibuga. Ühtegi käbi ei leidnud, aga käbide soomuseid oli palju. Kahjuks ei anna pilt edasi puu hiigellaiust ja märkimisväärset jämedust.


Ebatsuuga








Meri murrab maad











Järgmine lugu tuleb ainult lõbus. Sest see tuleb söögist. Ja söögi hankimisest. Ehk et peaasjalikult kalast, nagu rannakülale kohane. Tegelikult ei ole te eelmist postitust ka lugenud, sest ma ei ole sellest millegi pärast üldse teada andnud:)