30. jaanuar 2021

Südatalve värvid

Sõitsin maale. Päike säras, tee oli paljaks sulanud ja autoraadio rõkkas lustakalt. ToeTagi Pankrot kõlas äkki kuidagi värskelt ja veelgi naljakamalt, kui vanasti. Mitte et loo teemaga midagi pistmist oleks, ptüi, ptüi, ptüi...


Juba poole tee peal mõtlesin, et väravaaugu ees on kindlasti lumevall.  Väravat meil muidugi ei ole,  aga mida targemat sa selle avatud sissesõiduala kohta ikka ütled, kui väravaauk. Teadsin, et kurvilisele maanteele lumevaalude vahele ei ole võimalik parkida. Seega plaan nr A oli vallist hooga läbi panna. Ja paningi. Killadi-kolladi üle kivide ja kändude. Sõna otseses mõttes. Ühe esirattaga üle puujuurikate ja teisega üle kivi. Uskumatu, kuidas ühtlane valge lumevaip ära petab! Suvel on need juurikad ja kivid ilusasti puu all, madalad vahtraoksad kohal laiumas. 


Toas oli +6 kraadi. Meil on toas nüüd üks imeline kvartsliiva küttekeha. Juudihabeme oksake igatahes seinavaasis enam ära ei külmu ja kui tuled alla panna, siis läheb maja hästi kiiresti soojaks. Ja veel on imelik see, et radikaga +6 on soojem, kui ilma radikata +6. Sisse astudes on kohe selline pehme õhk. Poole tunni pärast oli köögis juba +14 ja paari tunni pärast +27 kraadi. Sai sooja ja kuiva õhku ka riietekappi lastud ning voodisse elektritekk huugama pandud. 


Maale minekuks oligi peamiselt kolm põhjust - lindudele süüa panna, kuusk välja viia ja maja korra soojaks kütta. Kaks viimast ei olnudki niivõrd olulised, aga linnud söövad siin kilode viisi toitu ja kui kord oled neid üleval pidama hakanud, siis ei tohi seda pooleli jätta. Siin ei ole pisikeste rasvapallidega midagi peale hakata, paneme ikka kilose vorsti iga nädal. 

Moepärast lükkasin veidi radasid ka lahti, sest oli ju suur sula ja lumevaip kahanes nagunii tundidega. Rohi oli lume all roheline ja üks külmast sale vihmauss ajas lumetüki peal oma ussiasju. Isegi mingid sääselised lendasid ringi! 

Kui poest lindudele toitu ostmas käisin, ei saanud ma kuidagi mööda astuda hüatsintidest. See lõhn! Ja ära ma nad tõin! Istusin soojaks köetud toas akna all - ühel pool kollased ja roosad hüatsindid, teisel pool sumekuldse päikese valguses helkivate klaasehetega kuuseke. Täitsa filosoofilised mõtted tulid peale kohe. Et kuidas uus tuleb oma vääramatul, värskel ja ilutseval jõul, aga vana on ka kaunis ja nostalgiline. Kuid ühekorraga nad olla ei saa... Pliidi all praksus tuli, kohv lõhnas tummiselt ja lihtsalt nii mõnus oli olla. 


Eelmine kord käisime maal siis, kui külma oli -9 kraadi, tuiskas ja ümber maja tuli saapaservani lumes sumbata. Panime noortele murelitele külmakatted ümber ja mõne päeva pärast tuligi -17 kraadi. Meri oli silmapiirini raskelt lainetavat jääsuppi täis. Vahetult enne lumesadusid ja külma nähti Sõrves aga kuldnokki ja lõokesi. 



Maal on meil kuusk vahel isegi veebruari lõpuni toas olnud, näiteks siis, kui meil suurusehullustus peale tuli ja me ligi kolmemeetrise laeni kuuse tõime. Meie väike kuusejalg seda püsti ei hoidnud ja panime puu latvapidi lae külge kinni. 

2020 a. neli kuuske

2021

Õhtuhämaruses tegin veel ühe tiiru väljas. Jätsin lagedale väljale saabastega auke lumme, ikka krauhh ja krauhh. Tihedama metsa all ei olnudki lund ja maa oli pehme. Ei ole mõtet ennast kevadejuttudega petta ja kas on vajaagi? Paar kuud lumevõimalust on veel ees ja päris ehtsat talve on vaja nii loodusele kui meie räsitud hingekestele. Ümber maja oli üks kitseke käinud, seina ääres ja puutüvede ümber on ju rohelisi rohuliblesid. 


Isiklik akupank - kolm jämedat kuuske.

Vapper salvei.

Kupaistel puvilus.

Kuu aja pärast täitub meil uusmaakatena 7 aastat! Mis uut siin enam, aga vanamaakateks ka ei tahaks ennast kutsuda. Lihtsalt maakad. Aga linnas möödub samuti suur hulk kuldaväärt aega. Poolmaakad. 

Nagu te viimase viie minuti jooksul juba märganud olete, ei olegi mul suurt millestki kirjutada. Tegelikult isegi meeldib selline vaikeluline periood. Talveuni. Ehk ärkab siis kunagi koos looduse ja Sörve puukidega ellu ka see va loovuse-putukas.






🐾

🐾

🐾