Seenelkäik

Nädalavahetusel käisime linnas ja tundus, et seal on justkui rohkem sügis, kui siin, maal. Hanedki panid kaagutades üle linna lõuna poole ja hommikukarguses oli tunda sellist rahe lõhna. Aga eks ole me siin maal  ju kaardilt vaadates umbes täpselt Võruga ühel laiuskraadil ehk et lõunas. Kuigi siin on tõesti rohkem nagu poolsaare moodi saar ja kliima nii mereline kui mereline üldse olla saab. Sadusid on nüüd ikka tublisti olnud ja läksimegi keskhommikul seenele. 

Selle metsa taga on meri, kuigi ta ei paista. Kummastav oli kuulda paksus metsas valju merekohinat.

Seeni ei olnud mitteühteainsamatki! Marju ka mitte. Vihma hakkas kah uuesti sadama ja kõige targem oli otse mööda raudteed koju sõita. Sõrves oli, jah, omal ajal raudtee, aga seda lugu ei ole ma jõudnud endale veel päris selgeks teha. 

Siis tuli jälle päike välja ja oli aeg endale tõestada, et tõepoolest - puhkus ikka veel kestab! Liinibuss käib meil üks kord nädalas, aga posti tuuakse iga päev. Postifirma võiks näiteks 7-kohalise auto võtta ja igapäevased sõidukulud olekski tasa...? 

Kuid. Ema oli jälle lapse eest hoolitsenud ja hulga head-paremat kaasa pannud. Sellega tuli midagi peale hakata. Otsekohe selgus, et keedupott, purgid ja kaaned olid linna jäänud. Purgid-kaaned sai igasuguste ümbervalamiste teel lihtsalt tekitatud. Ja potte oli ka tegelikult majapidamises päris mitu, mis siis, et kaks neist liiga väikesed ja üks liiga suur. 

Meie loom jälgis kogu protsessi suure huviga. Siis läks vaatas kella ja keris ennast magama. Et tšatniteo lõpuks jälle krips ja kraps olla ning oma söögikausi juures sabaga uhkeid poognaid tõmmata.

P O T T

Aga kiisu on meil vapper. Kandis mitu päeva puuki krae vahel kaasas. Seetõttu saime selle talt nii kergesti kätte ka, et enam suuremaks ei oleks suutnud elukas ennast ilmselt imeda. Isukate piltide lõppu siis nüüd kiuslikult selline:

Vihm on möödas 

Jätkan vihmasel teisipäeva hommikul, sest midagi on veel öelda... Kiisu näitas täna öösel suurt tänulikkust üles. Ühel ajal toimus riidekapi kandis tubli madin ja hommikuks oli peremehe voodi ees priske tulemus. Nüüd on siis ka toaskoor avatud. Ülejäänud öö pidas kass õigustatuks minu jalgadel põõnata.

Ja eelmise nädala õnnelik leid oli üks vana juurte pealt juba sammaldunud floksipõõsas - tõeline ja ehe talulill. Usun, et kui ta seal võsas mitukümmend aastat kõik külmad, põuad, sead ja trimmerdamised üle elas, siis on ta üks üdini karastunud isend ja igati väärt päikese kätte toomist. Ümberistutamist talus hästi. Sel aastal on vaid kolm õiekest, kuid järgmine suvi on ju juba teel - ootan uhket vaatemängu.