20. juuli 2019

Ükš kašš läkš üle šilla

... ta šaba tegi tilla-tilla. Muštalehmašabakirjulehmatagakirjulehmašaba.. Šõida taša üle šilla. Pekki, ma ei oska, ma ei julge! Kui mu kodus oleks piilukaamera, siis võiks  neid lauseid sealt kuulda ja samas näha, et nende ütlejal on veinipudeli kork suus. Oijah, olen ennast jälle avantüüri mässinud. Ehk et siis endale aktiivse ja äreva, samas kultuurse ja põneva puhkuse korraldanud. Kuna asi aga alles eos, šiiš ma braeggu biggemalt ei šeleta. Mõistujutt.

*Väike soovitus tänast postitust lugedes - kui võimalik, siis lugege seda kaks korda. Kõigepealt lugege teksti ja vaadake ainult pilte ja alles pärast lugege kirjeldusi piltide alt, kellel üldse veel vajadus seda teha. Sest nii teksti kui piltide kirjeldusi järjest lugedes tuleb ainult üks teemade segapuder välja. Sotsiaalne vastutus ja ligipääsetavus on tänased märksõnad. Mu head mittenägijad, kirjeldused saaksid olla kindlasti väga palju paremad, aga ausalt öelda võtsid need rohkem aega, kui ülejäänud postituse tegemine kokku. Aga ma olen õnnelik, et ära proovisin.

Kogu pildil tihedalt nopitud ja puhastatud metsmaasikad 

Pildil on must, lameda nina ja kollaste silmadega kass, kes seisab 
palkseina ääres oleval pehme kattega pingil, jalad harkis ja 
vaatab keskendunult kaugusesse.

Sain blogiauhindade konkursil ühelt žüriiliikmelt isegi pisut sarjata, et miks ei võiks inimene kõiki asju kohe otse välja öelda. Et jube tüütu see ümbernurgajutt. Vot see on nüüd maitseasi. Mina arvan, et väike mõtlemise, ettekujutamise või unistamise koht võiks ju igas jutukeses sees olla. Või noh, salapära. Aga ega iga kord ei õnnestu tõesti.

Pildi esiplaanil on roosad pojengid ja väike valgete õitega põõsasroos. 
Tagapool muruga kaetud õu, keskel puidust laud ja toolid, lamamistool
 ja eemal väike saunamaja ning põlispuud.

Veel tekitas neis pahameelt see, et miks ühiskonnakriitiliste postituste pähe igasuguseid muid jutte saadeti. Seal oli küll toiduarvustusi, küll moeteemasid. Ma olen 99,99% kindel, et reeglites ei olnud esialgu sõna ühiskonna-. Oodati lihtsalt kriitikapostitusi. Mingil hetkel muutus kategooria ühiskonnakriitiliseks ja vaesed žüriiliikmed, kes alles lõpusirgel mängu tulid, vahutasid.

Tegijal juhtub, üritus oli tervikuna siiski väga hästi ja sooja südamega korraldatud. Ja võib olla võiks tulevikus elukutselised ehk blogidega raha teenivad blogijad ja hobikirjutajad konkursil lahku lüüa, aga ei tea ka, eks ikka huvitava teksti pärast loetakse kõige rohkem.

Aga ühe suure üllatuse tõi konkurss küll. Nimelt väikese lugejaskonnaga blogide seas anti mulle tervelt 250 häält ja seda nii, et ma mitte kordagi kedagi end poolt hääletama ei kutsunud! Ei olnudki seekord kiusatust oma 721-le Facebooki-hõimlasele märku anda, et tule mulju nüüd üks linnuke teatavasse lahtrisse ära ja veel parem, kui sa seda kõigist oma viiest seadmest teed. Isver, praegu mõtlen, et kas ma ise üldse andsin endale hääli?!? Nii et üdini aus 6. koht 28 osaleja seas! AITÄH, teile head lugejad või lihtsalt minusse uskujad!:) Eraldi hinnatud postitused olid mul ka ikka pigem esimese kolmandiku seas.

Roheliste lehtede ja taimede taustal lillakate varjunditega täidisõielise elulõnga suur, üksik õis.

