26. august 2014

Üks puu ja neli kuud

Sel märtsikuu nädalavahetusel, kui eelmine peremees meile taretarekese võtmed üle andis, leidsime kohale minnes, et üks põlispuu oli kevadrajudele alla andnud ja ennast üle õue maha heitnud. Ühedele hüvastijätuks, teistele tervituseks? Väga traagiliseks me sündmust ei lugenud, sest eks ka puudel ole ju oma eluiga. Pigem olime õnnelikud, et vana kastan kukkumiseks niisuguse koha valis, et mitte midagi ära ei lõhkunud. 




Küll aga tekitas suurt imestust asjaolu, et puul ei olnud praktiliselt üldse enam juuri all. Justkui oleks keegi need maa all ära närinud. Puust jäi järele sügav auk, mis vett täis valgus. Keegi ei olnud sellist puu hukku varem näinud, isegi paar metsameest mitte, kes nudi otsaga puud nägid. 



Puu oli ikka v ä g a suur - pikk, jäme, lai ja nagu hiljem selgus ka kohutavalt raske. Võttis aega päris mitu nädalavahetust, et üksnes võrastki jagu saada. Seevastu hakkas aga sauna seina äärde kerkima ilus puuriit ja lõkkes tossas oksarisu mõnikord mitmeid päevi järjest. 




Eks kurb oli ikka ka, eriti suuri pruune pungi vaadates. Seetõttu saigi õige mitmed suured oksad tuppa vaasi toodud ja kuigi puu ise oli juba kastanite paradiisis, sai ta veel viimase võimaluse natuke oma õiekesi näidata. 




Aeg läks, võra kahanes ja järele hakkas jääma võimas tüvi. Ega samal ajal siis ka muud tööd oodanud. Rehal lendasid piid ja käed olid valusad, kuid oli ka millega sauna kütta, kus end taas turgutada sai. 




Vahepeal oli saabunud maikuu ja tekkinud idee. Kütet oli juba palju ja kuidagi kahju oli võimsat tüve lihtsalt halgudeks lõhkuda. Nii saagis kallis kaasa ladvapoolsest tüvest meile vot sellised kenad ja kasulikud asjad:




Puuseentega pakud on ühest teisest ooperist, aga sellest veidi hiljem. Alumine tüveosa aga ootas. Nimelt selgus, et tüvi oli nii läbimärg, et saed jm tööriistad jäid lausa puusse kinni. Ja vahel olid jälle muud tegemised (sh tuulekala püük) ja vahel sadas isegi natuke vihma. 




Nudi ots saeti ka muidugi maha ja loomulikult proovisin aastaringe lugeda. Neid sai kokku üle 70. Nii et see kastanimuna, millest meie langenud puu kasvama hakkas, küpses valmis juba õndsal eesti ajal, enne sõda. 




Peagi saabus jaaniaeg. Pikad pühad-puhkused, need on ikka olnud maarahval suuremate tööde tegemiseks. Ei saanud meie enam üle ega ümber ka oma viimasest tüvejurakast. Vähemalt olid jällegi ideed olemas - tüvest saagu lilleküna ja juurekontsule saagu kirja talu nimi. Kusjuures üheks ketserlikuks mõtteks oli ka tüvest paat välja tahuda:) See mõte jäi muidugi nõuks, sest "jupats" oli tegelikult nii raske, et tungrauastki  selle kergitamisel enam kasu ei olnud. Mismoodi me selle toreda paadi siis küll veekoguni tinistanud oleks? 




Veel saagimist ja tagumist, veel kärutäite kaupa puuklotse sauna taha kuivama. Puul oli sees tugev mädanik. Väljendus see üksikute pehmete kohtadena ja hirmsa haisuga niiskusest, mis kogu kupatuse raskeks, märjaks ja tihkeks muutis. 




Toodi välja veel suuremad abivahendid. 




Isegi tõstukiga oli raske, väga raske. Maa oli pehme ja palk ümmargune. Kui meie liigutasime tümikat 5 cm kaupa, siis tema võttis kätte ja veeres 55 cm. Loomulikult vales suunas. 







Ja lõpuks oligi nii, et minul tuli, kollane helkurvest seljas, liiklust reguleerida. Sest maanteel, kus päevas 3 autot sõidab, tavatsevad nad tulla just siis, kui teel takistus on. 




Aga paika ta, ramp, lõpuks sai ja uskuge - see õhtu, kui ma sain künasse lõpuks mulla valada ning lilled istutada, oli kauaoodatud ja ütlemata kaunis. 




Looduses peab valitsema tasakaal. Iga kaotatud puuhingekese asemele peaks püüdma uue istutada. Meil on nüüd selle puu kohal ja veel viies kohas ilus, noor, igihaljas jugapuu. (Metalliotsijaga otsisin jälle ja jälle kadunud kääre, need on meil vanaaegsed ehk tumepruunid.)




Nüüd aga kiire lõppmäng. "Enne" ja "pärast" pildid. "Enne" pildid on võetud Google Mapsi tänavavaatest, sest mina tõesti ei teadnud igat puud selle mõttega aegsasti üles pildistada, et äkki ta varsti kukub ümber. Järgmisel ülemisel pildil see vasakpoolne tüvi ongi meie langenud kastan. Järgmine, millel traat ümber, on kuivanud kuusk, mille kaks lahket metsameest heast tahtest langetasid ja veel paremast tahtest ära laasisid, ära tükeldasid ning pakud ja oksad korralikult hunnikutesse panid. Meid endid ei olnud kohalgi, hea naabrimees juhatas vägesid. Ja siinkohal veelkord neile kõigile suur aitäh!




Kuusepakud läksid sauna taha ritta ja nüüd on justkui sisehoov seal (näe, ühel pakul ikka traat ümber). Uus puuriit on lillepottidega veidi lõbusamaks tehtud. Palgikoorem ära organiseerida oli tõesti üks suurem töö, aga selleks puhuks tuli täiesti omal initsiatiivil meile appi bussitäis rahvast minu töö juurest. Talgusuppi ja sauna tegime muidugi ka. Aga töö oli suur ja me oleme siiani nii tänulikud, et ühel ilusal päeval tahaks neile suppi ja sauna ka ilma palkideta teha. Samast vanast pehkinud palgikoormast ongi pärit need puuseentega pakud. 

Ja seda natukest rohtu "enne" piltidel ärge üldse vaadake! Esiteks on pildid tehtud aastal 2011 ja teatavasti sõitsid Google autod väga paljudest aedadest mööda just siis, kui järgmisel päeval niitmine plaanis oli. Meie eelmine peremees jättis meile väga kifti ja mugavustega koha. Seal ei olegi tegelikult midagi muud teha, kui vahel natuke niita ja ajaviiteks kõpitseda-kaunistada nagu ikka:)






Jäänud ongi paraadpilt. Kogu pere sai kokku ja tähtis tähtpäev oli ka. Ja vaadake, mis pildi keskel on! Oma pisikese pakutooli sai kõige lõpuks ka meie väike tüdrukutirts. Talle väga meeldis. Ta käis seal omas keeles lindudega rääkimas:)




Neli pikka kuud kestnud puusaaga sai läbi. Rajuilmadega vaatame aga kahtlustavalt teisigi põlispuid ja viskame omavahel nalja, et kui nii edasi läheb, siis on meil varsti õue igas ilmakaares üks või mõni pakumööbli komplekt. Aga siis vist turistid enam niisama oma autot ei pidurda, et lilleküna vaadata või mõnd kiidusõna öelda vaid tulevad ja nõuavad juba kohvi ja kooki ja jooki, nagu välikohvikus ikka:) 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar