Söömad-joomad salve

Ühel päeval mõtlesime, et vaataks õige suurelt ekraanilt oma reisipilte ja filmiklippe. Seks puhuks tellisime endale kaks erinevat komplekti sushit, mis oli Krimmi reisil üks meie parimatest maitseelamustest olnud. Mingid suuremat sorti sushi-asjatundjad me ju ei ole, aga  sealmail tuli ettekandjaga ka üks vaidlus maha pidada. Tellisime nimelt piltidega menüüst, aga ettekandja vaidles tuliselt vastu, et see ei ole üldse mitte sushi. Need, mida nemad pakuvad on hoopiski roliki! Ja sushi on see piklik riisipätsike, millel kalalõik peal. Igatahes sealsed suitsuangerja roliki´d ning mingi udupeeneteralise ja erkpunase kalamarjaga kaetud roliki`d olid lihtsalt va-pus-ta-vad.

Meie kodusele pühale üritusele oli aga ennast otse loomulikult kohale sättinud ka Mr Murphy isiklikult. Esiteks ei leidnud me oma majapidamisest üles seda üht ja ainumast juhet, mis oleks pildi arvutist ekraanile viinud, nii et vaadata tuli ikkagi kaelad õieli arvutist. Ja teiseks see õnnetu sushi! Hallidest, pisikestest, maitsetutest plönnidest ma üldse ei räägi, aga mehe hävitav hinnang oli, et isegi wasabi oli Krimmis parem! Noojah, mis kõik küll soojal maal puhates parem ei ole, aga ikkagi. Ma peaaegu usun, et meie kohalikus söögikohas oli lihtsalt halb päev, sest mõni aeg hiljem saime maitsta sealset pitsalõiku ja see oli küll täitsa hea. Sussidest ega rolikitest ma pilti panema ei hakka, aga supi pildid on seepärast, et loorber on oma käega põõsalt korjatud.

Meie kasvumajakene on oma töö selleks korraks lõpetanud. Mõni tomat, till, basiilik ja petersell sealt veel tilgub, aga targem oleks juba otsekohe kõik tühjaks lüüa, sest mida aeg edasi, seda rohkem hallitust jm taimevaenulikku sinna tekib. Maalt me sel aastal piparmünti ei saanud, aga linnas õnnestus üks platsike seda teisel katsel üles kasvatada. Esimesest saagist tundsin tagantjärgi vaid tugevat mündilõhna, kui sellest kogemata niidukiga üle lasin.

Nädalavahetusel maale minnes olin otsustavust täis - seened ja ainult seened huvitasid mind. Ei oleks üldse vaja olnud muretseda - seeni oli nii, et astumisruumigi nappis. Kohati tundus, et teistest galaktikatest on meile seeneridade ja -ringide näol sõnumeid saadetud. Mere äärest mändide vahelt tõin ämbritäie liivtatikaid ja porgandriisikaid ning teisel päeval toodi metsast ämbritäis kollariisikaid ja kuuseriisikaid. Kuna seenekorjamine käis kähku, siis oli mahti ka muru niita ja õunu korjata. Muruniitmine on küll juba rohkem nagu silotegemine, aga tegemata ka jätta ei saa, sest langevad vahtralehed juba pressivad peale.

Tume helvell

Maja ümber muru sees ja kändud otsas kükitas hulgi ei midagi muud, kui jällegi seeni. Ülemöödunud aastal liigitasin need ükskõikselt mingiteks rädiseenteks. Eelmisel aastal hakkasin interneti abil liiki määrama ja jõudsin järeldusele, et nad on ühed kahest - kas kännumamplid või jahutanukad. Esimesed väga head söögiseened, teised umbemürgised. Samas omavahel pea äravahetamiseni sarnased. Sel aastal otsustasin asja ära otsustada. Ehk et kuna need seened kasvasid lehtpuu kändudel, siis lugesin nad kännumampliteks, korjasin ära ja lõin koos või ja sibulaga pannile. Maitse oli muidugi hea, aga igaks tagumiseks juhuks ma neid mehele maitsta ei andnud. Et kes siis kassi linna viiks, kui kaks tükki lääbakil on. Jõudsin ennast isegi kiruda, et peab siis inimene igasugust jama endale näost sisse ajama! Korra justkui pööritas pea ka, aga kutsusin ennast kohe korrale, et ole nüüd rahuloldav (nagu mu vanaema ikka ütles), seente jalad olid ju tugevad. Jahutanukas olevat habras. Noh ja kuna ma praegu, mitu päeva hiljem täie tervise juures neid ridu kirjutan, siis meie aia vallutanud seen on kindlalt hea söögiseen nimega kännumampel!

Mäletate, kui kirjutasin, et korrastasime ühel nädalavahetusel vana laudaaseme ja istutasime sinna midagi, millel juuri, oksi ja lehti ei olnud? Need olid tegelikult haavapakud, mis olid seenemütseeliga kokku tehtud. Kuna jäime oma istutamisega hiljaks, siis olime kindlad, et enne järgmist aastat me pakkude küljes seeni ei näe ja mingi võimalus oli ka, et üldse ei näe. Aga nägime oma austerservikud siiski ära ja seeneseljanka põhjaks nad koos kännumamplitega purki said.

Ja siis ühel õhtul peale tööd tegime linna aia viljapuudele tšap-tšarap ja järgmisel õhtul tõime mahlatöökojast pastöriseeritud õuna-pirni mahlaga täidetud säilituskotid koju. 110 l nagu maast leitud.

Aga kas te teate, mitu muna jääb terveks, kui 10-ne munakarp maha kukub? 33 tk loomulikult!

Sest kolm karpi ju ei kukkunud maha:)

Vaatasin maal üle ka termokohvri sisu. Sel suvel tagavarad eriti ei vähenenud, nüüd on päramine aeg hakata kraami välja vahetama. Võtsin kastist kohe pika käega kõige pealmise asja ja muntserdasin kokku pisikese laubaõhtase lahja koogi.

See kõik oli eelmise nädalavahetuse lugu. Sel nädalavahetusel oli kändude otsas veelgi rohkem seeni, aga enamus juba ussised. Lehti oli langenud, ilm oli soe, päike paistis ja lilled võtsid varasest sügisest viimast.

See, kuidas me tavaliselt maalt ära tuleme, ei ole üldse mingi hops ja minek. Väga palju on vaja meeles pidada ja teha:

Leivakapp tühjaks
Kassi kausid tühjaks
Külmkapp tühjaks ja seinast välja
Pistikud välja
Pump välja
Boilerid välja
Raadiod kinni
Prügikott kaasa
Must pesu kaasa
Seened, marjad jmt kaasa
Lauad puhtaks (sestmuidutulebhiirjajätabigapuruasemelekaka)
Lilledele vett
Kardinad koomale
Puud tuppa
Hakatused ahjude alla
Nimekiri kaasa (mida järgmine kord tuua)
Uksed lukku
Sigade raadio mängima
Iga nurga peal õhata, kui kahju on ära minna
Ja kindlasti midagi veel...

Ahjahh, kass kaasa!!!

Ja ei ole siis mingi ime, kui hämarast esikust, vingerdav kass süles, kiiruga just niimoodi minema kappad:

#tunnebendveidihulluna