29. september 2016

Minu esimene miljon ja teod

Kunagi, kui väike koolilaps olin, tekkis meil klassis küsimus, et kui palju on miljon? Õpetaja siis seletas, et kui kooli aula põrand laotada üleni ajalehti täis ja kui seal ajalehtedes ei oleks ühtegi pilti ega pealkirja vaid ainult tekst, siis neid tähti olekski seal põrandal kokku miljon tükki. Usun siiamaani, kontrollinud ei ole.

See ongi nüüd see kirjatükk, mille ilmumise ajal täitub mu Google kontol 1 000 000 vaatamist. Seal kontol mul muud ei olegi, kui blogindus. See on muidugi imevähe, kui võrrelda tõsisemate blogijatega. Aga minu ajaraamat ju spetsiaalselt kuulsust ega klikke ei kogu. Pole siin ei reklaami, skandaali ega paljastusi, inglise keelest ja paljudes erinevates sotsiaalmeedia kanalites võimendamisest rääkimata.
Aga pidulik tunne on ikkagi.



Maal oli viimati kõik sume, suine ja rahulik. Kuigi iga kord on sealt nii kahju ära tulla, siis teistpidi võttes jääb viimase tulemise viimane tunne alati põue alles. Ja  miks see tunne ei peaks hea olema, kui õu on korras, maja soe ja saunas veel eelmise õhtu leili hõng sees.

Veel soojendavad hommikused päikesekillud põrandat. Tali võib tulla, kui tahab.




Uus teos saunaseinagaleriis. Autorid 3 a 4 k ja 33 a 4 k.

Pel...u sein kannatab kõike


Hakkas aga uuesti õitsema

Maalipraktika
Aga suuremad teod jäid seekord hoopis linna. Tegelikult pean üles tunnistama, et kuigi olen endast iga hinna eest püüdnud jätta põllunduspõlguri muljet, siis päris nii ikka elada ei õnnestu, et näppu mulda ei pista. Sel aastal läks hoopis imelikult. Peale jaanipäeva pandi äkki uus kasvuhoone õue peale püsti. Eks ma ise olin mingi aeg omaette heietanud, et kui äkki prooviks üle mitme aasta? Ega meie majas ju valjusti mõelda ei või.

Suuremad teod
Juuli algus

Nüüd on tõestatud ka see, et juuli alguses istutatud taimedest saab asja küll. Eks tomati ja kõrvitsa taimed olnud juba akna peal hirmsasti välja veninud ja lavakurgid panin lausa seemnest, aga kõik tegid oma töö ilusasti ära.

Mul oli kunagi üks lapsepõlvesõber, kellel oli kodus kasvuhoones alati kolm asja - soola, pipra ja suhkrutoos. Mõnus istumiskoht ka. Nii mõnigi kord käisime seal nosimas. Jah, tomat suhkruga on samuti täitsa hea. Mu vanaisa tegi isegi sellist toodet nagu värske kurk moosiga. Pani kooritud kurgiviilud plekkkaussi, lisas moosi, pani taldriku kausile kummuli peale ja raputas. See oli siis tema meelest valearbuus. Ja oligi.

Minul sel aastal maitseainetopsid kasvuhoonesse veel ei jõudnud ja oma satsilisel padjakesel istusin ka vaid paar korda, kuni basiilik ja kurk mu sealt välja sõid. Aga sel päeval, kui üks pisike kõigearmsam inimene oma käega päikesesooje tomateid ja kurke korjas, oli kõik see pooleaastane (seemnest viljadeni) taimedega sekeldamine suure kuhjaga tasutud.

Keskpaik

September

Teiseks suureks teoks oli esimene õunamahla laar. Mis viga soojal ajal õuntega toimetada! On ka juhtunud, et on tulnud tuulega võidu pooljäätunud õunu puu alt kokku korjata ja neid siis krankkülmas vees pesta. 110 l mahla on nüüd hoiul. Eelmisel aastal tuli ka väga palju mahla ja mahlatut perioodi ei jäänudki - viimased 4 kotti numbriga 2015 rändasid vaid paar päeva varem päälinna.



110 l
Ja arooniad! Sel ajal, kui mina õunamahla pastöriseerisin ja kotitasin korjas kaasa arooniaid. Hämaraski sahistas seal põõsastes veel, nii et hüüdsin lõpuks, et jäta ikka  lindudele ka midagi! Õnneks on meil kõik hullumeelsed katsetused juba varem tehtud. Lasime nimelt ükskord arooniatest toormahla pressida, aga tuli kuidagi liiga tummine kraam, peaaegu et mehu. No näiteks veini seest ei tahtnud see sade mitte kuidagi ära kaduda. Sel aastal tegime taas seda tõmmise meetodit, aga mitte kirsilehtedega vaid ühe salajase komponendiga. Kui tuleb hästi välja, siis julgen öelda, mida ma arooniatele kaaslaseks panin.

Sügisese rahmeldamise ainuke kompensatsioon on see, et varsti ei tule õues enam mitte midagi  teha. Või noh, teod on siis lihtsalt teistmoodi.

Sünnipäev oli ka. Ütlen Katrin Karisma sõnadega, et minu aastad on minu rikkus. Endli vormis perepilt tuli just täpselt selline välja, nagu see pere on - kes aevastas parajal momendil, kes oli tukkuma jäänud ja kes tegi lihtsalt meelega lolli nägu. Nii armas.









