1. juuli 2014

Mäletate?

Teie mäletate, aga mul on! 


Ärge arvake, et ma nüüd keksima kukkusin. See küsimus-vastus on ühest eelmise riigi aegsest intermeediumist pärit ja öeldud oli see vana Baskini häälega. Asjadest täna muuhulgas juttu tulebki. Vahel naerame omavahel, et näed, tasus ikka ära see 25 aastat asjade kogumist. Kogumine toimus küll mitte kollektsioneerimise mõttes vaid a`la no kuidas sa viskad korraliku asja ära. Nooh, lõpuks need asjad teab mis korralikud enam ei olnudki, aga siis hakkas juba emotsionaalne väärtus neile juurde tulema. Või mingi seik. Või nali.

Teate küll ju seda vana lugu, kui mees läheb kevadel põllule, leiab surnud varese, paneb selle tasku ja ütleb:

- Ähk lääb tarist?

Sügisel läheb mees jälle põllule, viskab surnud varese taskust välja ja ütleb:

- Äi läind tarist!

Leidsime maakodust pool pudelit šampooni! Minu lemmik sellest seeriast oli küll Nõgese šampoon, aga leitud Õlišampoonil oli veel täitsa õige lõhn man. Parim enne kehtis veel. Tol ajal lihtsalt ei olnudki millelgi mingit säilivusaega. Sest mitte midagi ju poelettidel nii kaua ei seisnud, et kaup oleks võinud säilivuse minetada. Hullem veel - kaup ei jõudnudki pahatihti poeletile vaid läks ringlusse "leti alt". Kahjuks pühkisin aastaarvu suures puhastamistuhinas pudelilt maha, hea, et jõudsin märgata - 1982. Rohkem puhastada ei julgenud, las ta olgu siis siuke väheke räämane. Seep on kaasaegne, õiget ostukohta on vaid teada vaja. Maitseb muide hästi hiirtele. 


Neis kuulsates punastes maitseainetopsides olid meil naelad ja kruvid, mutikad ja vidinad. Kaaned roostes, mis neid köögikappi jätta, kui niiii palju ilusaid ja värvilisi plastmasstopse äkki müügile tuli:)) Kardin on ka "kuskilt tulnud" ja mulle, tähelepanematule, pidi ikka üks 2X noorem inimene seda ütlema, et see on ju tervenisti käsitsi heegeldatud!


Mida võis mõelda küll kaltsukamüüja, kui ma keset suurt suve oma veerand tundi paksude talvemütside korvis sobrasin? Aga kus tema võis teada, et mul maal pakud külmetavad. 



Lisaks võtsin kolm kahtlast vana põlle. Tööpind köögis vajas lustakat seelikut. Eks mul hakka varsti ideed otsa ka saama ja mingit disainiimet ei taha oma lihtsast kodukesest teha ka.




Väljaarvatud Miša ja Vigri, on meil need kätekad kõik veel kasutuses. Ei ole paremat materjali peale seda leiutatud, olgu need tänapäevased nii pehmed, paksud ja siidised kui tahes. Miša-rätik käis meil 32 a tagasi Krimmis kaasas ja käis vist hiljem, mõned aastad tagasi ka. 



Aga see on MOKA KOHVI tass (kusjuures "moka kohv" tuleb öelda sügava, salapärase ja aupakliku häälega). Nagu näha, ei ole temas mokat kunagi olnud. Sest et ta oli lihtsalt niivõrd ilusas tsellofaanist pakendis ja niivõrd ilusa paelaga seotud ja niivõrd peente kuldsete rantidega ja niivõrd pop tass ja niivõrd... Vanaema tõi selle udupeene kingituse oma teise lapselapse sünni puhul. Nüüd on tsellofaan rabe ja tolmunud, pael aga naljakas. Aga las ta olla, kui beebipoiss 2 aasta pärast 30 saab, siis äkki lubabki endale tassikese MOKA KOHVI!



