1. detsember 2018

Kuidas nad mind näljutasid

Tere, mina olen Robby ja mina olen siin ajaraamatus täna külalisblogija. Ma olen nimelt kass. Enda teada olen pärslane, aga vahel ütlevad nad mulle millegi pärast OttoTriin. See on üks tume lugu,  ma vist magasin siis, kui ma OttoTriinuks sain. Aga las ta olla, ega ma ei tahagi rohkem teada.

Ma olen muide kaksik, aga minu lumivalge kaksikvend on juba mitmeid aastaid vikerkaare taga. Jah, me olime Robby ja Bobby ja me tegime kõike koos. Aga see on üks teine lugu. Täna tahtsin teile njäuguda sellest, mis häbematusega minu pererahvas ühel nädalavahetusel hakkama sai.



Sõitsime autoga maale ja ma lasin sellel üsna vabatahtlikult toimuda, ainult hästi natukene öökisin ajalehe peale. Tegelikult mulle maal meeldib. Seal on palju rohkem lõhnu ja seal lastakse mind õue, kus võib igasuguseid asju taga ajada - puulehti, liblikaid, ühte rebast olen kunagi taga ajanud ja paar kassi minema peletanud. Hiirtega teen ka ühte ja teist, viimasel ajal rohkem teist, s.t. et püüan kinni, viin tuppa ja lasen lahti.


Jõudsime kohale ja asjad viidi majja sisse. Mina venisin ka autost õuemurule ja otsustasin, et kui kõht täis söödud, tulen kohe õue tagasi. Jooksin siis kiiresti toidukausi juurde, nagu ma ikka esimese asjana maal teen. Äkki kuulen, kuidas perenaine ütleb (olulisi asju ma ikka inimkeelest mõistan):

- ma ei leia kassi krõbinaid.. huvitav, kuidas see purk tühi saab olla?!  Ja konserve ka ei leia...

Peremees ei uskunud oma kõrvu (no need ongi tal liiga peadligi ja karvutud):

- pole võimalik, me ju alles tõime krõbinaid juurde!

- No aga pole ju kuskil!

Minul hakkas natuke ärevus sisse tulema, sest et - mida asja! (nagu meie pisike viiene inimene vahel ütleb), mis mõttes ei ole siin ei krõbinaid ega konservi!? No igatahes ei olnud viimane lootus veel kadunud, sest nad ikka otsisid edasi ja muudkui korrutasid, et nad ei lähe ju kunagi niimoodi maalt ära, et kassitoidu seisu üle ei kontrolliks.

Istus siis pererahvas laua taha maha, et nõu pidada. Mina istusin ka maha - loomulikult otse oma kausi ette. Muidu äkki unustavad veel ära, et keegi näljast nõrkemas on. Ja mida ma kuulen! Perenaine ütleb ilma igasuguse häbitundeta, et ega ta nüüd näljast nõrkemas ka ei ole, pugis ju ennast hommikul silmini täis, ega muidu oleks autos öökinud. See oli ikka karjuv ülekohus. Näitasin neile energiliste sabaliigutustega, mida ma asjast arvan, aga nemad ainult naersid, et näe, Anne Veski on jälle külla tulnud!


Nemad jõid moldaavia tondipea teed, sõid vimmakala äkist ja arutasid omavahel, et kas läheks Laadla poodi kassile "midagi" tooma? Aga polevat ju mõtet minna - see prints ei söö niikuinii midagi muud, kui oma spetsiaalset toitu. Siis tulid nad mõttele, et paneks mulle ka natuke vimmakala kaabet kaussi, et ega ta nagunii seda söö, aga siis vähemalt midagigi kausis. Ja tegidki nii. Tutkit ma neile seda rõõmu valmistasin, et kala ei söö - sõin küll, kiuste ja vihatsi! Nendel muidugi nii hea meel, et jeee, me oleme päästetud! Jätsin kohe seepeale kala söömise järgi.

Ega ma tegelikult ei olnudki eriti näljane, mu tavalise söögiajani oli veel mitu tundi aega. Aga teate, täitsa lõbus oli neid niimoodi kiusata. Äkki hüüatas perenaine:

- aga meil on ju üks konserv!

