1. juuli 2014

29. mai 2014




Tallinna sõites, umbes poolel teel praamini, on kaks naaberküla, kust on pärit minu vanemad ja kus elasid mu vanaemad ja vanaisa. Ühes neist küladest elasin minagi oma esimesed mäletatavad eluaastad ja see aeg oli otse loomulikult maailma kõige armsam aeg. Seda küla nimetan ma kodukülaks. Kogu elu hiljem sealt külast läbi sõites vaatasin ma alati bussi- või autoaknast heldinult oma kodupaika ja näitasin seda võimalusel ka kõigile teistele. Mõnele paraku korduvalt. Nii et mõned kilomeetrid varem, hakkab reisikaaslane juba kavalalt naeratama - kas ta jälle peab selle sama loo ära kuulama!? Ja nii juba oma 40 ja + aastat. Alati ja iga ilmaga. Isegi, kui pimedas sealt läbi sõitsin, siis ikka tunnetasin, et ongi õige koht ja vaatasin, vaatasin, vaatasin... Näen oma kodukanti suuresti sellisena, nagu ta kunagi oli ja ega ta ju palju muutunud ei olegi, ainult maantee on teises kohas ja suur kivi, mille ümber me lastena mängisime, ei ole enam üldse suur. 

Täpselt aasta tagasi kevadel sõitsin jälle Kuressaarest Tallinna. Oli imeilus kevadilm. Ja kodukülast läbi sõites tundsin kuskil südame ümber äkki lausa füüsilist valu - ma tahan MAALE! See isegi ehmatas ja häiris - mul ei olnud ju mitte mingit võimalust maale elama minna, ega isegi seal kuskil puhkust veeta. Sugulasi seal ju küll elab, aga kelle kaela peale sa siis niimoodi lähed? Tahtsin päriselt. Vaatasin isegi Maa-ameti kaardiserverist maatükke ja kinnisvaraportaalides surfasin ikka ka, aga kõik see oli pigem selline ulmeline unistamine. Õnneks ülejäänud sõidukordadel nii valus see igatsus enam ei olnud, aga rohkem või päriselt maal-olla-tahtmine on meil mehega alati olnud. 

Eile sõitsin jälle Tallinna poole. Lugesin ninapidi telefonist uudiseid, kui äkki avastasin - oleme juba peaaegu Orissaares ja ei Ratla küla ega Tagavere küla ei olnud mina märganud mitte silmanurgastki! Kiiresti jõudis kohale, et see oli justkui hüvastijätt või lahtilaskmine. Nüüd on mul ju uus vana küla ja uus vana kodukoht. Oli kergendus ja oli südamerahu. Oma koduküla ja vanavanemate talukohti armastan ma elu lõpuni ja ilusaid mälestusi noist aegadest ei võta meilt keegi. Aga enam ei ole rahutust ja valusat igatsust. Me ei otsinud endale maakodu üldsegi spetsiaalselt. Ta oli lihtsalt ühel päeval saadaval ja ootas meid ära. Kõik, mis enne tundus võimatuna, oli äkki võimalik, lihtne ja loomulik. Sest olime mõlemad seda SÜDAMEGA soovinud. 

Nädalavahetusel olin pool päeva maal üksinda. Toimetuste vahel istusin kohvitassiga sooja palkseina äärde ja äkki kostis mingi tuttav mühin. Puud kohisesid! Kuidas ma olin selle hääle küll ära unustanud!? Nojaa, on ka meie väikeses linnas suuri puid ja park ja sealgi puud sahisevad, kuid see pole see. Linnahääled on ikka linnahääled. Tõeline põlispuude kohin koos taustal olevate metsahäältega on nagu hea muusika. Mitte miski ei riiva kõrva, mitte ükski heli ei ole võlts. Nagu hääled, nii sobivad ka looduses kõik värvid omavahel ideaalselt kokku, vaatamata sellele, et värvitoone on seal tuhandeid, miljoneid... Peaaegu, et nägin suure vahtra all oma lahket vanaema, kes õuepliidil rõõmsalt naeratades pannkooke küpsetab, endal kirju põll ees, valge rätik kuklasse seotud ja päikesekillud tumepruunides silmades sädelemas. Ja nüüd saan mina olla see rõõmus ja rahulik vanaema... 

Kuigi... minust ei saa vist kunagi põllekandjat, mul ei olegi sellist asjandust ja ei taha ka. Meie väikese E. mälestustesse jääb võib olla hoopis laiguliste pükste- ja polaroid päikeseprillidega vanaema, kes spinninguga kala püüab või Twitteris säutsub või naabrimehe karmoškast mõnd poplugu välja kääksutada üritab. Aga  lindude, metsa, mere ja põlispuude hääled ja värvid on kindlasti sama võimsad ja meeldejäävad temalegi. 







































































Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar