30. september 2018

Sügisesse

Vahepeal oli tunne, et  suvi ei lähegi enam ära. Kuigi meile anti sel aastal üks pikk ja täiuslik suvi, oli jaheduse saabudes ikkagi tunne, et nähhhh, oleks ju võinud veel natuke aega soe olla.


Mul oli sünnipäev. Sellest on varsti juba paar nädalat möödas, aga seekordne sünnipäev oli unustamatu, kirglik, privaatne, tuline ja hingemattev. Kuid kõigest siiski järjekorras.

Ka sel aastal käisime muinastulede ööl. Läksime mere äärde ja nagu alati, lugesime tulukesed kokku - Sääre tipus 2 suurt lõket, Mõntu poole vaadates veel üks suur lõke, üle mere oli ka vist üks. Lisaks loojunud päikese kuma, täiskuu pilve taga ja ühe väga aeglaselt liikuva reisilaeva tuled. Ja veel - meie oma jalge ees, veepiiril, ilus roosa õueküünal leeki vabistamas. Vehkisime telefoniga Sääre poole ja sealt vilgutati vastu - ka sõbrad olid kohal, nii nagu igal aastal.


Meie seekord lõket ei teinud, aga saatsime taeva poole ühe väikese ilutulestiku, mis aastavahetusest üle oli jäänud. Nii et meil oli hoopis muinassädemete öö. Seepeale tuli vee äärde roosat küünalt kohendama noormees, kes rääkis, et neil on muinastulede ööl oma tüdrukuga aastapäev ja sel puhul on nad alati telkimas-grillimas käinud. Meie ilutulestiku üle oli neil eriti hea meel ja meil omakorda oli veel rohkem hea meel.



Austerserviku pakud kasvatasid saaki suve läbi ja seda ka kuival ajal. Peremees käis mitmeid kordi kalarannas ja lisaks heale-paremale suupoolisele sai ta näha ka mitmeid imekauneid päikesetõuse.




Saatsin ükskord sõbrannale oma köögitoimetustest pildi ja tema muidugi elavnes, et ohhoo, kas juba tulebki seeni?! Aga mina ei saatnud pilti üldse seente pärast ja küsisin, et kas sa rätiku tundsid ära? Ei, mis, ei pannud tähele.. Novot siis, see imekaunis pitsidega rätik purkide all on tema enda kätetöö ja neli aastat kapis oodanud, millal köök nii vuntsitud saab, et kannatab peenemad näputööd välja sättida.


Eks vuntsida oleks küll ja veel, aga ju jõuab ja kui ei jõua, siis ei juhtu ka mitte midagi. Elada ja ilu nautida tuleb kohe.

Lest ja räim ei eruta ühtegi rannakalurit nii palju, kui angerjas, vimb, tursk ja punane kala. Angerjat sai tuttav kutseline kalur mõrrast üle aastate päris korralikult ja seda pilti oleks küll näha tahtnud, kuidas neid paadipõhja mööda taga aeti. Vimb on niisugune kala, mida saime maitsta esimest korda elus. Kala näeb suure särje või siia moodi välja, aga tema söödavusest või maitsest ei olnud meil varem aimugi. Tegime vimma äkist ja see on nüüd minu TOP 1 toores kala üleüleüldse.

Vimb ja Robby

Põhjus, miks me sel suvel kala ei suitsutanud on järgmisel pildil. Esimesed suitsusilgud tulid alles siis, kui herilasrahvas oli oma ühiselamust välja kolinud.



Maalt linna.


Augusti lõpus käisin Toilas, vahepeatusega Tallinnas. On tõesti ilus koht, ega ilmaaegu vana Päts Toilat endale suvituskohaks valinud ja õnnestus ka minul, põlisel ja juurtega saarlasel, just nimelt sealkandis sündid. Aga ikka see meretagune asi koju tagasi jõudmisega - kui mandri kolleegid juba oma voodikestes teist külge keeravad, oleme meie, saarteelanikud, ikka veel teel, saatjaks kuu ja tähed. Või siis torm, vihm ja rahe, nagu eelmisel nädalal juhtus.


Merevaade ja loojang Toilas


Septembri alguses käisime tänavapiknikul, mis oli seekord kesklinnast pargi äärde viidud. Kui meie keskväljakut ei oleks renoveerima hakatud, ei oleks keegi osanud aimatagi, et lossi ümber olevatele tänavatele sobib piknik palju paremini. Lauad asusid küll linnatänavatel, aga ümberringi oli ka palju rohelust ja need, kes ei tahtnud laudade taga istuda, said pargis jalutada või tekkidel oma väikest piknikku pidada. Lapsed said joosta ja rahvatantsijad vabalt oma seelikuid lehvitada.