Nimelt käis perenaisel siin ükskord üks kassisõbrast külaline, kes tõi ka mulle kingituse. Andku Bast ta vanale kiisule hingamist, nii kena inimene oli ikka. Juba leitigi see peen konserv üles ja pandi mulle veerandik kaussi. Nad arvutasid veel välja, et sellest jätkub kaheks päevaks vabalt ja olid ise nii rõõmsad, nagu oleks mõlemad just värske hiire nahka pannud. Hakkasid aga õhtusööki ette valmistama ja sauna kütma.



Nad lollikesed arvasid, et sellega on lugu lõppenud. Ei! Sest mitte ühteainsamatki krõbinat ei olnud ikka veel mu kausikesse kukkunud. Nad hakkasid vist koguni mingit peoplaani pidama, aga nad on mul ju umbkeelsed - korralikus kassikeeles njäuguda ei oska ja selle pärast ma ei saanudki aru, kas oli kellelgi sünnipäev või mingi kadripäev või nimepäev. Aga seda ma nägin, et neil oli linnast üks kassipildiga vein kaasa võetud. Ma mäletan veel, kui perenaine selle veini 7 aastat tagasi meie auks tegi! Meil vennaga oli alati nii põnev teda veinitegemisel aidata. Oh, küll olid ilusad ajad.




Läksin vahepeal natuke mõtteid koguma, et kuidas ma veel neile näljutamise eest võiks kätte maksta. Otsustasin heita ennast krõbinakausi ette pikali ja kõik kehaosad eriti laiaks ja kohevaks ajada. Olin seal põrandal nagu kassi pinnalaotus. See oligi nii mõeldud, sest mu tagumine ots ulatus köögi ukse vahele ja nüüd pidid nad pidevalt üle minu hüppama. Kas ükski krõbin selle haleda vaatepildi peale minu kaussi kukkus? Oh ei. Anarhistid, separatistid, ma ütlen! Läksin ja vallutasin nende voodi. Tampisin padjal, käisin päevateki all ringi, seal tuli mulle kogemata magus uni peale.


Äkki kuulsin läbi une, et peremees ja perenaine räägivad mõlemad niiiii mesimagusate häältega. Raudselt oli see mulle mõeldud. Läksin laua peale ja nemad rääkisidki minuga üliarmsasti. Kõigest ma aru ei saanud, aga nad nunnutasid, tegid mulle samal ajal pai ja naersid palju. Äkki siiski saab krõbinaid? Mul läks veidi aega, kuni sain aru, et nad räägivad hoopis mingite kaantega ja sealt vahelt vaatab neid veel keegi. Miuuuu, see oli ju meie väike piiga! No oli nunnu jah, aga päeva lõpuks nad avaldasid oma ebaloomaliku analüüsi - pole sellel kassil häda midagi, elab homse lõunani üle küll, söögu konservi.



Mis te arvate, mida mulle hommikusöögiks anti? Konservi. Kas ma sõin seda? Nojaa. Kui ma ei oleks söönud, oleks nad äkki arvanud, et ei peagi mulle enam eriti palju süüa andma.




Mind pakiti koos asjadega autosse ja kodutee võis alata. Oli vaja veel naaberkülast läbi sõita, et talust mune võtta. Mina ei arva munadest midagi, aga seal talus on 9 kassi ka. Alati näen autoaknast mõnda, vahel ka koera, kanu ja lehmi. Peremees sai munad kätte ja vurasime linna poole.


Ütlen teile ausalt, kaalusin sinna autosse ka kakamist, aga siis oleks mul endal ka ju paha hakanud. Pealegi lohutas peremees mind terve tee, et kuss-kuss-kuss, kuss-kuss-kuss, kohe jõuame koju ja kohe saad süüa. Mis mul üle jäi, kui teda uskuda ja õigupoolest nii läkski.



Noh, olgu siis, tsau! See tähendab njäu!













4 kommentaari:

  1. Kust küll tuli Robbyl mõte, et karvutuid ja liiga peadligi kõrvu ei tasu uskuda? Hullult hea mõte! :)
    Kättemaksuplaan oli super ja hästi läbi mängitud. Tubli! Järgmise maale sõidu päeva eel soovitan tungivalt krõbinaid meelde tuletada, et see kunagi enam ei ununeks!

    VastaKustuta
  2. Tänud! Oli taas hea lugemine. Musti on just samasugune mul. Kui istumine söögikausi juures koheselt ei mõju, tehakse nägu, et kohe-kohe tuleb näljasurm...:-D

    VastaKustuta
  3. Aitäh, Lii! Tervisi Mustile Robby poolt!

    VastaKustuta