Tulin eile bussiga maale. Siin on mingi kummaline viies aastaaeg - ei ole enam soe, aga külm ka ei ole; käes ei ole veel värvikirev sügis, aga suvi ka enam ei ole; valgused ja lõhnadki on erilised. Teeme pliidi alla tuld ja isegi kass saab aru, kui mõnus on soojas majas olla. No kes siis veel, onju? Meie majja ei kosta sisse tuuleiilid, puude müha ja merekohin ning lae pealt on vist nugised ka jalga lasknud. Vaikus. Või õigemini - igal häälel on kindel tähendus - kella tiksumine, boileri põksatus, kass käib joomas, külmkapp, Helgi Erilaid, David Vseviov, unejutt:) Alles see oli, kui raadio unejutt oli mu enda igaõhtune saatja enne uinumist. Ainult sellest ei saanud ma toona aru, mis mõttes autod muudkui tuututavad ja tänav ei maga? Olin ju maalaps...
Tänane päev oli selline rahulikult kulgev. Peale hommikukohvi läksime lähedalasuvasse külla sügislaadale. Nojah. Suhteliselt suures koolimajas ei ole enam kool vaid kogukonnamaja. Aja märk. Laat oli samas saalis, kus aastaid tagasi toimusid Kuressaare kuulsa võistlustantsuklubi suvelaagrid ja kontserdid. Alles me seal istusime lastevanematena seina ääres reas, noortel emadel kohevad keemilised lokid peas ja noortel isadel mustad vuntsid nina all:)). Imetlesime oma lapsi, kes pidulikult üle põranda lendlesid. Ja tundsime koos oma lapsega füüsilist valu, sest tantsukingad olid tema kannad nii maha hõõrunud, et lahve veri voolas. Kannad said pärast laagrit merevees peagi korda. Isegi Lennart Meri kohtus laagrilastega ja see TV uudisteklipp on meil ilusti lindi peal alles, kus poeg muheda onu Lennuga juttu puhub.
Aga laadalt ostsime tuttavalt ürditalu perenaiselt paki teed ja kohvikuletist õnneloosid. Nüüd oleme lilla patsikummi ja plastmassist Orbiti võtmehoidja võrra rikkamad. Seenel käisme ka.
Laadakaup - nimeline unetekk (tunnistan - pisikesed ülatähed on minu lisandus) ja... |
...unetee, ehkki unepuuduse üle meil küll keegi ei kurda:) |
Ah et kus seened on? Aga oli ju öeldud, et me käisime seenel, mitte seentel. See seen sai täiesti konkreetselt ära praetud ja kahepeale ära söödud.
Aga kas seda pilti, seda aega mäletate? Alles see oli. Maikuusuurtoomepuu...
Täna korjasin saagi ära, sest ma arvan, et need võivad tõenäoliselt vist võib olla ehk sibulõunad olla? Lootus jääb. Lõpuks leidis ka rehetoas olev suur jahukirst oma otstarbe - õunahoidlana.
Peale lillesibulate istutamist ja lõunasuppi kulgesime mere äärde. Kuid mitte meie enda randa vaid sinna ülespoole. Alles see oli, kui me mitu suve järjest perede- ja sõpradega siin suvelõppe veetsime ja tuules nagisevas veskis ööbisime ning tondijutte rääkisime. Need olid aastad vahetult peale Estonia laeva traagilist hukku. Igaühel oli mõni tuttav või sugulane, kelle tuttav või sugulane sinna jäi... Alles see oli. Korjasime haakrikku.. Tänapäeval nimetataks seda tegevust Teeme ära!-ks. Väga palju rämpsu oli rannas - pudeleid, köisi, plasti, aga kõige rohkem oli jalanõusid, kõik muidugi üksikud............
See veski pildil ei ole sama, mille juures meie omal ajal tähti, lennukeid ning satelliite täis tipitud augustitaeva all lõkke ümber istusime. Kuid on "meie" omale õige lähedal ja kuulub kenale, tublile ja toimekale tuttavale. Minge ja kogege - see on unustamatu!
Meie veskil on aga tiivad ammu küljest kukkunud ja teeots sinnani suletud sildiga Eramaa. See oli üks keeruline lugu, kus need, kes tahtsid, ei saanud ja need, kes oleks saanud, ei tahtnud.
Kodus ootas enne õhtut veel paar tegemist. Laadal sain Popi talu perenaiselt inspiratsiooni ja meenus, et meilgi väänlevad maja taga humalad. Olin lapsena näinud väga suuri koguseid humalaid, kui vanaisa koduõlut pruulis. Aga seda ma ei teadnud, et õrnad ja kohevad humalakäbid nii kleepuvad on! Ja neil ei olegi seda natuke vastikut õlle lõhna, on hoopis meeldiv, tervistava droogi aroom.
Teel tapuaeda võis näha looduslikke kompositsioone |
Ja veel üks õunasort, nimi teadmata. Nimelt on meie maa peal 3 endist talukohta ja mõned vanad õunapuud on seal sammaldunud vundamendikivide lähedale alles jäänud. Puu all oli toimunud jälle muidugi ka äge sigade revolutsioon. Mäletan, et kodusigadele palju õunu ei antud, sest neil minevat hambad rahkeks. Meiekandi metsruigajad on järelikult kõik eriti hellahambulised isendid.
Alustasin kirjutamist õhtul, nüüd on juba pool tundi üle kesköö. 28. september. Alles see oli...