Meie aasta Sörves

Kõigepealt üks vana lugu, mida meie armas soomlasest naabrimees ikka rääkida armastab. 17 aastat tagasi seilasid nad naisega oma jahil mööda meresid ja ikka tihedamini sattusid nad ka Eestisse. See oli aeg, mil soomlased ostsid siit palju odavat kinnisvara kokku ja eks nemadki mängisid mõttega siia väike kohake soetada. Jahti oli toodud juba esimene eestikeelne raamat, kust hoolega eesti keelt õpiti. See raamat oli "Jänku-onu vembud". 

Kord olid nad jälle siin, laevuke sadamas ankrus ja ise autoga saart avastamas. Satuti sõna otseses mõttes metsikusse pärapõrgusse, kus palju võssakasvanud talukohti, kuid see-eest kena loodus ja sillerdav meri. Kilomeetrite viisi ei kohatud inimhingelistki kuni äkki - väike külapood ja poe ees kolm karvast külameest, igaühel õllepudel käes ja pläru hambus. Pertti pidas auto kinni ja ärevus hinges astus meeste juurde. Tema trumbiks tagataskus oli vene keel. Ja ei mäletagi enam, mis keeles ta küsis, kuid küsitud ta sai, et ega mehed tea kedagi, kes siinkandis maja müüks. Üks mees ütles kohe rahulikult, et mul onu müüb. Onu! Mis onu, kelle onu? Oot-oot, JÄNKU-ONU?! Või kas tema kulul tehakse hoopis nalja? Või on ka päriselus Jänku-onu-vembumees  olemas? Aga mehed jäid tõsiseks. Pertti küsis, et kus see maja siis asub? Siit paar kilomeetrit, ma tulen näitan teile, ütles mees. Pertti oli suures segaduses - kas nad said ikka üksteisest õigesti aru ja kui mees lubas maja näitama tulla, siis miks ta juba ei tule? Äkki on need altkulmu põrnitsevad võõraamaa mehed hoopis hirmsad röövmõrvarid, kes just nimelt vanemaid soome paare jahivad? (Viimane lause oli küll nüüd juba minu enda fantaasia vili).  Aga külamehed jõid rahulikult oma pudelid tühjaks, tõmbasid suitsud lõpuni, surusid konid kannaga maa sisse ja alles siis hakati minema. 

Edasi läks nii nagu minema pidi. Löödi käed ja kui soome paar lõpuks omavahele jäi vaatasid nad üksteisele otsa ja küsisid teineteiselt - millega me nüüd küll hakkama saime? Sest maja oli ikka väga viletsakene - räämas ja pimedad toad, tühjaksjäänud laut sõnnikut ja lakapealne vanu heinu täis. Aga see selleks. Nüüd on meie kõrval kena, kahekorruseline rookatusega koduke, kuhu 700 km kauguselt tullakse aastas vähemalt kümme korda. 

Aga meil on siin Sõrves nüüd üks aastaring täis! Aastapäevaks tegin talule väikseid kingitusi - ilus kastmekann (cena 2 rbl. 30 kop.), kolm uut pokaali, kaks uut kaussi, broderiist sitse-satse. Lihtne toit maitses sel päeval pidulikult.

Panen kirja ka sõprade-sugulaste-tuttavate aastatagused reaktsioonid seoses meie ostuga. Nemad muudkui küsisid ja meie muudkui vastasime:

- Talu? Aga kus siin siis viljapõllud on?

Viljapõllud on näed seal, kus need männimetsad ja lepasalud kõrguvad. (Teame ju kõik Sõrve ajalugu)

- Oo, see on nagu presidendisviit! Ega te ometi gyprociga üle lüüa ei kavatse?

Jaajaa, ikka gyprociga üle kõik ja plastaknad ette! (Alguses häiris mind tumeroheline laudise osa tubades, kuni üks noor, trenditeadlik külaline õhkas: Oo, milline supermoodne skandinaavia-roheline sein! Otsekohe hakkas mulle ka meeldima:))

- SEE SARA!?

. . . (Mõttes koosnes vastus paljudest piiksudest)

- Noh, ilusa ilmaga võib siin ju isegi olla.

Me kavatseme igal aastaajal siin olla (ja olemegi olnud k.a. jõululaupäeva õhtul)

- Kas seal saab ööbida ka? Kas maja sooja peab?

Vabalt! Maja ikka jahtub, aga soe sein on hommikuni soe.

- Nii kaugel!

Me tahtsimegi, et oleksime kau-ges küü-laas.. Tore, et meie lapselapsele nüüd meie maakodust laul tehti. Praegu laulab ta veel vadja või saami keeles, aga küll tema ka varsti üle küla hõiskab:"et saada pruudiks, teiseks juuniks" ja "võtan kaasa, breketid ja Mati!", nagu ühe hää tuttava lapselapsed võrumaal laulavad. Tegelikult on meil kapis üks pisike remonti vajav viiul ka;)

- Milline vaikus! Milline loodus! Millised põlispuud!

Ikka mitme-mitme-mitme-milline!

- Ega kaev suvel kuivaks ei jää?

Eelmisel omanikul 20 a jooksul ei jäänud. (Läheduses on ka allikas)

- Kas meri ka paistab?

Meri ei paista, aga kostab tuulise ilmaga.

- Jaa, töö, töö, palju tööd on siin.

Tööd? See siin ei ole töö vaid puhas rõõm. Ja mitte keegi ei sunni. (Mulle ei ole eluaeg aiatööd istunud, aga haljastusest olen vaimustuses).

- Ma ei ole kunagi varem sauna lavalt päikeseloojangut näinud!

Selle lambalauda ehitajad tegid omal ajal akna tõesti ainuõige koha peale.

- Nagu väiksena vanaema juures, kus võis öösel öösärgiga õue minna.

Siin võib seda teha ka suurena ja saunast tulles täpselt nii ongi:)

- Kas kummitab ka?

Ikka!

Siin on omalaadsed kummitused. Kindlasti heatahtlikud. Kolm korda on fotoka ette jäänud seletamatu valguskera, mida silmaga vaadates ei olnud näha. Ja see on hoopis teistsugune, kui see rõngas, mida peegelkaamera läätsed vahel piltidele tekitavad. Sõrve folkloori võib iga huviline uurida ja oleme kuulnud ka kirja panemata lugusid. Aga üks lugu on tõestisündinud.

Peale hirmsaid Sõrve lahinguid oli naabri talumaadel kolm hukkunut. Üks oli venelane, teine sakslane, kolmandat ei tea enam.. eestlane? Sel juhul oleks küll anekdootlik tragöödia.

Esimese kiiruga mattis naabri papa need oma põllu peale. Hiljem mattis ümber. Kui peres jutuks tuli, et kuhu, siis oli isa vastanud: sinna eemale, kuuskede taha! Nüüd mina vaatan ja vaatan, et ainukesed arvestatavad kuused, mis sel ajal juba olemas olla võisid ja mis sel ajal eikellegi maale jääda võisid, on meie kolm vana kuuske! Kuuskede taga on kandiline vajunud osa, kus poole suveni helgib liivase põhjaga veesilm. Kõik on muidugi oletus. Võib olla kaevati sealt millalgi liiva. Või maeti mõni lõpnud koduloom. Aga kuhugi need sõdurid siin ju ometi maetud on ja meil ei oleks küll selle vastu mitte midagi, kui need kolm just siin, kolme võimsa kuuse all, lõunapäikese pool, linnulaulus ja meretuules puhkavad.  Elamata jäänud elud. Kellegi kallid. Ka minu vanaisa on kuskil nii..

Tegelikult ei ole läinud mööda ühtegi päeva siin maal, kui me ei oleks õnnest õhanud ja ikka ja jälle imestanud, et me tõepoolest, päriselt siin oleme ja tegutseme. Olgu või sara, aga nii armas! Mõnus on siin plaani pidada, ette kujutada, loodusega koos toimetada. Varsti on oodata sookurgede kevadist mänguhüüdu ja äkki leian eelmisel kevadel metsast leitud hirvesarvele sel kevadel ka paarilise.

Lumikellukesed ja sarapuuurvad on lõpetamas. Sillad ja kuldtähed näitavad nuppe. Vahtramahl on jooksma pandud. Sinnasamasse kuuskedeni unistasime laiendada oma õueala. Tundus võimatu missioon, sest suveks kasvas sinna tihe, rinnuni võsa ja rohttaimedest müür. Sigade paradiis. Tegelikult tahtsime näha, mis sealt  maa seest esimesel aastal üleüldse välja tuleb. Nägime. Varjas ära ka päikese. Suurt läbimurret tihnikust plaanisime kevadeks. Kuid lumetu ja pehme talv ning rõõmus hasart aitasid kaasa selleks, et tugevalt üle poole tööst on juba tehtud! Minul oli seal muidugi väike osa. Ja see, kes seal müttas, meenutas mulle filmist "Mehed ei nuta" seda ooperilauljat, kes hüüdis: Kirvest, andke mulle kirvest!

Sel nädalavahetusel leidsin jälle hobuseraua! Maja seintel on neid nüüd juba 15 ringis. Leidsin ka tumepruuni rohupudeli. Meenus köhasiirup nimega Pertussinum. Mõtlen, et ju need avastused siin nüüd varsti otsa ka saavad, aastaajad hakkavad ju korduma, kõik nurgatagused on varsti läbi nuusitud, meri ja päikeseloojang igas võimalikus olekus üles pildistatud. Ehk et näis näis, mida siia blogisse veel lisada on..

Tagasi tulevikku

Olgu see aastaaeg milline tahes - lumega või lumeta, viies või kuues, aga päikest tahaks küll nüüd juba rohkem. Ju hakkab eelmisel aastal loomulikul teel ehk päikesest kogutud D-vitamiin kerest otsa lõppema. Tunnen, et kõige suurem vitamiinipuudus on ajus ja tekst kas tuleb väga visalt või üldse ei tule või on igav. Minu vabandused! Loen selle seisundi organismi loomulikuks puhkeseisundiks:)

Eile natuke juba näitas päikest, täna oli õige korraks täiesti väljas. Aga siin, kahe mere vahel, on varakevadisel või pigem ikka hilistalvisel päikesepaistel oma  kindel tagajärg - uduvine, niiskus, madal taevas. 

Niisiis ongi nii, et käin ikka järjekindlalt kevadet otsimas, ehkki kevadet on sel aastal juba sajaga rohkem, kui tavaliselt sel ajal. Sarapuu õied on oma pisikesed tumepunased tipukesed juba pungast välja ajanud. Ka meie punane immigrandist pähklipõõsas peaks sel aastal eelmise aasta saaki ületama ehk siis rohkem kui kolm pähklit kasvatama.

Teil on küüned muštad (Pantalone häälega)

Ega ma ei kartnudki, et urvad-õied tulemata jäävad. Aga mul oli vaja enda jaoks kinnitada üks ennenägemata ilmanähtus. Nimelt on meil seal oja ääres pirakad põõsad. Pärnapuu kännust kasvanud hiigelpõõsas sai juba eelmisel kevadel ära määratud ja suvi seda ka kinnitas. Aga need ülejäänud põõsad? Kõrguselt võistlevad nad põliste vahtratega ja pooled tüved on juba pisema palgi mõõtu. Suvel uurisin ja vaatasin lehti - sarapuu mis sarapuu! Seal, kus mina lapsena kasvasin, olid sarapuud ikka põõsad, mitte puud. Samas oli seal vilets, kuiv, paepealne kasvupinnas. Siin on liivasegune pehme kivideta must muld ja niiskustki piisavalt. Ja ikka ei suutnud ma uskuda, et sarapuu võib tõepoolest PUU olla! Aga enam ei ole mingit kahtlust - on urvad ja on õiged õied. 

