13. august 2015

Appi, loodus!

Saand mina maal vaevalt autost välja, kui lendas minu poole üks sumisev ja suur putukas ja kujutage ette - ta näris või nõelas või hammustas mind otse lennu pealt! Ja lendas siis kohe vinta-vänta edasi! Ma`i saand arugi, kes ta oli. Kui see isend üks vihane mini-Karlsson ei olnud (sest Rootsi ei ole siit kaugel), siis küllap oli see üks harilik Sörve parm (mitte see poetagune). See hammustab su  küljest tüki ära ja lendab seda siis puu otsa järama. Kuigi välja nägi ta ikkagi nagu mingi suur ja ümarik mumm. 

Tulin sel päeval maale üksinda ja hakkasin valdusi üle vaatama. Teine ehmatus tabas mind maja tagumisel trepil. Nimelt lebas seal rästiku nahk. Mõõtsin ära - 75 cm. Kujutasin elavalt ette, kuidas kolmveerand meetrine madu seal meie köögi trepi ees vingerdab. Ja miks just seal? Kuna ei meie ega naabrid seal rästikuid suurt kohanud ei ole, siis ei osanud ma muud arvata, kui et uss võis rohelisekirjut veevoolikut mingiks eksootiliseks võõramaa maoks pidada.  Ja oma rikutuses kujutasin ette, et ju sellele oli vaja siis striptiisi teha. 



Muidugi olid ka värskelt sead käinud. Tuli jahimees ja küsis - noh, kuidas meeldib? Vastasin, et  kui see sellega jääks, siis ei ütleks ma mitte ühtegi sõna. Jahimees ütles kiiresti ja resoluutselt - ei jää! Ülesküntud uudismaa oli enam vähem normaalsete mõõtmetega ja enam vähem normaalses kohas. Jahimees ütles, et annab endast parima, kuid sigadel on vist jahimehe päristöö graafik juba selgeks saanud ja nad teevad oma sigadusi siis, kui jahimees terve ööpäeva kodukülast ära on. Mul jällegi film jookseb, kuidas vana kult koopa seina peale sõraga kriipse tõmbab ja neid siis hoolega arvestust pidades maha tõmbab. Ahjaa, kult oli meie jahimehe viimatine saak, meil sibulate- ja kukeseentega praetud makski juba söödud...



Noo ja siis läksin ma pika sammuga midagi tagaõuest tooma, kui äkki paigale tardusin. Üks uss, seekord nastik, oli pehme õuemuru peal rõngas ja neelas parajasti ühte suurt konna. Vaesekese tagajalad olid päris lootusetult taeva poole püsti. Ütlesin üsna kurjalt - no mida! Sest et konnade (ja viinamäe tigude) säästmine ja päästmine muruniiduki eest on mul üks tüütumaid tegevusi, aga alla ajada mu süda neid ka ei luba. Pealegi on meil enamus konni need ukerdaja-konnad, kes ei oska korralikult hüpatagi. Nii et tulest ja veest oli see konn juba läbi käinud ja siis tuleb üks vasktoru ja neelab ta alla. Ussil vajus aga minu küsimuse peale hetkeks suu lahti. Seda kasutas konn kohe ära ja kalpsas minema. Eks usski keeras ennast häbistatult ringi ja hakkas, pea uhkelt püsti, võsa poole vingerdama. 



Ööseks jätsin endale seltsiks õuetule põlema ja hommikul aknast välja vaadates nägin, et sead olid uudismaa harimisega sama järje pealt ilusasti jätkanud, kusjuures maja juures seisvast autost vaevalt viie sammu kauguselt. Ei need karda enam midagi - elektrivalgust ega inimese lõhna. Ka selle on nad ära õppinud, et värskelt niidetud muruplatse on palju lihtsam segi pöörata, kui niitmata maad. 

Ja ka vaskuss Vasja on tagasi, kuigi tundus teine jupike lühem olevat. Aga võib olla oli see keegi teine ehk et vahest oli neid mitu? Või koguni.. äkki oli Vasja hoopis Veera ja nüüd on meie maja all juba uus põlvkond?

Me endi looduse loom Robby tegi kah ühel ööl üllatuse ja tõi minu (ja mitte peremehe, nagu tavaliselt) voodi ette tõeliselt suure, pika sabaga hiire. Ei tea, mida ta sellega äkki mõtles. Eks ta oma lühikese suvesoenguga minu jalgade peal ju magab küll ja tänutäheks otsustas mulle siis priske hommikusöögi tuua.



Samal hommikul leidsin ka välisukse eest paki. Nojah, pigem ikka keskhommikul ja seepärast unekott pakitoojaid ei kohanudki. Ohhoo, kas tõesti metsade süles pesueht pitsalõik!? Tegelikult olid pakis mittesöödavad kingitused hiidlastest jalgratturitelt, kes eelmisel õhtul küll meie juurde sauna ei jõudnud, aga Sõrve militaarmuuseumi ja linnujaama õuel ma nendega siiski korraks kohtusin. Siinkohal teile, vahvad matkasellid Hiiumaalt, suuuur AITÄH!:) 







Inimeste seas jalutasid nimetatud õhtul muuseumi õuel ringi ka ilusad suured rebased. Meie õues käib veidi väiksem rebane, aga see on üks paganama kriminaal - otse sauna eesruumist ja otse saunamehe silme alt varastas ta paki juustukuubikuid. Juustupakk hambus jooksev rebane olnud päris veider vaatepilt. Ja kui reinuvaderi poole peotäis kiviklibu saadeti, siis ta mitte ei lasknud juustupakki lahti vaid seisatas ja vaatas seljataha, et kas tuli veel midagi söödavat? Aga ega rebaseperel (jahimehe sõnul ema ja kolm kutsikat) ka karistus saamata jäänud. Sõnaga -  need juustukuubikud olid päris tugevalt küüslaugused. Tõttöelda ei ole me pärast seda rebast enam näinud ka..