Olgu see aastaaeg milline tahes - lumega või lumeta, viies või kuues, aga päikest tahaks küll nüüd juba rohkem. Ju hakkab eelmisel aastal loomulikul teel ehk päikesest kogutud D-vitamiin kerest otsa lõppema. Tunnen, et kõige suurem vitamiinipuudus on ajus ja tekst kas tuleb väga visalt või üldse ei tule või on igav. Minu vabandused! Loen selle seisundi organismi loomulikuks puhkeseisundiks:)
Eile natuke juba näitas päikest, täna oli õige korraks täiesti väljas. Aga siin, kahe mere vahel, on varakevadisel või pigem ikka hilistalvisel päikesepaistel oma kindel tagajärg - uduvine, niiskus, madal taevas.
Niisiis ongi nii, et käin ikka järjekindlalt kevadet otsimas, ehkki kevadet on sel aastal juba sajaga rohkem, kui tavaliselt sel ajal. Sarapuu õied on oma pisikesed tumepunased tipukesed juba pungast välja ajanud. Ka meie punane immigrandist pähklipõõsas peaks sel aastal eelmise aasta saaki ületama ehk siis rohkem kui kolm pähklit kasvatama.
Teil on küüned muštad (Pantalone häälega)
Ega ma ei kartnudki, et urvad-õied tulemata jäävad. Aga mul oli vaja enda jaoks kinnitada üks ennenägemata ilmanähtus. Nimelt on meil seal oja ääres pirakad põõsad. Pärnapuu kännust kasvanud hiigelpõõsas sai juba eelmisel kevadel ära määratud ja suvi seda ka kinnitas. Aga need ülejäänud põõsad? Kõrguselt võistlevad nad põliste vahtratega ja pooled tüved on juba pisema palgi mõõtu. Suvel uurisin ja vaatasin lehti - sarapuu mis sarapuu! Seal, kus mina lapsena kasvasin, olid sarapuud ikka põõsad, mitte puud. Samas oli seal vilets, kuiv, paepealne kasvupinnas. Siin on liivasegune pehme kivideta must muld ja niiskustki piisavalt. Ja ikka ei suutnud ma uskuda, et sarapuu võib tõepoolest PUU olla! Aga enam ei ole mingit kahtlust - on urvad ja on õiged õied.
Pähklapöesas |
Äkki plahvas (jah, siin plahvavadki mõtted õigest asjast täiesti vales kohas), et see hirmus, kole, vana, räpane, inetu, imelik, ajast ja arust leivakast, mis rehetoas kila-kola hulgas on, võiks nüüd köögis oma otstarvet täitma hakata. Mõeldud tehtud! Ja no küll töötab hästi! Koguni nii hästi, et möödaminnes muudkui klõpsutan nüüd leivakasti luuke, kusjuures ilma igasuguse vajaduseta.
Piltidelt on näha, et ka pähklatanngnnid on ilusasti laua küljes ootel. Suurte puude pealt peab ka suuri pähklaid tulama, et sepakruustangidele ikka tösist tööd jätkuks.
Täiesti kummaline ja omaette fenomen on see, et siin, maal, kasutan ma äkki selliseid sõnu ja väljendeid, mida aastakümneid kasutanud ei ole, kuid mis on oma keelekõlaga meelde jäänud lapsepõlvest. Arvan koguni, et ise ei ole ma neid sõnu üldse kunagi elus kasutanud, ainult vanaemadelt kuulnud. Need sõnad lihtsalt tulevad nüüd tavalise jutu sees - sääl kaju juures, elupial, rehaltses, lakapial, ulaall, leevakast, kilumannerg, terve kausitääve, riinipöösas, kiviaja pial jne. Ja siin sööme me vahel liha, kala ja leiba täiesti paljalt:)))
Siis küsis kiišhu ennast lõpuks õue. Uduvihm oli nii peen, et see mitte ei tibanud vaid lihtsalt oli ühtlaselt õhus. Kass kaevus huumusesse ja lakkus ning näksis rohelisi idusid.
Monimist kevadeks |
Udulokid |
Äkki teatati mulle salapäraselt, et tead, meil on metsa all mõmmi! Ja niipea kui vaatasin, nii nägin teda. Või noh, seda. Aga kuidas me terve aasta aega seda näinud ei olnud? Võlumets, ma ütlen.
Üles on lõpuks leitud ka khakivärvi presentvutlar vägagi korraliku ekraaniga. Lõhnab küll, kui vakstu, a mis siis. Statiivi üks osa on veel leidmata, aga küll see ka kuskilt lõpuks välja tuleb. Diakate II seeria võis alata. Kusjuures omal ajal tuli iga pilt teha läbimõeldult, sest filmi ei olnud ju raista. Naera puruks! Lapsed, reisid, rallid, lokid, vuntsid, soome dressid ja me ise 30 aastat ja khmmkhmm-kümmend kilo tagasi:)))
Sinimustvalge!? Ime, et neid siinmail üldse müüdi! |
See pilt on meie hiilgavate silmadega piiluvast kassist. Ta jõudis ennast muidugi jälle liigutada. |
Turistid |
Heldene aeg, ma tõesti mäletasin, et meil oli ometigi tutikas, uue mööbliga ja moodukas korter.. |
Pisut kurnatud juba sellest kapitalismusest:) |
Vabas maailmas ikka hoopis teisem tunne jalutada |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar