28. mai 2015

Suvisted ja muu ilu

Ikkagi olid vaatamata iseendale antud taimekeelule mõned istikud pagasnikusse sattunud. Seega läksid lisaks elulõngale "Piilu" (huvitav, kas part Piilu või sõnast piiluma Piilu?), kännasmustikale, 10-le oranžile violale, 5 sirelile, 5 aedvaagile, 2 kollasele põõsasmaranile, 3 hortensiale, 2 siilikübarale ja veel ühele sirelile eile õhtul maamulda veel 1 elulõng, roosa vanaaegne murtud süda, sissesõidu tee juurde üks värdforsüütia, vanasse katlasse pakk topeltõiega saialilli ja potsikutesse-notsikutesse üle kümne alatiõitseva begoonia. Kännasmustika kontrollisin ka üle - oli ikka õige taim, ei olnud tavaline eestimaine metsmustikas. Kuuldavasti olevat kaubanduses nende kahe taimega sulkust tehtud. Kastsin nii eelmised kui seekordsed istikud ja siis algas lõbu. Läksin randa, koduküla randa.

Pool tunnikest ja kala oli käes - minu elu esimene merikas! Läks järgmisel päeval sünnipäevakingituseks isale. Kodus tegin grilli juurde salati hiina kapsast, merikapsast, viinamarjadest ja karulaugust. Kaste juhtus ka hästi sobima ja no küll oli hea! 
. . . 

Eelnevad read olin ma kirjutanud juba 4.mail. Vahepeal oleme kuu jooksul veel mitu raksu maal käinud ja korrad, muljed, pildid, kohtumised on peas juba sassis. Noh et mis just millalgi toimus. Aga eks panen siis piltide järgi mingi pildi kokku.



Sellel pildil lahkub meie valge laev. Hooldusesse? Saksamaale?

Värdforsüütia ja mittevärdkass linnaakna taga ja peal.



Jahimees õnnistas ilusa kesikutükiga. Marineerisin ilma soola-ja äädikata.  

Mahlane uluk

Möödunud kuud iseloomustas ka päris palju toredaid kohtumisi ja huvitavaid jutuajamisi. Samuse tsikliga ajab noortalunik mööda metsi ja karjamaid oma lihaveiseid taga. Meie maanatuke on siin nii kitsas, et ka karjamaatükid on väikesed. Ja juhtub, et kui mõni maaomanik oma võsatükki rendile anda ei soovi, siis tulebki mööda mägiteid ja orge endurot teha. Linna ja palgatööle ei taha mees enam iial tagasi minna. On siin ka ju natuke rahvast ja üritusi, aga vot et kooli ei ole, see peletab noored pered minema...



Jalgrattavõistlust nägime siin juba teist korda. Eelmine kord olime enda arust vaimukad ja hüüdsime sportlastele igasuguseid häid soove teele kaasa a`la Tallinn ei ole enam kaugel. Kuni üks hüüdis ja tervitas meid nimepidi vastu. Seekord möödusid rattad, mehed ja saateautod vaiksel sahinal ja vihmakrabinal.

Kalal kohtasime kalleid sugulasi ja ka sel kohtumisel saime põllumajandusteadmisi juurde, kuigi see lugu on hoopis teisest Saaremaa kandist pärit. Nimelt saavad põllumehed toetust tuulekaera tõrjeks. See on üks immigrandist paha taim. Tõrje läheb aruannetesse kirja ja kõik oleks justkui korras, aga varsti selgub, et tuulekaera on ikkagi kõik kohad täis. Ja seal ta siis otse loomulikult jälle levib ja asustab ennast kuhu iganes ning rikub ära puhtaid põlde ja viib alla maade väärtust. Tõrjevahend lihtsalt olnud praak ja mine või kohtusse, kui juhtud ise puhta põllu omanik olema. Aga kohtuveskid teadagi.. Ja nii ta jääb.  Ja nii need Andresed ja Pearud eestimaal tekivadki. Aga see viimane muidugi minu sugulaste kohta ei käi, sest meie oleme kõik väga ilusad ja head:)))

50+,60+,70+ ja 80+ külalistega tuleb muidugi ikka ka meditsiinist juttu. Selle teemaga olen ise nüüd viimasel ajal päris tihedasti kokku puutunud, kuigi mitte enda pärast. Ja ma ei jõua ära kiita meie meditsiini! Ikka väga ränkadest asjadest aidatakse inimesi välja. Alles üleeile tegi südame soojaks, kui pidin määratud kellaajal ühtede analüüside vastuseid küsima ja selle muidugi ära unustasin. Saatsin arstile pealelõunal meili ja suure PERH-i ülihõivatud vanemkirurg oli minu meilile vastanud järgmisel hommikul kell 4:48!!! Vastus oli rõõmustav ja no hea küll, võib olla oli arst juhtumisi öövahetuses tööl, aga ikkagi!


