22. veebruar 2016

Saamine ja andmine

Mitte väga ammu aega tagasi oli üks ümberlaua istumine. Teemaks tuli kinnisvara ja seal ütles keegi, et meie põlvkonnal on ikka vedanud - kuskilt oleme me kõik midagi niisama saanud. Mõtles tema siis põhiliselt kortereid, mida asutustest tasuta jagati ja mis omakorda järgmiste kinnisvarade seemneks jäid. Naersime kõik natuke ja siis jäi äkki tuba vaikseks. Eks igaüks meenutas siis.. Seepeale ütlesin, et kõik ikkagi ei ole kuskilt midagi puhtajumalamuidu saanud.

No kuidas nii, teie elasite ka ju kunagi korteris?
Elasime küll, aga see oli asutuse pind ja kui me sealt välja kolisime, oli see ka kohe läinud.
No aga see teie järgmine kodu või noh see praegune?
Ostsime.
Ja maakodu?
Ostsime.
No aga...
Ise, ikka ise.
No selliseid näen ma küll esimest korda.

Imestasin ise ka, sest ausalt öelda ei olnud ma kunagi varem niimoodi isegi mõelnud. Nalja pärast mõtlesin siis sugulaste-sõprade peale, et kuidas neil ka elus vedanud on. Tuli tõdeda, et valdaval enamusel  oli selle pisikese asjaga toredasti vedanud. Ega seda siis tol ajal ette teatud, et korter või maatükk võib oluliseks varanduseks muutuda. Teati ju ka, aga kuna kuidagi sai igaüks nii ehk naa elatud, siis mingit teadlikku kokkukrabamist ei toimunud. See tuli hiljem.

Ja nüüd mõtlen, et ju need inimesed kõik ikka ise ka aru saavad, kui palju muretut meelt ja südametuld neile oma elu elamiseks sellega kaasa anti, et nad ei ole  pidanud eluasemelaenudega maadlema? Ehk et enne, kui virised ja kirud...

Miks see teema üldse mul jutuks tuli? Esiteks seepärast, et tahan siia blogisse mõne "vanaaja" loo ka jätta. Sest et mõni noor, kes nüüd siia lugema satub, oli Jaagup Kreemi väljendit kasutades sel ajal  veel kõigest sära oma isa silmades. Ja teiseks - viimati maal olles kuulasin raadiost jutusaadet, kus külaliseks oli Jüri Arrak. Ja tema ütles, et ega rikkus ei ole see, mida saadakse - rikkus on see, mida endast välja antakse. Vot nii! Puhas kuld!

Meite küla rahvas

Esitasingi siis iseendale pateetilise küsimuse - aga mida sina maailmale annad? Õnneks on mul selline töö, kus saan nii mõnelegi kasulik olla.  Aga kas see on siis endast täieline välja andmine, kui ise ka sellest tagasi saad? Ja ma ei mõtle ainult palka. Imelik... Blogimine on samuti pigem andmine, kuigi ka see tegevus meeldib mulle päris hästi, muidu seda ju ei teeks. See on veel imelikum, sest see on ju mittemillestki millegi tegemine. Nagu looming ikka. Kõik see jutt tuleb kuskilt eiteakust ja annaks mulle tagasi ilmselt ka siis, kui ma ainult sahtlisse kirjutaksin.

Aga teate, kui raske on vahel mitte saada!? Eelmine kord maalt tulles, siis kui vahepeal kevad oli, kavatsesime olla eriti kavalad ja oma välismaa naabritele ennast mitte enne näidata, kui vahetult enne ärasõitu. Ei, no tegelikult toimetasime mõlemad rahulikult terve nädalavahetuse igaüks oma valdustes ja vaid lehvitasime vahel üle oja. Aga head aega tuli ju ometigi öelda! Ja see tegu ei jäänud ka seekord tagajärgedeta. Ja ma ütlen - vahva kandik, mis esimesel pildil näha on, oli see kõige väiksem kingitus sellest sületäiest... Nohja tont võtaks - saada on ka ikka vahel pääris hää.


Vuliseb juba

Pidi ikka kõva torm olema!


Nokitsemist vihmasteks suvepäevadeks. Headelt inimestelt saadud põnevad toolid.
Aitäh!

See toolipõhjale graveeritud pilt tekitab minus palju segadust.
Kas taevas peab siis ka ikkagi tööd tegema?



Vahepeal oli ka sõbrapäev ja kas poleks õige aeg andmiseks siia kirja panna paar head nõu, mis meie eneste peal juba inimkatsed edukalt läbinud on. Kõigepealt kaks ravumit.


Toos ja veel peotäis vanu ägedaid köögiriistu toodi hiljuti kingiks naaberkülast.
Aitäh!

RAVUM NR 1.
Mul oli üksaeg vaja minna mandrile suurele üritusele, aga olin saanud vastiku, kuiva ja kipitava köha. Apteegi köharohud ei ole mulle iial mõjunud. Palusin siis oma aaloetaimelt paar oksakest. Kuna need ei olnud eriti lihavad, siis lõikasin okkalised servad maha ja hakkisin ülejäänu kõige täiega peeneks. Lisasin paar lusikatäit leedrimarja moosi ja natuke mett. Lasin natuke aega tõmmata ja hakkasin hoolega tarbima. Tegelikult ma isegi ei uskunud eriti, et see aitab. Aga aitas! Elasin selle sõidu ja pika päeva täiesti rahuldavalt üle. Köha oli tunduvalt vähenenud ja kipitus ei piinanud enam üldse.

Toataim kalanhoe mahl on aga nohu vastu. Meil on see vanaaegne isend, kes lehe servadesse poegi kasvatab. Väga tõhus, sobib ka lastele!

RAVUM NR 2.
Selle retsepti korjasin näoraamatust üles. Oli veel vene keelne, aga nii natuke ikka aru sain. Nimelt kompress valutavale, muljutud, ära löödud jmt kohale:

1 muna
1 spl äädikat
1 spl vett

Kõik kokku segada, mähis selle möksiga kokku teha ja haigele kohale peale panna.

Sellesse ravumisse oli mul usk täiesti olemas. Kuigi arutasime isekeskis, et no misasi seal siis nüüd ravima peaks - hape, valk, soojus, usk? Katsealusteks kohtadeks said kaks haiget põlve - üks meessoost, teine naissoost.  Äädikahaisu oli tuba täis ja väga tobe tunne oli selle kompressiga olla. Pealelõunast õhtuni pidasime vastu. Ööseks neid peale ei jätnud ja valu ei olnud ka vähemaks jäänud. Aga hommikul olid põlved nagu uued!

Kui peaksin oma ravumitele teabelehe kaasa andma, siis kirjutaksin sinna, et apteekri- ega arstiga konsulteerima ei pea ja seda ei saa ravumite kasutaja ka mitte kunagi teada, kas mitte need köhad ja põlvevalud  ilma ravumita täpselt samamoodi mööda ei oleks läinud.

RETSEPT, mis omakorda võib olla nagu RAVUM NR.3

See on kook, mida olen teinud juba mitu korda ja iga kord veidi erinevalt. Ravum on ta selle pärast, et taina sees ei ole grammigi nisujahu ega valget suhkrut. Seega ei tõsta kook liiga kiiresti veresuhkrut. Võid seal muidugi on, aga kook ei tule mitte kõige väiksem, nii et ei ole tõenäoline, et see võikogus ühekorraga naha vahele satuks.

Põhiretsept:

200 gr võid
2,5 dl suhkrut (panin 2dl pruuni suhkrut)
2 tl vanillisuhkrut
0,5 tl soola
4 muna (mul olid need õnnelikud Sörve munad)
3 dl tatrajahu
1 dl maisitärklist
1 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
250 gr hapukoort
2 spl kakaod

Vahusta või suhkruga, lisa vanill, sool ja munad ükshaaval vahustades.
Sega jahu, tärklis, küpsetuspulber, sooda ja sõelu tainasse. Sega.

Lisa hapukoor ja sõelu tainasse kakao. Sega. Vala võitatud vormi ja küpseta.

Küpsetada 175 kraadi juures 50 min või kuni puutikk puhtaks jääb.

Jõuluks tegin selle koogi nii, et kuivainete sekka lisasin 3 tl piparkoogi maitseainet ja pähkleid. Liiga peen pähklipuru ei pääse mõjule, olgu pähklitükid julgelt suuremad.

Õunakoogiks tegin selle koogi nii, et piparkoogi maitseainet ega pähkleid ei lisanud, kuid peale panin õunatükke, kaneeli ja pruuni suhkrut. Võib veelgi suhkrukogust vähendada - siis piisab valmis koogile tuhksuhkru peale puistamisest.


Ühe inimese vana mikser (olgugi, et alles avamata pakendis) on teise inimese uus mikser.
Aitäh!

Loomulikult koduaiast


Jõuluvariandi puhul törtsasin glasuurituubide põhjad koogiruutudele ja üllatavalt sobilik kooslus tekkis. Arvan, et järgmisteks jõuludeks ma rammusaid piparkooke ei teegi. Ja loomulikult on selle koogi tegemiseks ja serveerimiseks veel 100 + 1 varianti, lastagu vaid fantaasia valla.



TOP 1 toormoos - metsmaasikas, muulukas ja 10 musta sõstart, kõik Sörvest

Ja kui te nüüd mõtlete, et ravum on mingi saaremaakeelne sõna, siis ei, see on ju hoopis see:

“Ja Fridolf tuikus koisse,” jätkas Pipi, “sest ta oli ise ka hirmul ja mõtles, mis taud teda küll on tabanud, et ta jaksas ära süüa kõigest seitse taldrikutäit putru. Ta lesis ja mõtles, kas ta enam õhtuni elabki, kui isa tuli ravumiga. See oli must ja jõle ravum, aga öelge mis tahate – jõudu ta andis."


Aga sõbrapäevanduse lõpetuseks veel - hea sõber tuleb ja jääb, halb sõber lahkub, kui on õppinud sind tundma.



Sel reedel maale minnes hakkas lörtsi sadama ja hommikuks oli jälle kõikjal talveilu. Las ta siis olla, on ju südatalv. Kuigi oja vulin ja tihaste siitsitamine rääkisid enda st kevade eest. Käisime mere ääres ja tiirutasime niisama ringi. Kui sõidad keskhommikul mööda lumiseid teid, millest mõni on isegi riigimaantee ja su ees on ainult ühed autojäljed ja sa isegi tead täpselt, kelle jäljed need on, siis tekib selline tõeliselt minimalistliku maailma tunne. Lihtne elu. Ei ole vajadust ennast mitte millestki  lahti siduda, sest sa oledki...



Tiigi poole

Pai



Rasva(tihase)pall

Majatagune uisuplatsike

Päriselt ka laternad põlevad, põrandal tüki valgem





1. MS






Täpselt nii korraks näitas nädalavahetusel ennast päike

Pühapäeva hommikul oli jälle veidi kahtlane tunne naha vahel - ajas aevastama ja vesistama ning pea oli paks. Seega oli vaja rasked rohud maalt linna kaasa võtta. Etteöeldult - kaks suurt kruusitäit sialille-siilikübara teed mee- ja tugeva usuga tegid seda, mida ma lootsin. Teisiti ei oleks see  saanudki olla - siilikübara juurikad jagas ema oma ilusast aiast, saialilled kasvatasin ise ja mesi on meil ületee naabrite vilgastelt mesimummidelt. Ehk et siis RAVUM nr 4, olge lahked! 


Tagasi linna


Aijah, kassi lugu ikka ka! Kass oli koos peremehega juba mitu päeva maal. Ilm oli kevadine ja loom jooksis ringi nagu arutu. Lumeilma saabumisega koos jäi ka kass uniseks ja veetis palju aega igas asendis põõnates. Ühel hetkel tuli ta laisalt kööki  ja istus rehetoa ukse ette maha. Vaatas üle õla. Selge, lasin ta rehetuppa. Vaatasin mõne aja pärast, et istub ikka sealsamas ukse taga, ei viitsinud kaugemale minna. Tõmbasin ukse koomale ja pea kohe oli pisike käpake ukse vahel, et lastagu ta sisse tagasi. Aga mitte üksnes tema - hambus oli kopsakas hiir! No tõesti (nagu meie väike E hingestatult ütleb)! See hiir pidi talle lihtsalt otsa või suhu jooksma seal trepil. Ja muidugi oli vaja see kohe tuppa tuua nagu ta juba kaks eelmist toonud oli ja need seal lahti lasknud ja neid mitte enam kätte saanud. Eks kiisugi taha endast anda ja indulgentse välja teenida - kasvõi siis hiirte turvakodu loomise näol.