Selle loo pealkiri pidi esialgu olema: Täna olen ma vihane! Sellise pealkirjaga oleks ma muidugi saanud tohutult palju lugejaid. Aga siis hakkasin mõtlema, et pole mul vaja siia maailmaruumi lahti päästa sellist negatiivsust. Ka kõik need järgmised pealkirja projektid - Tule taevas appi! No mida veel!? ja Aga ma nüüd ütlen! - olid kõik sellised.. noh.. nii..
Astun mina siis nobedalt niiduki järel ja mõtlen, et küll on hea, et meil murutraktorit ei ole. Kõik nädala (töö)mõtted lahustan ma siin niiduki taga sammudes ära. Mõõtsin ära, et üks ots on 50 sammu ja niidutriipusid tuleb maja ümber ka oma 50 tk ära, nii et 2500 sammu ja elu ongi lill. Tegelikult ongi lill, ka ilma nende sammude- ja triipudeta, sest ka nii palju head on viimasel ajal toimunud. Aga võib olla just selle pärast olingi valmis oma teravamad mõtted täna välja käima, et puhkus ja head asjad andsid selleks pealehakkamist.
Siinkohal kirjeldasin ma päris pikalt seda hullu lugu ja veel mõnda lugu ja seletasin, kuidas peaks kõik see maailm üleüldse loodud olema ja mida kõike ma nüüd maailma parandamiseks ette võtan. Siis jõudis kätte saunaaeg ja jutt jäi oma kirglikku järge ootama.
Saunast tulles aga kustutasin kogu selle pinge siit ära, sest oli ta vist koos seebiveega lõpuks lihtsalt minema voolanud. Ja pealegi sai lugu üle õue tulles ju sootuks uue pealkirja. Nimelt kustutasime õuetuled ära ja vaatasime tükk aega tähti. Kaks tükki langesid alla kah. Ja mida ma avastasin - meie tareke on ehitatud täpselt Linnuteega samale joonele! Teadsin ju küll, mis ilmakaarte suunas me maja asub, kuid ilmakaared ei ole ju nii selgelt jutina taevasse joonistatud. Läheks kirjutaks kohe postkastile selle uue aadressi: Linnutee galaktika, planeet Maa, riik Eesti, maakond Saare jne.
Peab muidugi ütlema, et suur eufooria on siin maal nüüd mööda läinud. Enam ei lehvita me igale mööda sõitvale autole, vahel sai tehtud seda koguni kahe käega korraga. Ja ma ei garanteeri, et ma vahel ise samal ajal ühe koha peal üles-alla ei hüpanud. Praegu muigan, et mida võisid mõelda mõned kohalikud, kes siit oma asjatoimetuste pärast päevas 3-4 korda mööda sõitsid. Aga mõtlesid, mis nad mõtlesid - vastu lehvitasid nad alati. Nüüd raatsime siit juba isegi pisut ära käia. Näed, kaluritepäeval käisime, aastapäeval käisime lausa linnas restoranis söömas ja laupäeva õhtul tegime randa pisikese muinastule. Kuigi ka esimesel aastal tegime tulevärki, aga rohkem nagu häda sunnil, sest aastavahetusest oli osa ilutulestikku järele jäänud.
Seekordne muinastuli oli unistuste tuli. Täpselt vee piiril, mõni valge harjaga laisemat sorti üheksas laine lõket servast sisistamas. Üle vee, Sääre majaka juures nägime suurt tuld, aga Lätist lõkkeid ei paistnud. Paistsid kolm Läti majakat ja mõne laeva tuled, peakohal plinkisid lennukid, kukla taga häälitses ajuti mingi lind ja teisel pool välgutas korraks prožektorit ilmselt meie jahimees. Veel paistis suure mere kohal mingi kollakas kuma, kas tõesti Ventspils?
Lõke oli küll kahele, aga mine tea, mine tea.. Pärast pilte vaadates paistis, et lõkkes oli küll vallatuid tulemehikesi, küll pühalikke leegiprouasid.
Kõik siin maal kordub, kuigi igal korduval aastaajal on ka midagi erinevat. Näiteks vahtratel ei ole sel aastal mitte ühtegi seemet. Pole ime ka, sest eelmisel aastal oli neist maapinnal paks pruun vaip ja mäletate, kevadel kahtlustasin ühel hommikul vahtraseemnete ülestõusu, kui nad kõik ühekorraga õue peal püsti tõusid. Siiamaani kisun väikseid vahtraid lillepüttidest ja pragude vahelt välja.
Seeni on vist päris keskmiselt. Meie lähimas kohas on seeni küll, aga meie ei ole siiamaani veel seeneussidest ette jõudnud. Saagid on väiksekesed ja ongi hea. Ühel nädalavahetusel leidsime oma pakumööbli küljest värsked puuseened. Natuke uurimist ja pilt oli selge - soomustorik, värskelt söödav. Ja mitte üksnes söödav, jummala maitsev oli!
Maja taga kasvavad mingid seened veel, aga need näevad sellised välja, et isegi kui öeldaks, et need on söödavad, ma neid süüa vist ei tahaks. On sellised seest tühjad õrnad mullikesed. Kas keegi teab nende nime?
Esimesel kevadel tormituules langenud kastanist tehtud lillekünas kasvavad mul kuumaasikad. Nemad tulid ka meile kogemata, olid jugapuude mullapalli küljes. Need ei mõtlegi vist õitsemist ja kandmist lõpetada.
Mul jääks vist väga palju aega üle, kui kogu aeg midagi juhuslikult ja iseenesest ei tuleks. Näiteks linnas on meil see terrassikekataend, kuhu ilmuvad aeg ajalt igasugused viljad. Kurkide marineerimise võtsingi seekord maal ette, siin ju mädarõigas maa sees, mustsõstralehed põõsal ja vesi kaevus. Ja hommikuti, kui mina veel unenägude üle imestan (näiteks nägin maal unes, et me ostsime endale veel ühe maakodu ja see ei olnud kõige rõõmsam tunne), ilmub maja ette uus seeneports.
Suve üks tippsündmuseid oli ikkagi see, et meil käisid väärikad külas. Kõik kolm 80+ ja väga vaprad. Ema ja isa on tublid, püüavad igal aastal siin korra ikka ära käia, kuigi kasutavad igapäevaselt läpakat ja vaatavad internetist mu pilte ja ajaraamatut.
Tädi tuli kõige kaugemalt, tema sõit oli oma 100 km pikk ja pärast sama tee tagasi ka. Kui me kesksuvel tema sünnipäeval käisime, siis olime me selles külas ja selles talus, kust minu helgeimad lapsepõlvemälestused ja maaigatsus just pärit ongi. Seal tunnen ma alati oma mustasilmse vanaema kohalolekut. Mul tekkis hiljem üks kaval plaan ja ma palusin endale vanaema talu seina äärest tükikese floksipõõsast kaasa tuua. Istutasime selle kõik koos meie teiste floksidega sama rea peale. Ilus päev oli ja olgugi, et uus floks on valkjat värvi ja roosa südamikuga, on need nagu rõõmsad silmad ja meenutavad nüüd alati kallite inimeste kohalolekut.
Leeklilli (flokse) on mu kollektsioonis nüüd kuute värvi. Kaks värvi - oranž ja helelilla on veel puudu, siis rohkem pole vaja ja ei mahu ka.
Nii need päevad siin maal kulgevad. Veel on soe ja päikest on jälle palju olnud. Mis tähendab seda, et majapalgid on soojad, niiskust ei ole ja kütta ei ole vaja. Tõeline vaikelu. Ületee naabrid tõid meile siniste õitega ürti, et olevat hea teetaim. Olime juba paar korda teed teinud, kui taipasin lõpuks küsida, et mis tee see siis õieti on - ei ole piparmünt, ei ole meliss, aga justkui midagi sinna kanti maitsega. Vastust ei oleks ma elu sees osanud ära arvata - Moldaavia tondipea! Kui tee on vaid õitest tehtud, siis olevat see tassis ilus sinine. Seda peab küll proovima kasvatada.
Kass võib meil päevade viisi kuskil magada või siis tilbendab jalgade ümber, aga kui hakkame linna poole sättima ja kui me aegsasti e n n e asjade pakkima hakkamist toauksi kinni ei pane, kaob ta jäljetult. Viimati nii juhtuski. Meie hüüdsime kahel häälel kassi, aga kohale tuli hoopis soome naaber. Muretses temagi, et kus see teie kissa Robby siis jälle läinud on? Nende majas oli mõni aeg tagasi üks suvekülaline ja kui see õues kohvi jõi, ehmatas ta ära, et mis loom see nüüd küll õue peale tulnud on - kassi näoga, aga puudli kehaga!? Ikka meie Robby, kes see muu. Meie Robbyl oli muide ka lumivalge kaksikvend ja vot see valge oli tõesti peale pügamist nagu puudlikene. Kahekesi koos olid nad aga lihtsalt võrr-ra-tud, kuid valge lumepall Bobby on kahjuks juba mitu aastat vikerkaare taga. . .
Järgmine või ülejärgmine postitus kannab pealkirja: Minu esimene miljon. Jah, minust on saamas miljonär. Kogunud olen seda miljonit 3 aastat ja 4 kuud ja seda kõike vaid blogides. Viimased kümned ja sajad tuhanded on tulnud juba õige kiiresti.
Siinkohal kirjeldasin ma päris pikalt seda hullu lugu ja veel mõnda lugu ja seletasin, kuidas peaks kõik see maailm üleüldse loodud olema ja mida kõike ma nüüd maailma parandamiseks ette võtan. Siis jõudis kätte saunaaeg ja jutt jäi oma kirglikku järge ootama.
Saunast tulles aga kustutasin kogu selle pinge siit ära, sest oli ta vist koos seebiveega lõpuks lihtsalt minema voolanud. Ja pealegi sai lugu üle õue tulles ju sootuks uue pealkirja. Nimelt kustutasime õuetuled ära ja vaatasime tükk aega tähti. Kaks tükki langesid alla kah. Ja mida ma avastasin - meie tareke on ehitatud täpselt Linnuteega samale joonele! Teadsin ju küll, mis ilmakaarte suunas me maja asub, kuid ilmakaared ei ole ju nii selgelt jutina taevasse joonistatud. Läheks kirjutaks kohe postkastile selle uue aadressi: Linnutee galaktika, planeet Maa, riik Eesti, maakond Saare jne.
Peab muidugi ütlema, et suur eufooria on siin maal nüüd mööda läinud. Enam ei lehvita me igale mööda sõitvale autole, vahel sai tehtud seda koguni kahe käega korraga. Ja ma ei garanteeri, et ma vahel ise samal ajal ühe koha peal üles-alla ei hüpanud. Praegu muigan, et mida võisid mõelda mõned kohalikud, kes siit oma asjatoimetuste pärast päevas 3-4 korda mööda sõitsid. Aga mõtlesid, mis nad mõtlesid - vastu lehvitasid nad alati. Nüüd raatsime siit juba isegi pisut ära käia. Näed, kaluritepäeval käisime, aastapäeval käisime lausa linnas restoranis söömas ja laupäeva õhtul tegime randa pisikese muinastule. Kuigi ka esimesel aastal tegime tulevärki, aga rohkem nagu häda sunnil, sest aastavahetusest oli osa ilutulestikku järele jäänud.
Seekordne muinastuli oli unistuste tuli. Täpselt vee piiril, mõni valge harjaga laisemat sorti üheksas laine lõket servast sisistamas. Üle vee, Sääre majaka juures nägime suurt tuld, aga Lätist lõkkeid ei paistnud. Paistsid kolm Läti majakat ja mõne laeva tuled, peakohal plinkisid lennukid, kukla taga häälitses ajuti mingi lind ja teisel pool välgutas korraks prožektorit ilmselt meie jahimees. Veel paistis suure mere kohal mingi kollakas kuma, kas tõesti Ventspils?
Lõke oli küll kahele, aga mine tea, mine tea.. Pärast pilte vaadates paistis, et lõkkes oli küll vallatuid tulemehikesi, küll pühalikke leegiprouasid.
Kõik siin maal kordub, kuigi igal korduval aastaajal on ka midagi erinevat. Näiteks vahtratel ei ole sel aastal mitte ühtegi seemet. Pole ime ka, sest eelmisel aastal oli neist maapinnal paks pruun vaip ja mäletate, kevadel kahtlustasin ühel hommikul vahtraseemnete ülestõusu, kui nad kõik ühekorraga õue peal püsti tõusid. Siiamaani kisun väikseid vahtraid lillepüttidest ja pragude vahelt välja.
Seeni on vist päris keskmiselt. Meie lähimas kohas on seeni küll, aga meie ei ole siiamaani veel seeneussidest ette jõudnud. Saagid on väiksekesed ja ongi hea. Ühel nädalavahetusel leidsime oma pakumööbli küljest värsked puuseened. Natuke uurimist ja pilt oli selge - soomustorik, värskelt söödav. Ja mitte üksnes söödav, jummala maitsev oli!
Maja taga kasvavad mingid seened veel, aga need näevad sellised välja, et isegi kui öeldaks, et need on söödavad, ma neid süüa vist ei tahaks. On sellised seest tühjad õrnad mullikesed. Kas keegi teab nende nime?
Esimesel kevadel tormituules langenud kastanist tehtud lillekünas kasvavad mul kuumaasikad. Nemad tulid ka meile kogemata, olid jugapuude mullapalli küljes. Need ei mõtlegi vist õitsemist ja kandmist lõpetada.
Mul jääks vist väga palju aega üle, kui kogu aeg midagi juhuslikult ja iseenesest ei tuleks. Näiteks linnas on meil see terrassikekataend, kuhu ilmuvad aeg ajalt igasugused viljad. Kurkide marineerimise võtsingi seekord maal ette, siin ju mädarõigas maa sees, mustsõstralehed põõsal ja vesi kaevus. Ja hommikuti, kui mina veel unenägude üle imestan (näiteks nägin maal unes, et me ostsime endale veel ühe maakodu ja see ei olnud kõige rõõmsam tunne), ilmub maja ette uus seeneports.
Suve üks tippsündmuseid oli ikkagi see, et meil käisid väärikad külas. Kõik kolm 80+ ja väga vaprad. Ema ja isa on tublid, püüavad igal aastal siin korra ikka ära käia, kuigi kasutavad igapäevaselt läpakat ja vaatavad internetist mu pilte ja ajaraamatut.
Tädi tuli kõige kaugemalt, tema sõit oli oma 100 km pikk ja pärast sama tee tagasi ka. Kui me kesksuvel tema sünnipäeval käisime, siis olime me selles külas ja selles talus, kust minu helgeimad lapsepõlvemälestused ja maaigatsus just pärit ongi. Seal tunnen ma alati oma mustasilmse vanaema kohalolekut. Mul tekkis hiljem üks kaval plaan ja ma palusin endale vanaema talu seina äärest tükikese floksipõõsast kaasa tuua. Istutasime selle kõik koos meie teiste floksidega sama rea peale. Ilus päev oli ja olgugi, et uus floks on valkjat värvi ja roosa südamikuga, on need nagu rõõmsad silmad ja meenutavad nüüd alati kallite inimeste kohalolekut.
Leeklilli (flokse) on mu kollektsioonis nüüd kuute värvi. Kaks värvi - oranž ja helelilla on veel puudu, siis rohkem pole vaja ja ei mahu ka.
Linnas heitis meie Valge Klaar kõik õunad ühekorraga maha ja seekord tõime me need metssigade söötmisplatsile. Eks käi seal kährikuid, kitsi, hirvi ja rebaseid ka. Olen proovinud teha neist õuntest mahla, ka pooltoorestena, aga ei ole hea mahl. Ja palju sa seda moosigi teed. Ära kaubelda õnnestus ainult 3 ämbritäit, kõigil uputab. Maal on ka üks vana kõverik õunapuu, sellelt raputasin samuti õunu alla ja viisime kärudega teiselegi söötmisplatsile. Las siis maiustavad seal ja ehk ei tule õuemuru ümber pöörama.
Nii need päevad siin maal kulgevad. Veel on soe ja päikest on jälle palju olnud. Mis tähendab seda, et majapalgid on soojad, niiskust ei ole ja kütta ei ole vaja. Tõeline vaikelu. Ületee naabrid tõid meile siniste õitega ürti, et olevat hea teetaim. Olime juba paar korda teed teinud, kui taipasin lõpuks küsida, et mis tee see siis õieti on - ei ole piparmünt, ei ole meliss, aga justkui midagi sinna kanti maitsega. Vastust ei oleks ma elu sees osanud ära arvata - Moldaavia tondipea! Kui tee on vaid õitest tehtud, siis olevat see tassis ilus sinine. Seda peab küll proovima kasvatada.
Kass võib meil päevade viisi kuskil magada või siis tilbendab jalgade ümber, aga kui hakkame linna poole sättima ja kui me aegsasti e n n e asjade pakkima hakkamist toauksi kinni ei pane, kaob ta jäljetult. Viimati nii juhtuski. Meie hüüdsime kahel häälel kassi, aga kohale tuli hoopis soome naaber. Muretses temagi, et kus see teie kissa Robby siis jälle läinud on? Nende majas oli mõni aeg tagasi üks suvekülaline ja kui see õues kohvi jõi, ehmatas ta ära, et mis loom see nüüd küll õue peale tulnud on - kassi näoga, aga puudli kehaga!? Ikka meie Robby, kes see muu. Meie Robbyl oli muide ka lumivalge kaksikvend ja vot see valge oli tõesti peale pügamist nagu puudlikene. Kahekesi koos olid nad aga lihtsalt võrr-ra-tud, kuid valge lumepall Bobby on kahjuks juba mitu aastat vikerkaare taga. . .
Järgmiste piltide pelkirjadeks on "Leia kass" ja "Solvunud kass, kes üles leiti ja keda linna viiakse".
Järgmine või ülejärgmine postitus kannab pealkirja: Minu esimene miljon. Jah, minust on saamas miljonär. Kogunud olen seda miljonit 3 aastat ja 4 kuud ja seda kõike vaid blogides. Viimased kümned ja sajad tuhanded on tulnud juba õige kiiresti.
∞
No nii, Kats, kiskusid jälle pisara silmanurka ...mälestused, mälestused.
VastaKustutaHea, et meil sellised armsad mälestused üldse olemas on, eksju?:)
Kustuta