11. aprill 2016

Saja aasta kestel sama kevade

Eile tuli meie õuele üks murelik perekond. Nad tulid teisest Sõrve servast vaatama, et kas minuga on midagi juhtunud? Et miks ei ole ajaraamatusse juba nii kaua midagi kirjutatud? No muidugi on juhtunud! Mitte ainult minuga - meie kõigiga! Nimelt kevad tuli. Ja ärge uskuge laulusõnu, "et saja aasta kestel kordub sama kee-va-deeee, aa-aa-aa-aaaa...". Ta on ikka igal aastal üsna samasugune, no nädalake siia-sinna, vihm-külm-päike-soe ja pungake-lilleke-linnuke-kalake ei jäänud ka seekord nägemata-kuulmata-tundmata. Ehk et midagi uut ei olnud lihtsalt siia kirja panna. Või õigemini... hakkasin ju juba märtsi algusest peale postitusi sättima, aga enne, kui lugudega lõpule jõudsin, olid teemad juba aegunud. Esimesi, keskmisi ja viimaseid lumikellukesi olin ikka igast asendist üles pildistanud ja pühi ning muid toimetamisi ka, aga juba olidki nad päevakorrast maas. Eks see kella keeramine selle ärksuse ära võttis.


Ma ju nägin oma ajaraamatu statistikalehelt küll, et eriti just nädalavahetuseti seal liiklus tihenes. Eiei, nimepidi ma teid ei näe, aga riigiti ja numbriliselt küll ja kustkaudu te tulete ehk siis brausereid ja op-süsteeme. Üle kolmekümnest riigist on siia ajaraamatusse satutud ja viimased uued tulijad olid Indoneesia ja Hongkong. Aga need olid tegelikult tellitud klikid. Sõbrad käisid Balil puhkamas ja neil palusin tõesti seal korra oma ajaraamatut mutsida, et kas ja millal see siis ka statistikasse ilmub. No ilmus otsekohe jah. Sõbrad läksid aga nii hoogu, et mutsisid tagasiteel mu postitusi igas lennujaamas. Lõpuks olid isegi pisut õnnetud, et Soome juba varem olemas oli ja nende päikesest laetud energilised klikid raisku läksid. Ühte kohanime, mis siin statistikas figureerib, ei olnud ma varem kuulnudki - Svalbard ja Jan Mayen. Kes teist seal käis?

Olen millalgi külastusi ka arvuliselt lugenud. Paarsadahaaval neid iga kirjatükiga ikka lisandus ja ega eriti palju tuhandeid neid kokku ei olnudki. Kuni ükskord juhtusin vaatama oma Google konto statistikat ja seal oli sel hetkel vaatamisi juba kõvasti üle poole miljoni. Midagi muud peale ajaraamatute mul seal ju nähtaval ei ole..

Ja veel - ma ei tea, mis maa serveris see blogspot.com elab, kuid kellaaeg on seal meie ajast täiesti erinev. Ehk et kui ma täna õhtul kella poole 9 ajal selle jutu siin avaldan, siis vaadake ise, mis kellaaeg postituse all on. Nii et on täiesti absoluutselt kindel, et töö ajal ma oma ajaraamatuga ei tegele. Ühe töökaaslasega tuli tõepoolest jutuks, et täpselt nii talle ajaraamatust vastu vaatab, et pooled jutud oleks justkui keset tööpäevi kirjutatud:))


Nagu näete, proovin nüüd blogi asemel väga püüdlikult ajaraamat öelda. Emakeelepäeva paiku mul see mõte tuli. Märtsikuu tegemistega ma nüüd siin ka jätkan. Kui lumi läinud oli, tegin maalapikesel lõdisedes väikese tiiru. Kõik oli endine, aga leiuks olid järjekordsed hobuserauad. Tulid teised mulla seest välja üheteise käevangus ja kes teab, mitukümmend aastat need seal niimoodi olnud olid, võimalik, et oma pool sajandit. Ei raatsi ka mina neid lahuta`.


Kui ka jääsodi merest läinud oli, tuli hakata kalapüügi varustust üle vaatama. Ei tea, kui elaks ainult maal või ainult linnas, siis oleks vist rohkem aega mere ääres veeta. Praeguses elus nuusutame laineid nii umbes poole tunni või tunnikese kaupa ja see aeg on korralikuks kalapüügiks mõistagi napp. Tore on mere ääres alati käia, aga kala on targem kalameestelt hankida.



Märtsis tegin ühe suurema talvelõpu kraamimise ka. Tahtsin naabrile tema säilituskarbid tagasi viia ja sestap tuli viimane tilk soomemaist pohlatoormoosi ära tarvitada - oli põhjust pisike küpsisekook teha. Mustsõstra võrsetest saab juba mõnusat maitsevett. Eks ma öelnud, et ei midagi uut, isegi kass püüab endiselt hiiri. Ühel päeval koguni kaks tükki järjest, oli vist täiskuu.



Pühad saime ka maal veeta. Ikka pidin ma mingite neti-hullustega kaasa minema ja munadega igasuguseid trikke tegema, selle asemel, et rahulikult kõik munad sibulakoortega ära värvida. Nagunii tulevad need alati kõige ilusamad. Kuigi.. üks kentsakas maakaardi-jänese-tibu pildiga muna tekkis ja  üks muna oli nagu roosakas-hall kauge galaktika.






