26. jaanuar 2016

Liiga ilus, et olla tõsi

Tänase kirjatüki pealkirjaks pidi tegelikult saama "Tehtud!". Sest et mitu nädalat sadanud kohev lumi tekitas suurt kihku ikkagi lõpuks seal lumehanges ära käia. Otse saunalavalt. Kohtki sai päeval valmis vaadatud.

Päris esmakordne see kogemus ei oleks olnud. Kunagi Rukas, väga ehtsas soome saunas, sai see asi ka kuidagi poolikult ära tehtud. Seal oli leiliruum kohe niimoodi ehitatud, et otse lavalt läks uks hangedesse. Sinna poole avanes paraku ka muid aknaid, nii et väga hullu seal põhjanaabrite hanges "kogu kollektiivi jauks" panna ei tahtnud. Hange all oli tõenäoliselt järveke. Eemale, järgmise puhkekompleksi juurde, oli ehitatud jääst saun, mida köeti igal õhtul nii et vähe polnud. Jääpangad olid järvest välja saetud ja nii ka talisupluskoht tekitatud. No hea küll, mis ma ikka keerutan. Tuleb üles tunnistada, et seekord jäi hangesuplus ikkagi ära. Põhjus lihtne - õhtu hakul tõusis vinge tuul.

Kohal!



Reede õhtul maale minema hakates oli vaimujõud nädalaga küll kõik nii otsa saanud, et tegin ebaloogilise otsuse fotokat mitte kaasa võtta. Kusjuures teadsin juba otsuse tegemise hetkel, et kahetsen seda. Nüüd ongi siin ainult telefoniga tehtud kehvakesed pildid ja lootma peab vaid emotsioonile.

Maal ei olnudki mul midagi suuremat ette võtta. Lumi oli lükatud, puud veetud, ahjud köetud juba enne mind ja mitu korda. Eks mul jäigi siis linnukesi toita, pilte klõpsida ja kuuselt lõpuks ehted maha võtta. 




Täiskuuaeg on siin alati müstiline. Siis on öösel ümbrus valge ja pisut kummituslik. Kuu paistab läbi broderiikardinate tuppa ja joonistab heledaid mustreid. Sealhulgas nägudele ja siis oleks justkui mingid hõimuliikmed tekiääre alt välja piilumas. 




Näitus täienes ühe eksponaadi võrra


Trokudill (eksju, Pille;))







Ja kuna midagi erilist päevakava ette ei näinud, siis läks juba pealelõunal saunaahjule tuli alla ja peale sauna jäi veel hulk aega puhata ja mängida. Meil on üks omaaegne Läti kommikarp, milles on vana kontoriraamat. See on kniffi-mängu arvepidamise raamat. Sissekanded algavad seal aastast 1982! Nii et jah, sõna otseses mõttes üle poole elust oleme me seda mängu mänginud. Alguses mängisime sõpradega, õe-vennaga, esivanematega. Seejärel kasvab pere ja hakkavad lapsedki riburadapidi mängima. Vaatasime kaustikust, et juba 4-aastaselt on mõni mees pika mängu maha pidanud ja ju siis mõni matemaatikatehe ka sealt meelde jääma pidi. Nüüd on mänguvahed aina pikemaks veninud, viimati olime mänginud 15 a tagasi. Kaustikus on muidki elusündmusi ilusa käekirjaga kirja pandud ja muidugi ka toiduretsepte, aadresse, kosmeetikanippe, isegi paar aastaaruandekoosoleku kõne mustandit:))) 

Õhtumaius - õunakook ilma koogita


Pea 35 aastat naljakat ajalugu




Viimane kuusetäis rasvaküünlaid

Juba teine kuusepuu tarekeses



Traditsioonid on ikka ühed toredad asjad. Näiteks see, et enne ei pea naisinimene hommikul teki alt välja tulema, kui köögist kohvi lõhna tulema hakkab. Selle aja peale on juba tuba soe ja kasski söödetud. See naisinimene lihtsalt ei ole varahommikute inimene, mis teha siis?



Ärkamine jätkub mugavalt tugitoolis - ühel pool pliit, teisel pool aken. Seal saab siis mõeldud igasuguseid mõtteid. Näiteks et miks meil, võrreldes soomlastega, nii vähe linde söömas käib? Segasin ometi seemnete ja kaerahelveste hulka isegi sulavõid ja õli. Või et kas need hiired lõpvad nüüd nälga, kelle kaks vahtraseemnete ladu ma majapidamisest välja viskasin? Ja miks lennukitelt enam midagi ei räägita, kas tõesti on neil üle maailma kokku lepitud üks kindel raadiosagedus, mida kasutatakse ainult jõulude ajal üksteisele (ja meile) heade soovide soovimiseks? Ja huvitav, kas üheaastane taim nimega viltleht ka sel aastal talve üle elab ja kahe- või kolmeaastaseks ehk siis nüüd juba püsikuks hakkab? Ja huvitav, kuidas naabrimees nüüd maa seest liivaaugust oma porgandid kätte saab, kui need nii paksu lume all on? Hea on mõelda selliseid mõtteid, mis võiks täiesti vabalt ka mõtlemata jätta. Eks esmaspäevast mõtleme siis jälle päris, suuri ja tõsiseid mõtteid edasi.

Aga mõnele mõttele peab kindlasti järgnema ka tegu. Väga tähtis tegu väga tähtsas majas. Ei ole siin nina kirtsutada midagi. Või kui keegi kirtsutabki, siis vabandan väljendust, aga tõestagu ta, et tema s... ei haise. Maal nimetame me asju õigete nimedega.


  
Sel nädalal kogesin jälle, kui väga erinevad on inimesed. Lugesin ühte mõtteavaldust  blogimisest. Muuhulgas oli öeldud nii: "... enamasti on inimeste blogides kõik nii ilus ja nii hästi ja tahetakse näidata ennast parematena..." Öeldi ka, et need ilusad ja õhkavad blogid ei olevat ausad, sest "... töö (maal) ongi raske, nagu kõigi inimeste jaoks, raha ongi vähe, nagu tegelikult kõigil..." jne.

Oh, ma ei tea, kas see kõik ei ole ikkagi mitte suhtumise küsimus? Et kui võtadki seda maal olemist, kui üht lõpmata suurt raskust, eks ta siis nii ongi. Aga äkki on hoopis võimalik, et need inimesed seal ilusates blogides on päriselt ka rahul ja isegi vähese rahaga õnnelikud?

  

 
Ilust, asjadest, inimeste erinevatest maailmadest ja rõõmutekitavast on ka minu teine tänane postitus. See läks pisut Tujurikkujaks kätte ära, aga niisugune ta tahtis tulla:

















Asjade postitus

Sain hiljuti suurt inspiratsiooni ühest uudistekünnise ületanud blogist. Tekstidega ei hakanud ise vaeva nägema, võtsin need sealtsamast blogist ja loodan, et autor ei pane väga pahaks. Lihtsalt - ühede ja samade sõnadega võib ikka väga erinevatest asjadest rääkida.


Ja siit algavad minu asjad tema sõnadega:

Mulle meeldivad asjad. Olen asjade ori :) Mulle meeldib asju omada, kasutada ja proovida. Isegi asjade soetamise protsess pakub mulle naudingut :)

Siia postitusse kirjapandu väljendab sügavalt minu isiklikku arvamust ja ei pretendeeri absoluutsele tõele!

Ämber.
Arvasin, et ega ämbri disainiga pole midagi erilist võimalik ette võtta. Lihtsalt üks tavaline ämber ju. Ämbri eelmine kasutaja nii ei arvanud. Lömmilöömisest ja üliheast materjalist piisas, et mind teda kasutama meelitada.


Raudpann.
Siin pole midagi pikalt seletada, sest see on RAUDPANN! Punkt.
Poelettidelt seda ei leia.



Prilllaud.
Uus välikemmergu augukate, mis viis prilllaua täiesti uuele, PRO tasemele. 
See sunnib ka teiste pellerite prilllauad kiiremale arengule.



Viltsussid.
Ostsin internetist. Ühed mugavamad jalanõud, mis mul kunagi olnud on. Mõtlesin, et soetan mõne paari veel juurde aga tutkit vasja - meie maakonnas seda mudelit ei müüdagi.






Aga nali naljaks. Tahtsin päriselt ka neid asju kiita. Raudpanni olen juba varem ülistanud, tsinkplekkpanged on maal asendamatud ja lollikindlad. Vahtplastist prilllaud on aga istumise all hämmastavalt soe ja ma olen sellest raudselt sama suures vaimustuses, kui originaalpostituse autor Mercedes GLE Goupe`st. Ja sussid - lihtsalt asendamatu kraam, kui toas võivad äkitsi miinuskraadid olla. 


J



17. jaanuar 2016

Avasüli

Mõtlesin, et no kuidas ma hakkan täna sellest va külmast ja lumest jälle kirjutama, kui kõik kohad on nagunii seda teemat täis. Ja palun väga - meil Sõrves on kuldnokad kohal! 



Kiitus Sõrve-entusiast M. Martinsonile kajastamise eest. Aga ega ikka külmast üle ega ümber saa. Meie aja arvamise järgi siin nii palju lund ja külma varem olnud ei ole. Meie aega on siin alles küll vähem kui kaks aastat, aga ka vanemate olijate sõnul ei ole ammu sellist korralikku talve olnud. 

Meil oli toas -6 kraadi! Juudi habe oli seina peal külmunud ja üks vana, vaasina kasutatav pudel, lõhki läinud. Kütta tuli ligi viis tundi, et majja suur soe sisse saada. Õnneks tuli kütja päeval ja kui mina õhtul kohale jõudsin, siis oli elu juba lill. Kiisu oli siiski ärevil ja otsis soojemaid kohti, sealhulgas üritas riidekapi ust paotada. Eks ma siis paotasin seda tema eest. Kapi põhjast leidsin kellegi talvevarud. 