Kuid meie külalisel olid jällegi meditsiiniga valdavalt negatiivsed kogemused. Mina ei uskunud teda, tema ei uskunud mind. Lõpuks jõudsime kompromissile, et meil on lihtsalt kogu aeg vedanud, aga temal ei ole.  Ei, ega seal Tallinna med-kombinaatides nalja ole ja asju juhtub, aga ise peab ka ikka paremasse uskuma. 



Läbirändajad





Liha läheb vasakule, kala läheb paremale



Hakkas sadama ja tegin ukse vahelt veel paar klõpsu. Alles pildilt avastasin, et
keegi on meepurgi pingi peale tinistanud! Naabrite üle me mitte ei kurda:)


Vihmauni







Kann läks peale pildistamist muidugi vanaraua hunnikusse, aga tahtsin
 jäädvustada selle aimatava kauni vormi. Äädikapudeli all on aastaarv 1987,
seega kinnine pudel kena krepkat vene äädikat.



Korjasin need kokku enne niitmist umbes ruutmeetrikese pealt



Tuulevaikne




Kas toon veel mõned poolelus hiired tuppa?


Kui rotid põgenevad uppuvalt laevalt, siis hiirepesa paadis tähendab vist,
et sõit läheb lennates?


Kahju lausa neist aretatud tulpidest - ei jaksa vartki püsti hoida oma suure õietutiga.
Ega  taluaeda nad eriti ei sobigi.

Meie enda põllumajandusega on ka kõik kõige paremas korras. Varsti saab suuremal hulgal sinepit. No liiv-merisinepit küll, aga värske, puhas, ökomöko ja kohalik. Kaapsus kasub (kapsas kasvab) ja maasikas õitseb. Karulaugust on juba pesto saanud. Münt kogub mahlakust. Lillepeenras oli üks kena kevadseen, ju siis metsas ka neid leidub.



Kapsaread

Salatiks väga hõrk

Maasikamaa


Jõudis kätte ka see päev, kui ilm lubas lõpuks ometi hakata aknaid vahetama. No mis see siis ära ei ole - vana aken hops! eest ja uus aken hops! ette. Nii hästi siiski ei läinud. Aknaauku oleks võinud ühel hetkel lausa kahepoolse ukse paigutada. Ootamatu tolm, ootamatu sodi, ootamatu hais ja korruta see kõik kümnega.




Pi-o-neer ei karda tonti, tonti,
annab talle vastu lonti, lonti...

Takistusriba - lenge pintseldades lebolasse


Tare-tarekese uued silmad nüüd ka lõuna poole vaatamas










Suvisted


Ega Eurovisiooni pärast jää saunas käimata ja ega teleka puudumise tõttu jää
Eurovisioon vaatamata. Saade ise - tabamata ime.

Internetti jagan ma arvutisse  oma pisikese vana telefoniga. Seekord oli vaja arvutiga telekat vaadata, aga arvuti ütles, et välismaal eesti ülekannet vaadata ei saa. No selge, päeval maja ees seistes tuli ka ju jälle sõnum: Tere tulemast Lätti! Kõnehind... ja blaa-blaa-blaa.  No kurivaim! Nüüd me siis teame - pool sauna asub meil Lätis, teine pool Eestis. Ja saunalava asub Eikunagimaal.


Avatud köök













Iga kord ammu enne seda, kui me linnaminekuks asju kokku panema hakkame, kaob meie kass nagu tina tuhka. Iial ei ole peidukoht üks ja sama. Ta on väga leidlik. Majast ta kaugele ei lähe ja kui kõik muud kohad on läbi otsitud, siis on kindel, et ta peab rehetoas olema. Võtsin tehnika appi (egas ma ilmaaegu juba 10 a kriminalistidega ühes majas tööta). Pildistasin rehetoa nurgaääri,  et siis pilte suurendada ja niiviisi meie oma houdini tabada. 


Musta kassi öösel ei näe. Järgmine võte välguga!


Käes!


Ja lõpetuseks üks repliik, mis pealt kuuldud viimati bussis, kui maale sõitsin. Omavahel jutustasid kaks pensioniealist nooruslikku naisterahvast. Mõlemal olid muhu rahvariideseelikud seljas ja tuldi vist linnast aianduslaadalt, mindi aga kas kuhugi esinema või kokku saama. Ühesõnaga muljetamisi, kokkuleppimisi ja helistamisi jätkus. Kuni üks neist ohkas poolkelmikalt: ohjah, raske on see ilusa ja üksiku naise elu...........