30. juuni 2016

Igatahes!

Iga jumala kord, kui me maale sõidame ja enne, kui viimase kurvi tagant maja paistma hakkab, on mõtteis ja meeltes kaks asja - esiteks, et ega sead ei ole vahepeal õue peal pahandust teinud ja teiseks meenub stseen Eesti kultusfilmist Mehed ei nuta:



LEO:    Vaata, kui kena, ajahamba poolt puretud talu.
ANTS: Saaks kasvõi ühegi suve elada just niisuguses, igatahes, romantilises paigas!
HELLE: Mul on hea meel, et teile siin meeldib. Just siin me hakkamegi elama.
ENDEL: Kurat! Kas see sara peab olema kogu sanatoorium?!
. . .    . . .    . . .    
 
Jah, seekord vajasime me oma ajahamba poolt puretud sanatooriumit nii väga, sest kuri venemaalt toodud viirus pluss konditsioneeride tehtud julm töö olid meid maha niitnud. Ammu ei ole nii paha olnud. Samas tuli enne veel linnas haigena päris palju talitada. Sestap ei võtnud me plaani suuremaid tegusid ei töö ega pühade mõttes. Läksime lihtsalt kosuma, et mitte öelda - meel oli üsna mustjas.



Miks maailm küll kummuli käis.
Ei ole pimedust, ei ole valgust.
Ei ole lõppu, ei ole algust.

Raviotstarbeline nr 1

Raviotstarbeline nr 2

Nojah, et siis jaanipäev ei olnud kahjuks mitte nii lõbus, kui oleks võinud olla, aga ega midagi tegemata ka ei jäänud. Jaanilaupäeva õhtul käis külalisi, oli kena lõke, saun. Järgmisel päeval sai pere kokku, sõime head toitu ja jälle saunatasime. Aga kallis väike E jäi küll täiesti läbi musitamata selle va vastiku viiruse pärast. Hea, et väike konn ajas teda südamest naerma ja mullitajast ei väsi ta iial. Pisike patsidega preili andis oma H&M õlgkübaraga ehtsa suvitaja mõõdu välja.








Liblikate ja putukate pidulaud





Saunavihtade tegemist jätkus kahele päevale. Vihad ei olnud õnneks üldse vihased, et me nende peale nii kõvasti haukusime (loe: köhisime). Head, magusa lõhnaga pehmed vihad said. Ja olgu juba ette öeldud, et viis puuki sain ka, aga need avastasin hoopis hiljem ja puugieemaldaja oli muidugi linna jäänud. Et ikka veel nigelam olla oleks. 

Ma olen must taevas.
Sa oled sinine pilv.
Ma olen äestatud põld.
 Sa oled kaer, mis jäi külvamata.
 Ma olen kastemärg rohi.








Puhata sai siiski palju ja seda oli vaja. Ühel ööl oli naabrimehe sõnul olnud äike ja tugev vihm, aga meie seda ei kuulnud ega näinud. Uni oli hea. Meil on majas ja maja ümber muidugi elanikke küll ja veel, küllap keegi kuulis, keegi nägi, keegi tundis..

Keegi koputas, ma ei avanud silmi.
Mõned soovid on nii suured,
et ei saa uskuda nende täitumist.
Keegi koputas, oli see tuul,
mida tüütas vaikus...










WÄLK und PAUK




Need tänased salmikesed on muidugi natuke nali. Lihtsalt padunaljakast filmist on jäänud meelde need diibid kohad, kus kaks noort on lummavas suveöös kõigest muust jamast  lihtsalt nii üle ja nii kaugel.

Aga ajaraamat elab siin oma elu. Mõned meie talukohaga seotud inimesed on seda lugema juhtunud ja loodetavasti satub neid millalgi  ka päriselt meie õuele. 

Bronhiaalse nostalgia puhul soovitati filmis trikarbinooletelksülfatiini või meskaliinpenteelhüdroksiidi. Ja siis veel eksakloortribroomkloraati. Meil neid võtta ei olnud. Võtsime päikesepaistet, lillelõhna, sooja tuult, merekohinat, metsasahinat, putukate suminat, linnulaulu, taevasina, kassi nurrumist ja muidugi peaaegu mürgistuseni osooni. 










Su silmad on sammal suitsunud palkide vahel vanas majas.
Su naer . . . 



Tänase kirjatüki inspiratsioon - loe ja naera:)









20. juuni 2016

Hetki ajas

Kõik inimesed on ikka nii ilusad ja head! Nüüd siis sain, mida tahtsin! Moel või teisel tuli see blogikonkursi esikoht oma kategoorias ära  ja minu poolt teile selle eest 548 tänu!!! Täpselt nii palju hääli oli antud. Varsti pannakse mu auhinnakott ka teele ja see ei ole mitte väike. Peaaegu et kohustuslik on kinkekoti sisu ka teile siin ajaraamatus näidata, sest seda ootavat-eeldavat ürituse sponsorid. Ega siis teised blogijad sellised omas mullis unelejad ole, seal tehakse ikka korralikku äri. Aga minul jääb küll mõne blogi lugemine hopsti! pooleli, kui alailma peab tekstide eest reklaame ära kustutama.

Kui nüüd hiljuti siit ajaraamatust suur külastajate torm üle käis, siis tore oli tõdeda, et ka vanemaid lugusid oli lugema jäädud. Ajaraamatu statistika näitab, et ligi 3000 lugejat käis möödunud nädalal siin, aga Google statistika pakub umbes 160 000 vaatamist. Nagu Salatoimikutes -


Käis ka see mõte läbi pea, et kui nüüd nii palju "võõraid" siia satub, et kas peaks äkki ajaraamatu väljanägemist stiilsemaks kohendama ja kirjakeelt rohkem jälgima hakkama? Aga võib olla see kodukootus ongi just hea. Ei muuda ma midagi. Vana hea rutiin. Blogi on nagu seebikas - kui oled kord vaatama hakanud, siis elad tegelastele kaasa ja vahet pole, mida nad seal parajasti teevad. Ja veel - hääli anti ikka b l o g i d e l e, mitte taludele, aedadele, majadele ja lillepeenardele endile. Seega on täiesti lubatud, et meie talu ei ole teps mitte maailma kõige ilusam.

Üks teine konkurss lõppes ka sel nädalal. Seal sattusin 200 osaleja seas 25 äramärgitu hulka. See oli professionaalse žürii otsus ja selle tulemuse üle on mul tõsiselt hea meel. See oli ikka päris konkurss.


Aga muidu on praegu sihuke hell meeleolu. Umbes täpselt 30 a tagasi oli selline päev, et mida kõike ma küll ära ei teinud! Koristasin tube, pesin pesu (masinaga küll, aga väljaväänamine käis kahe kummirulli vahelt, mida tuli vändaga ringi ajada), seejärel seisin poolteist tundi umbses lihapoes kotletisabas, tassisin poest pudelitega piima, tegin ühe suurema laari süüa, tegelesin oma nunnu kolmeaastasega, vahetasin voodipesusid, pesin pead, tegin soengut (ilmselt elektriliste parafiinirullidega). Ja kui päeva lõpuks väsinult, kuid rahulolevana tugitoolisse langesin, tundsin - täna tuleb minna!

Hommikuks oli ilus poisslaps käes. Ei hakka parem neid omaaegseid ekstreemseid sünnitamise lugusid üldse kirjeldamagi. Nagunii nullis see 3,5 kilo titepampu kõik kannatused hoobilt. Naljakas oli see, et kõik, kes kaunil, soojal, päikesepaistelisel suvepäeval meid haigla akna alla õnnitlema tulid, nutsid sorinal. Kusjuures üldsegi mitte rõõmust ega mitte ka  kurvastusest. Lihtsalt haigla uue juurdeehituse sein oli nii kiiskavalt valge, et kui päike sellele peale paistis, olid õnnitlejad-vaesekesed nagu lumepimedusega löödud. Ja mis seal salata - olid ütlemata rõõmsad, kui sealt oma vesiste ninadega minema pääsesid:)

Esimene käepael, paelaks oli marliriba. 