Meie kõige legendaarsem asi on aga üks jäätisemasin umbes samast ajastust. Kinkis selle kellelegi meist sünnipäevaks vanaema Ella. On sihuke igav alumiiniumpütt, juhe taga. Jäätist ei saanud temaga teha, sest see töötas vaid sügavkülm-kambris, aga meie kambrikesse see ei mahtunud. Hiljem, kui oleks mahtunud, olid kõik kohad juba Pinguini jäätist ja muud väljamaa kraami täis. Ja pealegi oleks pidanud elektrijuhe ikkagi pistikus olema ja seega siis külmkapi uks lahti jääma. Mõttetu. Nii see karp meil seisis, tuttuus jäätisemasin sees. Oikuimitmeid kordi olime teda ära viskamas. Ükskord oli jälle äraviskamine teemaks, aga võtsime masina välja ja kaanegi pealt. Ja ohhoo, masina sees oli sünnipäevakaart! Seda ei olnud me varem näinudki! Avasime punaste nelkidega kaardi ja lugesime:

Kallis Ella! Palju õnne Sulle sünnipäevaks! Soovivad....

HA-HA-HA-HA-HAAAAAAAA! Seda naeru jätkus meil päevadeks ja nädalateks ja naerame siiamaani. Jäätisemasin on meil nüüd aga tõeline reliikvia. Meie kokkpoeg proovis sellega veel mõned aastad tagasi jäätist teha, aga kui masinal külmkambris liiga külm hakkas, siis keeldus ta labasid liigutamast ja jäts jäi vedel. Mulle meeldis, kokale mitte. 

Nüüd aga veidi jaanieelset, -aegset, ja -järgset emotsiooni. Inimtühi rand ulatub meil mõlemale poole kilomeetreid.




 Meie linnakass on juba kõva tegija. Esimestel kordadel kartis tuult ja pikki samme, nüüd juba käib ise puu otsas. Hiirt jälgis ka, kuigi kui hiir vahepeal ära kadus ja siis uuesti välja ilmus, ehmatas meie must prints hirmsasti.








Olen luuüdini uhke, et 14 saunavihta esimest korda elus valmis tegin. Ühe neist tegin nii, nagu õppinud lilleseadjad kimpe teevad. Olen minagi ühe Priit Pressi suvekursuse läbi teinud ja see va varte seadmine oli ja on ikka see kõige keerulisem töö. Friiklus jäi muidugi külge. Igal lillekimbul vaatan esmalt saba alla - kas kõik varred on ilusti spiraalis, kas on tugevalt seotud ja kas kimp pea alaspidi olles ja raputades laiali ei pudise. Ja kas varte otsad on ikka terava noaga diagonaalis maha lõigatud, mitte tangidega mugavalt naksatud. Kui nii ei ole, siis järelikult ei ole müüja korralikku lilleseade koolitust saanud.




 Meite metsas on selline post. Piiripost ta vast ei ole, ehkki see kant oli vene riigi piiritsoonis. Taludes vast selliseid aiaposte ka ei kasutatud, aga eriti tähtsate objektide ümber võidi juba selliseid aedu püstitada küll.




Ja siis tuli meile silmatera külla. Palju oli uudistamist ja tatsamist. Vana aiatool ja roosa tigu. Seeneke ja seebimullid. Khiišhuu, taadu ja lillelöhn... Mägraonul ja nukul söödeti kõhud täis ja ööuni hingavas palkmajas oli kõigil kolmel magus. 













Jaanipäev aga lähenes. Selgus, et meil on Euroopa või isegi maailma popimad aknaklaasid. Nimelt õhumullikeste- ja defektiträpsukestega ning lainelised. Nii et aknast välja vaadates võib mõnel süda pahaks ja silm kõõrdi minna. Trendivärk. Selliste klaaside eest makstavat praegu suurt raha. Aga meie oma aknaid eest ära ei müü!







Jaanieelne lihtne söömaaeg. Peakoka laud. Mina`p olingi see peakokk ja lapsed sõid igaüks oma kausikesest ja söödi seda, mida oli. 




Jaanilaupäeval tibas vihma, aga 7 lille sai otsitud ja tore oli olla, sest kole oli möödas. Kole`d ei ole tegelikult olemas olnudki, aga luulerida ju ütleb nii. Jälle.







Eile ütles üks armas noor sugulane mandrilt, et nemad tahaksid ka tulla meie uhket maakodu vaatama. Olge nüüd ja ärge uskuge kõike, mida näete! Auke ja katkisi kohti ma ju ei pildista, võsa ega metssea songermaad samuti mitte. Fotokas teeb ilusaid, kirkaid pilte ja nii see ilu tekib. Tegelikult on kõik väga tavaline. Lihtne elu. Põhiline on rahulolu. Sest ära sina ise oma elu keeruliseks ela.














Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar