Minu esimene miljon ja teod

Kunagi, kui väike koolilaps olin, tekkis meil klassis küsimus, et kui palju on miljon? Õpetaja siis seletas, et kui kooli aula põrand laotada üleni ajalehti täis ja kui seal ajalehtedes ei oleks ühtegi pilti ega pealkirja vaid ainult tekst, siis neid tähti olekski seal põrandal kokku miljon tükki. Usun siiamaani, kontrollinud ei ole.

See ongi nüüd see kirjatükk, mille ilmumise ajal täitub mu Google kontol 1 000 000 vaatamist. Seal kontol mul muud ei olegi, kui blogindus. See on muidugi imevähe, kui võrrelda tõsisemate blogijatega. Aga minu ajaraamat ju spetsiaalselt kuulsust ega klikke ei kogu. Pole siin ei reklaami, skandaali ega paljastusi, inglise keelest ja paljudes erinevates sotsiaalmeedia kanalites võimendamisest rääkimata.

Aga pidulik tunne on ikkagi.

Maal oli viimati kõik sume, suine ja rahulik. Kuigi iga kord on sealt nii kahju ära tulla, siis teistpidi võttes jääb viimase tulemise viimane tunne alati põue alles. Ja  miks see tunne ei peaks hea olema, kui õu on korras, maja soe ja saunas veel eelmise õhtu leili hõng sees.

Veel soojendavad hommikused päikesekillud põrandat. Tali võib tulla, kui tahab.

Uus teos saunaseinagaleriis. Autorid 3 a 4 k ja 33 a 4 k.

Pel...u sein kannatab kõike

Hakkas aga uuesti õitsema

Maalipraktika

Aga suuremad teod jäid seekord hoopis linna. Tegelikult pean üles tunnistama, et kuigi olen endast iga hinna eest püüdnud jätta põllunduspõlguri muljet, siis päris nii ikka elada ei õnnestu, et näppu mulda ei pista. Sel aastal läks hoopis imelikult. Peale jaanipäeva pandi äkki uus kasvuhoone õue peale püsti. Eks ma ise olin mingi aeg omaette heietanud, et kui äkki prooviks üle mitme aasta? Ega meie majas ju valjusti mõelda ei või.

Suuremad teod

Juuli algus

Nüüd on tõestatud ka see, et juuli alguses istutatud taimedest saab asja küll. Eks tomati ja kõrvitsa taimed olnud juba akna peal hirmsasti välja veninud ja lavakurgid panin lausa seemnest, aga kõik tegid oma töö ilusasti ära.

Mul oli kunagi üks lapsepõlvesõber, kellel oli kodus kasvuhoones alati kolm asja - soola, pipra ja suhkrutoos. Mõnus istumiskoht ka. Nii mõnigi kord käisime seal nosimas. Jah, tomat suhkruga on samuti täitsa hea. Mu vanaisa tegi isegi sellist toodet nagu värske kurk moosiga. Pani kooritud kurgiviilud plekkkaussi, lisas moosi, pani taldriku kausile kummuli peale ja raputas. See oli siis tema meelest valearbuus. Ja oligi.

Minul sel aastal maitseainetopsid kasvuhoonesse veel ei jõudnud ja oma satsilisel padjakesel istusin ka vaid paar korda, kuni basiilik ja kurk mu sealt välja sõid. Aga sel päeval, kui üks pisike kõigearmsam inimene oma käega päikesesooje tomateid ja kurke korjas, oli kõik see pooleaastane (seemnest viljadeni) taimedega sekeldamine suure kuhjaga tasutud.

Keskpaik

September

Teiseks suureks teoks oli esimene õunamahla laar. Mis viga soojal ajal õuntega toimetada! On ka juhtunud, et on tulnud tuulega võidu pooljäätunud õunu puu alt kokku korjata ja neid siis krankkülmas vees pesta. 110 l mahla on nüüd hoiul. Eelmisel aastal tuli ka väga palju mahla ja mahlatut perioodi ei jäänudki - viimased 4 kotti numbriga 2015 rändasid vaid paar päeva varem päälinna.

110 l

Ja arooniad! Sel ajal, kui mina õunamahla pastöriseerisin ja kotitasin korjas kaasa arooniaid. Hämaraski sahistas seal põõsastes veel, nii et hüüdsin lõpuks, et jäta ikka  lindudele ka midagi! Õnneks on meil kõik hullumeelsed katsetused juba varem tehtud. Lasime nimelt ükskord arooniatest toormahla pressida, aga tuli kuidagi liiga tummine kraam, peaaegu et mehu. No näiteks veini seest ei tahtnud see sade mitte kuidagi ära kaduda. Sel aastal tegime taas seda tõmmise meetodit, aga mitte kirsilehtedega vaid ühe salajase komponendiga. Kui tuleb hästi välja, siis julgen öelda, mida ma arooniatele kaaslaseks panin.

Sügisese rahmeldamise ainuke kompensatsioon on see, et varsti ei tule õues enam mitte midagi  teha. Või noh, teod on siis lihtsalt teistmoodi.

Sünnipäev oli ka. Ütlen Katrin Karisma sõnadega, et minu aastad on minu rikkus. Endli vormis perepilt tuli just täpselt selline välja, nagu see pere on - kes aevastas parajal momendil, kes oli tukkuma jäänud ja kes tegi lihtsalt meelega lolli nägu. Nii armas.