Pähklapöesas

Äkki plahvas (jah, siin plahvavadki mõtted õigest asjast täiesti vales kohas), et see hirmus, kole, vana, räpane, inetu, imelik, ajast ja arust leivakast, mis rehetoas kila-kola hulgas on, võiks nüüd köögis oma otstarvet täitma hakata. Mõeldud tehtud! Ja no küll töötab hästi! Koguni nii hästi, et möödaminnes muudkui klõpsutan nüüd leivakasti luuke, kusjuures ilma igasuguse vajaduseta.

Piltidelt on näha, et ka pähklatanngnnid on ilusasti laua küljes ootel. Suurte puude pealt peab ka suuri pähklaid tulama, et sepakruustangidele ikka tösist tööd jätkuks. 

Täiesti kummaline ja omaette fenomen on see, et siin, maal, kasutan ma äkki selliseid sõnu ja väljendeid, mida aastakümneid kasutanud ei ole, kuid mis on oma keelekõlaga meelde jäänud lapsepõlvest. Arvan koguni, et ise ei ole ma neid sõnu üldse kunagi elus kasutanud, ainult vanaemadelt kuulnud. Need sõnad lihtsalt tulevad nüüd tavalise jutu sees - sääl kaju juures, elupial, rehaltses, lakapial, ulaall, leevakast, kilumannerg, terve kausitääve, riinipöösas, kiviaja pial jne. Ja siin sööme me vahel liha, kala ja leiba täiesti paljalt:)))

Siis küsis kiišhu ennast lõpuks õue. Uduvihm oli nii peen, et see mitte ei tibanud vaid lihtsalt oli ühtlaselt õhus. Kass kaevus huumusesse ja lakkus ning näksis rohelisi idusid. 

Monimist kevadeks

Udulokid

Äkki teatati mulle salapäraselt, et tead, meil on metsa all mõmmi! Ja niipea kui vaatasin, nii nägin teda. Või noh, seda. Aga kuidas me terve aasta aega seda näinud ei olnud? Võlumets, ma ütlen.

Üles on lõpuks leitud ka khakivärvi presentvutlar vägagi korraliku ekraaniga. Lõhnab küll, kui vakstu, a mis siis. Statiivi üks osa on veel leidmata, aga küll see ka kuskilt lõpuks välja tuleb. Diakate II seeria võis alata. Kusjuures omal ajal tuli iga pilt teha läbimõeldult, sest filmi ei olnud ju raista. Naera puruks! Lapsed, reisid, rallid, lokid, vuntsid, soome dressid ja me ise 30 aastat ja khmmkhmm-kümmend kilo tagasi:)))

Sinimustvalge!? Ime, et neid siinmail üldse müüdi!

See pilt on meie hiilgavate silmadega piiluvast kassist.
Ta jõudis ennast muidugi jälle liigutada.

Turistid

Heldene aeg, ma tõesti mäletasin, et meil oli ometigi tutikas,
 uue mööbliga ja moodukas korter..

Pisut kurnatud juba sellest kapitalismusest:)

Vabas maailmas ikka hoopis teisem tunne jalutada

Tavaline eriline päev

Me tusameele talv*

Üks tark mees ütles ükspäev praami peal, et kui Jumal lõi maailma, siis tegi ta kõik väga õigesti ja hästi. Ainult kaks asja läksid natuke nihu - need on õiglus ja võrdsus. Neid maailmas ei ole.

Sel nädalal sain ise valusat ebaõiglust tunda. Olen siin ju kirjutanud ja piltideltki näidanud, et varakevadest hilissügiseni sai maal füüsilist tööd rügatud, aga ükski kehaosa sellest suurt kannatada ei saanud. Ja üleeile, kui toolil väheke pöördes istusin ja sealt püsti krapsasin, jäingi selgapidi pöördesse. Valust ma üldse ei räägi. No ei ole ju õiglust? Oleks siis vähemalt raudkive tõstes või vettinud palke tirides, no kasvõi saunavett vedades.. Mkmm. Ilma jäin ma oma asutuse aasta suurimast pidupäevast, sest ainukesed võimalikud asendid on hetkel püsti või pikali. Neis asendites aga Tallinna ja tagasi väga ei reisi. Maale saan ma aga igas asendis.

