26. juuli 2018

õpi keeled kanna kübarad

See, kes kunagi raadio leiutas, oskas needsamused asjandused, mis raadiosse hääle toovad, ülitäpselt ära defineerida - raadiolained. Suiti lainetavad raadiosaated meil ikka nii kõvasti, et viie minuti jooksul võib ilma raadiot puudutamata kuulda julgelt nelja keelt. Eesti ja läti keelt mõistagi, lisaks kõikvõimalike aktsentidega inglise keelseid lülitusi  otse taevast lennukitelt ja seekord viskas koguni mingit itaaliakeelset jaama sisse. Raadiosaated võtsin teemaks aga seepärast, et keeltepaabeli seast noppisin nagu kirsimarja üles ka tänase loo pealkirja.



Kuu aega kestnud jalka MM puudutas mind aegade tagant  - üle 30 a tagasi tuli sel ajal viimast kuud suurt kõhtu kanda ja seetõttu said pea kõik mängud ära vaadatud. Sest et mitte midagi muud ei olnud lihtsalt teha  (loe: ei saanud teha). Nüüd saime samalt, toona sündinud lapsukeselt ehedaid jalkaemotsioone otse Prantsusmaalt ja need olid loomulikult ülevoolavad. St, et loomulikult prantslased voolasid seal üle ja teiste lõpmatut eufooriat vaatad ju alati muigega suunurgas.



Jah, kõik siin elus on kultuur, nii sport kui töö, nii toit kui ka kõik kaunid kunstid ja selle kõigega siin viimasel ajal kokku puutunud olengi. Tööasjus käisin Hiiumaal. Aga poolel teel näidati mulle imelist kontserdisaali. Ehtne näide, kuidas suurelt unistades sünnivad võimsad ja uskumatud asjad. Miks ei või siis ühe pisikese küla  pisikeses sadamas olla üks äge filharmoonia? Ikka võib - seest suurem kui väljast; pakkumas elamusi hingele ja meeltele. Ja no see merevaatega lava!



Et kui nüüd jällegi töö ja muu elu jõuga üksteisest lahku lüüa, siis Hiiumaa restoran Lest ja Lammas pakkus minu jaoks vähemalt paari-kolme täiesti uudset maitset. Eriti ootasin leedriõie sülti, sest leedriõite (taas)avastamises siinmail tunnen endalgi pisukest süüd. Ootasin miskit värisevat, õrna ja õiepitsilist, aga see oli nagu üks tummine pannacota. Maitse oli siiski väga hõrk, eimittemillegagi võrreldav ja hoopis teistsugune, kui Saaremaa musta leedri õitel. Ei teagi, kas kasutati seal mingit teist liiki leedrit või oli maitse saavutatud väljamaa siirupiga? Teenindajad seal toitudest ei rääkinud ja ega tahtnud pärimisega vaikset idülli rikkudagi. No pagan, kui Hiiumaa leedritel on selline maitse, siis mina küll ei mängi!



Saaremaa pödrakanep

Kuidagi marjane on see tänavune suveke. Ma ei kasvata sõstraid ja puuvilju, nemad seal kuskil ise kasvavad. Nii saab mõne liitrikese kaupa kuuma suve maitseid talveks talletatud. Jällegi pigem iseendale mäletamiseks jätan siia daatumid - esimesed kurgid korjas väike E. 10.juunil ja esimene punane tomat tuli 8.juulil. Tomat ja kurk on ka ju marjad, botaanilises mõttes.








Mere ääres ei olnud aga mitte ühtegi maasikat ega muulukat, need olid olematuks kõrbenud. Pika ja pideva leitsakuga oli mõtet vaid merre ronimisel. Järgmisel pildidl on tõestus, et meite rannas on tõesti rahvast hõredalt. Panoraampildi otsad on küll kokku painutatud, aga tegelikult on nii ühele kui teisele poole mitu kilomeetrit sirget tühja randa. Ja see seal vees ei ole mitte Saaremaa sensatsiooniline karu.


Ühel nädalavahetusel, kui üksinda maal olin, oli mul telefon linna jäänud. See tähendas seda, et ka internetti ei olnud. Hetkeks oli ärevus, et aga mis siis, kui... Ja seejärel kohe mõte, et kuidas me kõik ometi enne elasime, kui isegi lauatelefone ei olnud? Kuid adudes, et koti põhjas on siiski ka üks vana nuppudega ja ilma internetita Nokia, otsustasin, et nii ongi parem. Pärast mõtlesin, et millest kõigest oleks ma ilma jäänud, kui mul oleks nutikas kaasas olnud? Ma ei oleks näinud ööhakul aknast, kuidas meie õuest suur kolmel jalal hüppav rebane läbi kalpsab, ma ei oleks lahendanud ära Maakodu ristsõna, ma ei oleks maja ees pingil lihtsalt niisama istunud ja taevast, puid  ja loojuvat päikest vaadanud, ma ei oleks mõelnud kõiki neid mõtteid ja mul oleks olnud palju lühem uni.  Ühe vana fotoka peaks küll maale päriseks viima, sest ainuke, mida ma kartsin oli see, et äkki juhtub tulema mingi imeline hetk või haruldane nähtus (nt karu, keda juba naaberkülas nähti) ja mul jääb see jäädvustamata. Ei tulnud õnneks.




Lõhn ja lõputu zumin


Üks istumise koht on ikka lemmikum, kui kõik teised kokku.

Ühel pühapäeval astus väike tore sõpruskond meie õuelt läbi. Ringi vaadates ja pärast varju all arbuusi ja kuivatatud õunarõngaid nosides jagunes seltskond kahe erineva ilmavaate esindajateks. Nimelt püüdsin seletada, et küll oli ikka õige tegu 35 aastat sodi korjata, sest vastasel juhul ei oleks meil maakoju ei mööblit, nõusid, lampe, tekstiile ega ka naturaalseid ehitusmaterjale kuskilt võtta olnud. Mõni ainult raputas ja vangutas pead selle jutu peale, teised jällegi said endagi "kollektsioneerimisele"  hea põhjenduse. Äh, eks see kõik pigem üks naljajutt oli.

Tere, sõbrad!

Kuid ei saa üle ega ümber sellest, et terve Kuressaare hingab jällegi ooperi õhku. Ooper algab muidugi kohvikust, aga enne seda vahel ka mõnele stiililehele, seejärel kaubandusse ja mõne ilutegija juurde eksides. Ei mingit glamuuri, pigem iseendale meeleolu tekitamiseks natuke suvist vallatust.

See on lihtsalt fenomen, kuidas meie kohalik rahvas on ooperiusku pööranud! Ja kohe päris kindlasti on paljude kõige lemmikum muusikastiil hoopis miski muu, sest ma ei usu, et need saalitäied rahvast muul ajal klappidest või autoraadiost ainult ooperit kuulavad. Aga ooperipäevad on omaette sündmus ja ooperipäevade fiiling on nö täiskomplekt maailmakultuurist, südasuvest ja tuhandetest justkui ühises vandenõus osalevatest rahulolevatest inimestest. Imelik lause tuli. Aga see ongi ju kirjeldamatu.



Kes meist Bizet ooperi Carmen muusikat ei teaks ja mina olin juba noores eas muusikakoolis käies need meloodiad endale viimse pausi ja pooltoonini pealuu sisse saanud. Kui muidu öeldakse, et esines oma tuntud headuses, siis Shanghai ooperiteatri etendus oli tuntud headusest kindlasti üle. Kui riigis on üle miljardi inimese, siis suurlinna ooperiteatris saavad töötada vaid absoluutsed tipud.

Tundus, et hiinlased (Carmen ei olnud hiinlane:) üllatusid etenduse lõpus päris kõvasti. Ooperi ajal plaksutati püüdlikult õigetes kohtades. Aga lõpus tegi ühe põhjamaa pisikese saare mikrolinnakese telksaali publik äkki sellist kauakestvat möllu, et minu meelest läksid esinejate kitsukesed silmad täiesti ümmarguseks ja nad muudkui kummardasid ja kummardasid. Lõpuks hakkasid nad oma lillekimpe saali loopima ja iga kimbu lennu ajal paisus inimhäälte torm. Trambiti ka, sel hetkel pabistasin tellingute pärast, millel me ligi poolteisttuhandekesi tegelikult asusime. Loodan, et pääsukesed, kes terve etenduse aja lauljatega võidu hõiskasid, lossi ümbert ära ei kolinud.

Me endi ooperipäevade traditsiooniks on kujunenud jätkupidu kodusel terrassil, sest ülevaid emotsioone ei saa lihtsalt kõmdi! ära lõpetada.



Aga maakas jõuab lõpuks ikka maale, kus meil see va remondi-pastoraal pooleli. Veel viimaseid kordi sai kliistripintsli ja tapeedipaanidega võimeldud, palke toonitud ja muud nipet-näpet sätitud. Jäänud on veel vaid koerasabaotsaviimastekarvadeviimasedotsad. Rasvaplekk söögilaua kohal roheliseruudulisel tapeedil on lõpuks seljatatud! Tulevased plekid ja kriimud on juba meie elu.













3. juuli 2018

Universumi kõverad

Eesti blogiauhindadel jäin oma kategoorias jagama teist ja kolmandat kohta ja 2018 a tiitliks jäi nominent. Viie konkurendi seas ei olnud see küll nüüd mingi eriline saavutus. Kuid mulle antud 476 häälega oleks mõnes teises kategoorias ka esikoha saanud ja veelgi enamates kategooriates kindlalt esikolmikus olnud. Enda lugejatele ja hääletajatele olen seega väga südamest tänulik. Aga austet võitja, Saaremaa Mardi talu suur fänn olin ise juba ammu enne seda, kui blogikonkurss üldse loodi.

Imestan siiski, et üldiselt anti blogidele nii vähe hääli - valdav enamus sai alla 200, isegi alla 100 hääle ning koguni alla 10-lisi oli mitu. Kas ei loeta blogisid, kas ei teatud konkursist või hoidku selle eest - blogi, mida sa nii hoolega pead, ei meeldigi teistele? Või siis on võitjad niivõrd peajagu üle, et teistele hääli ei jätku?  Üldkokkuvõttes jäi 185 blogi minust tahapoole ja 28 ettepoole. Mis ei tähenda tegelikult absoluutselt mitte midagi. Paljud väga head blogijad end sellele konkursile üldse kunagi üles ei annagi.


Üks nali oli ka. Nimelt said kõik nominendid meilile meeldetuletuse, et oled jõudnud konkursil täpselt nii kaugele, et tule ja vii oma auhind ära. Mina sain ka sellise kutse, aga pidustustele minna muidugi ei kavatsenud. Ja oioioi, mis pahameel siis nende teiste minutaoliste nominentide poolt lahti pääses (ja neid pidi olema ju 36 inimest!) - kallis meik ja soeng tehtud, 300 km sõidetud, aga lubatud auhinda ei kuskil! Pärjatud said vaid esikohad. Nii et lõpuks oli asi naljast kaugel.



Aga tagasi reaalsusesse. Meil oli linnas aias juba eelajaloolisest ajast saadik üks suur pojengipõõsas.  On selline hilisem roosade õitega vana sort, õitseb tavaliselt koolide lõpetamise ja me noorema poja sünnipäeva aegu. Ükskord ammu olin korraks korralik ja jagasin põõsa laiali. Nüüd oli siis 4 roosat põõsast. Mõtlesin, et ehk oleks aeg ka muid värve soetada ja ostsin laadalt valge pojengi juurika. Sai tema ilusti kasvama pandud ja ootama hakatud. Pojeng ju õitseb teatavasti alles kolmandal aastal ja ootaja aeg on pikk. Kolmandal aastal oli põõsas nuppe täis ja ühel ilusal päeval avanesid uhked, aga paraku täiesti roosad õied. Täpselt samasugused, kes mul juba enne seal reas olid. Noojahh, mis teha, lill on lill.

Maal oli enne meid ka juba paar samasugust roosat pojengi, õitsesid aga veelgi hiljem, sest siin ongi kõik aastaajad paar nädalat hilisemad. Pojengid tunnevad ennast siin hästi, sestap otsustasin veelkord valge pojengiga katsetada, aga nüüd läksin kindla peale välja. Ei ostnud ma juurikat ei turult ega laadalt vaid korralikust poest, pildiga silt ilusasti küljes. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ta seal köögiakna all hommikupäikeses lõhnab.



Jälle kolm  pikka aastat ootamist.  Kastsin ja poputasin igal aastal. Sel kevadel oli noorel põõsal viis ilusat nuppu peal. Kui valged nupud juba päris suured olid, avastasin neilt sipelgad. Ka need said minema aetud, uhh, jõudsin õigel ajal. Seegi pinge oli lõpuks maas, et äkki jälle vale värv - suured nupud olid valged mis valged. 

Järgmisel nädalavahetusel oli korraks õhus, et me maale ei lähegi, aga valge pojengi õitsemine oli selline argument, et tuli minna, kasvõi selleks üheks õhtuks. Isegi autouks jäi vist lahti, nii kiiresti kappasin maja taha. Viis õit olid täies ilus lahti ja no vaadake ise, selline mu valge pojeng ongi!


Ah et ei ole nagu väga valge? No vaadake uuesti, pingutage palun natuke, on see siis nii keeruline? Nupud olid ju lumivalged! Pantalone ütleks küll, et natuke nagu juba on...


Aga keda ma petan. Jah, see juhtus jälle! Ja mis siis nüüd - kolmandale ringile? See vaene õitseja on muidugi väga ilus - õis on suur ja tihe, lõhnab nagu pöörane, keskel on isegi mõned tulipunased õienarmakesed, aga ta on lihtsalt jälle niivõrd roooooosa. Kõige hullem on see, et mul ei ole enam kohti, kuhu lilli maha panna. Mis ei tähenda üldse seda, et neid siin juba palju on, pigem ikka vähe, aga ma pean endale aru andma, et keegi peab neid hooldama ja lühikesi nädalavahetusi ainult upakil lillepõõsastes küll veeta ei tahaks. Mõnede aastate pärast võib olla ei jaksakski. Aga kui ma siiski selle üheainsama koha veel leian, siis juurikat pean paluma kelleltki, kellel see lill kindla peale aias kasvab.



Samuti esmaõitseja, kindlalt valge ja lõhnav

Enne jaane oli üks jupike puhkust ja lõpuks sai ette võetud suure toa tapeetimine. Enne seda tuli kultuurikiht seintelt eemaldada ja see oli ühtaegu jube ja põnev töö. Kõik see mööbeldamine, tolm ja sodi! Vana riidekapp pidi jälle oma vana koha peale tagasi rändama, mille tarvis sai mööda poode mööbli teisaldamisrattaid otsitud. Kohale ta sai, aga loodi panemiseks läks vaja kolme tungrauda, kahte prožektorit, ühte põrandale külili asetatud meest ja ühte püsti seisvat targutajat.
Põnevad on 7-10 kihilised tapeedilatakad, nende üksteisest eraldamine ja raami sisse panemine seisab veel ees.



Sääsk aastast 1970?

Kaja, sa oled meil nüüd igavesti seinas:))

Naturel

Suure toa tapeet oli üks esimesi asju, mille maakodu jaoks kohe esimesel aastal ostsin. Mis esimesel aastal, esimesel nädalal! Uusmaakate ajaraamatut siis veel ei olnud, aga teises ajaraamatus täitis sama tapeet auväärset Rose`veini tausta ülesannet (vt.siit). Nii kaua pidi see tapeet aga ootama seepärast, et enne tuli ehitada uued laed, milleni alles tänavu jõudsime.

Kõige väsinum. Kliisterdage mind ära, kui tahate.

Kõige unisem

Kõige kontrollivam

Kõige valvsam

Kõige tüdinenum

Kõige uudishimulikum

Niisiis tapeet on lõpuks seinas, aga teha on veel paljugi. Igav jutt. Ühesõnaga sisetööd jätkuvad.

Meil on sel kevadel päris palju külalisi käinud. Mitte selliseid kapitaalseid ja kokkulepituid vaid nö läbi astujaid. No ammu ju teada, et nad tulevad ikka siis, kui mööbel kokku lükatud ja seinaääri mööda kastimajandus. Tegelikult sõideti vist siinkandis hoopis ilusate ilmade pärast rohkem ringi. Need on nagu isiksuse kahestumise hetked, kui mõtled et jummel, kui tore on üle pika aja kohtuda ja teine mina sosistab, et jälle jääb see ja see ja see tegemata! Ning veel - ei olegi päriselt kõik nii nunnu, kui ajaraamatus näidatakse - muru niitmata ja toas pole kuhugi istudagi. Olen seda pilku näinud siin küll. Uskuge, endal on veelgi nigelam tunne, aga millalgi peavad need tööd ju tehtud saama. Seniks olete ikka oodatud, aga ime tabamiseks peate oma kujutlusvõimet kasutama.

