Sel sügisel on Sõrve ikka Sõrve moodi. Kui igal pool mujal olid juba esimesed öökülmad ja minagi linnas auto akende kraapimisega sõna otseses mõttes käe valgeks sain, siis maale pole külmakraadid veel jõudnud. Selle tuvastamiseks ei ole vaja teha meil muud, kui pilk üle tee heita ja vaadata, kas naabrite jorjenid on veel püsti ja värvilised. On.
Sestap tuli mul üle kahe nädala maale tulles kohe lilli kastma hakata. See pole veel mingi uudis, et siin roosid ennast veel oktoobris-novembris lahti veavad ja rõõmsasti jõuludeni värvi näitavad, aga et elulõngad uuesti õitsema hakkasid, on küll midagi uut. Eks nad ise teavad. Petuuniad jt pütililled ootasid ka vett ja lisaks veel sinine floks, saialilled, kuumaasikad. Lehekoristust oli juba enne minu tulekut kõvasti tehtud, aga suurem osa kollasest ja krabisevast massist väreleb alles puude otsas. Nädalavahetusel me reha ega lehepuhurit kätte ei saanudki, sest venima jäänud väikese toa remont on nüüd tõsiselt päevakorral.
Mehekest oli poes üks purjelaevadega tapeet kõnetanud. Juba paari päeva pärast arvas ta, et ei, see jääb vist ikkagi ära. Sest nagu alati - see, mis meeldib, on just see kõigekõige kallim. Noo, läksin siis minagi poodi seda imetabast seinakatet vaatama ja pagan, see oli lihtsalt kõige ilusam tapeet! Kuigi... miks peab küll minul selline loll ja rikutud silm olema, et kirju-mirju tapeedi pealt kõigepealt just seda sõna märgata?!
Eks meil lapselapsele seletamist tule... Olime otsustanud, et tuba tuleb mereteemaline. Nimelt oli mehekest samas poes paar kuud tagasi ka üks mereteemaline kell kõnetanud ja nüüd tiksubki ta meil maal. Kell siis. Mõnusasti tiksub, unetaktis tiksub. Ja reheahju pealt leidsime esimesel aastal ühe väga vana, purjelaevaga taldriku, mille ilmselt laevapuusepast vanaperemees oma merereisidelt kaasa toonud.
Hakkasin siis peale kastmist lage värvima. Ah ei, kõige enne tegin ju maal hoopis süüa! Laevad toovad Mõntu sadamasse praegu värsket kilu ja räime ja meie vahva sadama, laevade, maade ja meredeomanik lubab külmhoonest sõrulastel oma toidulauale värsket kala võtta. Just võtta, mitte osta. Niisiis räimes siitsamast merest, kartul ja muna naaberkülast ning roheline metslauk tagaaiast. Saaksime naaberkülast ka piima, aga ei ole ju täispiimaga harjunud. Nii et sõira ja kodujuustu tegemised on siin veel ees. Sõira olen poepiimast kunagi teinud - lihtne teha ja mõnus maitsta. Sain hiljuti ühelt kirbukalt maale ka 12 igatsetud teeklaasi. Nüüd ei pea ma seda talust leitud ühteainumast stakani enam nagu vati sees hoidma.
Lae värvimine ei ole üldse tore töö, eriti kui uus soe sein eelmise päeva kütmisest ikka veel nii palju soojust välja annab. Aga tehtud ta sai. Saunakorsten tossas, kuid nii meie kui naabri õue peal oli vaikseks jäänud. Oli mindud soome naabrile appi uuele kuurile sarikaid peale panema. Ja olin mina just oma laealustest kõrgustest alla laskunud, et kolmandat korda ka seinapaneelid üle värvida, kui tuli kutsung - poole tunni pärast talgulauda! Saunast duši alt läbi ja oligi minek sarikapittu! Enne veel fotokaga tiir ümber maja..
Nii hakkavad ükskord kuu ja päike remonditud toa aknast sisse piiluma |
Aperitiiviklaasikese juures jõudsime kõik tähtsamad teemad läbi võtta, nagu näiteks kasside hingeelu, presidendid ja presidendikandidaadid meil ning mujal, ehitusmaterjalid ja korraks põikasime koguni lingvistikasse. Ma ei ole suurem sellerisõber, aga talguroa sees oli see üle ootuste hea. Lisaks Britta kook ja veel üks kook ning valitud joogid, millest mina valisin lõpuks vee ja tee. Ning palju anekdoote ja muidujutte.
Koju tulles hakkasin seina värvima ja pärast seda läksin sauna. Oli pikk ja tõhus päev.
Järgmisel päeval tapeetisime selle va toa ära ja vurasime üksteise sabas linna.