Esimene käik oli maja taha pähklipõõsast vaatama. Urvad olid veel kinni ja tumepunaseid õieträpsukesi ka veel ei olnud. Teine käik oli lumikellukesi vaatama. Need ei olnud ka vahepeal pikemaks kasvanud. Kolmas käik oli noorte mändide juurde, kellelt päkapikumütsid maha võtsin. Siis, kui meie soome naaber mütsidega mände nägi, küsis ta - aga mis neist päkapikkudest sai? Täiesti arusaadav, tema oli ju mures oma kaasmaalaste pärast.

Tibas vihma. Viies aastaaeg...

Kuigi ilmatargad talve enam ei luba, usun mina, et tuleb veel nii krõbedaid miinuskraade kui lumehangi. Alati on ju tulnud. Kuid fakt on see, et nii kaua, kui jõulupuu toas, nii kaua kohe kindlasti kevadet loota pole. Nii et nüüd lõpuks tõepoolest - viimane õhtu oma kauni jõulupuuga.

Väljas mühises tormimõõtu tuul, aga meie seda ei kuulnud. Lambid vilkusid. Mõtlesin, et vaatan oma uue, vändaga taskulambi üle, mida eelmises postituses tutvustasin. Juhtus aga see, et hämaras no mitte ei leidnud seda pisikest, läbipaistvat silikoonist lülitit üles. Tõin siis prillid ja no mis sa kostad, nuppu ei olnudki enam! Hetk hämmingut ja seejärel kohe selgusehetk - hiired! Ju see välismaa nupp ikka nõnna magus siis oli. 

Köögis oli ka pidutsetud. Paari küünalt oli mekitud ja küllap seal ka mõni saiapuru leidus. Võttis täitsa kukalt kratsima, et mida siis nüüd veel ära peitma peaks? Mõned laadijad ja adapterid kappi, seebid, küünlad karpidesse ja pannid puhtaks. Kassiga oli ka kohe tõsisem jutuajamine ja ega ta kaua ennast paluda lasknud - võttis positsioonid kohe sisse. Vahepeal märkasin, et jooksis teine köögis uksepakust gaasipliidini ja tagasi, siis riidekapi manu ja jälle kööki pendeldama. Hea ikka, et inimesele looma kõrvakuulmist antud pole. Vastu hommikut avastasin oma jalgadelt ühe raskemat sorti norskava karusnaha. Ühtegi hiirt kinni püütud ei olnud, eks hiiredki õpi.

Kass oli öösel tubli küll, aga karistada sai ta hiirtelt ikkagi. Ühelt mängupallilt oli karvane ümbris nahka pandud, üks paksust pehmest paelast mänguasi oli juppideks harutatud ja üks pisike valge mänguhiir oli hoopis kadunud. Ju see sõjasaagina kaasa viidi. Kass ei tulnudki hommikul voodist välja, isegi konservikarbi plõksatuse peale mitte ja magades oli tal käpp silmade ees. Õuduste öö...

Kolme päeva pärast saab meie pisike inimene kaheaastaseks, aga täpselt tema 1-aastasel sünnipäeval leidsime me meie tarekese müügikuulutuse. Täpselt täna 11 kuud tagasi astusime me esimest korda üle tarekese ukseläve.
Meie peagi kahene käis täna meil linnas külas, aga koogikese vahele panin maalt kaevu kõrvalt korjatud punastest sõstardest tehtud toormoosi ja koogi peale panin muulukaid, mis suvel meite mere äärest nopitud.

*Me tusameele talv on üks mu lemmikumaid raamatuid (John Steinbeck). Autor sai Nobeli kirjanduspreemia, aga õnneks alles peale seda, kui see raamat minu lemmikuks sai. Raamatu sisul ei ole minu maablogiga eriti ühist, aga pealkiri sobis praeguse, viienda aastaajaga.