28. mai 2017

Elu on...

Kiire aeg nõuab kiireid postitusi.

Lapsed käisid kodus.

Ühel laupäeva hommikupoolikul helises telefon. Nägin helistaja nime ja peale tervitamist öeldi sealtpoolt: 

- Me tuleme täna korraks koju. Vaatame, kas kodu on ikka alles veel. Me tuleme ainult õue peale ja kauaks ei jää.

- Oi, kui tore, tulge muidugi!!! Eieiei, tuppa ikka ka! Ohh, kui kahju, et ma ise praegu seal ei ole... Aga minge kind-las-tiii, peremees võtab teid vastu.

Helistajaks ei olnud muidugi meie endi lapsed. Sellel lapsel, kes kaunil kevadpäeval koju käima minna tahtis, on tegelikult vanust juba üle 90. Kunagi siin kirjutasin ka, et sain meie maakodu kunagise peretütrega telefoni teel veidi jutustada. Nüüd olid nad siis kaheksakesi koju tulemas. See oli minu meelest ikka nii armas, kuidas ta suur õrnus hääles ütles - me tuleme korraks koju. Kodu jääb alati koduks, olgu seal või juba mitmendad võõrad elanikud. 

Külaliste seas oli olnud ka üks 80-ndates perepoeg. Olime seda juba varemgi kuulnud, aga ka tema rääkis, et meie õue peal oli sõja ajal sakslaste väliköök või supiköök. Mehe lapsepõlvemälestustes oli selgelt meeles päev, kui hakati küla pommitama ja sakslased põgenesid kabuhirmus kahte lehte laiali, kes kuhu sai.

Identifitseeritud sai ka viimane kivikuhil ja vundamendikoht meie valdustes - ka seal oli olnud saun. Tegelikult oli selle õue peal kunagi kaks talu ja majapidamist, sestap ka neid vundamendikohti nii palju. Viimati olid nad sattunud siit mööda sõitma kuidagi sellisel lopsakal ajal, et kõrge rohu ja võsa tagant oma kodukest ei näinudki. Nüüd olid lapsed päris rahul olnud, et keegi siin pildi selge hoiab.

Kodu

Lumi tuli, lumi läks ja jälle tuli ja jälle läks.

Mai lõpus on küll veidi imelik lumest kirjutada, aga alles kaks ja pool nädalat tagasi oli meil ju paks lumi maas. Kahel järjestikusel päeval pealegi - 9. ja 10. mail. Ilus, puhas, värske ja valge lumi oli. Paraku värviliste tulpide-nartsisside ja õitsvate põõsaste peal. Isegi karulauk sai kannatada, oli pärast selline lõtv ja kohati kollakate servadega.


Tulpomaania

Tegelikult ei tea neis looduseasjus iial päris täpselt, millest miski tuleb. Näiteks otsustasin ma, et meile maale ei tasu enam tulpe maha panna. Esiteks meelitasid tulbisibulad sigu ligi. Või kedagi.. Otseselt neid nosimas ei olnud me ju kedagi näinud. Teiseks ei sobinud need tänapäevased lopsakad õied üldse talupeenrasse. Ja kolmandaks nad kadusidki lihtsalt ära. Kuni selle kevadeni. Sel kevadel hakkasid õitsema kõik tulbid, mida ma iganes kunagi kuhugi pannud olin ja muidugi ka need, mis siin enne meid olnud.


Peaaegu aasta lind õue peal

Ühel varasel hommikutunnil vaatasin maal korraks aknast välja ja ei saanud kuidagi aru, kes meil seal suure raagremmelga all askeldab. Läbi uneseguste silmade vaadates tundus teine nagu kana. Pikemalt uurima ja juurdlema ma seal koidukumas muidugi ei jäänud. Järgmisel hommikul oli aga "kana" jälle platsis, siblis ja nokkis suure innuga. Nüüd sain aru, et see oli üks kopsakas tuvi. Mitte just nii kopsakas, kui etenduses Armastus kolme apelsini vastu oli, aga peaaegu. Kaelustuvi oli. Jaa, neid lendab siin tegelikult alatasa ringi. Mõtlesin ikka, et huvitav, mingeid lahtisi pööninguid siin ju ei ole, kus nad siin küll elavad? Aga kõiketeadev internet andis välja, et meika pesad asuvad hoopiski kuusepuul ja neid siin juba jätkub. Jälle targem. Aasta lind on sel aastal siiski turteltui, neidki on siin nähtud... selliseid inimnäolisi:))) Panen siia ühe pildi meie väikese E. linnuraamatust, mis on praegu tema lemmik unekas. Need linnud nimetab ta kõik peast ja mitte lihtsalt kurg või rähn vaid ikka valge toonekurg ja suur kirjurähn, pasknäärest rääkimata:)


Jutud elust onuga

 


Teraapiline lugemine

Nii on mulle tõepoolest öeldud, et see ajaraamat on justkui teraapiline. Täna ma sellele üldse enam vastu ei vaidle. Nimelt on ju jälle muruniidu hooaeg käes. Ja värskelt niidetud muru lõhn.. mmmmm. Kas kujutasite juba ette, tundsite seda lõhna? Aga vale lõhna tundsite, vot nii! Meie niidetud õu on hoopis noore, õrna sibula lõhnaline. Ei, mitte sibula vaid laugulõhnaline. Metslauku on siin uduumbe ja kui üldse ei niidaks, siis kiiguksid varsti õuel lillakad õiepallikesed, mis hiljem prisketeks seemnepallikesteks arenevad. Seda tervistavat laugulõhna me siin hingame ja kogu maapind me jalge all on sibulaid täis. Lisaks veel karulaugu plats õuenurgas. Ma ikka veel imestan, et kuidas see küll ometi võimalik on, et koduõue peal kasvavad nurmenukud, metsmaasikad, karulauk, metslauk, pääsusilmad ja veel sadat sorti muud kaunist ja tervistavat. Sihantses keskkonnas saabki ainult teraapiline jutt sõrmede alt välja tulla:)


Kuritädi ka vahel

Tuulekala oleme ka mõned korrad püüdmas käinud, aga paberlandi abiga oli seekord kindlam  ja kiirem variant Atlandi ookeanist pärit mereande maitsta. Jätkus nii praepannile, grillimiseks kui ka kuivama panemiseks. Tuulehaugi puhul ei pea erinevalt tavalisest haugist paelussi kartma. Aga kuri olen ma selle pärast, et ikka veel, tänapäeval ja päise päeva aal visatakse randa ja metsa alla oma piknikusodi maha. Mingist jotast saaks ma isegi veel aru, kes oma pudeli põõsa alla "unustab" (ja vahel ennast ka), aga põhilise prahi jätavad randa ikka need korralikud inimesed. Täies tões ja usus paigutavad nad kogu oma grilli-, joogi- ja söögi-prügi "ilusasti" lõkkeasemele hunnikusse. Vahel ka mõne katki läinud plätu või laste ujumisrõnga. Täis pakendid jaksavad kohale vedada, aga tühje enam ära viia ei jaksa. Ja mida nad siis õieti mõtlevad, kuhu ja mis moel see prügi sealt lõkkeasemelt siis lõpuks ära kaob? Kas loodetakse, et tuleb järgmine seltskond ja hakkab suure õhinaga vettinud tetrapakke, plastnõusid ja kiirgrille põletama? Kindlasti ei käi vahepeal ka kajakad, varesed, rebased ja sead seda prügi laiali loopimas. Veel müstilisem on, kui tekitatakse ilus ontlik prügikott metsa alla, ikka loomadele meeleheaks. Või usutakse, et hea rannahaldjas tuleb tiibade sahinal igal õhtul ja nõiub võlukepikesega vehkides kõik prügi metsmaasikateks ja kirjudeks liblikateks?



Minu 5 minutit kuulsust

Järgmisel laupäeval tuleb aga korraks püüne peale ronida. Sain Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursil finaali. Neli aastat tagasi sattusin oma vahuveiniga kah finalistide sekka ja kuigi ma ühtegi auhinnalist kohta ei saanud, tulin lava pealt alla paraja sületäie meenete ja tänukirjaga. Eelvooru tulemustega jäin sel aastal muidugi ülirahule - 107-st veinist jäid minu veini punktid jagama esimest ja teist kohta. Aga nüüd algab kõik otsast pihta. Kui kõik välja valitud finaaliveinid on kvaliteetsed, kuid väga erinevad, siis mille järgi see pingerida lõpuks tekib? Ütleme siis nii,  et justnagu Eesti Laul 2 - maitse asi. Kas ma tahan ka kohta võita? Ikka tahan, see on ju võistlus, mitte mingi põllu- ja rahvamajandussaavutuste väljanäitus. Aga kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et Saaremaalt on veel üks proua finaalis ja koguni kahe veiniga. Ja mis veel-veel-veel ägedam - ta on ka sõrulane!

Kadaka vahurüübe ja tiramisu

Minu 5 minutit kuulsusetust

Praegu tuli meelde, et pistsin oma ajaraamatu ju Eesti Blogiauhindade konkursile ka. Aga sel aastal talublogide kategooriat ei olnud ja aiandusblogiks ma oma ajaraamatut ei pea. Nüüd ongi ta seal kategooria Elulised blogid all koos tite- ja fitnessblogide ja Mallukatega, kellel on triljoneid fänne. Hääletamine on kestnud juba ligi kuu aega ja paari päeva pärast läheb hääletamine lukku. Ühest arvutist/telefonist saab anda 5 häält ja mis trikid seal kõik veel on. Ühesõnaga mina olen juba ammu rongist maas, et mitte öelda - algusest peale ja kollased kummikud saab sel aastal keegi teine. Korraldus on muidugi vägev ja kiidan tegijaid. Ma ise ka ei ole veel hääletanud, neid on seal niii palju ja tõenäoliselt tuleb teha pliks-plaks valik.


Tähistamised

Tähtpäevi ja tähistamisi oli sel kuul rohkem kui küll. Sai kulutatud ka notari uksi ja asju korraldatud. Tegin oma papsile juubeliks tiramisu tordi. Mul oli tiramisu suhtes siiani eelarvamus olnud, need tiramisu küpsised tundusid nii tilbakad olevat. Ja veel et kuidas soolakad pistaatsia pähklid tordi peale sobivad? Aga tort tuli välja superlux. Ähvardasin, et teen seda nüüd kolm aastat järjest - lihtne teha, väherammus (kui vahukoor ka veel ära jätta), natuke pehme ja natuke krõbe ning mõnusa maitsega (Amaretto, haha:). Ja muidugi käisid ka me oma lapsed kodus. Väike silmatera käis aias kevadet avastamas ja terrassi ukse vahelt toodi emmele ja manale ja niisama vaasi lillekesi.  Ükshaaval ikka. Küsimuse peale, et mis lill see on, vastati heleda hääle ja hästi selge diktsiooniga  - kanakoole!


Ljapšeljapš tuli külla:))

Rabarrbarrbarrbarrberikiselli aeg

Autor veinimeister Lea

Muu mudru

Õuetäis mee lõhna õitsvatest vahtratest,  10 l pinot maja seintele, asjalik Tallinn, rõõmus Pärnu, sääääääääääääääsed, muruniidupäevadel 12000 sammu, mägrad.. kui keegi ei ole just meie õue peal vihatsi odaviske trenni teinud, kiisu käpp on ikka veel püsti (röntgen ei näidanud midagi), kasvumajakesse kolisid tomat, kurk, redis, till, basiilik; kaitseliidu õppused ja üksikud paugud öösel, metstulbid ja kirsiõied, varsti vene viisasid tegema ja kaugel see Brüsselgi enam.