4. august 2021

RIP, ropp ja šallallaa

Aruanne puhkusekuust. Hoiatus - see on liiga pikk ja liiga igav postitus. Ikka need samad floksid, marjad ja kurgid. Meie endi jaoks aga armas ajamärk, mida ei oleks selles maailmas ja selles eluloos mitte kuidagi saanud vahele jätta.







Ajalukku läheb muidugi palavus. 30 ja + kraadi nii pikka aega järjest ei ole kohe mitte minu teetass. See ei olnud enam mingi akude laadimine vaid karm võitlus. Kui mitu korda sai arutatud, et tooks selle kliimaseadme sealt poest siis ära, aga mis sest enam tuua, kui varsti nagunii jälle külm. Paraku see varsti ei tulnud ega tulnud. 


Saunas sai jahutust


Tavaliselt olen ma puhanud juunis või augustis ja seepärast ei ole ma nii kuplas ja kärnas varem kunagi olnud, kui sel suvel. Liiga hea une lõiv oligi see, et need kõige vihasemad sääsed panid öösiti minu kallal toime korraliku kuritöö. 

Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas 6-7 prisket sääske külg külje kõrval ahnelt lurinal mu verd imevad (sest mäelaiuse kupla otsas oli 6-7 täppi). Nädal aega kannatasin piinavat sügelust, kuni taipasin ühe allergiatableti võtta ja see tõesti aitas. Aga no puukidele, parmudele, sipelgatele, põdrakärbestele, kihulastele, toakärbestele jne olen siiamaani lemmikuim maandumisrada. Olen ka kraevahelt rohutirtsu välja koukinud ja õhtul oma sääre pealt suure rohelise põrnika õue toimetanud. Brrrr!



Jahutav


Kohe maale tulles panin suurde madalasse anumasse lindudele, siilidele jt põuaaja janustele puhast vett. Ühtegi siili ei ole siin küll kunagi näinud, aga joogu siis see, kes tahab. Kastmisvett võtsime kaevust mõõdukalt, kuigi imekombel veetase kaevus oluliselt ei langenudki. Pajas ja vannis see siis soojenes. Ega kasta ei olnudki muud, kui kahte kasvuhoonest üle jäänud tomatitaime roosipeenras, mõnd alatiõitsevat begooniat  ja veel nipet-näpet. Nii ongi meil mõeldud - et aiapidamisest orjust ei saaks.

Nagu maal ikka - pajatäis ja kolmeks päevaks:)



Kuigi.. kevade poole ostsin FB grupi kaudu kreeka pähklipuu istiku. Müüja vist aga aimas, et ostja on selline inimene, kes ei suuda ühtegi elusat taime ära visata. Istikuid oli ühe asemel 3 tk, aga see ei olnud veel midagi. Lisaks tuli uude koju puhta muidu kastitäis püsililli, umbes täpselt 7 sorti!!! Oh seda saarlaste lahkust küll. Taaskord kukkus kolinal läbi minu jõuga peetud plaan, et EI tee lillepeenraid suuremaks ja EI osta uusi taimi juurde. 


Mu lemmik Flame Coral

Kõige üllatavam lill neist oli metsvits, keda ma enne näinudki ei olnud. See kukkus kohe õitsema ja jääbki vist külmadeni õitsema; kena erk kollane. Kusjuures vaasis ei näidanud ta samuti nädalate viisi mingit närbumise märki. Tegelikult ma siinkohal vist tühistan selle lillepiirangu, sest nagunii ma sellest kinni ei pea. Roosipeenrasse lisandus üks punapunane Duft ja maale viimist ootab uus tumelilla floks. Viimaseid on nüüd siis 11 värvi. 




Aga nüüd - palun ärge ehmuge! Järgmine pilt vajab vanemlikku selgitust.

Phallus impudicus

Jah, mul on rikutud mõtlemine, aga millist muud mõtet oleks saanudki sellise asja puhul tulla? Ma ikka lausa ehmatasin, kui maal autost välja astusin ja seda silmasin! Või teda? Lohutuseks vaid see, et ega tema ladinakeelne nimi ka millestki muust räägi. Eesti keeles teisel Tõnnike nii armsasti nimeks pandud ehk siis tanuseen. Haises kaugele ja meelitas rohelisi kärbseid ligi. Noorelt olevat isegi söödav. No ma ei tea..


Juba juunis hakkasin telefonile SMS-e saama: MANA, MILLAL SUL SUVEVAHEAEG ALGAB? Ja tõesti, suve või õigeini terve aasta oodatuim sündmus oli lapselaste tulek. 



Kõigepealt olime nädal aega oma 8-aastase preiliga ja hiljem tuli väike üleaastane rosin ka koos emmega. Nii me siis ventilaatorite sahina saatel elasime ja olime, toimetasime ja mängisime. Taadu ostis lastele saabumise puhul ükssarviku telgi ja pere lemmikut, frikadellisuppi, sõime vanavanaema Sirje kaunist lõunaserviisist. 







Palju inim-kirpe


Üks halb päev oli ka. Algas kurbnaljakalt ja lõppes kurvalt. Sel päeval käisime korraks linnas. Ühele meie kauplusele ma kohe üldse ei meeldi - üle nädala satun seal ikka mingi jama sisse. Kui tavaliselt käin iseteeninduskassas, siis seekord lappisime oma kärutäie lindile, sest hästi palju kaalukaupa oli. Eespool hakkas üks vanem proua aga maksma ja selle asemel, et pangakaart kaardilugejasse panna, pistis ta selle kogemata annetuste kasti. Kassapidaja hakkas itsitama, proua oli kangesti kohmetu ja minu mees, kes teises lindi otsas meie kaupa ootas, hakkas teda lohutama. 

Ühel päeval tegime lapsega multikaid

Mindi annetuskasti võtit otsima ja seda siis otsiti ja otsiti. Kassapidaja muudkui muheles, proua seisis kangelt nagu tikk ja minu kaasa muudkui lohutas ja lohutas. Ühel hetkel otsustasin, et on aeg kaubad iseteeninduskassasse ümber tõsta ja tehtud see saigi. Otse loomulikult tõrkus kassa lausa kolmel korral meie arbuusikilode ja marjakarpide käes. Lindikassast oleksime muidugi poole kiiremini minema saanud, sest võti leiti peagi üles. Kui hiljem  mehekest kiitsin, et ta häbenevale prouale toeks oli, ütles ta, et ta lihtsalt pidi kogu aeg midagi rääkima, sest see pagana pangakaart oli klaaskastist näha ja oli lihtsalt hüsteeriliselt naljakas vaatepilt.


Linnas oli liiga palju inimesi, arutut sagimist ja segaseid hääli - ooh, millise rahu ja rõõmuga me maale tagasi jõudsime. Aga kui läksin pajast kastekannuga vett võtma, oli seal üks tume kogu. Ühesõnaga... RIP meie uljas oravake... Alles eelmisel päeval panime talle lapsega pähkleid ja loomake lasi meil ennast üsna lähedalt jälgida. Paar päeva varem silkas orav mööda pajaäärt, no ei osanud aimata seda ohtu. Süütunne, kahetsus, enda kirumine ja kurbus. Etteheited kuni selleni välja, et ei oleks pidanud seda pähklitki neile vahetevahel panema. Teine orav on alles, teda hüüame me Rääbuks, sest selline ta on. Suuremad oravad käivad ka ja otse loomulikult on nüüd pajal kaas peal ja vann sootuks tühi. 




Kui õigeid  tähti ei jätku

Õigustab oma perekonna nimetust - leeklill

See kauaoodatud oma tomat

Lastega oldud aega ei jõuagi kirjeldada, neid tegemisi oli lihtsalt niiiii palju. Ei lõppe 8-aastase jaks, mõnel päeval tegelesime temaga lausa kordamööda neljakesi. Teised noored võtsid ka veel õhtuhakul linnupojaga mänguväljakute ja mereääre tuure ette, mis mõistagi jätsidega tipnesid.



Sõrves ronisime tuletorni ja söötsime Küülikukülas tiigikalu, keda omakorda vilkad nassud mulistades  jahtisid. Sattusime vene seltsi rahvapeole. Avastasime, et Sõrve Militaarmuuseum ei ole kaugeltki ainult militaar. Kusjuures need nimetatud huvitavad ja ootusi ületavad kohad on meie enda koduukse ees! Ja pisikesele rosinale leidsime ühest õite vanast, aga hästi hoitud riiete pakist 35 a vanuse täpselt paraja T-särgi, millele oli sisse tikitud tema enda issi nimi. Muuseas leidus seal pakis ka tutikaid venekeelsete hinnasiltidega flanellist beebisärgikesi ja muud naljakat. 




Kniffi mängime me aastast 1982 ja nüüd siis juba 4. põlvkonnaga. Kaustik ikka sama:)


Ehtekunstnik Emma



Teine osa puhkusest oli mõnusalt igav või igavalt mõnus. Tegin lihtsalt omas tempos omi asju. Meie õuelt, nii linnast kui maalt, alustab nüüd sõitu üks tore auto koos veel toredama juhiga, mida/keda te kõik tellida saate. Sõrve kandis alustas tasuta nõudluspõhise ühistranspordi projekt . Kiirustage, unetud, kuni turismimagnetid veel avatud ja merevesi soe! Või siis minge külla, kirikusse või kalmistule ja maalt reisige omakorda linnamelusse. 


Mhh? Neil ka tasuta lõunad?
Ilm on täitsa hukas..

Leid maja tagant metsaveerest, paras platsike.


Seenepeenra rajamine

Ma väga loodan, et ühel ilusal hommikul siit
krapsakate tõnnikeste armee vastu ei vaata..

Enne äikest



Kuldrenett 2020



Taas - oma laps on ikka änam kut laast.
Lisage oma elamustepagasisse Taju Resto

Meisterdasin ajaviiteks ühe QA koodi ka.
Ausalt - sellel ei ole vaktsineerimisega
mitte mingisugust pistmist.

Paistab, et suvi kestab veel..