Ja siis üks nädalavahetus läks õmblemise peale. Muuhulgas otsis üks ilus kangajupp väljundit ja samas presskann soojendajat. Kuna kangas oli kassiline, siis mõtlesin, et kohvikannusoojendajal võiks peal olla kassi nägu. Kavandki sai tehtud ja puha. Lõikasin kass-soojendaja tükid välja, kõrvad kah pähe ja siis ikkagi loobusin kassinäost. Sest et mis õigusega teen mina soomlaste rahvusliku uhkuse, Marimekko disainifirma kanga peale ühe eestimaise kassi karikatuuri? Nüüd on kohvikannusoojendaja kujult küll nagu paavsti müts, aga kanga armsus pääseb täienisti esile.



Eelmisel pildil on see sama soojendamist vajav kohvikann ja uus pisike veekeedukann. Kumb on suurem? Et kui ma nii juba küsin, siis küllap see väike veekann suurem ongi? On jah ja päris palju. Presskann on 1-liitrine ja veekann 1,3-liitrine. Ulme!


Ühel nädalavahetusel tegin toite tervislikult, odavalt, kiiresti, maitsvalt ja ilusasti. Sest et asutuses, millega ma ühes majas töötan, toimus äge tervisekuu ja tervisenädal ja üldse kõik päevad olid tervise-. Toimus kõikvõimalikke konkursse ja üritusi. Menüü- ja fotokonkursil osalesin ka. Sest juhuslikult juhtusid kodutoidud sel nädalavahetusel teemasse sobima. Pikalt ei seleta, pildilt on näha. Nisujahu ja valget suhkrut ei kasutanud (ja püüan neid iga päev vähem tarbida), riis oli Vegeta   ja karriga, praesilku paneerisin rukkijahuga ning ahjulõhe on ahjulõhe. Sibulaid kasvatan munarestidel ja kooritud päevalilleseemneid röstisin ise kuumal pannil - nämm! Ja jällegi ei olnud mahti ajaraamatusse tulla.


Viimsel hetkel käisin ka seemnepoes ära. Kolm korda sain stendide ees laialt naeratada, sest müügile olid tulnud uute poppide taimede seemned - kale ehk lehtkapsas (nii-nii-üli-üli-kasulik), sinep ja hapuoblikas! Jällegi olen juba varem siin kirjutanud, et kapsaks on meil noor värske merikapsas, sinepiks liiv-merisinep ja no hapuoblikas - tere hommikust, seda küll ostma ei hakka. Peenraid meil ei ole, sest parki peenraid ei tehta, aga nipet-näpet maitsetaimi ja üht-teist kasvukotti ehk pistan.

Ahjaa ja märtsikuusse jäi ka üks veinivillimine. Kuigi veinide jaoks on mul eraldi ajaraamat, võin ma seda veini siin näidata küll, sest tooraineks olnud kuusevõrsed ja metsistunud münt on kõik siit meie maamaja ümbert pärit. Sel aastal osalen ühe veiniga ka Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursil.



Jõudsimegi sellesse nädalavahetusse. Kõige esimesena läksin karulauku otsima. Näpsasin siit-sealt suhu, kuid enamus neist olid siiski metstulpide lehed. Läksin siis metslaukude peale üle - need olid selgelt äratuntavad. Pühapäeva õhtuks olid ka karulaugud juba nii suured, et tulpe enam sööma ei pidanud.  Pidasime tähtsa koosoleku pottsepaga.

Nii palju linnulaulu! Kollane liblikas - kuldne suvi! Vanade ploomide alt kostus valju suminat - iga silla õiekannu sees istus mesimumm ja sillasid on meil terve väli. Nartsissinupud, tulbilehed, floksivõsud sirgusid päevadega. Suurde lillekünasse istutasin võõrasemad, väikesesse tsinkvanni õitsvad sillad ja kuldtähed. Lilleseemneid külvasin otseti peoga laiali. Väetasin roose, riisusin, sättisin kaevu kõrvale töölauale uue vakstu. Istutasin maha ühe suure mätta lumeroosi, mis jällegi ülekraavi-talust meile jalutas (ähvardus oli, et kui ma ei võta, läheb lõkkesse). Imetlesin eiteamitmendat korda teise naabri kevadtalvist kätetööd - suur lahmakas vanast võsastunud taluasemest on puhastatud ja hiigelsuurele jasmiinipõõsale ojakese ääres pääseb nüüd päike ligi. Kurvastasin kolmanda, kaugema naabri õuemuru pärast, mille sead vundamendini segamini tõmbasid ja lasin aga enda maa peal riideribadele odekolonni.

Talvest oli rasvapalle järele jäänud - sidusin need oksa külge, las pesitsejad söövad. Köögiakna-TV-st nägin päris pikalt metsatukas mingit karuslooma  langenud puutüvedel toimetamas. Mere äärde minnes nägin tuttavat sookurge, koos paarilisega olin neid näinud juba paar nädalat tagasi. Mere ääres oli huvitav vaatepilt, kas keegi saab aru, mis on seekord pildil teisiti (täpp taevas on vale vastus, midagi oli objektiivi peal)?


Tibulinnu


Esimesed sillad ja viimased lumikellukesed



Kinnisvaraarendus

Linnas tagasi - patuvaba (nisutu) pühapäevapannkook