8. märts 2018

Eluteater

Eelmise loo lõpus lubasin kahte asja - et hakkan kohe uut lugu kirjutama ja et teen rullbiskviiti. Õnneks ei lubanud ma seda, et see uus lugu ka valmis ja avaldatud saab. Küll aga sai siin köögis avaldatud üks biskviidirull ja kohalik publik võttis selle vastu ka.

Eelmisel nädalal käisin lähetuses, aga kuna aega oli piisavalt, siis jõudsin mandrimaal muudki ette võtta. Printisin endale netist 6 piletit välja ja turnee võis alata. Nojah, bussis oli hakatuseks -12 külmakraadi, aga eks ta muudkui soojenes.

Nii, Pärnu uus bussijaam on valmis! Imeilus, hubane, puhas, moodukas. Meenutas justkui mingit vabaajakeskust. Tegin Pärnus ainult ühe pildi ja mulle endale see hirmsasti meeldib. Selle võiks isegi Kapa-le lasta.

Perno


Pärnust vurasin Tallinna (jätan tööjutud nimme vahele, kuigi mul on väga ägedad kolleegid ja alati inspireerivad kohtumised nendega). Tallinna jõudsin päikese viimaste kiirtega ja istusin trammile, et sõita Kopliforniasse. 



Kopli olevat uus Kalamaja, arendused algamas ja puha. Mina näen juba praegu seal suuri parke, huvitavaid maju, avarust ja muidugi merd (kui õigest kohast vaadata). Läksin külla oma pisipiigale, kellel nüüd on oma tuba ja mitte väike. Lubasime emme-issi linna peale ja hakkasime mängima. 

Vaatasime Islandi reisipilte. Seal oli ühel pildil meie lapse peas ilus pärm. Siis tegime üle hüppenööri kõrgushüppeid. Vaatasime mänguasju ja mängisime. Vaatasime minu telefonist sünnipäeva pilte ja ta ütles sõrme põsel hoides hästi mõtlikult, et see oli tõesti üks väga tore pidu. Rääkisime, kuidas Muhus teise vanaema juures suur koer lastele kelgusõitu tegi. Vaatasime öökullikujulist äratuskella, mille vanavanaema päkapikk jõuludeks toonud oli. Kirju linnuke avas ja sulges silmi ja näitas värvilist tulukest. Mängisime palli, tibu-tibu-ära-näita ja vaatasime mingit imelikku multikat. Uuteks tantsudeks olid džunglitants ja ahvitants.


Kõrguskaugushüpe


Aga Aserbaidžaani ja Kirgiisi muinasjutud, millised raamatud me remondimöllust leidsime, osutusid ööjutuks ikka parajaks pähkliks. No mis kibitka ja mis haokubu ja mis nimed veel! Õnneks tuli uni ruttu. Ju oli siis nii igav jutt. 

Äkki ehmatasime mõlemad ööunest istuli. See pagana lind, mida me õhtul näppisime, otsustas täpselt kell 5:46 äratama hakata! Oleks see siis ainult piiksunud, ta vilgutas tuledega ka, rääkimata sellest, et silmad punnis peas olid. Eks me muidugi ise selle enesele teadmata äratama olime ju pannud. 

Kaunis koidik Koplifornias

Nüüd aga korraks eelmisesse sajandisse ja eelmisesse riiki. Olin juba täitsa täisealine inimene, kui sõitsin elus esimest korda rongiga. Ma ei mäleta, kuhu me koolikaaslastega Balti jaamast sõitsime, aga nad aasisid mind peale seda veel mitmeid aastaid. Olin istunud nimelt pingi serva peal,  nagu kana õrrel, silitanud käega istmeid ja öelnud hingestatult: Mötle, kui kena siin köik on, puhta puust ja...


Nüüd oli mul tõesti vist üle aastakümnete samasugune katsumus ees - pidin sõitma rongiga Raplasse. Mõtlesin, et mis see siis ikka ära ei ole. Töökaaslane ka julgustas ja juhendas. Aga noo, mina oskan asja ikka keerulisest veel keerulisemaks mõelda. Et kui on kirjas, et minna rongile vasakult poolt, siis kelle või mille poolt vaadates vasakult? Või mida siis teha, kui piletil on sõna tsoon, aga perroonil ei ole ühtegi tsooni? Ja kui jaama tablool on sõna "rada", aga piletil ei ole ei rada ega ka mitte ühtegi kohanime? Aga kui mul oleks netist viis erinevat rongipiletit ostetud olnud, kuidas ma neil siis vahet oleks teinud? Ja kust ma pidin teadma, et Rapla rong ei ole mitte Rapla vai hoopis Türi rong?

Ei saand ma lõpuks aru ka nendest klassidest ja pidin hiljem piletikontrollile aru andma, miks ma 1.klassi asemel tavalises klassis istun. Aga mulle meeldis seal! Ütlesin talle, et alguses läks valesti, aga siis jäigi nii. 

Ja siis - läksin oma piletiga peale küll, aga kas seda oleks pidanud valideerima või kellelegi näitama? Siis öeldi äkki, et pileti saab klienditeenindajalt. Veel üks pilet? Aga kus siis konduktor on? Tallinna töökaaslased itsitasid telefonis, et tee siis kellegi teise järgi. No valisin siis ühe poisiohtu härra või härraohtu poisi. Tema seletas kõike hästi valju ja selge häälega. Aga tema jäigi rääkima! Esiteks, et temal on uued kõrvaklapid ja vahel nimetatakse neid ka Mikimausideks ja ega me ei tea, miks neid just Mikimausideks kutsutakse? Ja kas me McGyverit oleme näinud ja mis seal kõik toimus ja kas me Knight Riderit oleme näinud ja mis seal kõik toimus ja kas me A-rühma oleme näinud ja loetles kõikide tegelaste nimed perfektse hääldusega ette ja kas me Kit car`i teame ja sama veel paljude vanade filmidega ja lõpuks, et Hei Lääts on surnud, aga Kihnu Virvel on ka päris hea muusika. Vahva kutt oli. Igatahes kostus äkki kuskilt jutuvada või enda mõtete tagant ootamatult sõna RAPLA! Hea, et ikka rongist veel kuidagi välja sain. 


Tagasi Tallinna sõitis juba vana proff ise. Suures vaimustuses olin ka Balti jaama uuest turust. Väga lahe koht ja milline kaup! Sõin seal head tänavatoitu ja vaatasin neid paljusid noori toimekaid teenindajaid. Mõtlesin, et igaühel neist on lisaks sellele, et iga päev turuhoones inimestele toitu müüa, kindlasti ka mingi unistus või suurem plaan. Kuhugi ehk reisida, õppima  minna või oma firma teha, midagi enneolematut leiutada, Superstaari saates kuulsaks saada? Ükspäev telekas noortelt küsiti, et mis on teie suurim probleem praeguses elus ja üks noormees ütleski, et valikuid on liiga palju ja lihtsalt ei suuda otsustada, mida edasi teha või kuhu minna. Ma mõistan neid täielikult, sest toidupoes ka ei suuda tänapäeval valida, mida osta. 


Ja veel üks lugu. Kui meie poisid väikesed olid, siis nad käisid võistlustantsu õppimas. Võistlustel käisime ka ja seal koguti iga hooaeg punkte, muidugi juhul, kui paremaid kohti saadi. Aastad läksid ja teismelistena hakkas võistlustantsu huvi maha jahtuma. Sellest ei olnud hullu midagi, sest linnas oli juba uus, teistsuguse tantsu trenn loodud ja sinna nad tahtsid minna. Mõtlesin siiski, et saaks see poiss nüüd ometi  enne veel D klassist C klassi ja näeks ta korra frakiga ka tantsupõrandal ära, aga see nägemus jäi siiski nägemata. Break, hip-hop jm tänavatants oli nad üle löönud.

Siis ükskord oli seal uues tantsukoolis, meie kuulsas Semiiris, aastalõpukontsert. Need on seal alati väga uhked etendused, aga stiiliks ikka ainult tänavatants. Istusime puupüsti täis saalis, kardinad avanesid.  Ja suurele, mustale teatrilavale liugleb valgusvihus imeilusa muusika saatel aeglast valssi tantsiv üksik paar. Minu poiss! Ja seljas valge frakk!!! Uhh, see oli nagu helesinise unistuse täitumine.

Sealt edasi tuli juba tümps ja möll nagu ikka. Aga meelde tuli see lugu mulle selle pärast, et mu piletipakist viies pilet oli Nordea kontserdimajja Tõnis Niinemetsa etendusele, kus tantsuosa lavastas ja tantsis ka ise kaasa meite poeg, kuigi mitte see valge fraki poiss. Tema oli laupäeval bändiga hoopis Eesti Laulu laval, kuigi mitte võistlejana vaid nö vaheklipis. Aga


keelati nüüd ERR-is ära. Ja tegelikult on ta hoopis restoranis kokk. 

Olgu, täiesti lubatud on, et nüüdseks on teil juba kõik täiesti sassis, et kes on kes ja mida ta tegi või teeb. Aga see ei olegi üldse tähtis, loo mõte on selles, et investeerige elamustesse. Päeva lõpuks loevad ainult mälestused.

Nii et hästi emotsionaalne nädalalõpp oli. Ja Tõnis Niinemets on elusast peast lihtsalt ülihea stand up koomik, soovitan!



Lauri Pihlap, Nele-Liis Vaiksoo, Marvi Vallaste, Niinemets ja tantsijad

Tõnis Niinemets

Ka selle maja lavalauad on saarlaste hip-hopi pidanud taluma


Räiges saaremaa keeles ja Tõnis Niinemetsa häälega: siin parvlaeva Piret kapten räägib teitega..

Koju jõudsin öösel kell pool kolm, nii et selle ilusa päeva pikkus oli 5:46-st kuni 03:00-ni. Järgmisel hommikul ei maganudki kaua ja kuhu me läheme, kui on hea tuju, halb tuju, kurb tuju, rõõmus tuju, naljakas tuju, vihane tuju, segane tuju, õnnelik tuju, jne tuju? Õige - Sõrve!




Punane söstar tõmbas endale teki üll

Neli aastat tagasi täpselt täna jäime esimest korda Sõrve majja ööseks. Kütsime sauna. Saunamees roomas mööda põrandat, sest saun oli maast laeni suitsu täis. Siis me veel ei teadnud, et vana saunaahi on auklik nagu sõel. Aga saunas sai käidud, oma saunas! Oli imeline nädalavahetus, kus päevad päikest ja õhtud küünlavalgust täis. Täna algas meie viies aasta Sõrves.

8. märts 2014





🌷







4. märts 2018

Pilk kauguses, kohal olles

Ma teadsin küll, et ma veebruaris kirjutada ei jõua. Kõige lühem kuu - kõige rohkem tegemisi. Seega tuli tänane lugu lausa peatükkideks teha.

Vanade majade igavene saaga - remont.

Tahtsime ju eelmise aasta kevadel hakata maal maja remontima. Mõeldud - tehtud! St tehtud ei saanud midagi, sest ehitusbrigaad ei saanud ei kevadel ega ka suvel tulla. No mis siis ikka, ootab ühe aastakese veel. Panime vaimu valmis selle aasta maikuuks. 

Ja nii ilmuski ühel ilusal päeval meie õuele ehitusbrigaad ja kribinal-krabinal asuti tellinguid püstitama. Selle otsuse olime me muidugi ise ühel hetkel langetanud, et remondiks läheb hoopis linnas, aga et veebruarikuus.. Ega nad ettegi helistanud.  Ja talv olevat muide maja renoveerimiseks kõige parem aeg üleüleüldse.

Paar päeva maigutasime toas suid ja vaatasime akendest välja, kuidas jõudsid õuele ehitusmaterjalide virnad ja juba ragistati ka katusel. Meie kandist üks hea doktorihärra ütles koguni, et pidas meid siiamaani pealtnäha päris normaalseteks inimesteks, aga südatalvine katusevahetus pani küll teda mõningates asjades kahtlema. Saare naljad muidugi:)

Aga maakodu - on oodanud sadakakskümmend viis aastat, ootab veel.
Maja pimedamates soppides leidus ka igasugust nostalgilist kultuurikihti, ses suhtes püüdsime olla nüüd küll võimalikult karmid, aga.. No kuidas sa viskad kõik julmalt ära? Süda läks lausa soojaks, kui pisike, peenike pulmaülikond nii ilusasti sarikate vahel rippudes kaugele tänavale ära paistis:)


 


Nüüd, viis nädalat hiljem ütlen, et olen ütlemata rahul, et see möll siin maja ümber just nimelt talvel käib - muru ja lilled jäävad tallamata. Lumi seob tolmu ja saepuru, nii et tuppa ei tule jalgadega suurt mitte midagi. Ehitajad on küll nagu meie aja kangelased, ei karda nad külma, libedust ega lund ja hästi töötavad. Kõige tublim on muidugi abitöölisest abikaasa, sest tema osaks jääb nädalavahetustel kõik see vana sodi ära koristada, mis maja küljest langeb ja uskuge - seda on tonne! 




5 ja 35

Veebruari alguses käisime Tallinnamaal sünnadel. Peokohaks oli mõnusalt ruumikas, kuid ütlemata hubane Laura`s Kitchen. Mis seal üldse rääkida, meie printsess on praegu kõige printsessimas eas üldse ja nüüd vaid paar aastakest koolini jäänud ongi. Ega me teda kahekümne pudina keskelt väga palju enda kätte saanud, aga suure heldimuse osaliseks saime me seal siiski.






Veel pidusid

Pittu nr 2 ma ei jõudnud ja sellega teil vedas, sest postitus oleks tulnud liiga pikk. Aga peod nr 3 ja nr 4 olid iseenesest väga sarnased - minu asutuse 25. aastapäev Tallinnas ja meie uue, hiidsuure valla juhtide EV100-le pühendatud vastuvõtt. Ivo Linnat jätkus mõlemale peole ja Swingersiga oli samuti juba teine pidu pidada. Ära olen vist hellitatud juba nende uhkete pidudega, aus oleks palju rohkem vaimustusest õhata. Aga südametunnistus on puhas, sest töö on pingeline. Et mitte läbi põleda, et oleks huvitav ja et keegi kuskil kuidagi ka kasu saaks, teen vahel asju, mida ametijuhendis kirjas ei ole. Nii ma siis satungi põnevatele üritustele ja vahel natuke ka püüne peale.




Arigato sündmus- ja meelelahutuskeskus

EW100



Pildi autor: kohalik meedia




Respect retsept

Aga mida teie vabariigi aastapäeval sõite? Meie sõime hapukapsa suppi. Mida siis teha, kui ükski peenem roog ega sinimustvalge toit ei kõneta ja lihtsalt supi isu on? Siiski-siiski, oli veel üks isu. Mitte söömise vaid pigem tegemise isu. Mul on üks vana ja imeliselt universaalne pirukataina retsept, mis sobib neile, kellele samuti ei meeldi see va taina kergitamine ja rullitamine. Mulle ei istu ka lehttainas, nii et pärmi-muretainas on hoopis see minu teema.

Tegin pirukaid sellest, mida külmast kapist võtta oli - pestot, moosi ja kohupiima. Pesto on eriti tänuväärne pirukatäidis, sest seal on kõik hea parem juba sees alates karulaugust ja lõpetades juustuga, küüslaugust rääkimata. Ja paksu moosi olin ka alles hiljuti paarist õunast, mandariinidest, kaneelist, ingverist ja moosisuhkrust keetnud. Sest jälle - kuidas sa viskad hapuks osutunud mandariinid minema.




Kui nüüd keegi minu vanast tarkuste raamatust mureda piruka retsepti välja luges, siis teadku ta, et kogused ja mõõdud on nõukaaegsed. Praegusaegne kuubikukujuline pärmipakk ongi nagu endisaegne 1/2 pakki ja kõik margariinid olid tol ajal 250 grammised ning teeklaasi mõõt oli ikka 200 ml. Jahu läheb siiski rohkem üles, sest tänapäeva jahu on nii tuhkjas, et justkui sulab taina sisse ära. Mina sulatasin sinna sisse võid, aga hea maitsega küpsetusmargariin annab isegi justkui rikkalikuma maitse. 

Võib lasta veidi aega kerkida, aga ei pea. Plaadil kerkivad natuke nagunii. Piruk vormub näppude vahel ja servad surun kahvliga kinni. Ilupärast said munaga määritud ja 180-200 kraadises ahjus küpsesid vaid 10-15 minutit. Ja mis veel on murepiruki juures hea - need ei lähe kõvaks. Tervelt 40 tk sain sellest kogusest. Aga ega neid kauaks ei jätku. 

Pirukas olgu ikka ehteestlaslikult MURE 😉

Need pirukid tahtsid nii väga laulupidu pidada:)

Enne veel, kui jõuan maa-ajaraamatule kohaselt jutuga maale, ei saa ma mitte kajastamata jätta veel ühte Tallinna reisi, kus oli asjalik koolituspäev Superministeeriumis. Mulle tundus see koht töökeskkonnana valgusküllane ja inspireeriv, igatahes kindlasti värskem ja rohelisem kui Europarlamendi hoone oli. Ma olen päris kindel, et töötaja, kes peab mõtlema, kavandama, keskenduma, suhtlema ja kõiges selles kiireid pöördeid tegema, lihtsalt peab saama oma pilgu mõnel hetkel aknast välja suunata. 

Kogu selles töö-virrvarris peab inimene silmanurgast nägema, mis aastaaeg parajasti on ja kas päike on hommikus või õhtus. Kunagi oli mu töökabinet küll sisehoovi poole, kuid ma nägin alati laia taevast ja rõõmustasin kevadeti majaseina äärest vapralt välja pressiva võililletuti ning katuseharjal tatsavate tuvide üle. Rääkimata mõne rõõmsa lehvituse üle minu akna poole. Nagu võite juba arvata, räägib praegu see, kes armastab väga oma tööd, tunneb ka kenasti tööandja poolset hoolimist, aga töötab paraku viimasepeal, uues, spetsiaalselt projekteeritud, kuid pehmelt öeldes kentsakas hoones, kus akende asemel laskeavad. 

Õhk ja valgus

Linnuretked

Selleks ongi maa ja meri, selleks ongi Sõrve, et iseennast ära ei kaotaks.

Uskumatu, aga Sõrve linnud sõid kolme päevaga 12 rasvapalli nahka!!! Võib olla sõid isegi ühe päevaga, aga meid ei olnud vahepeal kohal. Nüüd olemegi käinud maal vaid linde söötmas, sest esiteks on linnas praegu eriolukord ja teiseks peale kütmise, lume- ja jäätõrje seal muud teha ei jõuakski.

Meie  küla linnud arvestagu aga, et nad söövad tipprestoranis, sest toidu omahind on pisut krõbedavõitu. Tuleb meil ju 45 + 45 km sõita. Küll aga oleme saanud nautida hunnituid talvevaateid, jäätunud merd ja lugeda looduse jäljeraamatuid. Tulge meile veel ütlema, et Sõrve talved on peamiselt ilma lumeta! Meie neli Sõrve talve on olnud üks lumisem kui teine.

1944





Jääb valvama

Nüüd aga lõpetan selle loo ja te ei oskaks iial arvata, mida tegema hakkan. Alustan nimelt uue loo kribamist. Uskumatu, aga selle kuu vähese nelja päeva jooksul olen jõudnud juba mööda Eestimaad ringi sõita ja uusi elamusi koguda. Sõrves linnuretkel ka eile käidud.

Kuid tasuta tööjõud müttab ümber maja, ta on vähemalt ühe Amarettose biskviidirulli ära teeninud. Ema ootab külla. Poest üht-teist vaja tuua. Suuname pilgu korraks kaugusesse, hindame päikese järgi päeva pikkust ja - tegudele!