12. aprill 2021

On ainult hetk, milles viibime praegu*

Viskan kähku mõned varakevadised pildid üles, enne kui suur kevad sisse murrab. Kui lumi ära sulas, siis tundsin lausa füüsilist õnnetunnet, et ei olegi tänavaääred enam jäätunud lumevalle täis ja kaks autot mahuvad üksteisest täiesti vabalt mööda. Ja siis nautisin omakorda oma õnnetunnet, et nii loomulik ja väike asi võib nii palju rõõmu teha. 


Nädal aega tagasi sain juba ühe puuginiru enda pealt kätte. Teisel katsel. Saunas ma ta avastasin, aga kuna maal suurt peeglit ei ole, siis usaldasin puugieemaldusoperatsiooni hr dr Abikaasa õrnadesse kätesse. Meil on see pisike sõrgkangi kujuline riistapuu, millega saab puugi hõlpsasti välja keerata. Noo, seda keeramist teostati nohisedes ikka päris mitmeid kordi ja lõplik diagnoos oli, et pea jäi vist sisse. Ja raviplaan oli järgmine - rohkem joodi!


Joodikombe lugesin kunagi välja ühe väliseestlasest arsti blogist, kes soovitas u 10 min enne puugi välja tõmbamist tema ümber määrida lärakas joodi. Aga mitte puugi enda peale! Kuna joodil olevat väike aatom, siis imbuvat see sügavale ja blokeerivat mürkide leviku. 


No üldse ei ole vahet, kas see on tõsi või mitte, aga tükki see küljest ära ei võta ja haiget ka kellelegi ei tee. Teine variant oleks olnud peale määrida soomlaste toodud salvi, mida meil ei müüda. Või kui, siis retseptiga. See on nagu vaseliin, aga kui ma ükskord taipasin tuubi pealt kirju lugeda, siis selgus, et see on hormoonsalv. Tekkis tõrge. Nii olemegi 7 aastat oma puukidele joodiga nõiaringe ümber joonistanud ja borrelioosist oleme siiamaani pääsenud.  Puukentsefaliidi vastu oleme vaktsineeritud.

Maja taga



Nonii. Järgmisel hommikul puugikoht ikka veel sügeles ja küüntega napsasin selle "pea" siis käsikaudu välja, sest hr dr Abikaasa oli juba linna sõitnud. Ja mida ma näen - täiesti terve ühes tükis tilluke puuk! Õnneks kutu. Ja ei teagi ma nüüd, kas puuk heitis hinge joodist või koroona vaktsiinist või ehmatusest, et ta pidi meiega koos teki all öö veetma.



Koroonavaktsiiniga juhtus meil ka naljakas lugu. Läksime vaktsineerima pühas teadmises, et saame Modernat. Süst tehtud, istume ooteruumis ja tuuakse infoleht, mis algab sõnaga Astra... Oehh, see oli just täpselt see aeg, kui riigid hakkasid Astrat ära keelama ja oli minulgi mõte, et kui seda pakutakse, siis vist ei võta. Aga ei tea ka, pigem olime seda meelt, et veab, kui nii nooooooorelt üldse midagi saab. Margi osas oli meie puhul lihtsalt mingi arusaamatus ja ausalt, mitte keegi ei ole mitte milleski süüdi. Mehed, kes meiega koos ootasid, naersid, et nüüd öelge neile, et otsige see vaktsiin üles ja võtke tagasi. 

Ikka maa seest

Umbes ööpäeva olime haiged ka ja mis siis ikka - kui ka muutume kunagi libahuntideks või hakkame helendama, siis tareke metsatukas on selliseks eluks just paras koht. Kuulge, me oleme siin saare peal raketibaasid, radarijaamad, tankikolonnid, tuumaallveelaevad, tsiviilkaitseõppused ja isegi Tšernobõli roosa tuumapilve üle elanud, kas me ei tule siis toime ühe pisikese süstiga?


Kodukontori koristaja

6-tunnine seriaal, kus peategelase ainsaks tegevuseks on
sisse-välja-sisse-välja-sisse-välja joosta - kasside oscarifilm!

Ma ei võta siin pikemalt üles vaktsiini või maskiusu teemat ja igaühel on tõesti õigus arvata, mida ta tahab. Aga ühte nähtust ei ole ma osanud veel mitte kuidagi lahti muukida - et kuidas üks osa inimesi tahavad juba nii pikka aega järjest  ainult negatiivsuses ja rahulolematuses elada? Meil kõigil on vahel nigelamaid aegu ja igaühel võib tõredust ette tulla, aga  siis tulevad ju jälle paremad ajad... Kevadised hetked, naljakad hetked, suured ja väikesed hetked...

Sotsiaalmeedias näen, kuidas viirusega seotud teemasid jagatakse ja kommenteeritakse kibedusega kasvõi viis korda päevas! Mitte midagi muud nagu enam ei ole. Justkui ära tehtud. Kuidas selline kompromissitu, vihane ja põlglik eluviis saab elu paremaks teha või õnnetunnet tekitada? Aga see vist ei olegi tegelikult üldse viiruseteema või mis?




Minul on nüüd uus kaaslane, Kindle nimeks. Hiinast tuli. Mõtlesin, et kas ma ikka harjun ära ja ega ei hakka äkki uue raamatu lõhna või lehe krabinat igatsema, aga ei-ei-ei, väga äge on see e-luger. Muudan lehe valgust ja tooni, reavahet ja tähekuju kui vaja. Saab lõike kopeerida ja märkusi kirjutada. Isegi leht rullib ennast samamoodi edasi, nagu paber. Ja mulle meeldib mõelda, et mul on käekotiga terve raamatupood või raamatukogu kaasas. 



Tegelikult püstitas kaasa mulle maale ausamba või noh kasuliku taiese. See on ikka ilus ja õhuline, mitte nagu mingi laulev tünn. Eriti hästi on ära tabatud minu olemus ja iseloom. Vaadake ise.

Nüüd kirjutan siia ajaloolised ja uskumatud sõnad - ühel nädalavahetusel me ei tahtnudki maale minna. Ega me ei tahtnud linnas ka olla. Tegime siis ühe sõidu otse läbi Saaremaa üles välja - Kihelkonna, Odalätsi allikad, Ninase pank, Panga pank, Saaremaa süvasadam, Tagaranna. Midagi ei ole teha, minule meeldivad pangad altpoolt rohkem, kui ülevalt. Aga seekord trotsisime külma tuult ikkagi pankade servade pääl. Odalätsi allikatel olin esimest korda üldse. Et need Vanapagana jalajäljed võivad ikka nii imeilusad olla!




Kõige rohkem üllatas mind aga Tagaranna küla. Nii ilus ja korras kaluriküla, kus ebasaaremaalikult tihe majadesumm risti-rästi ning kus küla vaim lausa hõljus katuste kohal. Millegi pärast meenutas Viinistut. Ja kui mõnus võib seal veel suvel olla?

Tagaranna tee ääres on endistest veskitest tehtud eit ja taat. Mõned aastad tagasi, siis kui me veel noored olime, tegime ühel kaunil südasuvisel päeval nende juures väikese puhkepeatuse. Siis oli seal avar loopealne oma madala taimerikkusega - käpalised, nõmm-liivatee, kukehari ja minu lemmikud pisikesed mitmevärvilised koldrohu tutid, mida pigem kassikäppadeks kutsutakse. Nojah, seal me siis külitasime  pehmel lõhnaval lillevaibal ja õhkasime, kui ilus on elu. Nüüd on seal äkki mets ja minu meelest piilub veski-taat justkui pisut parastava näoga mändide vahelt.

Aga ütleme nii, et siis olid õied, nüüd on viljad. Meie pisi sai juba aastaseks! Sünnipäeva pidasime veel netis, aga küll saame peagi kokku ka. 





🎈



* Kindlasti üks levinumaid pealkirju eestikeelsetes blogides.