Vikerkaare all ja taga

Nüüd on siin ajaraamatus selline koht, kust ma ei oska edasi minna. Ei oska alustada, aga ei saa ka alustamata jätta. Ei tea, kuidas ja mida öelda, aga ütlemata ka ei taha jätta. Sest see ei oleks õige. Veelgi vähem tahaks ma mingit salapära tekitada. Aga ükski lause ei tundu piisavalt õige.

Mu isa lahkus. Sinna, kust enam tagasi ei tulda. See juhtus kuu alguses ühel väga tormisel, kuid heledal päeval. See ei olnud ju väga ootamatu, lähedasemad teadsid tema ja ka meie aastatepikkust võitlust, mis tundus kohati, nagu oleksime Ameerika mägedel. Tegelikult tuli ta ju kordi ja kordi oma diagnoosidega rasketest seisudest välja ja täielikku lootusetuse tunnet ei jõudnud vähemalt mina ja tundus, et ka tema ise õnneks tunda. Ta vajas lõpuks täpselt samasugust hoolt, nagu väike beebi, aga ma olen nii tänulik, et me saime perega kõike seda ise teha ja vana mees sai rahulikult lahkuda oma puhtas, soojas kodus, oma pesas, oma kaasal käest kinni hoides...

 Siin ajaraamatus ei kohta ju tavaliselt ängi ja masendust, kuigi nii mitmeidki kirjatükke kirjutades on mu süda tegelikult oi kui raske olnud. Näiteks eelmist postitust kirjutades... mis oli ju iseenesest päris lõbus kirjatükk, eksole? Ja need suvised rõõmsad reisid - ka neil oli pidevalt murekild kaasas. Selline kirjutamine on mulle lihtsalt abiks olnud ja läheb tänanegi jutt siit edasi palju helgemalt. Muidugi on kurb, muidugi on kogu aeg meeles, aga süda ei valuta enam. Sest meile anti rohkem kui kolm aastat palju koos olla. See oli pikk hüvastijätt.

Möödunud nädala lõpp oli kirju ja armas, sest meie noored pered tulid jälle koju ja nii meie linna- kui maakodu ümber toimus suur autoralli. Kõik me pidime oma liikumistes arvestama küll teede sulgemisi, küll rahvamasside rändamisi. Meie väike E. käis ja vaatas ka lossipargi juures esimesed kiiremad autod ära ja seejärel toodi ta koju, kus me siis kolmekesi (kiisu ikka ka) ahjupaistel mõnusalt õhtut veetsime.

Üks mäng oli meil selline, et väikesed ponid elasid ja seiklesid mägedes (loe: kirju päevateki voltide vahel). Äkki ütles helesinine poni roosale ponile ärevalt: Kuula! Mis hääl see oli!?! Roosa poni, kes oli kangesti minu häälega, küsis, et no mis hääl see siis oli? Helesinine poni aga vastas  väga salapäraselt, et see hääl oli üks h-ä-b-e-m-a-t-u hääl!!! Pärast selgus, et see häbematu hääl on küllaltki hirmus hääl. Siis oligi õige aeg sekkuda suurel, tugeval trollil nimega Biggie, kellel oli kaenlas pisike roheline mr Dinkles ja koos rahustasid nad hirmunud ponid ilusasti maha.

Külmkapile joonistati uus pilt ka. Kunagi ei tasu nelja ja poolesele öelda, et oi, kui ilusa õunaussi sa joonistanud oled, sest õunauss võib osutuda hoopiski imekauniks merineitsiks. Ja tänapäeva lapsed ei joonista kodumajaks enam ammugi viilkatusega tarekest, mille korstnast suits otse taeva poole tõuseb, vaid hoopis ühe korraliku kõrghoone. Kui lõpuks Biggie, Barbie, poni, kipskassike, Elsa, kits, aknaraam ja võtmehoidja olid teki alla magama pandud, oli aeg ka ise tuttu minna. 

🐛


Maale tulla oli  teistmoodi tunne. Loodus ühtaegu teeb meeled hellaks kui ka lohutab. Panin riiulisse tagasi raamatud, mida paps vahelduva eduga viimasel aastal uuesti lugeda tahtis.

Vanaisa varandus

Aga ralli tõi meie küla vahele sellise rahvusvahelise möllu, et polnud mahti kurvastada. Vahepeal ei toimunud siin teedel võidusõitu üle 15 aasta, see siin oli 50-nda juubeliralli viimane kiiruskatse - otse meie sauna ja puuriida taga! Vihm jäi järele, ilm oli soe, lauale poetati head-paremat, grill tossas ning saun oli samuti kuum.

Meie maa servi mööda hakkas kogunema ja ennast paika sättima igasugust rahvast. Arutasime, et oleks pidanud igaühele reha kätte andma. Aga naaberküla mees ütles, et kui igaüks oleks kasvõi ühe lehe üles korjanud, oleks kah õu puhtamaks saanud. Vaat nii palju inimesi nähti sel õhtul meie vaikses väikses külakeses.

Kõige varasemad tulijad olid (pressi)fotograafid. Keegi hüüdis õunapuu alt Hello! ja paigutas ühe kaameratest puu otsa punast silma vilgutama. Pikkade torude- ja vihmakiledega varustet mehi jalutas tähtsalt üle meie õuemuru. Ega meil ei olegi ju aeda ümber. 

Naaberkülast tuldi kambaga läbi metsa ja ühel väikemehel olid jalad märjaks saanud. Sai siis toast kuivi sokke otsitud. Oli vennastumist, oli õestumist. Naljatati, naerdi, mina koos teistega, samal ajal torkas südames, kui silmanurgast nägin, et kellegi lapsed isa tehtud kiigel kiikusid... Jah, just täpselt niimoodi lähebki elu edasi.

Mu poolkuival hibiskuse  veinil oli minekut. Ühe pudeli ja pokaalid pistsin pihku sakslastest paarile, kes ilmselgelt nautisid rohkem teineteist kui rallit. Maja ette pingile poetasin neile pehme istumise aluse ka. Lõpuks läksid nad koos lastega hoopistükkis soojaks köetud tuppa istuma ja meie vanu albumeid vaatama. Laste hinnang oli - gemütlich!

 

Ott Tänak isiklikult meie külatänaval

Aga sai möödanikuks ka see möll, rahvas läks ülemeelikult hõigeldes laiali ja meie soomlastest naabrid pääsesid tõkke tagant tulema, et oma 700-kilomeetrisest reisist ka viimane kilomeeter koduni sõita. Läksin sauna, leiliruumi aknast paistis viimane ehakuma. Üle õue tulin pea kuklas, nagu alati, olgu taevas milline tahes. Kord vilguvad kauged tähed, kord värskendab kuumavat nägu vihm või jahutab lumi. Oli vaikne, ilus ja rahulik.

 ❤