1. juuli 2014

Mäletate?

Teie mäletate, aga mul on! 


Ärge arvake, et ma nüüd keksima kukkusin. See küsimus-vastus on ühest eelmise riigi aegsest intermeediumist pärit ja öeldud oli see vana Baskini häälega. Asjadest täna muuhulgas juttu tulebki. Vahel naerame omavahel, et näed, tasus ikka ära see 25 aastat asjade kogumist. Kogumine toimus küll mitte kollektsioneerimise mõttes vaid a`la no kuidas sa viskad korraliku asja ära. Nooh, lõpuks need asjad teab mis korralikud enam ei olnudki, aga siis hakkas juba emotsionaalne väärtus neile juurde tulema. Või mingi seik. Või nali.

Teate küll ju seda vana lugu, kui mees läheb kevadel põllule, leiab surnud varese, paneb selle tasku ja ütleb:

- Ähk lääb tarist?

Sügisel läheb mees jälle põllule, viskab surnud varese taskust välja ja ütleb:

- Äi läind tarist!

Leidsime maakodust pool pudelit šampooni! Minu lemmik sellest seeriast oli küll Nõgese šampoon, aga leitud Õlišampoonil oli veel täitsa õige lõhn man. Parim enne kehtis veel. Tol ajal lihtsalt ei olnudki millelgi mingit säilivusaega. Sest mitte midagi ju poelettidel nii kaua ei seisnud, et kaup oleks võinud säilivuse minetada. Hullem veel - kaup ei jõudnudki pahatihti poeletile vaid läks ringlusse "leti alt". Kahjuks pühkisin aastaarvu suures puhastamistuhinas pudelilt maha, hea, et jõudsin märgata - 1982. Rohkem puhastada ei julgenud, las ta olgu siis siuke väheke räämane. Seep on kaasaegne, õiget ostukohta on vaid teada vaja. Maitseb muide hästi hiirtele. 


Neis kuulsates punastes maitseainetopsides olid meil naelad ja kruvid, mutikad ja vidinad. Kaaned roostes, mis neid köögikappi jätta, kui niiii palju ilusaid ja värvilisi plastmasstopse äkki müügile tuli:)) Kardin on ka "kuskilt tulnud" ja mulle, tähelepanematule, pidi ikka üks 2X noorem inimene seda ütlema, et see on ju tervenisti käsitsi heegeldatud!


Mida võis mõelda küll kaltsukamüüja, kui ma keset suurt suve oma veerand tundi paksude talvemütside korvis sobrasin? Aga kus tema võis teada, et mul maal pakud külmetavad. 



Lisaks võtsin kolm kahtlast vana põlle. Tööpind köögis vajas lustakat seelikut. Eks mul hakka varsti ideed otsa ka saama ja mingit disainiimet ei taha oma lihtsast kodukesest teha ka.




Väljaarvatud Miša ja Vigri, on meil need kätekad kõik veel kasutuses. Ei ole paremat materjali peale seda leiutatud, olgu need tänapäevased nii pehmed, paksud ja siidised kui tahes. Miša-rätik käis meil 32 a tagasi Krimmis kaasas ja käis vist hiljem, mõned aastad tagasi ka. 



Aga see on MOKA KOHVI tass (kusjuures "moka kohv" tuleb öelda sügava, salapärase ja aupakliku häälega). Nagu näha, ei ole temas mokat kunagi olnud. Sest et ta oli lihtsalt niivõrd ilusas tsellofaanist pakendis ja niivõrd ilusa paelaga seotud ja niivõrd peente kuldsete rantidega ja niivõrd pop tass ja niivõrd... Vanaema tõi selle udupeene kingituse oma teise lapselapse sünni puhul. Nüüd on tsellofaan rabe ja tolmunud, pael aga naljakas. Aga las ta olla, kui beebipoiss 2 aasta pärast 30 saab, siis äkki lubabki endale tassikese MOKA KOHVI!



Meie kõige legendaarsem asi on aga üks jäätisemasin umbes samast ajastust. Kinkis selle kellelegi meist sünnipäevaks vanaema Ella. On sihuke igav alumiiniumpütt, juhe taga. Jäätist ei saanud temaga teha, sest see töötas vaid sügavkülm-kambris, aga meie kambrikesse see ei mahtunud. Hiljem, kui oleks mahtunud, olid kõik kohad juba Pinguini jäätist ja muud väljamaa kraami täis. Ja pealegi oleks pidanud elektrijuhe ikkagi pistikus olema ja seega siis külmkapi uks lahti jääma. Mõttetu. Nii see karp meil seisis, tuttuus jäätisemasin sees. Oikuimitmeid kordi olime teda ära viskamas. Ükskord oli jälle äraviskamine teemaks, aga võtsime masina välja ja kaanegi pealt. Ja ohhoo, masina sees oli sünnipäevakaart! Seda ei olnud me varem näinudki! Avasime punaste nelkidega kaardi ja lugesime:

Kallis Ella! Palju õnne Sulle sünnipäevaks! Soovivad....

HA-HA-HA-HA-HAAAAAAAA! Seda naeru jätkus meil päevadeks ja nädalateks ja naerame siiamaani. Jäätisemasin on meil nüüd aga tõeline reliikvia. Meie kokkpoeg proovis sellega veel mõned aastad tagasi jäätist teha, aga kui masinal külmkambris liiga külm hakkas, siis keeldus ta labasid liigutamast ja jäts jäi vedel. Mulle meeldis, kokale mitte. 

Nüüd aga veidi jaanieelset, -aegset, ja -järgset emotsiooni. Inimtühi rand ulatub meil mõlemale poole kilomeetreid.




 Meie linnakass on juba kõva tegija. Esimestel kordadel kartis tuult ja pikki samme, nüüd juba käib ise puu otsas. Hiirt jälgis ka, kuigi kui hiir vahepeal ära kadus ja siis uuesti välja ilmus, ehmatas meie must prints hirmsasti.








Olen luuüdini uhke, et 14 saunavihta esimest korda elus valmis tegin. Ühe neist tegin nii, nagu õppinud lilleseadjad kimpe teevad. Olen minagi ühe Priit Pressi suvekursuse läbi teinud ja see va varte seadmine oli ja on ikka see kõige keerulisem töö. Friiklus jäi muidugi külge. Igal lillekimbul vaatan esmalt saba alla - kas kõik varred on ilusti spiraalis, kas on tugevalt seotud ja kas kimp pea alaspidi olles ja raputades laiali ei pudise. Ja kas varte otsad on ikka terava noaga diagonaalis maha lõigatud, mitte tangidega mugavalt naksatud. Kui nii ei ole, siis järelikult ei ole müüja korralikku lilleseade koolitust saanud.




 Meite metsas on selline post. Piiripost ta vast ei ole, ehkki see kant oli vene riigi piiritsoonis. Taludes vast selliseid aiaposte ka ei kasutatud, aga eriti tähtsate objektide ümber võidi juba selliseid aedu püstitada küll.




Ja siis tuli meile silmatera külla. Palju oli uudistamist ja tatsamist. Vana aiatool ja roosa tigu. Seeneke ja seebimullid. Khiišhuu, taadu ja lillelöhn... Mägraonul ja nukul söödeti kõhud täis ja ööuni hingavas palkmajas oli kõigil kolmel magus. 













Jaanipäev aga lähenes. Selgus, et meil on Euroopa või isegi maailma popimad aknaklaasid. Nimelt õhumullikeste- ja defektiträpsukestega ning lainelised. Nii et aknast välja vaadates võib mõnel süda pahaks ja silm kõõrdi minna. Trendivärk. Selliste klaaside eest makstavat praegu suurt raha. Aga meie oma aknaid eest ära ei müü!







Jaanieelne lihtne söömaaeg. Peakoka laud. Mina`p olingi see peakokk ja lapsed sõid igaüks oma kausikesest ja söödi seda, mida oli. 




Jaanilaupäeval tibas vihma, aga 7 lille sai otsitud ja tore oli olla, sest kole oli möödas. Kole`d ei ole tegelikult olemas olnudki, aga luulerida ju ütleb nii. Jälle.







Eile ütles üks armas noor sugulane mandrilt, et nemad tahaksid ka tulla meie uhket maakodu vaatama. Olge nüüd ja ärge uskuge kõike, mida näete! Auke ja katkisi kohti ma ju ei pildista, võsa ega metssea songermaad samuti mitte. Fotokas teeb ilusaid, kirkaid pilte ja nii see ilu tekib. Tegelikult on kõik väga tavaline. Lihtne elu. Põhiline on rahulolu. Sest ära sina ise oma elu keeruliseks ela.














29. mai 2014




Tallinna sõites, umbes poolel teel praamini, on kaks naaberküla, kust on pärit minu vanemad ja kus elasid mu vanaemad ja vanaisa. Ühes neist küladest elasin minagi oma esimesed mäletatavad eluaastad ja see aeg oli otse loomulikult maailma kõige armsam aeg. Seda küla nimetan ma kodukülaks. Kogu elu hiljem sealt külast läbi sõites vaatasin ma alati bussi- või autoaknast heldinult oma kodupaika ja näitasin seda võimalusel ka kõigile teistele. Mõnele paraku korduvalt. Nii et mõned kilomeetrid varem, hakkab reisikaaslane juba kavalalt naeratama - kas ta jälle peab selle sama loo ära kuulama!? Ja nii juba oma 40 ja + aastat. Alati ja iga ilmaga. Isegi, kui pimedas sealt läbi sõitsin, siis ikka tunnetasin, et ongi õige koht ja vaatasin, vaatasin, vaatasin... Näen oma kodukanti suuresti sellisena, nagu ta kunagi oli ja ega ta ju palju muutunud ei olegi, ainult maantee on teises kohas ja suur kivi, mille ümber me lastena mängisime, ei ole enam üldse suur. 

Täpselt aasta tagasi kevadel sõitsin jälle Kuressaarest Tallinna. Oli imeilus kevadilm. Ja kodukülast läbi sõites tundsin kuskil südame ümber äkki lausa füüsilist valu - ma tahan MAALE! See isegi ehmatas ja häiris - mul ei olnud ju mitte mingit võimalust maale elama minna, ega isegi seal kuskil puhkust veeta. Sugulasi seal ju küll elab, aga kelle kaela peale sa siis niimoodi lähed? Tahtsin päriselt. Vaatasin isegi Maa-ameti kaardiserverist maatükke ja kinnisvaraportaalides surfasin ikka ka, aga kõik see oli pigem selline ulmeline unistamine. Õnneks ülejäänud sõidukordadel nii valus see igatsus enam ei olnud, aga rohkem või päriselt maal-olla-tahtmine on meil mehega alati olnud. 

Eile sõitsin jälle Tallinna poole. Lugesin ninapidi telefonist uudiseid, kui äkki avastasin - oleme juba peaaegu Orissaares ja ei Ratla küla ega Tagavere küla ei olnud mina märganud mitte silmanurgastki! Kiiresti jõudis kohale, et see oli justkui hüvastijätt või lahtilaskmine. Nüüd on mul ju uus vana küla ja uus vana kodukoht. Oli kergendus ja oli südamerahu. Oma koduküla ja vanavanemate talukohti armastan ma elu lõpuni ja ilusaid mälestusi noist aegadest ei võta meilt keegi. Aga enam ei ole rahutust ja valusat igatsust. Me ei otsinud endale maakodu üldsegi spetsiaalselt. Ta oli lihtsalt ühel päeval saadaval ja ootas meid ära. Kõik, mis enne tundus võimatuna, oli äkki võimalik, lihtne ja loomulik. Sest olime mõlemad seda SÜDAMEGA soovinud. 

Nädalavahetusel olin pool päeva maal üksinda. Toimetuste vahel istusin kohvitassiga sooja palkseina äärde ja äkki kostis mingi tuttav mühin. Puud kohisesid! Kuidas ma olin selle hääle küll ära unustanud!? Nojaa, on ka meie väikeses linnas suuri puid ja park ja sealgi puud sahisevad, kuid see pole see. Linnahääled on ikka linnahääled. Tõeline põlispuude kohin koos taustal olevate metsahäältega on nagu hea muusika. Mitte miski ei riiva kõrva, mitte ükski heli ei ole võlts. Nagu hääled, nii sobivad ka looduses kõik värvid omavahel ideaalselt kokku, vaatamata sellele, et värvitoone on seal tuhandeid, miljoneid... Peaaegu, et nägin suure vahtra all oma lahket vanaema, kes õuepliidil rõõmsalt naeratades pannkooke küpsetab, endal kirju põll ees, valge rätik kuklasse seotud ja päikesekillud tumepruunides silmades sädelemas. Ja nüüd saan mina olla see rõõmus ja rahulik vanaema... 

Kuigi... minust ei saa vist kunagi põllekandjat, mul ei olegi sellist asjandust ja ei taha ka. Meie väikese E. mälestustesse jääb võib olla hoopis laiguliste pükste- ja polaroid päikeseprillidega vanaema, kes spinninguga kala püüab või Twitteris säutsub või naabrimehe karmoškast mõnd poplugu välja kääksutada üritab. Aga  lindude, metsa, mere ja põlispuude hääled ja värvid on kindlasti sama võimsad ja meeldejäävad temalegi. 







































































Kogu tõde maainimestest

Maainimesed naeravad väga palju, sest nad saavad nii palju värsket õhku. Ma ei usu, et nende lapsed peavad lasteaias käima, sest neil on kodus õues nii palju värsket õhku. Pealegi nad söövad lilli, sest see on kasulik. Maainimesed paistavad täitsa harilikud, eriti tagantpoolt. Aga kui on udu, siis neid ei ole näha.
Victoria, 6 a.

Kuidas ometi see laps küll nii täpselt teadis!? Meie oleme siis nüüd ka. Maainimesed. Ehkki praegu veel rohkem nagu poolmaainimesed. Aga naerame seal kindlasti palju rohkem ja tagantpoolt oleme juba nagu täismaainimesed, sest rehavars, veeämber või puusületäis petavad ära küll. Olime seal nüüd nädal aega järjest. Näod on päikesest põlenud, pool sellest peegeldus ilmselt merepinnalt, mida ka oma kaks korda päevas piitsutamas käisime. Tundub, et kui ma sellest ehedast, tõelisest, päriselust maal kirjutama hakkaksin, siis tuleks siia üks ülipikk ja üleheliemotsionaalne ülistusjutt. Külas muideks püsielanikke ei ole ja argipäeval sõidab mööda ehk 3, nädalavahetusel 3X3 autot päevas. Aga ometi oleme seal tutvunud lahedate inimeste- ja lemmikloomadega kohalikest kuni Joensuu rahvani välja. Nii et ma ei kirjuta seda pikka lugu. Aga pilte panen küll ja küllap edaspidigi, selleks siia blogisse oma maateema jaoks eraldi vahekaardi tegingi. 

Ja veel! Ma võin ju seda veiniteemat seal maal endast vägisi eemal hoida, aga riburadapidi näitab kevadine tärkamine aina uusi ja uusi leide. Kõigepealt ploomiaed, siis käsivarrejämeduste tüvedega mustsõstrad. Varakevadel ei saanud arugi, mis sammaldunud jumikad need seal väänlevad, aga noori võrseid on muidugi ka ja põõsad on sellised kolmemeetri laiused. Hullumaja, mul on ainult paari peotäit lehti igal sügisel vaja! Veel leidsin korraliku vaarikamüüri metsaservast... Jõudsin just mõelda, et üks koduõue pihlakas võiks ka ju ikka olemas olla, kui rehetoa nurga peal kasvav puu hakkas oma lehti lahti rullima ja iga lehepaari keskel on mõnus õiekobar. Ei ole kahtlust - pihlakas! Mere ääres on aga juba varasemast ajast teada mitu lahmakat metsmaasika platsi.




Algus. Ümbrispaberi panemine ikka veel imekombel käpas.




Aprillikülm











Ootas meid seal vanakraamipoes, nüüd särab õnnest:)






Võib juhtuda, et köögis on vaja äkitsi pähkleid purustada:)









Kevade lõhn tuppa!






Millegi pärast ostsin ükskord kaltsukast neli sellist pilti. Nüüd on nad koju jõudnud.





Metslaugu paradiis






Puud saetud-lõhutud, abiline sööb üle 25 a oma isiklikult taldrikult






Punane karikseen











Midagi marmelaadi- ja sefiirimaiastele - see on agar, nagu maast leitud;)






Koduõue pihlakas kaitseb kurja eest






Vahva naaber Pertti on juba 16 a oma metsa all mütanud - hyvä!







Lillede söömine tõestatud!






Mis kasu on kopsakast peegelkaamerast, kui ta muudab suure põdrapulli väikeseks vasikaks :S






Ise leidsin oma metsast, raske kurivaim







Saunast tulles...