Me tusameele talv*

Üks tark mees ütles ükspäev praami peal, et kui Jumal lõi maailma, siis tegi ta kõik väga õigesti ja hästi. Ainult kaks asja läksid natuke nihu - need on õiglus ja võrdsus. Neid maailmas ei ole.

Sel nädalal sain ise valusat ebaõiglust tunda. Olen siin ju kirjutanud ja piltideltki näidanud, et varakevadest hilissügiseni sai maal füüsilist tööd rügatud, aga ükski kehaosa sellest suurt kannatada ei saanud. Ja üleeile, kui toolil väheke pöördes istusin ja sealt püsti krapsasin, jäingi selgapidi pöördesse. Valust ma üldse ei räägi. No ei ole ju õiglust? Oleks siis vähemalt raudkive tõstes või vettinud palke tirides, no kasvõi saunavett vedades.. Mkmm. Ilma jäin ma oma asutuse aasta suurimast pidupäevast, sest ainukesed võimalikud asendid on hetkel püsti või pikali. Neis asendites aga Tallinna ja tagasi väga ei reisi. Maale saan ma aga igas asendis.

Esimene käik oli maja taha pähklipõõsast vaatama. Urvad olid veel kinni ja tumepunaseid õieträpsukesi ka veel ei olnud. Teine käik oli lumikellukesi vaatama. Need ei olnud ka vahepeal pikemaks kasvanud. Kolmas käik oli noorte mändide juurde, kellelt päkapikumütsid maha võtsin. Siis, kui meie soome naaber mütsidega mände nägi, küsis ta - aga mis neist päkapikkudest sai? Täiesti arusaadav, tema oli ju mures oma kaasmaalaste pärast.

Tibas vihma. Viies aastaaeg...

Kuigi ilmatargad talve enam ei luba, usun mina, et tuleb veel nii krõbedaid miinuskraade kui lumehangi. Alati on ju tulnud. Kuid fakt on see, et nii kaua, kui jõulupuu toas, nii kaua kohe kindlasti kevadet loota pole. Nii et nüüd lõpuks tõepoolest - viimane õhtu oma kauni jõulupuuga.

Väljas mühises tormimõõtu tuul, aga meie seda ei kuulnud. Lambid vilkusid. Mõtlesin, et vaatan oma uue, vändaga taskulambi üle, mida eelmises postituses tutvustasin. Juhtus aga see, et hämaras no mitte ei leidnud seda pisikest, läbipaistvat silikoonist lülitit üles. Tõin siis prillid ja no mis sa kostad, nuppu ei olnudki enam! Hetk hämmingut ja seejärel kohe selgusehetk - hiired! Ju see välismaa nupp ikka nõnna magus siis oli. 

Köögis oli ka pidutsetud. Paari küünalt oli mekitud ja küllap seal ka mõni saiapuru leidus. Võttis täitsa kukalt kratsima, et mida siis nüüd veel ära peitma peaks? Mõned laadijad ja adapterid kappi, seebid, küünlad karpidesse ja pannid puhtaks. Kassiga oli ka kohe tõsisem jutuajamine ja ega ta kaua ennast paluda lasknud - võttis positsioonid kohe sisse. Vahepeal märkasin, et jooksis teine köögis uksepakust gaasipliidini ja tagasi, siis riidekapi manu ja jälle kööki pendeldama. Hea ikka, et inimesele looma kõrvakuulmist antud pole. Vastu hommikut avastasin oma jalgadelt ühe raskemat sorti norskava karusnaha. Ühtegi hiirt kinni püütud ei olnud, eks hiiredki õpi.

Kass oli öösel tubli küll, aga karistada sai ta hiirtelt ikkagi. Ühelt mängupallilt oli karvane ümbris nahka pandud, üks paksust pehmest paelast mänguasi oli juppideks harutatud ja üks pisike valge mänguhiir oli hoopis kadunud. Ju see sõjasaagina kaasa viidi. Kass ei tulnudki hommikul voodist välja, isegi konservikarbi plõksatuse peale mitte ja magades oli tal käpp silmade ees. Õuduste öö...

Kolme päeva pärast saab meie pisike inimene kaheaastaseks, aga täpselt tema 1-aastasel sünnipäeval leidsime me meie tarekese müügikuulutuse. Täpselt täna 11 kuud tagasi astusime me esimest korda üle tarekese ukseläve.
Meie peagi kahene käis täna meil linnas külas, aga koogikese vahele panin maalt kaevu kõrvalt korjatud punastest sõstardest tehtud toormoosi ja koogi peale panin muulukaid, mis suvel meite mere äärest nopitud.

*Me tusameele talv on üks mu lemmikumaid raamatuid (John Steinbeck). Autor sai Nobeli kirjanduspreemia, aga õnneks alles peale seda, kui see raamat minu lemmikuks sai. Raamatu sisul ei ole minu maablogiga eriti ühist, aga pealkiri sobis praeguse, viienda aastaajaga.