22. veebruar 2015

Tagasi tulevikku

Olgu see aastaaeg milline tahes - lumega või lumeta, viies või kuues, aga päikest tahaks küll nüüd juba rohkem. Ju hakkab eelmisel aastal loomulikul teel ehk päikesest kogutud D-vitamiin kerest otsa lõppema. Tunnen, et kõige suurem vitamiinipuudus on ajus ja tekst kas tuleb väga visalt või üldse ei tule või on igav. Minu vabandused! Loen selle seisundi organismi loomulikuks puhkeseisundiks:)

Eile natuke juba näitas päikest, täna oli õige korraks täiesti väljas. Aga siin, kahe mere vahel, on varakevadisel või pigem ikka hilistalvisel päikesepaistel oma  kindel tagajärg - uduvine, niiskus, madal taevas. 




Niisiis ongi nii, et käin ikka järjekindlalt kevadet otsimas, ehkki kevadet on sel aastal juba sajaga rohkem, kui tavaliselt sel ajal. Sarapuu õied on oma pisikesed tumepunased tipukesed juba pungast välja ajanud. Ka meie punane immigrandist pähklipõõsas peaks sel aastal eelmise aasta saaki ületama ehk siis rohkem kui kolm pähklit kasvatama.




Teil on küüned muštad (Pantalone häälega)

Ega ma ei kartnudki, et urvad-õied tulemata jäävad. Aga mul oli vaja enda jaoks kinnitada üks ennenägemata ilmanähtus. Nimelt on meil seal oja ääres pirakad põõsad. Pärnapuu kännust kasvanud hiigelpõõsas sai juba eelmisel kevadel ära määratud ja suvi seda ka kinnitas. Aga need ülejäänud põõsad? Kõrguselt võistlevad nad põliste vahtratega ja pooled tüved on juba pisema palgi mõõtu. Suvel uurisin ja vaatasin lehti - sarapuu mis sarapuu! Seal, kus mina lapsena kasvasin, olid sarapuud ikka põõsad, mitte puud. Samas oli seal vilets, kuiv, paepealne kasvupinnas. Siin on liivasegune pehme kivideta must muld ja niiskustki piisavalt. Ja ikka ei suutnud ma uskuda, et sarapuu võib tõepoolest PUU olla! Aga enam ei ole mingit kahtlust - on urvad ja on õiged õied. 



Pähklapöesas

Äkki plahvas (jah, siin plahvavadki mõtted õigest asjast täiesti vales kohas), et see hirmus, kole, vana, räpane, inetu, imelik, ajast ja arust leivakast, mis rehetoas kila-kola hulgas on, võiks nüüd köögis oma otstarvet täitma hakata. Mõeldud tehtud! Ja no küll töötab hästi! Koguni nii hästi, et möödaminnes muudkui klõpsutan nüüd leivakasti luuke, kusjuures ilma igasuguse vajaduseta.






Piltidelt on näha, et ka pähklatanngnnid on ilusasti laua küljes ootel. Suurte puude pealt peab ka suuri pähklaid tulama, et sepakruustangidele ikka tösist tööd jätkuks

Täiesti kummaline ja omaette fenomen on see, et siin, maal, kasutan ma äkki selliseid sõnu ja väljendeid, mida aastakümneid kasutanud ei ole, kuid mis on oma keelekõlaga meelde jäänud lapsepõlvest. Arvan koguni, et ise ei ole ma neid sõnu üldse kunagi elus kasutanud, ainult vanaemadelt kuulnud. Need sõnad lihtsalt tulevad nüüd tavalise jutu sees - sääl kaju juures, elupial, rehaltses, lakapial, ulaall, leevakast, kilumannerg, terve kausitääve, riinipöösas, kiviaja pial jne. Ja siin sööme me vahel liha, kala ja leiba täiesti paljalt:)))

Siis küsis kiišhu ennast lõpuks õue. Uduvihm oli nii peen, et see mitte ei tibanud vaid lihtsalt oli ühtlaselt õhus. Kass kaevus huumusesse ja lakkus ning näksis rohelisi idusid. 






Monimist kevadeks


Udulokid

Äkki teatati mulle salapäraselt, et tead, meil on metsa all mõmmi! Ja niipea kui vaatasin, nii nägin teda. Või noh, seda. Aga kuidas me terve aasta aega seda näinud ei olnud? Võlumets, ma ütlen.







Üles on lõpuks leitud ka khakivärvi presentvutlar vägagi korraliku ekraaniga. Lõhnab küll, kui vakstu, a mis siis. Statiivi üks osa on veel leidmata, aga küll see ka kuskilt lõpuks välja tuleb. Diakate II seeria võis alata. Kusjuures omal ajal tuli iga pilt teha läbimõeldult, sest filmi ei olnud ju raista. Naera puruks! Lapsed, reisid, rallid, lokid, vuntsid, soome dressid ja me ise 30 aastat ja khmmkhmm-kümmend kilo tagasi:)))


Sinimustvalge!? Ime, et neid siinmail üldse müüdi!


See pilt on meie hiilgavate silmadega piiluvast kassist.
Ta jõudis ennast muidugi jälle liigutada.


Turistid


Heldene aeg, ma tõesti mäletasin, et meil oli ometigi tutikas,
 uue mööbliga ja moodukas korter..


Pisut kurnatud juba sellest kapitalismusest:)


Vabas maailmas ikka hoopis teisem tunne jalutada






1. veebruar 2015

Me tusameele talv*

Üks tark mees ütles ükspäev praami peal, et kui Jumal lõi maailma, siis tegi ta kõik väga õigesti ja hästi. Ainult kaks asja läksid natuke nihu - need on õiglus ja võrdsus. Neid maailmas ei ole.

Sel nädalal sain ise valusat ebaõiglust tunda. Olen siin ju kirjutanud ja piltideltki näidanud, et varakevadest hilissügiseni sai maal füüsilist tööd rügatud, aga ükski kehaosa sellest suurt kannatada ei saanud. Ja üleeile, kui toolil väheke pöördes istusin ja sealt püsti krapsasin, jäingi selgapidi pöördesse. Valust ma üldse ei räägi. No ei ole ju õiglust? Oleks siis vähemalt raudkive tõstes või vettinud palke tirides, no kasvõi saunavett vedades.. Mkmm. Ilma jäin ma oma asutuse aasta suurimast pidupäevast, sest ainukesed võimalikud asendid on hetkel püsti või pikali. Neis asendites aga Tallinna ja tagasi väga ei reisi. Maale saan ma aga igas asendis.

Esimene käik oli maja taha pähklipõõsast vaatama. Urvad olid veel kinni ja tumepunaseid õieträpsukesi ka veel ei olnud. Teine käik oli lumikellukesi vaatama. Need ei olnud ka vahepeal pikemaks kasvanud. Kolmas käik oli noorte mändide juurde, kellelt päkapikumütsid maha võtsin. Siis, kui meie soome naaber mütsidega mände nägi, küsis ta - aga mis neist päkapikkudest sai? Täiesti arusaadav, tema oli ju mures oma kaasmaalaste pärast.

Tibas vihma. Viies aastaaeg...


Kuigi ilmatargad talve enam ei luba, usun mina, et tuleb veel nii krõbedaid miinuskraade kui lumehangi. Alati on ju tulnud. Kuid fakt on see, et nii kaua, kui jõulupuu toas, nii kaua kohe kindlasti kevadet loota pole. Nii et nüüd lõpuks tõepoolest - viimane õhtu oma kauni jõulupuuga.






Väljas mühises tormimõõtu tuul, aga meie seda ei kuulnud. Lambid vilkusid. Mõtlesin, et vaatan oma uue, vändaga taskulambi üle, mida eelmises postituses tutvustasin. Juhtus aga see, et hämaras no mitte ei leidnud seda pisikest, läbipaistvat silikoonist lülitit üles. Tõin siis prillid ja no mis sa kostad, nuppu ei olnudki enam! Hetk hämmingut ja seejärel kohe selgusehetk - hiired! Ju see välismaa nupp ikka nõnna magus siis oli. 

Köögis oli ka pidutsetud. Paari küünalt oli mekitud ja küllap seal ka mõni saiapuru leidus. Võttis täitsa kukalt kratsima, et mida siis nüüd veel ära peitma peaks? Mõned laadijad ja adapterid kappi, seebid, küünlad karpidesse ja pannid puhtaks. Kassiga oli ka kohe tõsisem jutuajamine ja ega ta kaua ennast paluda lasknud - võttis positsioonid kohe sisse. Vahepeal märkasin, et jooksis teine köögis uksepakust gaasipliidini ja tagasi, siis riidekapi manu ja jälle kööki pendeldama. Hea ikka, et inimesele looma kõrvakuulmist antud pole. Vastu hommikut avastasin oma jalgadelt ühe raskemat sorti norskava karusnaha. Ühtegi hiirt kinni püütud ei olnud, eks hiiredki õpi.




Kass oli öösel tubli küll, aga karistada sai ta hiirtelt ikkagi. Ühelt mängupallilt oli karvane ümbris nahka pandud, üks paksust pehmest paelast mänguasi oli juppideks harutatud ja üks pisike valge mänguhiir oli hoopis kadunud. Ju see sõjasaagina kaasa viidi. Kass ei tulnudki hommikul voodist välja, isegi konservikarbi plõksatuse peale mitte ja magades oli tal käpp silmade ees. Õuduste öö...

Kolme päeva pärast saab meie pisike inimene kaheaastaseks, aga täpselt tema 1-aastasel sünnipäeval leidsime me meie tarekese müügikuulutuse. Täpselt täna 11 kuud tagasi astusime me esimest korda üle tarekese ukseläve.
Meie peagi kahene käis täna meil linnas külas, aga koogikese vahele panin maalt kaevu kõrvalt korjatud punastest sõstardest tehtud toormoosi ja koogi peale panin muulukaid, mis suvel meite mere äärest nopitud.







*Me tusameele talv on üks mu lemmikumaid raamatuid (John Steinbeck). Autor sai Nobeli kirjanduspreemia, aga õnneks alles peale seda, kui see raamat minu lemmikuks sai. Raamatu sisul ei ole minu maablogiga eriti ühist, aga pealkiri sobis praeguse, viienda aastaajaga.