Järgmiseks päevaks olid plaanid paigas. Oli vaja ehitada soe maja. Kassile. Oli vaja köögi aken toppida ja uuesti kleepida. Ja kitsede, hirvede, põtrade eest kaitsta sügisel istutatud väike pirnipuu. Lindudele süüa panna ja nipet-näpet veel. Kõike seda tehtud saigi, kui hommik koitis. Hommik koidab talvel ikka väga õigel ajal. Et kui sooja seina ääres uneledes kohv ka joodud, siis ongi juba lõuna käes.


Hea, et meie küla läbib riigimaantee


Ühes väikses väikses maakodus oli üks väike väike kassi maakodu

Toppimine




Kitsevastane verepasta

Lume paksus peale esimest tuisku






Jõuluvana jättis oma teki maha
Natuke nagu kevadine?

Vot selline idatuulega külm ja lumine nädalavahetus oli. Sauna tuli samuti kauem kütta, aga südatalvel kuumas saunas olla on ikka öite hää. Hange ei julgenud lavalt hüpata, sest nohu oli just äsja mööda läinud ja ega hange ka veel päris ei olnud. Peale tegusat ja päikseta hapukapsasupi päeva võis endale lubada ka midagi magusat.





Üks sõbranna, ise päritolult täiesti linnalaps, oli äkki mu blogi avastanud ja anus  - veel, veel, veel! Ütlesin talle, et mul on blogimisel ainult üks reegel - kirjutan siis, kui midagi öelda (näidata) on. Nii et ei`p tule siis lugu, kui ei tule. Pakkusin talle ka oma veiniblogi lugeda, aga see polevat see. Maa blogis olevat elu:)) 

Nii ta on jah, et sõbrannatamist on praeguses elus kõvasti vähemaks jäänud. See on, kui iga vaba hetk kauges külas elad. Seda armsam on, kui oma heade inimestega mingilgi moel sidet pead või.. sidet aimad. No on ju midagi, kui ostad või õigemini valid väga hoolega endale jõuluajaks uued salfad ja sõbranna jõulupakist leiad täpselttäpselt samade värvitoonidega luksusliku küünla?!



Ja vana hea postkaardi-side.. huvitav, mitu põlve pärast meid see veel kestab, üks, kaks? Kas 50 aasta pärast saadab lapselaps vanavanematele papist postkaardi postkasti või hoopis sädelevas valguspallis laulva ja tantsiva hologramm-iseenda otse kuuse tippu? Oma väikese E. kaardi puhul tekkis meil igasuguseid mõtteid. Arvasime, et suur sinine nägu on taadu ja väike punane mana. Või et väike punane on ta ise? Aga eile tuli välja, et suur sinine nägu on hoopis päike.

Meie naabrid-suomalaised olid meile samuti kenad pakid pakkinud. Lumisel ja vingel pühapäeval olime nende pool. Maitsesime soojas söögitoas head-paremat, akna taga sirelipõõsal sõid ka tihased head-paremat. Pakikaartidele oli emb-kumb neist nimede alla joonistanud pildi oma vaprast kiisukesest, kes samuti kümmekond korda aastas koos pererahvaga iga kord ligi poolteist tuhat km maha sõitma peab. Rõõm on sama suur nii 3-aastasel kui 3-4 põlve vanematel oma käega südamest südamesse kirjutada-joonistada. Täna viisin linnas kuuse välja, aga kaardiseina mitte ei raatsi veel maha võtta. Las ta oleb. Üks kaart tuli meile ka maapostkasti ja sellel olid tumesinise tähistaeva all lumehanges kaks kohevat valget jänest koos kollase laternaga:)



Aitäh, kuuseke!

Ülevalpool maal pildistatu ja kirjeldatu toimus juba eelmisel nädalavahetusel. Terve nädal puistas lund nagu kotist  juurde ja nüüd kuulukse seal juba viis korda rohkem lund olevat. Aga elu on elu tõesti. Selle nädalavahetuse elu ja sündmused toimusid suuresti linnas - alates väikesest imearmsast leevikesest, kes meie linnalumehangede vahel ennast näitas, kuni lõpetades ühe suurema peoga, mis omakorda jällegi maa- või süldipidu meenutas.

Väike leevike lumehanges:)

Ühte pilti olen ammu näidata tahtnud, tegin selle juba novembris. Veiniblogisse seda panna ei raatsinud, aga maablogisse nagu ei passinud. Täna, kui juba nagunii linnapilte sisse lipsas ja ka hingesidemetest juttu tuli, lisan siia selle pildi. Nimelt jõudsime ühel pühapäeval maalt linna ja meile meenus, et meie vanaemadel on sünniaastapäev (jah, ühel päeval!). Minu armsat vanaema ei ole enam juba üle 40 aasta, aga just seal, maakodus, tuleb ta mulle nii tihti meelde. Vanaema koduke ja meie maakodu on lihtsalt väga-väga sarnased. Ja vanaema oli tõeline inimeste, looduse, lindude ja loomade maaema. Tema olemust võis kirjeldada just selle sõnaga -  avasüli. Ma ei tea, miks ma seda küünalt üldse pildistasin. Aga arvutis pilti vaadates... Aga mida teie näete?