22. aprill 2018

Meie kuningriik

Kui nüüd tikutulega otsida ja saepuruhunniku alt hoolega kraapida, siis võib olla leiaks kuskilt isegi viimase killu lund või jääd. Selle ettekäändega algabki tänane postitus talviste piltidega. No kuhu ma need ikka jätan, otse suurt kevadet kajastades tunduks, et kevadeootust sel aastal nagu ei olnudki.

Aga. Me elame tõepoolest kuningriigis! Päriselt! Ausalt! Oli kord ju meie lähiajaloos selline hämmastav hetk, kus meie kant ei olnudki mitte kellegi oma. 



30. juuli 1992 seadlusega pani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu paika uue haldusjaotuse Eestis. Selles kirjeldati kogu EV territoorium seal asuvate valdade kaudu, kuid Torgut mainiti selles vaid ühel korral, Salme vallale omavalitsusliku staatuse määramisel:
/.../"Kinnitada erandina Salme valla omavalitsuslik staatus tema praegusel haldusterritooriumil, välja arvatud endise Torgu valla maa-alal..."/.../.
Taga-Sõrvet, kunagise Torgu valla alasid, administratiivreformi järgse Eesti Vabariigi territooriumi osana ei kirjeldatud. Sel moel kuulutas EV Taga-Sõrve eksterritoriaalseks piirkonnaks, kus de jure ei kehtinud enam EV jurisdiktsioon/.../Ainsa ametliku organisatsioonina tagasõrulasi esindava STAS-i esimees Leevi Häng asus 1992 aasta augustis, protestiks Taga-Sõrve rahva pretsedenditu hülgamise vastu, Torgus välja kuulutama Eesti Kuningriiki. Hiljem otsustati siiski jääda nimekuju "Torgu Kuningriik" juurde, sest nimekuju "Eesti Kuningriik" ähvardas poliitilised pinged liialt suureks kruvida./.../
Paraku jäi õige väike nõksuke puudu sellest, et noort kuningriiki oleks ka päriselt päriselt tunnustatud, aga kuningas on siiani elus ja terve ning atribuutika alates lipust ja troonist kuni oma rahani on tänini alles. Traditsioonid ikka ka, alles möödunud suvel käis kuningas pidulikult ja lõbusasti oma valdusi üle vaatamas.

Hiljuti hankisime endale lõpuks kuningriigi lipu. Väga ilus lipp on ja praegu, kui loodus veel hõre ja üksluine, annab see meie õuele ja miks mitte tervele külale väheke erku juurde. Aga alustame algusest.



Mis siis vahepeal ka sündinud on? Ühte ja teist. Järgmine pilt on viimatisest paksust aprillilumest, aga täpselt samasuguse valgevatise pildi tegin eelmise aasta 9. mail. Selle vahega küll, et forsüütia oli selleks ajaks juba üleni kollastes õites.


Vahepeal pidasime koos lastega natuke pirukapühi 


ja käisin korra armsas Haapsalus.


Oma vanas koolis käisin traditsioonilist kabareeetendust vaatamas. See oli juba järjekorranumbriga 28. Iga lennu 11.-ndike auasi on lavastada enneolematu etendus ja see neil alati ka õnnestub. Seekord mõjusid minule, kui veidike multimeediat nuusutanud inimesele, videod numbrite vahepeal. Kohe esimene hämmastas ja puudutas.. vana mees keset suurt põldu.. See oli nii ootamatu, et noored lapsed nii sügavuti läksid. Palju kihte oli selles lihtsas pildis ja hiljem ka ülejäänud klippides. Aga muidu oli ikka korralikku möllu ka ja kooli 101. lend tuli ettevõtmisest auga välja. Mu oma vennatütreke oli ka tegijate tiimis:)


Nädalavahetustel käisime linde söötmas ja mere mitut nägu imetlemas. Viimasel ajal oleme saanud mööda merepõhja jalutada, sest veed on nii maas olnud.

Jääaeg



Tükk Rootsi sõjalaevast jälle kaldasse tulnud..

Mõntu mõisapargis käisime kevade siniseid silmi otsimas. Leidus muidugi ka punaseid. Punaseid sinililli tõin eelmisel aastal kodupeenrasse ka, aga nüüd vaatan, et tavalisi siniseid peab ka ikka kõrvale istutama. Siis tuleb punaste erilisus rohkem esile.




Päevad on pikemad ja valgemad. Kaevust on jääkaas sulanud, pumbad töötavad, kraanidest vesi voolab. Toidukohver oli vaja jälle üle vaadata, arvata ju oligi, et tuleb igasuguseid leide. Külmas ja hämaras rehetoas ei tahtnud talvel laoseisu pikalt uurida ja vaata nüüd - viis poolikut pakki makarone!


Linnud said viiest kilost seemnetest ja lugematust arvust rasvapallidest mängeldes jagu. Tihased on uhkelt metsa toimetama läinud, aga punarinnad on hoos maast seemnejääke noppides. Eelmisel pühapäeval oli ka linavästrik juba õue peal. Päris huvitav kohe, mis imetaimi sinna lindude söögimaja alla kasvama ka hakkab? Päevalilled, hirss, midagi sakilist? 😁

Kui ma vahepeal väiksest raamatupidamisnõuannet vajasin ja kui selle eest tasu pakkusin, siis öeldi, et tasuks on see, kui ma oma maakoju silmailuks jällegi lilli istutan. Vaat niimoodi tuksub Sõrvele sõrulase süda! Väärtust ei mõõdeta rahas vaid ilus ja tunnetes. Öeldi veel, et me ise ei saavat arugi, kui õnnelikud põlisasukad iga uue vana suitsu üle on. See rõõm on küll nüüd mõlemapoolne.

Eelmisel aastal sai külm kahed istutatud lilled endale, kolmandad jäid. Lubasin endale, et enne mitte üks lill, kui päris soe on.. ehk siis peale jaanipäeva? Aiapidaja annab sõna, aiapidaja võtab sõna. Raamatupidamisteenuse tasu nr 1 on väikeste värviliste nupsukestena hüvitatud! 🌷


Lumeroos õitseb uuesti ja kõik need teised varakevadised õied ka, keda juba igal kevadel siin ükshaaval üles lugenud olen. Suitsuahi ei läinudki enam härma ja sai kamalutäie silkudega, mille kaugemaltnurga külamees üle ukse poetanud oli, ilusasti hakkama.



Hiirepoisid võtsid ka, mida võtta andis ehk siis närisid pulbriks õlipurgi korgi. Õlini nad õnneks ei ulatunud. Magustoiduks näkitseti ära pajakinda sõrmeots, küllap oli seegi natuke rasvane olnud. No ei oska ette ennustada hiirte fantaasiat. Seebid ja küünlad on ammu kinnises karbis, küüslauk ka, saiapuru ei tohi siis ka lauale jääda, kui ise öösel kohal oleme. Aga hea uudis on see, et rotte meil küll ei ole. 🐭


Küsite nüüd, et kus siis kõrgest soost Pärsia prints on, et hiired nii vabalt kuningriigis ringi jooksevad? No tema ei saa praegu maale kaasa tulla, talle lõigati jälle see kerge suvesoeng. Ise on küll väga kepsakas ja hakkamist täis, aga igaks juhuks hoiame teda mõnda aega veel linnas soojas. 



Ja veel - katedraal on ootel...



🌱🌷🌾🌻🍅🍆🍓🌼