14 aastat hiljem olime oma vahmiiliga samas kohas, samal põhjusel ja üks pisike tüdrukbeebi võttis oma elu esimestel tundidel kõvasti kinni selle sama, nüüd juba 14-aastase poisslapse väikesest sõrmest. Täna, oma tädipoja 30. sünnipäeval, lõpetab kaunis neiu juba põhikooli. Palju õnne teile, kallid R ja L!

Aasta 2000. Tulevased päevakangelased 18.06.16.

Nii ilus ei tohi olla:)

Tädilt
Ah et millal maa-ajaraamatus täna lõpuks maast juttu tuleb? Linnas on palju toimetamist olnud, isegi see va must leeder hakkas tubli kuu aega varem õitsema ja esimene leedriõie vein juba mulksub pütis. Veel ühe tähtsa remondi juures käin vahel abiks ja juba on kalmistupühade aeg kätte jõudnud. Iga asi tuleb oma ajal või natuke hiljem. Või natuke rohkem hiljem. Usun, et vanaema ütleks lohutavalt: "pole äda midagid" ja vanaisa muheleks habemesse, kui nad näeksid, et lõpuks jõudis nende kalmu peale koos suvelilledega ka ilus väike samblapärjake. Spetsiaalselt nendele Tallinna linnast jõulude paiku toodud. See on elu..

Täna tegin maale kiirvisiidi küll, aga muruniitmisest ja lillekeste üle vaatamisest ei ole midagi rabavat pajatada. Katuseräästad on linnupoegade sirinat täis. Viinamäe tigudel käib pulm ja munemine. Ukerdaja-konni oli igas mõõdus. Sead on eemale hoidnud, lasin igale poole ohtralt lõhnavett juurde. Tuul mängis suurtes vahtrates omi mänge. Naabrite juurest käisin ka korraks läbi. Nii on siin ilusaks kombeks - tervitame-lehvitame ja jätame head aega ka siis, kui vaid korraks läbi hüppame. Nemad jäävad seekord juhannuspäiväks eestimaale. Saab lõbus olema.

Üldiselt peab vist hakkama golfivarustust soetama, sest meil käib õue peal keegi loom, tõenäoliselt mäger, kes oma eelmises elus oli ilmselt kirglik golfar. Auke on juba õige mitu valmis kaevatud. Tõin maalt ka kõik vaibad ja kardinad pesusse. Kuigi remont on veel pooleli, tuleb pühadeks ikka elamises puhas kord üle teha. Ja pika pühadenädalavahetuse töö nr 1 on saunavihad valmis teha!



Reedel alustatud kirjatükile tõmbaks nüüd joone alla. Jalgpalli ma eriti pingsalt ei jälgi. Ühe silmaga vaatan emotsioone ja põnevamaid hetki, naudin professionaalset teleülekannet, imetlen ja imestan outfit`e ja muid veidrusi. Nii et fänn võib igat moodi olla ja päris fännile mõeldes ajasin täna isegi panni kuumaks.

Tortillatsipsid juustuga






7. juuni 2016

Ellujäämise kivi

Ajaraamatu eelmine postitus sai rekordarvu vaatamisi. Küllap ikka selle va blogikonkursi pärast, millest ma ise eriti lugu ei pea, aga ometi ennast sinna toppisin. Oma Facebooki sõpradele juba vabandasin, et räägin siin pealegi, et ei tahagi võita, aga küllap ikka natukene tahan. Viinamarjad on hapud?:)) Statistikalehe kaudu sattusin ka mõne täiesti võõra blogija peale, kes minu ajaraamatule oma hääle oli andnud. Keegi siis kommenteeris nii:

...aga hääle andsin uusmaakad.blogspot.com. Nimi lihtsalt kõlas kuidagi lõbusalt. Mul tekkis silme ette kohe selline vaimukas pilt paadunud põlislinnaelanikest, kus paarike on ostnud endale räämas talu ja lapikese maad kuhugi ääremaile, mis on rinnuni heina, võsa ja ohakaid täis kasvanud ja et siis oma blogis kirjeldavadgi, mismoodi nad surm silme ees ja ahastuses ja palehigis rassivad tööd teha, et endale veidikenegi inimväärne maakodu üles vuntsida, millest võiks lõpptulemusel välja kukkuda nende unistuste talu koos suure lilleaia, peenramaa ja metsaga. Ma lähen pärast loen ja vaatan, kas panin täkkesse :D


Kohtumine tundmatuga. Sõrmkäpp?

Väga lõbus arvamusavaldus ja hääle eest saatsin talle tänusõnad, aga no ei ole ju niiiii! Eesmärk nr 1 on puhata ja mängida. Ei iial mingit potipõllundust! Ja kuigi pale on vahel tõesti higine, siis ahastama siin küll mingite tegemata asjade pärast ei hakka ja surma silme ette ka rabada ei sooviks. Viimased kirjutised juhtusid olema lihtsalt suurest küttekollete renoveerimise tööst, milleni me alles oma kolmandal maa-kevadel jõudsime ja sedagi peamiselt ohutuse, mitte ilu ja uhkuse pärast.

Üleeelmine kord, kui maalt linna sõitsime, näppisin oma telefoni ja müstilisel kombel tegi ta tavalisest maanteest ja lihtsast metsaviirust üpriski taevaliku pildi. Kutsume ju oma maakohta vahel nalja pärast paradisoks ja hehh, nüüd ta siis ilmutas end. 


Taevalikke mõtteid ja hetki on maal iga päev, aga ka taevaseid mõtteid lipsab sisse. Näiteks istutasime sel kevadel linnast maale ümber ühe vana sireli. Linnas on meil sirelite jaoks veidi ebasobiv pinnas, aga Sõrve on ju sirelitemaa. See vana sirel hakkas meil linnas pikali vajuma ja ümberkaudsed kassikambad käisid tema tüve kraapimas. Nii väga ei tahtnud seda sirelit kaotada, sest selle põõsa saime me ühelt vanalt healt sõbralt - oma piimamehelt. Kunagi vene ajal tõi ta meile iga nädal maalt 3-liitrise purgiga kodulehma piima, vahel ka kartuleid ja porgandeid, mune, sibulat. Iga kord puhus ta mõnusat juttu ja paar korda käisime tema armsas talus külas ka. Tal oli süda väga haige ja ta lahkus siitilmast liiga vara. Sirel on teda meile palju aastaid meenutanud. Nüüd hoian hinge kinni, et vana puukene ellu jääks. Hinge kinni hoidmine teda muidugi suurt ei aita, hoopis kasta tuleb palju. Ta avas sel aastal isegi õied, aga see ei ole veel mingi näitaja.

Piimamehe sirel

Olen sirelite õitsemise ajal ikka püüdnud Jämaja kalmistul ära käia. Seda juba mitmeid aastaid enne seda, kui me ise siiakanti kanda kinnitasime. Olen juba varemgi kirjutanud, et sel kalmistul on kombeks iga haua peale istutada koduõue sirel ja no te võite õitsemise ajal seda kalmuaeda vaid ette kujutada! Sel aastal jäin veidi hiljaks, aga ei sEST, sEST seekord oli mõte üles otsida üks koht, mida kunagi ammu seal joonistasin.


Huhh, no pidid ikka inimesel sünged mõtted olema, et selline pilt mere ääres valmis nikerdada (otse kalmistu aia taga kohiseb meri). Mõtted sünged ei olnud, aga rõhuvad küll. See oli kaugõppe I kursuse lõpp ja raske oli. Mitte õppimine ei olnud raske vaid 40-selt ennast mõnusast, kodusest rutiinist välja murda oli raske. Mul hakkas koduigatsus pihta juba 2 nädalat enne sessile minekut. Nii lootusetult kodumunaks olin jäänud. Aga sealt edasi läks elu juba lõbusaks ja diplomi omandamine tõsiselt meeldival erialal oli üks õigemaid, targemaid ja ägedamaid asju elus üldse.

Ei leidnud ma kalmistul enam seda kohta. Ma vist improviseerisin tookord - rist ja põõsas siit, kivid ja küngas sealt ja meri taevaga taustale. See rist seisis siis juba vaevu püsti..

Kas see?

Meie talu viimased põlisasukad



Seal kalmistul on paljude haudade peale pandud ka lõhnavaid kuslapuid, aga minu nägemuses peab lõhnav kuslapuu kasvama maamaja otsas, magamistoa akna kõrval ja see aken peab öösiti lahti olema. Nii ma tegin ka ja oioioi, kuidas lõhnab! Selle põõsa tõin ka linnast maale. Linnas ta kiratses ja oli vaevu põlvepikkune, maal on aga kahe aastaga katuseräästani sirgunud.


Juba eelmisel aastal lubasin, et kuusevõrse veini ma enam ei tee, aga ikkagi tegin. Sel aastal kordus kõik, mulksub aga jälle. Kuuskede alt võeti mõned oksad vähemaks, sealt need võrsed. Meie kuuskedel on kolme peale neli latva, kusjuures ühel kuusel ei olegi latva. Ja kui sinna kuuskede taha ka ei ole maetud neid kolme erinevast rahvusest sõjas langenut (loe sellest postitusest), siis mingi hing või kuusevaim seal ikka pesitseb. Nii mõtlesin ma paksemat nahka meenutavat kuusekoort silitades.

Saagiga linna. Vedas, et külamehe kartulipõld ei ole kummist.


Murusse mugandunud pääsusilmad



Veel sellest surmsilmeees rabamisest rääkides meenus, et eelmisel suvel õnnestus maal ainult 2 korda niimoodi muru niita, et mingi tuli takus ei oleks olnud. Küll oli vaja kuhugi minna või jõuda või olid mingid kohtumised, üritused. No lihtsalt juhtus iga kord nii. Sel aastal on kõik muruniitmised olnud rahulikud jalutamised koos mõtete tuulutamisega ja pole seda va murugi õieti, kõrbeb teine juba. Korra oli jutuks ka kastmine, aga ei ole mõtet. Küll vihm ükskord kastab.


Vahepeal oli ka hästi palav. Saime puukidelt hammustada ja sääskedelt närida. Toppisime taskutesse ja sokisäärde küüslauku, aga kus on kiisu sokid ja taskud? Temale õmblesin marlist kotikese, sest kallis apteegirohi ei mõjunud. Täitsa tublisti kandis oma lokirauda, ta ei saanud vist ise arugi, et midagi seal paksu karva küljes oli.


Miks tahaks selle lille kohta alati karukell öelda? Miks on ta nimi hoopis ojamõõl?

Sel aastal siis selline supp ja kullapaikesed, see ei ole kiiver,
nii suure peaga need sõjamehed ka ei olnud.

Tegelikult on nüüd järgmisele talvele kindel tunne vastu minna, sest kütmine saab olema ilus ja lõbus. Köögiaken, see vana hea pruun, läks ka akende maale tagasi ja asemele tuli uus valge puitaken, mis käib erinevalt vanast ka lahti. Saab lillelõhna tuppa lasta ja eriti selget metsa-TV-d vaadata. Vana akna vahelt pudenes münte. Küsisin, mis aasta omad need on ka? Vastati mulle, et 41. aasta omad. Ahhahh. Pärast panin prillid ette ja... tohhohh, üks on 1841. aasta tsaarivenemaa hõbemünt ning teine lausa 200 aasta vanune raha!