8. september 2016

Loodus ja muud leiud

See on ikka nii hea mõte küsida endalt - kas sa tahaksid, et järgmised 30 aastat su elus oleksid täpselt samasugused, nagu on su praegune elu? Ja kui ei taha, siis VÕTA OTSEKOHE MIDAGI ETTE! Ei ole olemas sellist asja, et kunagi hakkan elama, keegi teeb mu õnnelikuks või mitte midagi ei ole võimalik teha. Aga kui oled praegu rahul, siis pakub iga väiksemgi asi rõõmu ja rasketest asjadest saab kergemini üle.

Meil on või õigemini olid tee ääres tõeliselt vanad ja lääpas ploomipuud. Suurem osa võeti neist maha, mõned kõverikud ootasid veel oma saatust. Õnneks mäletas naaber, et nende puude otsas olevat kunagi eriti magusad r o h e l i s e d ploomid kasvanud. Selle peale ei oleks ise tulnudki, roheline ploom on ju tavaliselt ikka toores ploom. Tegingi siis puude all õhtul väikese silmaterituse (rohelises lehestikus rohelised viljad!). Valguse poole küündivatest ladvatuttidest sain erilise abivahendiga mõned kätte ka. Ja ma ütlen - need ei ole ploomid, vaid on suhkrupommid! Nüüd pean välja nuputama, kuidas allesjäänud puid noorendada ja päästa.


Laupäeval oli plaanis mõnda kaugemasse metsatukka kiigata. Siinkandis on üks ilus mets, kus kõik viitab seenerohkusele. Aga juba kolmandat sügist ei ole me sellest metsast seeni leidnud. Miks nad seal ei kasva? Mõned kilomeetrid eemal aga - palun väga! 

Põdramokad. Jätsime loomulikult metsa.


Puravikud. Tõime kaasa. Koos tigudega.


Ilus ripsmeline maatäht. Tuli kaasa pildi näol.


Ja siis äkki!!!

Palja maa peal, nagu taevast alla sadanud. Ei auku ega sigade songermaad. MIIN!


Kuulsin oma targalt vennalt isegi sellisest võimalusest, et ägedas lahingus võis laskemoon langedes puuharudesse kinni jääda ja kui puu kasvab, siis puistab ta oma kaaslase ühel hetkel maapinnale. Teine võimalus on, et keegi kandis selle siia. Aga kes julgeks?


Nende ridade kirjutamise ajal tuli telekast film 1944. Siin metsades on küll vahel selline tunne, et võid sattuda ajanihkesse ja järgmise seljendiku taga nad seal oma kaevikutes istuvadki. . . Mina igatahes ei imestaks. Kohalik rahvasuu räägib, et just täpselt selliseid seiku siinkandis nähtud ongi. 


Pommigrupp oli juhuslikult Saaremaal. Ei saa ikka loota, et need digirakendused sulle hiljem kogu info ette kannavad. Panin nimelt miini juures GPS-i sisse ja teadsin ka, et Googles on kaart, mis su käigud pärast ette näitab. Ja kuigi see kaart näitas sekundilise täpsusega punaseid täppe, kus ma kükitanud olin, ei näidanud ta neid punkte numbriliste koordinaatidena. Mitme seletamise peale leidis pommigrupp sõjamoona siiski üles ja nagu hiljem kohalikust lehest lugesin - hävitas selle kohapeal.




Peale värske sirmikusnitšli söömist hakkasin ülejäänud seeni puhastama, seejärel neid marineerima ja seejärel viskasin veel 9 purki õunamoosi valmis teha. Et ikka veel rohkem aega läheks ja veel keerulisem oleks, tegin selle moosi karamellilisandiga. Näha on, et pärast sellist maratonvekkimist valmistoodangust enam pilte teha ei jõudnudki.

Seda märkasime enne uinumist küll, et kass on kadunud. Lae alt ei osanud kohe nagu otsidagi. Oli teine avastanud, et uus soemüür on küllaltki lai ja et sealt on hea väikeste inimeste toimetamist jälgida.

Kakk Walter

Pühapäeval läksime kalale. Sadamakai serv oli täies pikkuses kormorane täis ja samas kõrval lossutasid betooni peal suured kalakajakad. Mees ei tahtnud vist minu suurt hasarti rikkuda, kuid ütles siiski vaikselt omaette: mnjaa, kui siin meres kala oleks, siis n e e d ei istuks praegu seal kai peal reas. No loogiline ju. Aga me proovisime ikka.






Ka pühapäev sai lõunasse ja linnas ootasid hoovi peale toodud talvepuud. Küll nad selle 30 aasta jooksul, mil me ikka samamoodi edasi elada tahaksime, ka rohkem mugavaid ja odavaid kütmis- jmt lahendusi välja mõtlevad. No näiteks sellise vedeliku või pulbri, mille valad ahjus puusülemile peale ja see muudkui põleb ja põleb ja põleb terve talve läbi. Oojaa, ma tean, et lihtsa energia saamine on maailma suurimaid ülesandeid, aga on ka varem siin ilmas igasuguseid asju leiutatud.