Ja veel - peaks ennast järgmisel aastal žüriisse pakkuma (seda saab teha) ja ma läheksin sinna ainult selleks, et absoluutselt iga blogi või arvustatava postituse kohta mi-da-gi-gi head öelda! Ka nende, kes 7 häält saavad või teemast mööda panevad. Hindamine ei pea ju tähendama ilmtingimata ainult vigade otsimist!

cute you are beautiful GIF
Liikuv GIF-pilt, kus on paikselt keskel sõna: you`re . Sõna järel vahelduvad
  väga kiiresti värvilised inglisekeelsed kiitvad, heasoovlikud ja tunnustavad sõnad. 

Aga jaa, meil oli ju linnupesa maja seina orva sees! Pesi oli muidugi rohkem - musträstas on igal aastal eriti ülbe, tema loobib katusest raevukalt roogusid välja, et tal parem ligipääs oleks. Iga kord, kui ta pesa pealt välja lendas, käis kolksatus. Justkui mingi elefants kolistas seal räästa sees. Linavästrikuid on ka paar paari. Kass seadis nende varitsemiseks varjendi sisse. Aga ta on neile kogu oma flegmaatilisuses üsna ohutu, nuumab niisama silma.

Kass on õues laua all ja piilub tumeroosa laudlina varjust välja. Tagapool vana roostes aiakäru,
milles kasvavad  maitsetaimed.

Pildi keskel puitseina orvas asuv väike linnupesa, kust paistab kaks rohekat
 pruunikirjut muna. Pesa kõrval seina küljes kaks hobuserauda ja paremal 
pildinurgas rohelised taimelehed.

Kuid ma ei väsinud imetlemast linnuelu seal pisikeses pesas. Kõigepealt märkasin väikest halli rinnaga lindu, vist oli salu-lehelind ja pärast sain aru, et neid oli kaks. Tulid teised nii-nii lähedale, kui ma maja seina ääres kohvi jõin. Juba taipasingi, et nad meelitasid mind sealt eemale ja järelikult on kuskil pesa. Milline vaprus ikka! Ma olin ju nende jaoks isegi mitte nagu tank vaid lausa nagu Olümpia hotell ja täiesti äraarvamatu. Kui peagi pesa üles leidsin, kus kuus tillukest muna sees, panime maja tagaukse kinni ja käisime suure ringiga. Pildistamisest ei suutnud siiski loobuda. Munade leidmisest kuni päevani, mil nad mulle pesast kuuekesi peaaegu näkku lendasid läks ainult veidi üle kahe nädala.

Linnupesas kuus udusulis sinakashalli linnupoega, kellel silmad veel kinni.
 Ühel linnupojal nokk lahti, suu seestpoolt tumekollane.

Pildil pruunikirjud linnupojad pesas tihedalt koos, tiivakestel natuke sinakaid
 ja kollakaid triipe. Kahel tibul silmad lahti ja nokad pärani, 
neljal nokad kinni, silmad vidukil. 

Pildil kuus pruunitähnilist sulgedega kaetud linnupoega üksteise otsas väikeses pesas. 
Lindudel ümmargused mustad silmad lahti, nokad kinni.

Tegelikult pidasin juba kuu aega plaani, et minu järgmine postitus algab kirjeldusega sellest, kuidas ma oma kauaoodatud puhkust alustan. Et istun kambris kiiktoolisse ja alles kolmandal päeval hakkan ennast kiigutama. Aga see kukkus nüüd läbi, sest puhkus on tihedalt ära planeeritud ja ega mul õigupoolest kiiktooligi ei ole.

Pildil eespool kuus oranži liiliaõisikut ja puutüvi. Tagapool taluõu, õuekiik,
 kaks autot ja puuriit. Vasakul saunamaja, paremal talumaja nurk,
 mille küljes sinine Torgu Kuningriigi lipp.

Heleda, õrnalt lillemustrilise vakstuga kaetud laual kausike aedmaasiaktega ja valge,
 tumedate tähnidega keraamiline kann piimaga.

Pildil ees rohu sees kasvavad metsmaasikad, 
tagapool vasakul palkmaja sein, paremal mururiba.


Helelillad Martagonliilia õisikud ja lehed pealtvaates.

Õues, maja ees tumeroosa laudlinaga söögilaud ja paar tooli.
 Laual oranž madal kauss tomatite, sibula- ja tillivartega. 
Teises kausis aedmaasikad ja kolmandas kurgisalat. 
Laua keskel kandiline klaasvaas tilliõisikutega, sinepituub. 
Kahel oranži serva ja valgete täppidega taldrikul grillliha tükid.
 Lauast tagapool tume palkmaja sein, milles kaks valget väikeste
 ruutudega akent. Seina ääres rohelised püsilillede puhmad.

Tulin siia täna siiski peamiselt suvepilte üles panema ja pikka juttu ajada ei kavatsenud. Aga näed, vanaks jäänud, palju lobisema hakanud ja kui oleks talv, siis ajaks katus ka lund maha (ei ole mõistujutt, Eesti filmiklassika on). Elud on aga kolinud telefonidesse ja sealt pikki jutte ei loeta.

Eterniitkatusega tumedatest palkidest talumaja eesõuega, ümbritsetuna põlispuudest. 
Maja ees linaga kaetud laud ja oranžide ning heleroheliste pleedidega toolid. 
Maja juures õitsevad roosad pojengid. Ees vasakul valge pehmendusega
 lamamistool ja paremal väike leegitsev jaanilõke.  Õue kohal hele suveõhtune
 taevas, õuemurul mõned päikeselaigud. Kaugemale puude poole sammub
 kaabulotiga mees.

Must kass seisab külgvaates illelise laudlinaga kaetud õuemööbli laual, 
üks käpp astumiseks veidi üles tõstetud, saba kaarjalt. Laual mustade 
kasside kujutistega kohvikannusoojendaja, kassipiltidega kohvikruus, kaks
 veinipokaali ja mustas vutlaris telefon. Taamal muru, puud, 
põõsad ja valge sõiduauto. 

Kolm suurt roosat pojengiõit.

Pildil üleni tihedalt punaseid metsmaasikaid, pruunikas sammal ja kahvaturohelised maasikalehed.

Talutuba. Ees ümmargusel laual suur kauss
aedmaasikatega ja väiksem metsmaasikatega. Tagapool metallist pott
puhastatud marjadega. Tagapool, kahe väikse akna vahel seina ääres
pruun sahtlitega kapp, selle peal vanaaegne raadio (mis muide mängib!),
raadio otsas televiisor, televiisoris pilt lauluväljakust miljoni rahvaga.

Pildil suurelt lilla kellukaline, neli õit lahti, kolm nupus.
Kellukad on pikliku kujuga ja nad on seestpoolt tumedama-
täpilised. Taga ähmaselt rohelus.

Olen juba minagi mitu korda nii maal käinud, et terve nädalavahetuse jooksul arvutit kotist välja ei võta. Tegin järelikult arvutile lihtsalt natuke autosõitu ja viisin ta maale linnulaulu kuulama. Viimati unustasin aga arvuti koos oma kotiga hoopis linna maha. Asju oli ikka päris suur kotitäis. Ja mis te arvate, mitut asja sealt kotist mul maal vaja läks? Õige - null! Teinekord jällegi lähed maale ja sinna on iseenesest midagi laua peale ilmunud, no on imedemaa, ma ütlen!

Pildil suurelt eestpoolt tahapoole Kalevi kommikarp
Kannel, postkaart, kus siresäärne naine teeb turiseisu, pudel
 veini ja suur Jacobsi kohviubade pakk. Tagant paistab vana
raadio ja natuke aknast.

Selfi tehtud sõiduautos. Juhist paistab kirjus jakis õlg,
pool kõrva ja natuke heledaid juukseid. Tagapingi peal
seisab tagumistel käppadel püsti must kass, kes vaatab
 tagaaknast välja ja kellel on märkimisväärselt paks kõht.

Lakoonilisel pildil ees valge nahkdiivani  seljatugi, millel lebab
krapsaka olekuga must kass. Ta keha on pügatud, pea on karvane,
kõrvad kikkis, silmad helekollased. Üle diivani seljatoe kaardub peenike
 saba, mille otsas on karvane tutt. Taga pruunikasbeež värvitud sein,
 seinal kuldses raamis Wiiralti teose 
Marrakeshi maastik repro. Kõrval
valge metallist põrandalamp. Nn linnapilt pealkirjaga "Tagasi reaalsuses".






AD)))

(logo:audio description)