 



Ja viimane lugu. Meie maa serval on üks kivi ja murdunud kuuse känd. Kuusk murdus siis, kui sinna otsa sõitis üks ralliauto. Rallimees sai raskelt viga. Sellest rallist kirjutatakse internetis nii:

 Raske avarii kuuendal katsel.
            Mitsubishi Lanceril sõitnud kogenud Läänemaa rallimees Priit Uus ei suutnud kuuendal katsel L. küla vahel autot valitseda, sõitis teelt välja, põrkas esmalt vastu truupi ja seejärel vastu kuuske. Pealtnägijate sõnul oli auto kiirus nii suur, et kuusk murdus 6-7 meetri kõrguselt. Avarii esialgseteks põhjusteks olid ilmselt libe tee ja suur kiirus. Järgmisena sündmuskohale jõudnud Kimmo Jalava jättis oma kaardilugeja Martti Lukka avariipaika esmaabi andma ja sõitis ise finišini, kust anti starti teade, et juhtus õnnetus. Stardist sõitis välja kiirabi, mis viis Uusi Kuressaare haiglasse, kus mehel diagnoositi koljupõhimiku murd. Priit Uus viidi veel samal päeval lennukiga Tallinna, kus ta eila viibis endiselt veel koomaseisundis. Uusi kaardilugeja Toomas Kreek pääses kerge lõuakriimustusega.
            Auto vigastused olid ralli direktori Üllar Seemani sõnul suured. “Mootori ja esimese otsa vigastused olid suured. Imelik õnnetus – mõlemal mehel turvavööd kinni ja kiiver peas ning kaardilugeja praktiliselt terve, samal ajal kui sõitjal läheb nii õnnetult,” rääkis Seeman. Korraldajate poolt tänati õnnetusest teatanud soomlasi eriauhinna – Muhu kampsunitega.
            Lepikson esitas protesti.
            Õnnetusega seoses esitas protesti Markko Märtini kaardilugeja Robert Lepikson, kes võttis hiljem selle siiski tagasi. “Usun, et see oli tingitud esimesest šokist,” arvas Seeman. Protestis heitis Lepikson korraldajatele ette, et raja ääres ei olnud julgestajatel sidet. “Lepikson teab väga hästi, millised on Eesti rallikorraldajatel võimalused sidega, eriti veel Sõrve otsas,” kommenteeris ralli direktor. Tema sõnul ei ole sellist nõuet, et igal julgestajal peab olema side. “Võibolla on see nii Jyvasküla rallil, kus julgestuseülem sõidab ringi helikopteriga, kuid Lepikson peaks teadma, mis võimalused Eestis on” ütles Seeman. Tema sõnul oli pärast rallit õnnetusest juttu ka võistlejatega. “Üldine hinnang oli see, et selline ongi ralli ja sõitjad teavad, millega nad riskivad,” vahendas Seeman rallisõitjate arvamust.
            Hoolimata õnnetusest läks ralli korda.


Aasta siis oli 1996 ja kiirabi oli oodatud pool tundi. Küla inimesed hoidsid oma lohutustega vigastatut teadvusel. Kiirabi, mis oli vaid mõne kilomeetri kaugusel, ei saanud lihtsalt teadet piisavalt kiiresti kätte. Kohalikud räägivad, et mitte soomlased ei teatanud kiirabile avariist vaid külamees, kes jalgratta võttis ja kohale väntas. Või siis nad koos enam vähem samal ajal. Olid ajad.. ja nüüd võtan vastu ja jagan mina oma pisikese telefoniga siin internetti...


Istutasin kivi juurde põõsa, mille pistikoksast kasvatas kunagi mu armas kadunud meheema. Kaevates tuli maa seest välja autotulede kilde ja isegi üks rohupudel, mille kummist korgi sees on süstlanõela auk ja mille põhjas on veel tilk kollakat ravimit. Ma ristisin selle kivi ellujäämise kiviks, sest mees elab ja toimetab kuuldavasti siiamaani rõõmsalt ringi.

Lipupäev