Kunagi teismelistena mõtlesime pinginaabriga, et oot-oot, arvutaks õige välja, kui vanad me siis õieti oleme, kui aastatuhande vahetus tuleb. No see millennium. Saime siis vanuseks 41. Vaatasime paar pikka hetke teineteisele otsa ja puhkesime valjusti naerma. Naersime lausa kõhud kõveras ja muudkui korrutasime üksteisele, et see ei ole ju võimalik - 41! Isegi meie emad ei olnud siis veel 41...
40-aastaselt olingi täiesti vana inimene valmis. Kõige rohkem just oma mõtlemiselt, et nüüd tuleb hakata kähku väärikalt vananema. Ja et see ongi sellises kõrges eas normaalne, kui inimene ei jaksa enam praami treppidest üles minna ja eelistab bussi vanainimesena istuma jääda.
Vahemärkusena - eks ole see ka vist vanemaks saamise kindel märk, kui igasuguseid ammuseid asju meelde tulema hakkab. Aga võib olla on see ka päikest, vihmasabinaid, küpseid lõhnu, kirjusid värve ja mahlaseid vilju täis sügis, mis nostalgitsema paneb...
Ups, jäi õigel ajal maha panemata, aga mummidele meeldis. |
Väga mürgine ilu. |
Niisiis - õnneks ei olnud mulle määratud väga pikalt vanaduse-mõtteid haududa. Natuke juhust, natuke saatust, natuke riski, natuke uudishimu ja natuke pealehakkamist (seda siiski natuke rohkem, kui natuke) ja 41-selt elasin äkki põnevat elu õppides, töötades, õppetunde ja kogemusi kogudes ning ka ihu ja hinge eest hoolt kandes. Äkki võtsin praamitreppe juba jooksusammul ja jõulukuuse all ehmatasin oma pereliikmeid millegi spagaaditaolisega.
Kuid mis oli nende muutuste alguse juures kõige raskem? Uksest välja minemine - jällegi rohkem kahe kõrva vahel olevast. Olin muutunud niisuguseks kodumunaks, et juba nädal aega enne kooli minekut hakkas mul koduigatsus pihta. Jah, oma kodus olles tundsin kipitavat koduigatsust, sest pidin varsti nädal-paar kodust eemal olema. Sellest tundest ravisid aga peagi terveks uued ja vahvad kursusekaaslased ning igale sessile minek oli nagu riigipüha:) Aga üks kehv asi oli ka - aeg hakkas sealtpeale justkui kiiremini minema.
Kuulus Kuressaare tänavapiknik. |
Kibuvitsa pahk |
Ja siin ma siis nüüd olen. Toimetada on tore, laiselda ka. Just eile mõõtsin praamitreppe, no ütleme, nii keskmisel kiirusel, aga vägagi meelsasti. Spagaati ei ole ammu proovinud, aga tubasemaks hooajaks on plaan ühe võimlemisgrupiga liituda. Tuleb elada rohkem tänases päevas, teha linnas linna asju ja maal maa asju ning mitte mõelda liiga palju lolle mõtteid.
Septembris "juhtus" ka nädalake puhkust olema. Ühel päeval käisime allikaid otsimas. Google soovitas linnulennul otse minna. No rühkisime siis nagu kaks lennuvõimetut emu läbi kõrgete järsakutega samblase metsa. Vahepeal sattusime poolenisti sohu ja leidsime üles ka allikatest välja voolavad liivase põhjaga ojad. Allikate juures olid loomade jäljed ja kogu ümbrus oli võimsalt ürgne. Teises kandis oli aga kuulus silmaallikas täiesti kuivaks jäänud, mis oli kohalike meelest päris uskumatu lugu.
Seeni metsas ei olnud, aga mereäär päästis vähemalt lõunasöögi. Sõime siis liivase Liivi lahe kaldalt korjatud liivtatikaid, mis maitsestatud liivmerisinepiga. Pärast jõime liivakarva tassidest nõmmliivateed ning raadiost tuli samal ajal tõenäoliselt Liivimaa Pastoraal.
Kesse võrdõigusvolinik meil parajasti ongi? |
Sel aastal sain ma siiski natuke rohkem vanemaks, kui tavaliselt. Valus ei olnud ja tore oli olla. Hommikul istutasime puu. Kohta valisin suurima hoolega ja see sai täpselt õige. Meil ei ole ju enam uutele taimedele kohti, kui ei taha just õuemuru üleni tutikesi täis istutada.
Tulpomaania. Ema antud varandus. |
6 a vana karamelline Kuldreneti-pirnivein. Aidaa, vana aasta ja ture telemast uus! |
Ma pole küll suurem asi pidutseja, aga sel korral oli kindel tahtmine oma kallid inimesed korraks kokku kutsuda. Peo idee muutus mu peas mitu korda ja esimeses eufoorias oli väärikast vananemisest asi väga kaugel. Tellisin endale netist ketsid. Tüllseeliku lootsin saada kostüümilaenutusest ja musta-valgetriibulised, ülevalt punase südamega sukad jäid iseenesest poes pihku.
Kostüümilaenutuses sain teada, et seelik ega ükski muu riideese ei olegi kostüüm, küll aga on seda maskid ja parukad. Maski ja parukat ma ei laenutanud, sest mõtlesin, et külalised võiksid ikkagi aru saada, kelle sünnipäevale nad tulnud on. Triibulised sukad osutusid väga suure südamega ülepõlve põlvikuteks. No minu jalas muidugi. Ja lõpuks lõin ikkagi põnnama ka. Jäin siiski (pealtnäha) väärikaks ja kostüümidraamat etendama ei hakanud.
Nonii! |