Oli täiesti tuulevaikne õhtu. Soojast sügisilmast segaduses sääsed üritasid inimeste paljaid sääri nõelata, aga lendasid kohe minema, kui taipasid, et ega vist pesapunumiseks ikka enam ei lähe. Tänavapiknikku kirjeldada ei olegi võimalik, seda peab ise kogema. Kusjuures tähtsaim komponent ei ole mitte toit ja ilm vaid hea seltskond, oma punt.






Pidu läbi - kodinad kokku

Üle 4000 Kuressaare seenelise:)

Meie õunapuud ei ole sel aastal mitte lookas vaid sõna otseses mõttes vastu maad. Õunu rabiseb maha nagu rahet, aga puud on ikka täis. Esimene mahlalaar on tehtud, see tuli puhtast Kuldrenetist. Enam ei mässa me ise pastöriseerimise ja kotitamisega, sest vastav teenus on olemas ja vägagi mõistliku hinnaga.




Maal keeras aga vana käru mulle käru. Otsustasin nimelt, et raskest rauast kärus ei pea enam kasvama lilled vaid hoopis maitsetaimed. Külvasin sinna veel suve lõpul tilli ja peterselli, et kui jõuab midagi kasvada, siis kasvab. Järgmisel aastal rändab maitserohelise seeme kärusse kohe kevadel. Aga kärul oli oma plaan - mingid tilliidud ju tärkasid ka, aga kärusse kasvasid täiesti iseseisvalt hoopis kenad lillepuhmad. Las nad siis olla.


Kõige suurema kiituse saavad sel aastal aga ploomipuud. Me tõesti arvasime, et need vanad puukontsud ei kanna enam mitte kunagi, aga sel aastal oli lausa iga viimase rääbaka otsas ploome. Kätte neid kõiki muidugi ei saanud, sest olid nii kõrgel. Õnneks. Aga kõige paremad ploomid kasvavad ikka ju naabri aias. Nii ületee kui soome naabrid peaaegu nõudsid, et me ka nende ploome vähendaksime ja järgmisel pildil see parajasti toimubki.



Ilmusid jälle võluväel meie terrassile

Ja nüüd sünnipäevast. Nagu öeldud oli sünnipäev tuline, kirglik ja hingemattev ehk siis olin palavikust tuline, kurk valutas ning köhisin kirglikult ja hingematvalt. Nohu ei lase ennast unustada siiamaani. Privaatseks tegin selle päeva nii, et kuulutasin oma kodu nakkusohtlikuks keelutsooniks ja kedagi külla ei lubanud. Paranemine kestab siiamaani, ehkki lasin ennast poolest nädalast tööle kirjutada ja Tallinnaski juba tööasjus käidud.

Mu oma pere murdis siiski kaitseliinidest läbi ja tähtpäev sai tähistatud vimmaäkise, paksu angerjasupi ja ploomikoogiga. Väike E andis paranemisesse kindlalt oma osa.



Proovisime koos piigaga natukene heegeldada, sest tüdruk tuli äkki, öökulli heegeldamise komplekt käes ja küsis kavalalt: Aga mis see küll olema peaks? Minul oli komplekt ammu ununenud, aga lastel on ju selliste hästi ära pandud asjade peale eriti terav silm. Päris heegeldamiseni me ei jõudnudki, ka silmusteketi tegemine oli küllaltki vaevaline. Sestap kasutasime loovust ja tegime karbis olevast riidest ja vatiinist kiiröökulli. Neid meeldis lapsele nii väga teha, et väiksele oranžile öökullile tehti pabersalfadest lisaks veel ka emane, isane ja õdene öökull.


Veel vaatasime koos suuri Sõrve kanamune. Leidsime, et kõige pikema muna seest tuleks ilmselt korvpallur-tibu. Aga võib olla hoopis rahvatantsu-tibu, sest kanaemmed harjutavad madalhüpaksammu, sulgvõtet ja sabatantsu iga päev.



Õitsenud flokside ilu jätkub

Kõige viimased õitsejad, toodud vanaema taluõuest
ja istutatud paar suve tagasi koos ema, isa ja tädiga.

Järgmine lugu tuleb tormist. Ma ise ei ole veel maha langenud puid ja räsitud merekallast näinud.  Loodus hoolitseb, et meil küttepuid ikka jätkuks. Üks tuttav aiatark on rääkinud, et peale esimest külma perioodi tuleb alati veel üks soojem ja pehmem aeg, eks jääme seda siis ootama.




🍁🍄🐓🎂🌳








1 kommentaar:

  1. Kati, kas tõesti september juba läbi!? Õnne, tervist ja palgatõusu kindlasti, aga ka ladusat trükimasinat, kiiret mõttelõnga ja vahvaid juhtumisi soovin sulle!! ;) Et sa ikka meile hommikukohvi juurde siga-äge-mega mõnusaid ja muhedaid (just muhe! on õige sõna su lugude kohta!) jutte saadaks. Aitäh! Ja kunagi Saarel näeme!

    VastaKustuta