See on ikka nii hea mõte küsida endalt - kas sa tahaksid, et järgmised 30 aastat su elus oleksid täpselt samasugused, nagu on su praegune elu? Ja kui ei taha, siis VÕTA OTSEKOHE MIDAGI ETTE! Ei ole olemas sellist asja, et kunagi hakkan elama, keegi teeb mu õnnelikuks või mitte midagi ei ole võimalik teha. Aga kui oled praegu rahul, siis pakub iga väiksemgi asi rõõmu ja rasketest asjadest saab kergemini üle.
Meil on või õigemini olid tee ääres tõeliselt vanad ja lääpas ploomipuud. Suurem osa võeti neist maha, mõned kõverikud ootasid veel oma saatust. Õnneks mäletas naaber, et nende puude otsas olevat kunagi eriti magusad r o h e l i s e d ploomid kasvanud. Selle peale ei oleks ise tulnudki, roheline ploom on ju tavaliselt ikka toores ploom. Tegingi siis puude all õhtul väikese silmaterituse (rohelises lehestikus rohelised viljad!). Valguse poole küündivatest ladvatuttidest sain erilise abivahendiga mõned kätte ka. Ja ma ütlen - need ei ole ploomid, vaid on suhkrupommid! Nüüd pean välja nuputama, kuidas allesjäänud puid noorendada ja päästa.
Laupäeval oli plaanis mõnda kaugemasse metsatukka kiigata. Siinkandis on üks ilus mets, kus kõik viitab seenerohkusele. Aga juba kolmandat sügist ei ole me sellest metsast seeni leidnud. Miks nad seal ei kasva? Mõned kilomeetrid eemal aga - palun väga!
Põdramokad. Jätsime loomulikult metsa.
Puravikud. Tõime kaasa. Koos tigudega.
Ilus ripsmeline maatäht. Tuli kaasa pildi näol.
Ja siis äkki!!!
Palja maa peal, nagu taevast alla sadanud. Ei auku ega sigade songermaad. MIIN!
Kuulsin oma targalt vennalt isegi sellisest võimalusest, et ägedas lahingus võis laskemoon langedes puuharudesse kinni jääda ja kui puu kasvab, siis puistab ta oma kaaslase ühel hetkel maapinnale. Teine võimalus on, et keegi kandis selle siia. Aga kes julgeks?
Nende ridade kirjutamise ajal tuli telekast film 1944. Siin metsades on küll vahel selline tunne, et võid sattuda ajanihkesse ja järgmise seljendiku taga nad seal oma kaevikutes istuvadki. . . Mina igatahes ei imestaks. Kohalik rahvasuu räägib, et just täpselt selliseid seiku siinkandis nähtud ongi.
Pommigrupp oli juhuslikult Saaremaal. Ei saa ikka loota, et need digirakendused sulle hiljem kogu info ette kannavad. Panin nimelt miini juures GPS-i sisse ja teadsin ka, et Googles on kaart, mis su käigud pärast ette näitab. Ja kuigi see kaart näitas sekundilise täpsusega punaseid täppe, kus ma kükitanud olin, ei näidanud ta neid punkte numbriliste koordinaatidena. Mitme seletamise peale leidis pommigrupp sõjamoona siiski üles ja nagu hiljem kohalikust lehest lugesin - hävitas selle kohapeal.
Peale värske sirmikusnitšli söömist hakkasin ülejäänud seeni puhastama, seejärel neid marineerima ja seejärel viskasin veel 9 purki õunamoosi valmis teha. Et ikka veel rohkem aega läheks ja veel keerulisem oleks, tegin selle moosi karamellilisandiga. Näha on, et pärast sellist maratonvekkimist valmistoodangust enam pilte teha ei jõudnudki.
Seda märkasime enne uinumist küll, et kass on kadunud. Lae alt ei osanud kohe nagu otsidagi. Oli teine avastanud, et uus soemüür on küllaltki lai ja et sealt on hea väikeste inimeste toimetamist jälgida.
 |
| Kakk Walter |
Pühapäeval läksime kalale. Sadamakai serv oli täies pikkuses kormorane täis ja samas kõrval lossutasid betooni peal suured kalakajakad. Mees ei tahtnud vist minu suurt hasarti rikkuda, kuid ütles siiski vaikselt omaette: mnjaa, kui siin meres kala oleks, siis n e e d ei istuks praegu seal kai peal reas. No loogiline ju. Aga me proovisime ikka.
Ka pühapäev sai lõunasse ja linnas ootasid hoovi peale toodud talvepuud. Küll nad selle 30 aasta jooksul, mil me ikka samamoodi edasi elada tahaksime, ka rohkem mugavaid ja odavaid kütmis- jmt lahendusi välja mõtlevad. No näiteks sellise vedeliku või pulbri, mille valad ahjus puusülemile peale ja see muudkui põleb ja põleb ja põleb terve talve läbi. Oojaa, ma tean, et lihtsa energia saamine on maailma suurimaid ülesandeid, aga on ka varem siin ilmas igasuguseid asju leiutatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar