Igatahes!

Iga jumala kord, kui me maale sõidame ja enne, kui viimase kurvi tagant maja paistma hakkab, on mõtteis ja meeltes kaks asja - esiteks, et ega sead ei ole vahepeal õue peal pahandust teinud ja teiseks meenub stseen Eesti kultusfilmist Mehed ei nuta:

LEO:    Vaata, kui kena, ajahamba poolt puretud talu.

ANTS: Saaks kasvõi ühegi suve elada just niisuguses, igatahes, romantilises paigas!

HELLE: Mul on hea meel, et teile siin meeldib. Just siin me hakkamegi elama.

ENDEL: Kurat! Kas see sara peab olema kogu sanatoorium?!

. . .    . . .    . . .    

 

Jah, seekord vajasime me oma ajahamba poolt puretud sanatooriumit nii väga, sest kuri venemaalt toodud viirus pluss konditsioneeride tehtud julm töö olid meid maha niitnud. Ammu ei ole nii paha olnud. Samas tuli enne veel linnas haigena päris palju talitada. Sestap ei võtnud me plaani suuremaid tegusid ei töö ega pühade mõttes. Läksime lihtsalt kosuma, et mitte öelda - meel oli üsna mustjas.

Miks maailm küll kummuli käis.

Ei ole pimedust, ei ole valgust.

Ei ole lõppu, ei ole algust.

Raviotstarbeline nr 1

Raviotstarbeline nr 2

Nojah, et siis jaanipäev ei olnud kahjuks mitte nii lõbus, kui oleks võinud olla, aga ega midagi tegemata ka ei jäänud. Jaanilaupäeva õhtul käis külalisi, oli kena lõke, saun. Järgmisel päeval sai pere kokku, sõime head toitu ja jälle saunatasime. Aga kallis väike E jäi küll täiesti läbi musitamata selle va vastiku viiruse pärast. Hea, et väike konn ajas teda südamest naerma ja mullitajast ei väsi ta iial. Pisike patsidega preili andis oma H&M õlgkübaraga ehtsa suvitaja mõõdu välja.

Liblikate ja putukate pidulaud

Saunavihtade tegemist jätkus kahele päevale. Vihad ei olnud õnneks üldse vihased, et me nende peale nii kõvasti haukusime (loe: köhisime). Head, magusa lõhnaga pehmed vihad said. Ja olgu juba ette öeldud, et viis puuki sain ka, aga need avastasin hoopis hiljem ja puugieemaldaja oli muidugi linna jäänud. Et ikka veel nigelam olla oleks. 

Ma olen must taevas.

Sa oled sinine pilv.

Ma olen äestatud põld.

 Sa oled kaer, mis jäi külvamata.

 Ma olen kastemärg rohi.

Puhata sai siiski palju ja seda oli vaja. Ühel ööl oli naabrimehe sõnul olnud äike ja tugev vihm, aga meie seda ei kuulnud ega näinud. Uni oli hea. Meil on majas ja maja ümber muidugi elanikke küll ja veel, küllap keegi kuulis, keegi nägi, keegi tundis..

Keegi koputas, ma ei avanud silmi.

Mõned soovid on nii suured,

et ei saa uskuda nende täitumist.

Keegi koputas, oli see tuul,

mida tüütas vaikus...

WÄLK und PAUK

Need tänased salmikesed on muidugi natuke nali. Lihtsalt padunaljakast filmist on jäänud meelde need diibid kohad, kus kaks noort on lummavas suveöös kõigest muust jamast  lihtsalt nii üle ja nii kaugel.

Aga ajaraamat elab siin oma elu. Mõned meie talukohaga seotud inimesed on seda lugema juhtunud ja loodetavasti satub neid millalgi  ka päriselt meie õuele. 

Bronhiaalse nostalgia puhul soovitati filmis trikarbinooletelksülfatiini või meskaliinpenteelhüdroksiidi. Ja siis veel eksakloortribroomkloraati. Meil neid võtta ei olnud. Võtsime päikesepaistet, lillelõhna, sooja tuult, merekohinat, metsasahinat, putukate suminat, linnulaulu, taevasina, kassi nurrumist ja muidugi peaaegu mürgistuseni osooni. 

Su silmad on sammal suitsunud palkide vahel vanas majas.

Su naer . . . 

Tänase kirjatüki inspiratsioon - loe ja naera:)