14. november 2020

Kuu täis kulda

Elame Kuressaares lossipargi läheduses. Pargis on meil valdavaks puuliigiks vaher. Igal aastal kiikan huviga pargipuude poole, et kuidas siis seekord ka sügis end ehib? Enamasti juhtub kõik väga kiiresti - tuleb esimene külm, korraks on vahtrad kirjud ja juba räsivad sügistuuled puud paljaks või muutuvad lehed kohe pruuniks. Sel sügisel värviilu muudkui kestis ja kestis. Küll puude otsas, küll puude all. 

Maamaja ümber on samuti peamiselt vahtrad. Ainult et kuna meil Sõrve otsas on kõik aastaajad paar nädalat hilisemad, siis kestis looduse sügisspektaakel veelgi pikemalt. Ühesõnaga või pigem ikka ühe lausega jätkus  rõõmsat, säravat ja kuldkollast lehepidu terveks kuuks.

Linna aed on meil kunagise merepõhja peal. Eelmised põlved on sinna mitmete aastakümnete jooksul juurde vedanud parimat mulda ja sõnnikukomposti. Nii et kui meie aias sõrm mulda pista, siis võivad juured alla tulla. Meie oleme ka täitsa tublid olnud - oleme lasknud sellel viljakal maakamaral mitukümmend aastat järjest ilusasti puhata ja ei ole seda ülearuse maaviljelusega ära kurnanud. Peenrad ja marjapõõsad, mis majaostuga kaasa tulid ja köögiakna alt kuni 100 m kaugusele ulatusid, on vaid kummastav mälestus.

Aga vanad head 50-60 aastased õunapuud ja ainsam pirnipuu ei väsi. Mõnel aastal justkui oleks nagu veidi vähem saaki, aga enamasti on ikka palju, väga palju või väga-väga palju. 

Lindudelt ootan küll kevadel oode ja hosiannasid, sest nemad said meilt sel aastal kõik kirsid, arooniad, punased sõstrad, mustad leedrid ja roosad pihlakad. Varesed püüdku ka aegsasti laulma õppida, sest nemad peksavad siiamaani puude all õuntele auke sisse. 


Kaks suurt harakat lähevad sellele talvele vastu tugevamate luude, korras südame ja muude organitega ning Alzheimerit neil ka karta ei ole, sest nemad said meil kuuri seina pealt pooled viinamarjad. 


Ei jõudnud jah kõiki vilju väärindada, küll oli vaja siin ja seal olla ja õuntega möllamine võttis ise juba 3-4 nädalavahetust. 

Meie koolilapsel oli esimene koolivaheaeg, saime sellestki veidi osa. Selgus, et laps käib väga tihti raamatukogus. Küsisin kohe suure huviga, et mis raamat praegu siis pooleli on ka? Ise lasin mõttes läbi pea, et Sipsik vist liiga titekas ja Pipi juba väiksena ette loetud.. mõni Harry Potteri raamat? Aga laps vastas täiesti rahulikult ja tõsise näoga, et tal on praegu pooleli raamat Eesti imetajad. 




Ühel nädalavahetusel toimus meil Saaremaa Kolme päeva jooks. Olime uurinud teateid ja kuulutusi, et maanteid ei suleta, nii jooksjad kui sõidukid peavad olema mõistlikud ja mahtuma üheskoos toimetama. Meie olime nii mõistlikud, et valisime maakoju jõudmiseks pika ringi, et kohe kindlasti ei peaks kellegagi koos sõiduteel toimetama. Ühel hetkel olime aga sõna otseses mõttes koos tuhande jooksjaga stardijoonel! Kuna pauku ei olnud tehtud, siis ei saanud ka edasi. 

Ei olnud me kohanud oma teel ühtegi keelu- ega ümbersõidu märki, küll aga üsna pahaste nägudega jooksjaid, et mida see auto siin rahvamassi sees teeb?! Need, kes vihased ei olnud, ei teinud meist lihtsalt välja ja tegid keset maanteed soojendust või jalutasid ja jutustasid kambakesi niisama. Ei jäänud üle muud arvata, kui et kohalik elanikkond ja liiklejad teavitati küll ilusasti ära, aga jooksjatele jäeti kõik see rääkimata ja nemad arvasid, et neile sel päeval liikluseeskirjad ei kehti. Tagatipuks kamandasid turvamehed meid pooleks tunniks tee äärde seisma!? Robby pärast ei taha me kunagi kuskil viivitada, sest temale autos pigem ei meeldi ja kui sõit liiga pikaks venib, siis ta karistab meid väikese pissi või oksega. Aga õnneks oli temal seal sibavas inimmassis isegi huvitav.

Kui me sealt sipelgapesast siis lõpuks pääsesime ja jooksjad meist umbes kilomeetri kaugusele maha jäid, jõudsime järgi ühele jooksjale. Aga nagu pildilt näete - ega tema ei jooksnudki, tema lendas maantee kohal. 

See siin kirjutades polegi nagu midagi ega see varastatud pooltund meie elust. Aga see olukord oli nii isemoodi. Küla vahel, kus elavat hinge juhtud nägema kolm korda aastas, sagib järsku 1000 inimest ja üks neist on üksinda karjakoplite vahel nagu kunagiste karjapoiste reinkarnatsioon. 

Ülemöödunud nädalavahetusel leidis endile päikselise ja hoolikalt valitud kasvukoha kingiks saadud murelite paarike Meelika ja Arthur. Üleülemöödunud nädalavahetusel langetasime aga puid, võtsime võsa ja niitsime metsaalust, et murelitele see päikseline lagendik üldse tekitada. Ja üleüleülemingil nädalavahetusel istutasin tulbisibulaid, mis oma olemuselt on üks hull õuet mööda roomamine ja käpakil aukude uuristamine. 100+ sibulat oli.


Saialillede teine aastaring

Ikka veel magusad

Viimane kimbuke maja ümbert

Möödunud nädalavahetusel pakkisime oma vahtrate, aga ka jalakate, pärna, pihlaka, kastani, sarapuude ja viljapuude värvilised pidukleidid kokku ning vedasime õue pealt minema. Suur osa lehti läks koos muruga ka niiduki alla. Nüüd on see kõik palju lihtsam, sest meie tallis on uus tööloom. Rakud sain ikkagi mingil imeväel pöidlaharkidesse ja katki ka, selles osas on kõik aastad vennad ja õed.



Aga oh aegu küll, nüüd ei või ju muruniitmisest ja lehtede riisumisest enam iitsatadagi. Otsekohe saad kuulda, kuidas putukad vajavad pesasid ja liigirikkus nõuab säilitamist. Olgu siis öeldud, et majaümbrus, mida me väheke kasime, on väike osa krundist. Umbes 20 korda samasuur ala kasvatab oma elurikkust kõige metsikumal moel ja kõik sügislehed jäävad sinna maha täpselt samamoodi, nagu nad enne meidki sadu aastaid jäänud on. 



Või oot-oot, kujutame õige ette. Istume maja ees pingil ja külla tulnud sõber õhkab: Küll teil on siin ikka mõnus elurikkus! Nunnud nõgesed on maja ümber juba päris rinnuni ja naadiõied õõtsuvad nii mõnusasti vastu aknaid. Kindlasti on teil siin palju vahvaid madusid ka? Ja puukidel hea varitseda, inimesed näksamiseks kohe siitsamast võtta. Vau, see karvane väänlev umbrohi, mille seemnenupud riiete külge jäävad - need ju nagu loodud saunast tulles sääri veriseks kraapima, nii lahe! Ja kui võimsad takjad seal vasakul on! Kas kaev jäi teil ka kuskile sinnakanti? Aga ärge te lehti küll riisuge, need on kõige ägedamad siis, kui nad juba mädanema hakkavad ja lörtsi peale sajab ning siis jalanõude alla koos poriga viie sendimeetrised platvormid tekitavad. 


07. november!

Aga nüüd on sellised ajad, et kedagi ei ole vaja enam maale elama meelitada. Maamajad, mis aastaid kinnisvaraportaalides müügis olid, on sealt kadunud ja maha müüdud. Noored tahavad maale, tahavad permapeenraid teha ja kanu kasvatada. Mõni lambaid ka. Pandeemia pani asjad paika. 

NATO sõjalaevad meite külas


Kõik need rasketel aegadel maal elamise plussid on hästi teada, kui arutleda toidu, toasooja, puhta õhu ja rahva hajutamise kontekstis. Aga olen mõelnud, et mis see ikkagi täpsemalt on, miks inimesed maale kolivad, rabades rähklevad ja mere ääres päikeseloojangutega hingekesi nuumavad. Küllap on selleks maksimaalne stabiilsus maksimaalselt ebastabiilses maailmas. 


Maal ja looduses on nii paljud asjad absoluutselt kindlad ja seal näed ning tunnetad seda kindlust kogu aeg väga lähedalt. See annabki hingerahu. Näiteks on 1000% kindel, et lehtpuudele ja -põõsastele talveks lehed peale ei jää. Ja et vähemalt elusatele puudele-põõsastele tulevad kevadel uued lehed. Raba ei muutu üleöö kaljumägedeks. Männik ei muutu palmisaluks. Maal on kindel, et kuuled iga päev looduse hääli või veel parem - looduse vaikust. On kindel, et merevesi on soolane ja järvevesi enam vähem mage.  Võid kasvõi maitsta. Kastepiisk on alati vee maitsega, nurmenukuõis nurmenukuõie maitsega ja mustikas ei saa kunagi maitsta nagu sealiha. Sipelgas ei näe välja nagu rasvatihane ja sookurg ei ütle nõrkushetkel njäu.