Jaanipäevaks saime suure toa küll korda, aga teistes tubades on kastimajandus siiamaani. 1000 aasta pärast pidi ajas rändmine tõeks saama, aga kuluks juba praegu ära, et saaks aegruumi kokku-lahti voltida. Küll siis alles jõuaks palju. Näiteks kui avastad sööma hakates (reeglina siis, kui on külalised), et grillimaterjal on pehmelt öeldes jama olnud, siis rullid 50 km kauguselt poeukse siiasamasse taluukse ette või raputaksid aegruumi kurdude vahelt koguni cateringi-poisid õuele. Ja siis voldiks nad kõik jällegi kaugemale tagasi ning naudiks privaatsust kas just maailma, aga saare lõpus kohe kindlasti. Oot, aga siis ei oleks vaja ju remonti ka teha, susserdaks ennast sellesse dimensiooni, kus remont juba lõppenud! Ei, ma ei ole remondi ajal pead ära löönud, aegruumi ja valguse paindumine, maailmaruumi mustad augud ja ussiaugud on tänapäeva teadlaste, ikka pärispäris professorite tõsised uurimisteemad.

Aga pea sama uskumatu, kui ajas rändamine, on see, et sel aastal oli ilma vihmata jaanipäev!  👍




Kauge jaanilõke

Uus päev ja just siis, kui mõtled, et enam vähem on asjadege valmis jõutud, leiad, et seenepakkudele on tulnukad ilmunud. Austerservikuid oli nii palju, et tubli veerand tundi korjasin. Neid ei saanud eirata ka, tuli kohe valmis teha.






Viirastused jäid vahele

Ühel pühapäeval mõtlesin, et prooviks õige pisut kiiremini sealt maalt linna sõita, et kui palju ma siis aega ka võidaks? Ei, ega ma miski kiiruseületaja pole, aga tavaliselt seal metsade vahel sõidan hoopis aeglaselt. Oli selline päevane aeg, mil liiklus hõre ja loomad lõunaunes. V.a. üks loom, see kes mul autos oli. Enamasti teeb kass autos rahulikult paar tiiru ja jääb siis kuhugi kössitama. Seekord ta kössitamise kohta kuidagi ei leidnud ja sellest tuli mulle ka teada anda - õla tagant kuulutati pea otse kõrva sisse tungivalt MJAOUUUU! See hääletoon ei tõotanud head. Ja nii oligi - järgnes ÖÖÖÖK-HÕKK-HÕKK. Ja auto sekundeeris öökimisele omakorda tungivalt häälega - PIIIIIKS! No muidugi, benss jäi ju võtmata! Ja nii me seal siis öökides ja piiksudes oma kiiruskatset võtsime. Üks suur džiip asus sappa, mille juht autokoolis ilmselgelt selles loengus magas, kui pikivahest räägiti. ÖÖK-HÕKK-PIIIIKS! Selle närvilise sõidu ajavõiduks oli mingi 7 minutit. Ei mina tea, miks mehed kodus naeru pugistasid, kui ütlesin, et ma pidin ju kiiresti sõitma, bensiin ähvardas kogu aeg otsa saada.

Aga olgu või tuhat seljas, kui on noored pered tulemas, siis püüame nende jaoks olemas olla. Kuigi kõik on läbisegi - sünnipäevad ja koolilõpud, korilus ja muruniidud, kalmistud ja kastmised, pidud ja pühad, lennukilt tulijad ja kuhugi minejad, sekka põlvevalugi. Põlvevalust sain muide niimoodi lahti, et kand hakkas veel tugevamini valutama:)







🎂 32 💙

Viimasel ajal on meil väikene abiline mitu korda külas käinud ja siis ununevad korraks tormamised ajas ja ruumis. Viiejapoolene aitab pannkooke teha, pilte joonistada, väga suuri seebimulle tuulde lennutada, kurke ja basiilikut korjata, laulda ja jutustada, mängida ja loodust uurida. Seekord sai mana kena ninanipsu ka. Vaatasime pisikesi mängu taluloomakesi ja ütlesin, et näe, jaanalind, lammas ja rott! Aga tema teadustas, et mis lammas, see on ju jääääär! Veel seletas ta, et lapsed peavad alati vanemaid inimesi abistama, kui neil palju tööd on. Üks sõbranna ütles kunagi, et tütre kasvatamine on nii, nagu oleks päriselt printsess majas. Tütre kasvatamist ei ole elu ette andnud, aga printsess meil nüüd on ja ta on maailmaruumi keskpunkt tõesti.