24. detsember 2014

Sauna- ja söögipiltideta jõul

Linnakodu linnapuule daadaa!























Hoia oma vaenlased peaaegu enda lähedal;)






Uus päev, pühad jätkuvad. Kõik on ikkagi nii, nagu peab. Hommikuüllatuseks anti isegi kahe mere vahele lund. Roosid - ja mis siis?



Sel päeval tuli ette võtta üks linnareis. Kass jäi pandiks maale.





Kolmas jõulupuu. Soe tuba ja lahked päkapikud. Ilusad salmid. 
Siin ja praegu - kunst ja rõõm on hetke nautida.


Tagasi talus.



Mis see on? Natuke tuunitud küll, aga ikkagi - mis see on? Või kes? Noorkuu 
see ju mitte ei ole. Vahel nad näitavad ennast.............





Tark kiisu. Pidas jõulurahust kinni ja ühtegi hiirt ei püüdnud. 
Aga valvas öö läbi uksealust ja päeval enam silmad lahti ei seisnud.

Maal ikka veel telekat ei ole. Ja ei tule.

Vörguload ostetud ja ujuvülikond soetatud.

Ja jällegi - kuusk laadida, pühi jätkata! Ärge te kunagi mälestustega asju minema visake (aga ikkagi täielik müstika, millist sodi on alles hoitud!). Meie puhul tõmbasid need õnneks ligi midagi head.






See lugu võib veel jätkuda, sest laupäev saatis lumeuputuse:)))


30. november 2014

47. nädal


Meite küla kilumeetripost ja ikka 47

Kuritegu ja...


...karistus.

Kevadel pidi algama pargi rajamine. Aga milleks kevadeni oodata?



Ei lasta mette unustada, et järjekordne sess on algamas


Palju häid mõtteid



8. november 2014

See mahe kaamos

Kõik lehed on langenud ja 9/10 ka riisutud (homme on leheralli lõppude lõpp). On november. Ja ikka on siin niiiiii hea. Pliidisoojus toas, sibulõunad vaagnal, küünlavalgus, värske kohvi lõhn, viimased tomatid... Väljas aga pehme sügisilm, lehed tossavad lõkkes, päike loojub oranžides toonides, kuu ja tähed säravad, saunaahi köeb. Kas me sellist kaamost  tahtsime? Oojaaaa! 

Nüüd oleme näinud siin kolme aastaaega. Küll mulle meeldis see Pöide noore õllemeistri Kaamose õlle saamislugu. Nimelt kolisid nad perega vastu suve maale elama. Suvi on ju alati ilus, aga sügist nad teoorias veidi pelgasid - et äkki tuleb kaamos peale. Nohja tuligi, aga ka see aeg meeldis neile maal üliväga. Oli koguni üks mõnusamaid aegu, kui sai pliiti kütta ja soojas toas vaikuses omi mõtteid mõelda. Ja nad panidki oma uue õlle nimeks Kaamos - seda muidugi millegi hea ja mõnusa tähenduses.

                                                               http://www.poidebeer.com/

Meri on omaette teema. Nii ilusal ajal saab ikka lausa paar korda päevas rannas käidud. Pühapäeva hommikul ehmatas meri suurte lainete- ja valju kohinaga, samas tuult nagu polnudki palju. Lõunaks oli juba laine maas ja briis nii soe, et hakkad juba aastaajas kahtlema. Sel nädalavahetusel hakkas päike ka vist peale.

Ja veel - olen mina siin kribanud, mis ma olen, aga nii, nagu ühes teises taolises blogis seda maakodu elu kirjeldatakse, ei oskaks ma iial. Jõuan kahjuks vähe teiste blogisid lugeda, aga seda blogi pean lugema. Kirjutaja on võõras inimene, aga kohati tunnen temaga vaat et hingesugulust. No see viimane lugu - kõnelused kunagiste taluelanikega - on täpselt nii, nagu meiegi siin teises saare otsas mõtleme. Soovin, et see Mardi talu ja rahvas oleksid ikka hoitud... 



Ikka Bonica, kes siis veel

Riisudes ikka leiab..

Mo indiaanipealik 

Piilub rehetuppa

Kollane uhkeldab



Klassika

Mees merel, naine ootab




1. november 2014

Parim päev SELLE kala püügiks

Eile sõitsin maale pimedas. Kahju, et bussis LED-lambikesed põlesid, oleks tahtnud veel rohkem ühte sulada metsatukkade pimedusega, mööda vilksatavate varjudega, üksikute tulukestega maakodude akendes.. olles ise muidugi turvaliselt soojas bussis. Äkki läks bussijuhi kael pikaks! Mõtles vist, et inimtühjas külas on UFO maandunud. Aga ei, peremees mul ootas juba ees ja maja säras tuledes kambrist rehetoani, õueküünlad põlesid ja kuu paistis takkapihta:)


 Hommik. Mu tubli, kaunis kollane roos ikkagi suutis oma õie veelkord avada. Istutasin ta ju linnast maale ümber suvel, poole õitsemise pealt. Oo, ma kujutan juba ette, kuidas järgmisel suvel akende all toosama kollane, beebiroosa Bonica ja oranžikirju roos üksteise võidu õitseda vihuvad. Loodame.








Kalale minek oli seekord kindel plaan. Eile tuli ka sõnum, et harrastuspüügi luba lõpeb mõne päeva pärast. Kas nüüd või mitte iial! Rannas oli keegi juba ees. Kaks meest askeldasid paadi ümber - võrgud, lipud, kalakast.. Aga no ei olnud meestel rinnad kummis või nii. Kalamehe, kes on hea saagi saanud või suure kala kätte saanud, tunneb ikka väga kaugelt ära. Siis otsib ta silmsidet, tahab suhelda, räägib valjusti, naerab veel valjemini ja ei kiirusta rannast minema. 

Tegelikult oli meestel kastis kala küll, aga noojah - lest ei ole ju kala ja see mingi suurte soomustega ei ole kohe üldse kala. Tuttavad mehed olid, otseti kunagised Saare Kaluri mehed. Praegugi  sadamatega seotud, et mitte öelda - lausa juhivad-haldavad neid. Aga näed, SEE kala, mida nemad võrkudega püüdma tulid, ennast kätte ei andnud. Jaa, meie meri on küllalt pirtsakas linnavurlede suhtes sh meie endi. Auväärsed-elupõlised pidid äärepealt meiegi kalapüügiinnu minema viima, aga jäime ikka paika. 



Vennatütreke oli mulle sünnipäevaks landi kinkinud ja seda tahtsin kindlasti testida (jah, meil ongi selline kalastusvahmiil, kus kõik põlvkonnad, nii tüdrukud kui poisid, mehed kui naised, kalal käivad). Ja kas olime kõige rohkem veerand tunnikest merd piitsutanud, kui tuligi kala, SEE kala! SEE kala on muidugi lõhe või forell. Lapsekese kingitus tegi tubli töö, ainult... üks väike aga - spinning koos uue landiga ei olnud sel hetkel kahjuks teps mitte minu käes. Aga mis siis ikka, vähemalt jäi saak peresse. 










Lehtede riisumisest ja saunast ma ei viitsigi enam kirjutada, see tuleks juba nagu regilaul, alleaa-alleaa. Kass norskab, tema üritas täna puuriita ümber ajada ja sai vist isegi natuke haiget. Nüüd arvab endal õigus olevat kõikide soojade ja pehmete kohtade peal magada. Teadagi, kui ma oma jalad varsti teki all välja sirutan..:)